TEGEMISI-TOIMETUSI

Lambatort

2011-11-09T22:54:00.000+02:00

See tort sai tehtud väga toredale tüdrukutirtsule kolmandaks sünnipäevaks. :)

Olemuselt biskviittort kohupiima-vahukoorekreemiga ja kompotikirssidega. Peal martsipan, osalt söetabletiga mustaks värvitud. Värvimata martsipani lõikasin lainelise servaga piparkoogivormi abil ümarateks tükkideks ja ladusin tordile, eesmärgiga tekitada kohevamat olekut :)
Retsept oli analoogne sellega, martsipani kulus 200g.

Ebamaiselt hea ebaküdoonia :)

2011-10-30T20:34:00.001+02:00

Ebaküdooniad on nii head! Nagu Ülle oma postituses ütles, saan minagi öelda, et mul on ebaküdooniatest vasikavaimustus :) Ja Koopatibi, kes nendest kuldkollastest aaretest siin kirjutab, ütles mulle vägagi tabavalt, et ma korjaks endale ämma ebaküdooniapõõsa küljest nii palju põhjamaa sidrunikesi kui lubatakse :) Mida ma ka tegin (aitäh ja suured tervitused ämmale! :).

Ebaküdooniad on tervislikud, sisaldades palju c-vitamiini ja tuues tervist külmetusteperioodil. Nende hapu mahl sobib igasse rooga, kuhu tavainimene ka sidrunit paneks. Just sellest lähtuvalt olen mina viimasel ajal katsetanud erinevate roogadega, kuhu ebaküdoonia sobida võiks. (Seetõttu ka veidi hooajaliselt hilinenud postitus.)

Ja tulemused on nüüd siin kirjas. Kuigi ideid on peas veel palju :) Näiteks see moos Ülle postituses kummitab mind pidevalt :D

Kõige klassikalisem viis ebaküdoonia häid omadusi rakendada ja sealhulgas ka ebaküdooniat säilitada, on suhkruga koos ebaküdooniatükkide purki panemine :) Tulemuseks mõnus magushapu siirup, mis näiteks teele imehea maitse annab. Esmalt siis sellest.

Ebaküdooniad siirupis

puhastatud ebaküdooniatükke ja suhkrut 1:1 vahekorras

Alustuseks tuleb ebaküdooniad puhastada ja nad tükkideks/viiludeks lõigata. Puhastamine on ebaküdooniate juures kõige tüütum tegevus üldse. Garanteerin, et näpud on selle tulemusena valusad ja köögi põrand ebaküdooniaseemneid täis. Aga ka tulemus on seda väärt :)

Koopatibi kirjutas oma puhastamiskogemustest siin, tema arvas, et parim on ebaküdooniad risti pooleks lõigata, siis need omakorda neljaks lõigata ning seejärel seemned eemaldada. Tõsi ta on, et nii saab seemned efektiivselt kätte.

Mina lõikasin ebaküdooniad risti pooleks ja siis eemaldasin seemned noaotsaga, tehes käega kaarja liigutuse. Seeläbi saab küll seemned kätte, aga valget seemnekoda mitte täielikult. Samas, kuna eesmärk oli saada siirupit, siis ei leidnud ma seemnekodades mingit takistust. :)

Ebaküdooniapoolikud seemnetest puhtad, viilutasin ma nad köögikombaini abil õhukesteks laastudeks (ega käsitsi noaga lõigates saab ka ju, ma olen sel aastal lihtsalt väga mugav :D ).

Edasi panin ebaküdooniaviilud suhkruga suurde klaaskaussi seisma (1 kg ebaküdooniatükke ja 1kg suhkrut), käies aeg-ajalt massi segamas. Õhtuks oli kogu suhkur sulanud ja seega sain ebaküdoonialaastud ning siirupi puhastesse purkidesse tõsta.

Külmikus on neid purke nüüd mitu: hea külla kostiks viia, hea siirupist morssi teha ja hea teed maitsestada.

Oeh...mõnus :)

Ebaküdooniasukaad

puhastatud ebaküdooniatükke

suhkrut ja vett vahekorras 2:1

Panin suhkru ja külma vee paksupõhjalisele pannile, kuumutasin aeglasel tulel, kuni suhkur sulas. Seejärel lasin siirupi keema, lisasin ebaküdooniatükid ja lasin rahulikul tulel 30 minuit podiseda.

Tõstsin panni tulelt ja lasin ebaküdooniatükkidel siirupis jahtuda. Seejärel tõstsin tükid küpsetuspaberile ja lasin järgmise päevani õhu käes kuivada.

Viimaseks võiks ebaküdooniatükke suhkrus veeretada, et nad üksteise külge kinni ei jääks. Mina seda ei teinud, kuna suhkrustasin ebaküdooniatest lõigatud rattakesi koogi kaunistamiseks. Küpsetistesse sobiva sukaadi tegemiseks lõikaksin ma ebaküdooniad pisikesteks tükkideks, mitte ei viilutaks ratasteks ja kindlasti eemaldaks ma kogu valge seemnekoja, sest see jääb väga kõva!

Sukaad sobib mõnusasti keekside-muffinite sisse ja peale :) Mina näksin vahest niisama ka :)

Ebaküdooniavahutort

(inspiratsioon Nami-Nami sidrunikreemitordist. Maitseb hea nii sidruniga kui ka ebaküdooniaga :)

Põhi:

8-10 digestive küpsist

50 g sulavõid

Kreem:

4 dl 35%list rõõska koort

300 g toorjuustu

300 ml ebaküdooniamahla (selle saamiseks tuleb ebaküdooniaid riivida ja saadud massist mahl välja pigistada)

400 g kondenspiima

Tampisin küpsised pudrunuia abil puruks, lisasin sulavõi ja segasin läbi. Surusin küpsisepuru 24cm läbimõõduga vormi põhja ja panin külma tahenema.

Kreemi tegemiseks segasin omavahel toorjuustu, kondenspiima ja ebaküdooniamahla, viimasena segasin hulka vahustatud rõõsa koore. Valasin segu küpsisepõhjale ja lasin tordil järgmise päevani külmkapis taheneda.

Konsistentsilt jääb tort hästi kreemjas, samas püsib piisavalt koos, et tükke lõigata saaks :)

Ebaküdooniamuffinid

2 muna

1,5 dl suhkrut

2,5 dl nisujahu

1 tl küpsetuspulbrit

1,25 dl ebaküdooniamahla (selle saamiseks tuleb ebaküdooniaid riivida ja saadud massist mahl välja pigistada)

50 g sulavõid

Vahustasin munad suhkruga kohevaks vahuks. Segasin kuivained omavahel, seejärel sõelusin munavahu hulka. Segasin ettevaatlikult sisse ka sulavõi ja ebaküdooniamahla, jaotasin taigna muffinivormidesse ja küpsetasin 200*c juures umbes 15 minutit.

Muffinid on parimad küpsetamise päeval.

Kaeraküpsised šokolaaditükkidega

2011-10-27T16:53:00.000+03:00

Kaeraküpsised on mõnusad ja toitvad. Puistasin neile sisse ka veel šokolaaditükke, siis maitsesid eriti hästi :)
Mina tegin küpsiseid kiirkaerahelvestest, et taigen oleks ühtlane mass ja suuri tükke ei eristuks. Loomulikult võib küpsiseid teha ka tavalistest kaerahelvestest, siis jäävad viimased lihtsalt rohkem eristuma.

150 g toasooja võid
1 muna
125 g demerara suhkrut
100 g nisujahu
1 sl magustamata kakaod
1 tl küpsetuspulbrit
5 dl kiirkaerahelbeid
75 g tumedat šokolaadi

Vahustasin toasooja või suhkurga kohevaks, siis lisasin muna ja vahustasin minutikese veel. Teises kausis segasin omavahel kuivained, siis lisasin need muna-võivahule. Segasin taigna kokku. Hakkisin 50g šokolaadi pisikesteks tükkideks ja segasin taignasse.

Vormisin taignast väikesed pallikesed, vajutasin lapikuks ja asetasin ahjuplaadile (mida lapikumad, seda parem). Küpsetasin 175*c ahjus 12-15 minutit. Siis tõstsin ahjust välja ja lasin jahtuda.

Sulatasin allesjäänud šokolaadi ja niristasin jahtunud küpsistele peale šokolaaditriibud. Lasin taheneda.

Tallinlastel veab ehk Tartu läheb Tallinnasse

2011-10-22T13:20:00.000+03:00

Nagu siinselt uhkelt kutselt näha võib, saavad pealinna elanikud (ja sinna kohale sõitnud külalised ka loomulikult) 9.novembril nautida imehead õhtusööki, mille on harmooniliselt kokku seadnud Tartus toimetavad kokad.
Tartu toidublogijatel oli hiljaaegu suurepärane võimalus selle õhtusöögi "proovist" osa saada, toitudele kaamerapilk peale heita ja kokkasid mõnusate maitsete eest kiita. Ja kiita said nad palju...nii roogade eest, taldrikule sättimise eest, kõrvale pakutud veinide eest... Mõnusad Lõuna-Eesti maitsed.

Alljärgnevalt 9. novmebril eesootava õhtusöögi road pildis- just nii, nagu nad proovis meie ees olid. Inspiratsiooniks :) Ja üritusele minna soovitan kõigil, road on imehead! Infot näiteks ka siit.

Sügis

2011-10-05T21:07:00.000+03:00

Möödunud nädalavahetusel käisme mehe vanematel külas. Ilm oli suurepäraselt sügisene, päike paistis, tuul keerutas lehti ja öösel krõbises kerge vihmasabin vastu akent.
Kiire kahe päeva jooksul said näpud porgandikorjamisest mullaseks, käed ebaküdooniakorjamisest kriibitud, nii mõnedki õunad puu otsast alla toodud ja kääride kiirel klõbinal viinamarjad maja seina äärest korjatud. Viinamarjad, kusjuured, leidsid oma tee muuhulgas ka kohupiimatordile (kuhu nad sobisid imeliselt).

Ebaküdooniad on aga nii ilusad (nende heast maitsest ja kasulikkusest rääkimata muidugi)! Justkui pisikesed sidrunid (mõtlesin ma, kui neid korjasin. Ja hiljem, arvuti taha istudes, selgus, et ka Koopatibi nimetab neid nii :)

Oli ilus nädalavahetus, aitäh! Ja aitäh porgandite, suvikõrvitsa, nuikapsaste, õunte, peterselli ja koormatäie ebaküdooniate eest :)

Kodujuustuga smuuti

2011-10-02T20:53:00.000+03:00

Täna paistab väljas päike ja rõõmustab kõiki oma kohalolekuga. Õues on soe, justkui suvi veel kestaks. :) Alljärgnev smuuti on samuti rõõmustavalt roosa ja ja omab suve meenutavat vaarikamaitset.

Kogus: kahele

2 dl vaarikaid (võivad olla külmutatud)
2 dl õunamahla
4 sl kodujuustu
1 tl mett

Pane kõik asjad kõrgesse kaussi ja mikserda saumikseri abil ühtlaseks. Serveeri kohe (kui kasutad värskeid vaarikaid, siis võid klaasidesse mõned jääkuubikud panna- smuuti on hea külmalt).

Imehead šokolaadivulkaanid

2011-09-29T22:54:00.000+03:00

Need on koogikesed, mida oma šokolaadiarmastajatest sõpradele tingimata tegema peab. Ja kuigi esmapilgul tundub, et kookide tegemine on keeruline (vaja ju täpselt õigel ajal ahjust välja võtta), siis tegelikult on see imelihtne!
Mõned komponendid ilma suurema tseremooniata kokku segada, kogu kupatus ahju, kiire kümme minutit ja head isu!
Koogikesed on lauale panduna efektsed, kuna kookide keskosa jääb vedel ja lusikaga tükki võttes voolab sisu nagu kuum laava. Sellest ka koogikeste nimi (ingl. keeles nt lava cake või fondant).

Kuuele koogikesele:
4 muna
200 g tumedat šokolaadi
160 g võid
160 g demerara suhkrut (selle puudumisel sobib tavaline kah)
100 g nisujahu
1-2 sl magustamata kakaod

Alustuseks vahustasin munad suhkruga kohevaks heledaks vahuks. Edasi sulatasin potikeses või ja panin ahju 180*C peale soojenema.
Kui või sulanud, pintseldasin sellega portsionivormide põhjad ja küljed, raputasin peale kakao- nii, et vormid seestpoolt ühtlaselt kaetud olid (pigem rohkem kui vähem, sest ilma vorme või ja kakakota kokku tegemata jäävad koogid vormi kinni).
Ülejäänud või (no üle jäi ikka enamus võid, eks) sees sulatasin šokolaadi ja valasin sulavõi-šokolaadisegu munavahu hulka ja vahustasin kolm minutit. Siis lisasin nisujahu ja vahutasin veel, kuni segu oli ühtlane.

Valasin taigna vormidesse ja asetasin ahju. Küpsetasin koogikesi 180*C kraadi juures kümme minutit (see oleneb veidi vormidest ja ahjust, optimaalne oleks 9-13 minutit. Koogikesed peavad ümbert olema küpsenud, aga vormi liigutamisel peab keskosa võdisema).

Tõstsin koogikesed ahjust välja, kummutasin taldrikutele ja serveerisin kohe. Kõrvale sobiks imehästi vanillijäätis ja värsked marjad.

Kreemised kakaoküpsised

2011-09-25T22:15:00.000+03:00

Mõnusad küpsised, mille vahele saab teha just meelepärase kreemi :) Kogus umbkaudu 30 küpsist.

Küpsised:
1 dl magustamata kakaod
2,5 dl nisujahu
1 muna
100 g toasooja võid
1 dl tuhsuhkrut

Kreem:
50 g toasooja võid
2 sl kondenspiima
2 dl tuhksuhkrut
maitseks näiteks pool tl lahustuva kohvi pulbrit või vanilliekstrakti

Küpsisetaigna tegemiseks vahusta toasoe või suhkruga heledaks vahuks. Seejärel vahusta juurde muna. Lisa kuivained ja sega taigen ühtlaseks. Pane taignapall kümnekonnaks minutiks külmikusse tahenema, samal ajal pane ahi 180 kraadi juurde soenema.

Seisnud taigen rulli poole sentimeetri paksuseks ja lõika väikse vormiga ümarad kettad (mina kasutasin pitsi). Pane küpsised ahjuplaadile ja küpseta 180 kraadi juures kümmekond minutit- just nii, et küpsised parajalt tahenenud on. Edasi lase küpsistel jahtuda.
Valmista kreem: sega kõik koostisained ja maitseks kas lahustav kohv või vanilliekstrakt. Saadud kreem pane pritskotti, pritsi pooltele küpsistele kreem, teine pool küpsiseid suru peale.

Frankfurdi pärg ehk Frankfurter Kranz

2011-09-11T22:49:00.001+03:00

Sel kuul ei tule kokkamist just väga palju ette. Mis sa ikka kokkad, kui kodust ja oma köögist eemal ja pead vaid enesele süüa tegema. Eks nädalavahetusel tuleb ikka söögitegemise tuhin peale ka, aga see vaibub taas pühapäeva õhtuks. (ehk siis: ootame oktoobrit, missiis, et Nami-Nami fotokampaanias väga ahvatlev raamat just septembris auhinnaks on...)

Sel kuul on veel teine asigi teistmoodi. Üks minu väga hea sõber sõidab kodumaalt ära ja maabub aastaks Saksamaal. Kahtlemata tuleb tal põnev ja sündmusterohke aasta, täis huvitavaid seiku ja uusi tuttavaid. Soovin talle kogu südamest jõudu ja rõõmsat meelt ning aasta pärast siis näeme! Ja nagu ma lubasin, siis tulen struudliga :D

Struudliga seetõttu, et sel korral ma seda ei teinud. Tegin hoopis pidulauda kaunistava tordi, mis nagu ka ülejäänud road, muusika ja inimesed, sobis ideaalselt saksateemalise nägemisenijätmispeo õhtusse.

Tordi retsept on kokku vaadatud mitmest (nii internetist kui raamatutest) leitud retseptist, seega saan seda enda omaks pidada ja kellelegi konkreetselt viidata ei olegi :)

Kogusest saab ühe 26cm läbimõõduga tordi, millest saab söönuks 12-16 inimest.

Võibiskviit:

4 muna

150 g suhkrut

tsipa soola

120 g nisujahu

100 g kartulitärklist

125 g võid

1 tl küpsetuspulbrit

1 tl sidrunimahla

poole sidruni koor

Kreem:

5 munakollast

100 ml vett

150 g suhkrut

350 g toasooja võid

pool vanillikauna

1 sl rummi

Vahele:

4 dl kirsimoosi

immutamiseks piima

Kate:

250 g suhkrut

50 ml vett

250-300 g pähkleid

peale tsipake eelnevalt tehtud kreemi ja

12 kokteilikirssi

Võibiskviidi tegemiseks vahustasin munad näpuotsatäie soolaga ja suhkruga tugevaks helekollaseks vahuks (suhkrut lisasin kolmes jaos). Lisasin sidrunimahla ja vahustasin veidi veel. Biskviidi kuivained segasin omavahel ja sõelusin kaks korda läbi. Sulatasin või ja lasin veidi jahtuda.

Seejärel segasin sõelutud kuivained ettevaatlikult munavahu hulka, lisasin ka sulavõi ja riivitud sidrunikoore. Segasin taigna ühtlaseks (segada nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik!), valasin 24 cm läbimõõduga rõngasvormi ja küpsetasin 175*C juures umbes 40 minutit, kuni biskviit oli kuldne ja sõrmega katsudes õrnalt vastu vetrus.

Tõstsin vormi ahjust, lasin 10 minutit jahtuda. Siis kummutasin biskviidi vormist välja ja lasin täielikult jahtuda

Kreemi valmistamiseks vahustasin munakollased heledaks vahuks. Siis panin suhkru ja vee kastrulisse ja kuumutasin aeglaselt (ja pidevalt segades), kuni suhkur lahustus. Seejärel tõstsin temperatuuri ja lasin segul keeda (enam ei tohi üldse segada!) kuni see jõudis 120*C-ni. Tõstsin kastruli põhjapidi külma vette, et lõpetada keemine.

Edasi niristasin saadud paksu, veel siirupilaadse karamelli munakollaste vahu hulka, samal ajal pidevalt mikseriga vahustades. Vahustasin kokku umbes kümmekond minutit.

Teises kausis vahustasin pehme või koos vanillikaunast eraldatud seemnetega ja rummiga kohevaks, seejärel segasin lusikatäite haaval juurde munavahu, kuni kreem oli ühtlane ja õhuline. Katsin kausi kilega ja jätsin tordi kokkupanemist ootama.

Tordi peal oleva pähklipuru tegemine oli minu jaoks kõige keerulisem. Tunnistan, et pidin seda korduvalt tegema (kui tavaliselt õnnestub mul karamelli keetmine ilusti, siis miskipärast jonnis suhkur mul sel korral väga). Alustuseks tuleb suhkur ja vesi kastrulisse panna ja aeglaselt kuumutada, kuni suhkus lahustub, siis tõsta temperatuuri ja segu keema lasta. Keevasse karamelli lisada pähklid. Keeta, kuni karamell omandab kuldse värvuse (ei tohi taaskord segada!), siis tõsta kastrul põhjapidi külma vette, et karamell edasi ei keeks. Kallata karamelline pähklisegu küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja lasta jahtuda.

Kui karamell on jahtunud, purustada pähklid köögikombaini või taignarulli abil parajaks puruks.

Tordi kokkupanemiseks lõigata biskviidirõngas kolmeks või neljaks kihiks. Mulle meeldib, kui on rokem kihte, siis on ka rohkem täidist :D (kreemist jagub ilusti neljakihilise tordi jaoks). Kolmveerand kreemist panna kondiitrikoti sisse, veerand jääb ootele- tordi katmiseks.

Panin alumise biskviidikihi tordialusele, keskossa määrisin moosi, servadesse pritsisin laia otsikuga tordipritsi abil kreemi. Seejärel surudsin õrnalt peale järgmise biskviidiketta, immutasin veidi piimaga, määrisin taaskord keskossa moosi ja äärtesse kreemi (no tegelikult pritsisin mina kreemi ka otse moosi peale, et ikka rohkem kreemi saaks igale poole :D ). Kordasin sama ka kolmanda ja neljanda kettaga.

Kui biskviidikettad olid moosi ja kreemi vahele saanud, panin kondiitrikotti eelnevalt allesjäätud kreemi ja pirtsisin tordi peale. Laia noa abil silusin kreemi ühtlaseks.

Edasi puistasin tordi peale ja külgedele pähklipuru. Pritsisin kreemist 12 väikest lillekest, mille keskele surusin kokteilikirsid. Tordil lasin üleöö (miinimum kuus tundi, eks) imbuda ja maitsestuda.

Tort sai palju kiidusõnu, kindlasti võtan selle tegemise teinekordki ette :)

Vanillisuhkur

2011-09-03T21:06:00.000+03:00

See ei olegi nüüd suurem asi retsept... see on pigem kiitus vaniljekaunale ja temast tulevale looduslikule aroomile. Aroomile, mida saab purki püüda mitmel erineval moel ;) Osadesse retseptidesse sobib rohkem vanillisuhkur, teistesse vanilliekstrakt. Minul on riiulis isetehtuna olemas mõlemad.
Vaniljekaunasid ostan mina ökopoest, saan alati mõnusad, suured ja niisked kaunad.

1 vaniljekaun
100 g suhkrut

Panin vaniljekauna ja suhkru köögikombaini ja purustasin, kuni suhkrust oli saanud tuhksuhkur ja vanillikaun peeneks jahvatatud.
Säilitan klaaspurgis.

P.S Mainin, et vanillisuhkrut ei pea tingimata tuhksuhkruks tegema. Võib võtta ka väiksema purgitäie tavalist suhkrut, sinna üks vanillikaun hulka panna ja mõnda aega seista lasta (aeg-ajalt purki raputades)- suhkur omandab imehea vanilliaroomi.
Mina eelistan tuhksuhkru varianti seetõttu, et tuhksuhkur lahustub toitudes kiiremini ja on mulle seeläbi mugavam kasutada.

Ämbrisalat

2011-09-01T19:23:00.000+03:00

Klassikaline segusalat köögiviljadest. Salati tegemisel ei pea retseptist väga hoolega kinni pidama - kui mõnda köögivilja juhtub rohkem olema, siis las nii ollagi. :)
Retsept Nami-Namist, mina panen siia kirja vähendatud kogustena ja veidi mugandatult - just nii, nagu mina tegin.

400 g kapsast
300 g tomatit
300 g sibulat
300 g porgandit
300 g kurki
tsipakene purustatud musta pipart
1 sl soola
väike peotäis hakitud tilli
1 sl suhkrut
1 - 1,5 sl 30%list äädikat
80 g õli

Viilutasin kõik köögiviljad (kasutasin köögikombaini abi), porganidrattad panin õliga pannile ja kuumutasin kümmekond minutit, kuni nad pehmenema hakkasid.
Ülejäänud köögiviljad panin suurde potti (no siinkohal peaks tegelikult olema ämber, et pealkiri ikka sisule vastaks), lisasin pehmemaks (aga mitte liiga pehmeks, eks!) hautatud porgandid. Segasin köögiviljad omavahel läbi, lisasin tilli, maitseained ja äädika ning segasin veelkord.
Lasin salatil 24 tundi külmkapis seista, seejärel kuumutasin salatit pliidil 15 minutit. Kuumutamise järgselt panin salati steriliseeritud purkidesse ja kaanetasin.

Röstitud küüslaugu risoto

2011-08-30T22:11:00.000+03:00

Täna saabus mulle paar kilo head ja kodumaist küüslauku (äitäh toojatele!) ning otseloomulikult oli vaja neid kohe realiseerima hakata. Küüslauk maitseb mulle ja mehele väga, eriti ahjus röstituna - olen seda söönud niisama koos kartulitega õhtusöögiks ja ka supi sisse pistnud. Seekord leidis röstitud küüslauk endale aga sõbra riisi näol - ja tulemus sai väga maitsev!
Sealjuures ei jäänud küüslauk üldsegi mitte kange, ahjus röstimine teeb küüslaugu mõnusalt mahedaks.

Kogus: neljale

250 g risotoriisi
6-7 küüslauku + veel neli küünt
1 suurem sibul
75 g võid
kuni 1,5 liitrit köögiviljapuljongit
75 g parmesani juustu

Kõigepealt panin ahju 200*C peale soojenema. Siis võtsin terved küüslaugupead ja lõikasin ülemise veerandi maha- nii, et küünte tipud paljastusid, aga küüned püsisid ilusti koos. Asteasin iga küüslaugu peale imeõhukese viilaka võid ja näpuotsaga soola, tõstsin küüslaugud ahjupannile ja panin ahju.
Seejärel valmistasin kuuma puljongi (kasutan lihtsuse mõttes ökopuljongikuubikut) ja panin selle pliidiplaadile sooja.

Kõrvalplaadile asetasin sügava malmpanni, panin sinna poole võist ja lasin sulada. Koorisin ning hakkisin sibula ja neli küüslauguküünt, asetasin pannile ja praadisin pool minutitkest. Siis lisasin riisiterad ja praadisin hoolega segades veel minutikese - et kõik riisiterad võiga kokku saaks ning kuumaks saaks.
Edasi tõstsin pannile kulbitäie kuuma puljongit ja segasin riisi hulka. Lasin riisil mõõdukal kuumusel podiseda, kuni vedelik oli peaaegu ära imendunud. Siis lisasin uue kulbitäie puljongit ja segasin riisi sisse. Kui vedelik oli taas ära imendunud, lisasin uue kulbitäie puljongit. Ja nii edasi, ikka pidevalt segades ja puljongit tõstes - just täpselt senikaua, kuni riisiterad olid al'dente (NB! puljongit võib alles jääda!).

Selleks ajaks, kui riis valmis, said valmis ka küüslaugud. Tõstsin nad ahjust välja ja eemaldasin kahvli abil pehmeks küpsenud küüslauguküüned oma pesadest. Surusin küüned puderjaks massiks ja segasin risoto hulka. Samuti segasin sinna ka riivitud parmesani ja ülejäänud või. Katsin panni kaanega ja lasin risotol viis minutit puhata (see on just see aeg, et riisiterad saaks parajalt pehmeks).

Ploomimoos vaniljega

2011-08-30T15:00:00.000+03:00

Lihtsalt geniaalse moosi retsept! Aitäh, Nami-Nami. :) Soovitan moosi teha mahlastest Emma Leppermanni ploomidest, need jäävad just parajad. Aga ka muudest ploomidest tehtuna (nagu ka pildilolev moos lilladest ploomidest) on moos väga hea.

Kogus: üks liiter moosi

1 kg ploome
500 g moosisuhkrut*
1 vanillikaun
1 dl vett

Pesin ploomid, eemaldasin kivid. Vanillikauna lõikasin pikuti pooleks, eemaldasin seemned. Panin ploomitükid koos vee, vanillikauna ja vanilliseemnetega potti ja lasin keema tõusta. Kuumutasin kümmekond minutit, siis eemaldasin vanillikauna** ja lisasin suhkru. Keetsin veel 20 minutit, kuni ploomid olid lagunenud. Tekkiva vahu eemaldasin. Valmis moosi tõstsin steriliseeritud purkidesse ja sulgesin purgid.

*Pean ära märkima, et moosi saab teha ka tavalise suhkruga. Pildilolev on justnimelt tavalise suhkruga tehtud. Aga moosisuhkru mittekasutamine toob endaga kaasa vähemalt kaks korda pikema keetmisaja, et moos ikka hea paks saaks. Seega moosisuhkrut kasutades (nagu ma eelmisel aastal tegin ja nagu ma retsepti sisse kirjutasin) on keetmisprotsess lihtsam.
** Moosi seest välja võetud vanillikauna võib vees puhtaks loputada ja ära kuivatada. Ning siis panna näiteks suhkrupurki maitse andmiseks.

Apelsinihõngune õunakook

2011-08-29T08:45:00.000+03:00

Õunakoogihooaeg kestab... kuigi peas mõlguvad mõtted pirni- ja ploomikookidest.

See kook sai mõnusalt õhukese põhjaga, kuhjaga õunane, kerge apelsini- ja kaneelihõnguga. Ja otsa sai kiiremini, kui oleksime soovinud. :D

Kogus ühe 35x11cm kandilise pirukavormi jaoks.

Taigen:

50 g külma võid

75 g nisujahu

1 sl suhkrut

1 sl kartulitärklist

1 sl külma vett

Kate:

300 g õunatükke

1,5 sl suhkrut

0,5 tl kaneeli

3 sl mandlilaaste

150 g õuna-apelsinimoosi (üks piske purgike)

Põhja tegemiseks segada kuivained omavahel, lisada kuubikutena külm või ja näppida segu puruseks. Lisada lusikatäis vett ja segada kiirelt kokku taigen. Lasta külmas kümmekond minutit puhata.

Sel ajal, kui taigen puhkab, segada õunatükid kaneeli ja suhkruga läbi. Panna ahi 200*c peale soojenema.

Kui taigen on kümme minutit külmas olnud, suruda see pirukavormi põhja ja külgedele. Torgata taignasse kahvli abil mõned augud ja panna viieks minutiks sügavkülma.

Viie minuti möödudes tõsta pirukavorm otse sügavkülmast kuuma ahju ja küpsetada põhja viis minutit.

Seejärel tõsta vorm ahjust välja, määrida koogipõhjale moos, puistata peale mandlilaastud ja laotada ühtlaselt suhkru-kaneelised õunad. Asetada vorm tagasi ahju ja küpsetada kooki 200*C juures 30-35 minutit, kuni õunad on pehmed ja taignaservad pruunikad.

Hilissuvine grillimine

2011-08-28T17:18:00.000+03:00

Nelja päeva pärast on esimene september. Lapsed lähvad taas kooli, vahtrapuudel hakkavad lehed kollase-punase kirjuks minema ja mina pean tagasi tööle minema. Ning lisaks tööle hakkab mu aega võtma veel Lianni Laste Kokakool. Muidugi, viimane hakkab kindlasti ka palju rõõmu tooma :)

Eile oli kena suvine ilm, käisime maal emal-isal külas. Riita said laotud mõned puud, ära sai söödud nii mõnigi ploom ja pirn ning grillile sai kuumus sisse aetud. Küpsetasime mõnusat punases marinaadis liha, kõrvale kartul ja värske salat. Oeh.. mõnus.

Punane marinaad (piisab 3-4 kg liha marineerimiseks)

5 tera nelki
1 sl apteegitilliseemneid
1 sl purustatud musta pipart
2 sl soola
1 tl jahvatatud kaneeli
1 tl köömneid
2 tl kuivatatud rosmariini
2 sl hakitud värsket tilli
2 sl Worcesteri kastet
pool (kuni üks) kuivatatud tšillikauna
1 dl veiniäädikat
1 dl meelepärast mahla (vesi sobib ka)
5 dl ketšupit
3 dl õli (mina kasutasin tavalist oliivõli)

Panin kõik komponendid kannmikserisse ja püreestasin, kuni segu oli ühtlane. Lõikasin liha parajateks tükkideks (tegin õhukesed suured viilud), asetasin suurde kaussi ja valasin marinaadi peale. Mudisin liha viis minutit, seejärel asetasin külmkappi ja lasin 24 tundi marineeruda.

Õuna-apelsinimoos

2011-08-26T20:26:00.000+03:00

Seda head moosi olen teinud mitmel aastal, mulle väga maitseb! Kuigi moosi sisse läheb veidi rohkem õuna kui apelsini, jääb maitselt domineerima siiski apelsin. Õun omaltpoolt annab mahedust ja kokku saab imehea moos.

1,5 kg õuna
1 kg kooritud apelsini
700 g suhkrut

Pesin õunad ja tükeldasin. Eemaldasin apelsinidest sektoritena viljaliha ja panin koos õuntega potti. Kuumutasin keskmisel kuumusel keemiseni, lasin kümmekond minutit mulksuda. Siis lisasin suhkru ja keetsin, kuni õunatükid olid suhteliselt lagunenud (no mulle meeldib nii). Tekkiva vahu (kuigi seda peaaegu ei tulnudki) eemaldasin.
Valmis moosi panin steriliseeritud purkidesse.

Letšo ehk tomati-paprika-sibulamögin

2011-08-26T11:54:00.000+03:00

Tahtsin hakata kirja panema järjekordset õunakooki, kui avastasin, et ees juba kaks kooki on. Seega praegu üks mõnus hoidis ja koogist mõni aeg hiljem :)

Sellist tomati-paprikamassi meeldib mulle kasutada pitsat tehes- hea tomatipasta asemel pitsapõhjale määrida (kuna paprika maitseb mulle pitsa peal nagunii). Loomulikult, kui tahan mingit väga kindlat pitsat teha, kuhu paprika ei sobib, siis läheb käiku tavaline tomatipasta. Aga rohkema kattega pitsa või pitsapirukate puhul läheb see hoidis kenasti käiku.
Idee sain Nami-Namist, aga minu retsept sai kokkuvõttes siiski omajagu erinev. Antud kogusest sain viis 300 ml purki hoidist.

1 kg tomateid
500 g mugulsibulat
500 g paprikat
õli
500 g tomatipüreed
25 g suhkrut
1 sl soola
1 tl purustatud musta pipart

Pesin köögiviljad, puhastasin paprika seemnetest, koorisin sibulad. Hakkisin kõik köögiviljad peeneteks ribadeks ja tõstsin sügavasse panni. Lisasin veidi õli ja praadisin kümmekond minutit. Siis lisasin tomatipüree ja maitseained ja kuumutasin segu keemiseni. Keerasin pliidi tule väikseks ja lasin köögiviljamassil umbes 45 minutit podiseda, ikka aeg-ajalt segamas käies.
Seejärel panin kuuma segu steriliseeritud purkidesse ja sulgesin purgid.

Mõnusalt lihtne õunakook

2011-08-24T17:18:00.000+03:00

Õunakoogihooaeg kestab! :) Viimasel ajal teen peaaegu iga päev ühe õunakoogi. Hetkelgi üks pirukas ahjus! :) Seda kooki tegin eile, hea ja lihtne ning maitses kõigile!

Retsept Nami-Namist, muudetud sellevõrra, et mina kasutasin olude sunnil piima. Kook õnnestus ikkagi hästi :) Antud kogusest sain 25x30 cm suuruse koogi.

4 dl nisujahu
1,5 dl suhkrut
noaotsatäis soola
1,5 tl küpsetuspulbrit
100 g võid
2 muna
2 dl keefirit (piimaga sai ka hea kook)
500 g õunatükke
peale kaneeli ja suhkrut

Alustuseks sulatasin kastrulis või, lasin sel tsipa jahtuda ja siis vispeldasin vaikselt niristades juurde piima. Seejärel kloppisin hulka munad. Teises nõus segasin kuivained omavahel ja valasin need vedeliku hulka. Segasin taigna kokku, siis lisasin õunatükid. Valasin saadud taigna küpsetuspaberiga kaetud vormi, raputasin peale lusikatäie suhkrut ja tsipa kaneeli. Küpsetasin 200*C ahjus umbkaudu 35-40 minutit, kuni kook oli pealt kenasti pruunikas.
Maitses hea nii soojalt kui jahtunult!

Augustikuu...

2011-08-19T11:32:00.000+03:00

... soe tuuleke, kuldkollased kaselehed puude all ja tartaletid õuntest, pirnidest, ploomidest ja mõnes peotäiest hilistest marjadest :)

Õhukese õunakoogi õhtu

2011-08-16T20:57:00.000+03:00

Kuna õunapuudel valmivad järjest enam magusad ja maitsvad punarohelised pallikesed, on õige aeg hakata õunakooke tegema. Selle retsepti järgi valmistatud kook tuleb suhteliselt õhuke, krõbe ja väga hea! :)
Kogus on ühe 35x11cm kandilise vormi jaoks, tavapärase 24 cm läbimõõduga ümmarguse vormi jaoks tuleb võtta kahekordne kogus.

Põhi:
50 g külma võid
75 g nisujahu
1 sl suhkrut
1 sl kartulitärklist
1,5 sl külma vett

Kate:
3-4 õuna
3 sl mandlilaaste
2 sl suhkrut

Põhja tegemiseks näppisin või ja kuivained puruseks, lisasin külma vee ja segasin kiirelt taigna kokku. Panin viieks minutiks külmkappi puhkama, seejärel surusin taigna koogivormi põhjale ja külgedele- ilusa õhukese kihina. Asetasin koogivormi taas külma, et taigen veel kümme minutit puhata saaks.
Kuumutasin ahju 200*C-ni. Viilutasin õunad.

Kui ahi oli kuum, võtsin koogivormi külmkapist ja panin kohe ahju. Küpsetasin põhja viis minutit, siis tõstsin vormi ahjust välja. Raputasin koogipõhjale mandlilaastud ja ühe supilusikatäie suhkrut, seejärel ladusin peale õunaviilud ja raputasin õunte peale ülejäänud suhkru. Panin vormi ahju tagasi ja küpsetasin 200*c juures veel 20-25 minutit.

Lianni Laste Kokakool alustab! :)

2011-08-15T14:31:00.001+03:00

Mul on suur au teatada, et alates 12. septembrist hakkab toimuma päris esimene laste kokakool Tartus!

Kokakoolis õpitakse toiduvalmistamise põhitõdesid, avastatakse uusi maitseid, katsetatakse ja viiakse ellu huvitavaid ideid. Õpetajateks meile kõigile tuntud toidublogija Kaare Kangro (Koopatibi küpsetab..) ja mina :)

Kokakooli oodatakse 9- 15 aastaseid kokkamishuvilisi noori! Kokakooli tegemisi hakkame ühiselt kajastama Lianni Laste Kokakooli blogis.

Infot toimuva kohta saate lugeda siit, registreerumiseks võtta ühendust: stuudio@liann.ee või tel. 7423447

Kava:
12. SEPTEMBER
"Smuutine sissejuhatus"

Saame tuttavaks!
Uudistame, mida sisaldab kokakooli stardikomplekt. Teeme tutvust köögiga ning uurime, milliseid huvitavaid köögiriistu sealt leida võib. Valmistame smuutisid, mis sobivad nii sünnipäevalauale kui ka hommikupudru kõrvale. Testime, kas kardemon lõhnab paremini kui kaneel.

19. SEPTEMBER
"Imemaitsev Itaalia"

Itaalia köök on üks armastatuim Euroopas. Sealt on pärit meile hästi tuntud pitsa ja pasta, kreemjad risottod ning magustoitud nagu tiramisu ja panna cotta. Itaalia köögi tunnis õpime, kuidas valmistada õhukest ja krõbedat pitsapõhja. Saame teada, mille poolest erineb traditsiooniline Itaalia pitsa Eestis tehtavast. Uurime, kas värske basiiliku aroom on tugevam kui kuivatatud ürdi oma. Saame teada, millist kastet serveeritakse panna cotta kõrvale.

Teema: Rahvusköök

26. SEPTEMBER
"Mõnusad magustoidud"

Üks korralik lõuna- või õhtusöök lõppeb ikka magustoiduga. Kuidas jahutada kuuma kisselli? Milles peitub suussulava saiavormi saladus? Millest valmistada kihilist pokaalimagustoitu? Nendele küsimustele otsime vastuse magustoitudele pühendatud tunnis.

Teema: Midagi magusat

03. OKTOOBER
"Kirevad köögiviljad"

Oktoober on köögiviljakuu! Kõige tervislikum on köögivilju toorelt krõmpsutada. Seda me ka teeme! Lisaks saame teada, mis on rösti ja millistest köögiviljadest seda valmistatakse. Katsetame, kuidas lõigata sibulat nii, et see nutma ei ajaks. Õpime, kuidas keeta ja serveerida püreesuppi.

Teema: Suutäis soolast

10. OKTOOBER
"Põnevad pulgakoogid"

Kõik teavad, mis on pulgakomm. Aga mida kujutab endast pulgakook? Õpime selgeks pulgakookide valmistamise tehnika, uurime kuidas ja millega pulgakooke kaunistada ja siis... laseme fantaasial lennata!

Teema: Nikerdamine

17. OKTOOBER
"Vahva Vene"
Vene köök on äärmiselt mitmekesine ja huvitav. Õpime valmistama pelmeenitainast ja erinevaid täidiseid pelmeenidele. Krõbistame isetehtud barankasid ja joome teed, mis tehtud ehtsa samovariga.

Teema: Rahvusköök

24. OKTOOBER - 30. OKTOOBER Vaheaeg!

31. OKTOOBER
"Maiasmokad maiustavad..."
Teema: Midagi magusat

07. NOVEMBER
"Teeme torti"
Teema: Suutäis soolast

14. NOVEMBER
"Avastame Ameerikat"
Teema: Rahvusköök

21. NOVEMBER
"Lahedad loomad"
Teema: Nikerdamine

28. NOVEMBER
"Suu(re)pärane sünnipäev"
Teema: Suutäis soolast, midagi magusat

05. DETSEMBER
"Ehe Eesti"
Teema: Rahvusköök

12. DETSEMBER
"Pisike piparkoogimaja"
Teema: Nikerdamine

Tunniplaanis võib ette tulla muudatusi! Arvestame ka laste soovide ja ettepanekutega.

Põldmarjajäätis

2011-08-13T18:01:00.000+03:00

Imelihtne ja imemaitsev jäätis. Põldmarjade ülistuseks ja Nami-Nami kooskokkamise auks :)

1 purk (400g) kondenspiima
6 dl 35%list rõõska koort
5 dl põldmarju
0,5 dl suhkrut (kogus oleneb marjade hapususest)

Põldmarjad tuleb koos suhkruga kaussi panna ja pudrunuia või lusika abil püreeks suruda. Püree ajada läbi peenikese sõela, et seemned eralduks.
Vahustada rõõsk koor pehmetipuliseks vahuks, siis lisada kondenspiim ja vahustada veidi veel, et komponendid seguneks. Valada vahukoorevaht karpi (sellesse, millega jäätis sügavkülma läheb), niristada juurde põldmarajapüree (millest said seemned eemaldatud) ja segada õrnalt vahukoore sisse. Just sedasi, et jäätise pind triibuline jääb. Panna karp sügavkülma, lasta külmuda üleöö.

Külma kohvi :)

2011-08-01T13:38:00.001+03:00

Ma pole just väga suur kohvisõber, aga aeg-ajalt joon taasikese ära küll. Eriti kui tööl kiired ajad on. Tuuli blogist lugesin hiljuti frappe'st, mis on Kreekas väga populaarne külm kohvijook. Ise ma veel Kreekasse jõudnud ei ole, aga külma kohvi joon viimastel päevadel küll hea meelega :)

lahustuva kohvi pulbrit
külma vett
jääkuubikuid
suhkrut
piima

Kõigepealt tuleb klaasi panna kohvipulber ja vesi, vahustada piimavahustajaga, kuni tekib kõrge kohev vaht. Seejärel lisada klaasi jääkuubikud, veidi piima ja suhkrut. Segada kergelt, juua kohe ja kõrrega :)

Jooki võib juua ka magustamata, kuigi mina eelistan seda jooki siiski magusalt. Ja suhkru asemel sobib väga hästi ka erinevaid siirupeid proovida. Ning koorelikööri võib ka proovida- ehk siis variante on palju :)
Täna tegin frappe'd jäätisega - selleks lisasin kohvivahule pehmet jäätist ja veidi vett. Maitses väga hea! :)

Käik pealinna restoranidesse

2011-07-21T00:01:00.000+03:00

See saab taaskord olema üks tagantjärgi meenutus-muljetus headest sündmustest. Kes sagedasem toidublogide lugeja on sai analoogseid pilte näha ja juttu lugeda juba mitu nädalat tagasi erinevatest blogidest. Samas, leian, et need emotsioonid, mis mul veel tänasenigi püsivad, näitavad väga ausalt seda, millised tunded mul tol päeval tekkisid - seega jutt tuleb konkreetne aga aus :) Ja juttu tuleb põhiliselt sellest, kui täis ma oma kõhu tol päeval sain...

Kena nädalavahetuse päev, just juulikuu alguses: lõunamaalastest toidublogijate seltskond saabus põhjamaa pealinna heas meeleolus ning maandus keset magusat maasikalõhna. Käimas oli nimelt maasikafestival. Austatud toidublogijad said üllaks kohustuseks süüa ära nii mõnedki magusad marjad, et nende seast oma lemmik valida... aga minu kõhu täissaamine siit veel ei alanud, mina tegin vaid pilte...

Tsipakene aega hiljem maabusime oma päeva esimese restorani ees. F-hoone (uurige facebookist päevapakkumisi jm!).

Mõnus koduse hõnguga restoran, suured kõrged ruumid ja taaskasutatud...noh, kõik :) See söögikoht jättis mulle imehea tunde, sinna läheksin iga kell tagasi. Ja hinna-kvaliteedi suhe lausa jumalikult hea. Meile pakuti läätse-salsat lõhega- roog, mis maitses nii hästi, et mul on väga kahju, et ma seda järgi teha ei oska :D Et kui lähete, siis proovige (ja minna tasub)!

Järgmiseks, emotsioonid juba üpriski üles kruvitud, jõudsime Sfääri (koduleht). Oeh, ma armastan seda kohta! :) Parajalt selline söögikoht, kuhu kergelt sisse põigata, et sõbrannaga koos midagi head süüa. Kodune ja armas. Ja siis road- hõrgud ja peened nagu parimas restoranis olema peabki! Kohe näha, et peakokk teeb seda tööd, sest armastab seda :)

Meile pakuti siiakala värskete kartulite, porgandite ja basiilikuemulsiooniga ning magusaks hapukoore-panna cottat. No neid mõlemaid roogi oleksin ma ämbritäie võinud ära süüa... Kala oli just parajalt küps ning tema maitset sidus ideaalselt värske köögivili, magusroog suussulav, kreemjas ja hõrk. Ideaalsed! (jah, ma tean, natuke liiga ülistuslauluna kõleb juba ..aga uskuge, need vähesed korrad, mil ma pealinna sattuma hakkan ja end kesklinnast leian, söön ma Sfääris. Punkt!)

Edasi liikusime Itaalia roogasid pakkuvasse restorani La Bottega. Noh...oli siis tegemist liiga hea emotsiooniga eelmistest söögikohtadest või siis sellega, et meile serveeriti vaid suupisted ja bruschettad (mis iseenesest olid ju väga maitsvad!), aga erilist emotsiooni mulle see koht ei jätnud. Ei hakka rohkem kritiseerima, eks kui seal kunagi veel juhtun käima, siis on loodetavasti põhjust rohkem muljetada.

Järgmiseks viis tee (kuigi kõhud olid juba väga täis saanud) Chedi'sse, mis pakub aasia köögi hõrgutisi. Ja road olid tõesti maitsvad: dim sum'i valik ja krõbe pardilihasalat. Viimane andis mulle kinnitust sellest, et peale Caesari salati on veel salateid, mida ma väga hea meelega sööks. :D
Restorani sisustus ja stiil oli minu jaoks veidi tume ja sünge, samas aknaalusel kohal istudes polnud väga vigagi :D

Kui me Chedist väljudes Vene tänavale jõudsime, arvasid juba kõik, et kõhud on liiga täis, et midagi veel süüa. Ja erinevaid stiile oli juba nii palju nähtud, et mis enam ikka ees oodata võiks.... Aga ees ootas Tchaikovsky. Vau! see peab küll olema Eesti kõige peenem restoran :D Milline pidulikkus! Milline teenindus! Ja millised road... (limpsan mõttes keelt)

Esimesena toodi lauale kergelt suitsutatud lõhe õunasiidritarretise ja muu maitsvaga (no mis teha, kui meelde jääb efekt aga mitte nimed :D ). Lõhetükk oli sealjuures serveerimise ajal veel klaaskupli all suitsu sees- kupli eemaldamine oli efektne, kaamerad klõpsatasid ümberringi (see oleks eemalt vaadates vist päris naljakas olnud).

Järgmisena serveeriti meile metsaseenepelmeene, mis kinnitasid mulle seda, et eesootaval puravikhooajal peaks pelmeene tegema. Need viisid keele alla!
Magustoiduks pakuti Pavlova a'la Tchaikovsky, mis serveeriti taaskord väga efektselt- nimelt tõsteti vahetult serveerimise ajal desserdi peale ülikülm besee, mis mõnusasti taldrikult auras. No seal restoranis kohe teatakse, millega blogardite meeli köita :)

Ja viimaseks suundusime restorani Ö. Usun, et tegemist on samuti hea restoraniga, aga no pärast Tchaikovsky elamusi oli raske üllatada. Serveeritud suupisted olid maitsvad, aga midagi uhket mul nendest tänaseks meeles ei ole. Eks peab sinna restorani kunagi veel minema...

Ja nii lõppeski meie seiklusrikas päev Tallinnas. Mis ei tähendanud aga seda, et poolel teel Tartusse me veel ühte söögipeatust ei teinud (blogard on vist tõesti blogiv õgard) :D. Põhjaka jäi teele ja hea oli, et jäi! Midagi ideaalsemalt nii toredale päevale ette kujutada ei oskakski. Põhjaka on koht, kus aeg seisab ja hing puhkab! Kui Tartu-Tallinn vahemaad sõites veidikenegi aega on, siis Põhjakas tasub söömas käia. Koht on kodune, teenindus meeldiv ja road head. Nende Napoleoni kooki pean vist järgmisel korral terve plaaditäie kaasa ostma! :)

Kuidas müsli päälinnas käis

2011-07-19T21:51:00.000+03:00

Kui keegi veel mäletab, siis mõned nädalad tagasi kutsusin kõiki huvilisi Tallinnas Sadamaturul toimuvale toidublogijate päevale. Ja mõne blogilugejad tulid kohale ka :) Päev oli tore, toidublogijad (=blogardid) said taaskord kokku ja naerul suid oli palju. Enamik kaasblogijaid on jõudnud sellest päevast juba muljetada, mina veel mitte. Saagu see viga nüüd parandatud.

Et siis juba nagu mainitud sai, oli Sadamaturu perenaine niivõrd tore ja korraldas toidublogijatele mõnusa turupäeva. Olime nagu üks mees laua taga reas, igaüks pakkus head ja paremat. (Sadamaturg on pealinnas üldse selline hää koht, kust maitsvat söögikraami hankida. Võiks Tartussegi mõni selline "tekkida":) )
Blogijate laualt sai muuhulgas nii külmsuppe, peeneid suupisteid, jäätist, erinevaid kooke ja ka minu pakutut müslit. Sest ega kõike nagunii kohapeal ära süüa ei jaksa - hea on, kui saab miskit koju kaasa võtta ja järgnevatel hommikutel möödunud üritust hea sõnaga meenutada, ise samal ajal jogurtiga müslit mugides. :)
Ja müslit, seda oli saada lausa kahte erinevat sorti (nagu ka väga hõrku külma peedisuppi!), igaüks sai valida endale sobivama maitse.

Panen siia kirja ka müslide retseptid, siis saavad kõik need, kes tol päeval turule ei jõudnud, ise kodus müslit röstima hakata. (ahjaa, õigsuse huvides mainin ära, et müsli on tegelikult röstimata segu ja ahjus kõrbedaks röstitud müsli nimi on tegelikult granola...aga no tee mis sa tahad, mina kutsun seda ikkagi müsliks :D )

Meega röstitud puuviljamüsli

500 g kaerahelbesegu (mina kasutasin seitsmeviljahelbeid, aga ka kolmeviljahelbed või lihtsalt kaerahelbed sobivad kah. Peaasi, et ei oleks kiirhelbed vaid ikka tavalised)
1 dl mandlilaaste
1 dl paisutatud hirssi (teised paisutatud terad sobivad ka, riis näiteks on väga hea)
100 g rosinaid
200 g kuivatet puuviljatükkide segu (minul sai koostisesse kuivatatud jõhvikad, ananassitükid, papaiatükid, kirsid, apelsinisukaad)
2,5 dl vedelat mett
0,5 dl vett

Valada kaerahelbesegu suure kaussi, lisada mandlilaastud ja paisutatud hirss. Valada juurde mesi ja vesi, segada hoolega. Valada segu küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, ajada ühtlaselt laiali. Röstida müslit 200*C ahjus umbes 30 minutit, kuni müsli tõmbub jumekamaks. Sealjuures segada müslit selle poole tunni jooksul umbes kolm-neli korda.
Valmis müslipõhi võtta ahjust, lasta jahtuda. Jahtunud kaerahelbepõhjale segada juurde rosinad ja kuivatatud puuviljatükid. Säilitada õhukindlalt.

Seemnemüsli šokolaadiga

500 g kaerahelbesegu
200 g seemneid (mul olid päevalilleseemned, linaseemned, kõrvitsaseemned)
100 g pähklitükke (head on näiteks sarapuupähklid või mandlid)
1 dl paisutet hirssi
100 g väikseks tükeldatud šokolaadi
"glasuuriks":
1,5 dl vett
100 g šokolaadi (kes tahab vähema šokolaadiga läbi ajada, siis võib siinse šokolaadikoguse asendada kakaopulbri ja veega)
0,5 dl mahedamaitselist õli
5 sl tumedat muscovado suhkrut

Valada kaerahelbesegu suurda kaussi, lisada seemned, paisutatud hirss ja pähklitükid. Segada teises nõus glasuuri komponendid, kuumutada madalal kuumusel, kuni šokolaad on sulanud ja suhkur lahustunud. Valada glasuur kaerahelbe-seemnesegule ja segada hoolega. Valada saadud mass küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, ajada ühtlaselt laiali ja röstida segu 200*C juures umbes 30 minutit, kuni segu on kuiv. Lasta jahtuda. Viimasena segada juurde pisikesed šokolaaditükid. Säilitada õhukindlalt.

Ja nüüd homme hommikul müslit süües märkige endale kuhugi kalendrisse, et 13. august tuleb Pärnus olla- sest blogijad on sealgi pika laua taga süüa pakkumas... minul näiteks on juba plaanid tehtud ;)

Džunglitort

2011-07-18T18:32:00.003+03:00

Oijah. Aeg lendab... Võiks ju arvata, et ma olen kuskil kaugel maal puhkusereisil ja seetõttu blogida ei saa...aga ei... Käin iga päev tööl, olen koju tulles väsinud ja arvuti ees istuda peaaegu ei jõuagi. Iseenesest on kahju, sest nii mõnestki maitsvast küpsetisest ja mõnusast üritusest tahaks ju kõneleda. Ehk jõuan seda siis tagantjärgi teha...

Praegu aga pildiseeria ühest tordikesest, mida hiljaaegu kahe noormehe (tervitused Rasmusele ja Siimule! :) ) sünnipäevaks teha sain. Tegemist on maasikatordiga, biskviidikihtide vahele said kohupiima-vahukoorekreem ja mõnusad suured maasikatükid. Konkreetset retsepti ma kirja ei pannud, kuna minu jaoks on see juba klassikaliselt väljakujunenud kooslus (kohupiim+vahukoor+marjad) ning täpsed kogused tulenevad küpsetamise käigus.

Pealt sai tort kaunistatud martsipaniga, mis (loomulikult) looduslike vahenditega värvitud. Ja pean tõdema, et martsipanist on küll hea kaunistusi nikerdada, aga suvisesse aega peaks mõne muu katte välja mõtlema. Sest nagu piltidelt näha- juba veidikenegi päikese käes olemist (väga kiire pildisessioon oli sealjuures!) ja kõik hakkab sulama...

Aleksandrikook

2011-06-29T15:13:00.001+03:00

Seda maitsvat kooki tegin viimati isa soovil jaanipäevaks. Tegemist on suurepärase ja ajatu klassikaga, mis maitseb kõigile :)
Retsept on nami-namist.

1,5 dl suhkrut
5 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
200 g toasooja võid
1 muna

Täidiseks:
3 dl vaarikamoosi (eks mõni muu sobib ka)

Peale:
4 dl tuhksuhkrut
1 sl kakaod
tsipa vett

Põhja tegemiseks tuleb kuivained omavahel segada, lisada juurde või ja segu puruseks näppida. Seejärel lisada muna ja segada taigen kiirelt ühtlaseks.
Tainas asetada küpsetuspaberile, rullida ahjuplaadi suurudeks. Küpsetada 175*C ahjus umbes 15 minutit, kuni põhi on kuiv ja kergelt helepruun.

Lasta põhjal jahtuda, lõigata ristipidi pooleks. Määrida ühele poolele moos, tõsta teine pool peale.
Glasuuri tegemiseks segada tuhksuhkur veidikese veega (väga vähe vett on vaja!), teises kausis segada mõned lusikatäied tuhksuhkrut, lusikatäis kakaod ja tsipa vett. Määrida saadud valge glasuur ühtlase kihina koogile, pruun glasuur panna kilekotti, lõigata viimasel nurk ära ja niristada tordile pruunid triibud.

Viimaseks läheb tarvis ühte tikku, mida läbi glasuuri pruunide triipudega risti tõmmates tekibki laineline muster. Tikuga tõmmata vaheldumisi ülevalt alla ja alt üles, ikka pruuni triibuga risti. Kui see tehtud, lasta koogil taheneda.

Päälinna turule!

2011-06-28T22:08:00.001+03:00

Ja ega ma muud midagi selles postituses öelda ei tahtnudki :)

Tegelikult on aga lugu nii, et nagu ülalolev seinamaaling näitab, toimub 9. juulil Tallinnas Sadamaturul väga põnev üritus! Pikad lauad tuuakse välja, toidublogijad sunnitakse sinna taha seisma (mind teiste hulgas), olgu ilm milline tahes, ja kõik uudistajad peavad hea emotsiooni saama!

Kuulda on, et toidublogijad pakuvad süüa-juua ka, hinnaks on pandud üks euro, et kulud ja kütuseraha tasa teenida (no loota ju võiks...). Oodatud on kõik huvilised, süüa peaks jätkuma...ja kui mõni toidublogija seda loeb ning tahaks ka leti taga seistes oma hõrgutisi pakkuda, siis võtke ühendust Sadamaturu perenaisega- kõik on teostatav! :)

Suupistelaud ja tort Domus Kinnisvarale

2011-06-28T15:57:00.000+03:00

Nagu pealkiri ütleb, sain ma hiljaaegu hakkama pisikese suupistelaua ja ühe tordi tegemisega Domus Kinnisvara Tartu kontori inimestele. Sel puhul, et Tartus avati uus kontor :) Niipalju, kui ma tagasisidet sain, siis söökidega jäädi rahule, mina samal ajal jäin rahule ka nende valmistamisega :) Kirjutan suupistekesed siia ka üles, äkki saab keegi mõne hea idee.
Ja lõpus üks tort kah :)

Lehttaignakeerud pestoga:
750 g lehttaigent
purgike basiilikupestot (mul oli 130g, panin selle kõik)
soovi korral määrimiseks muna

Lehttaigen rullida lahti (vajadusel siis eelnevalt ära sulatada), määrida peale pesto. Lõigata taignast u 10cm pikad ja 1,5cm läbimõõdus ribad, keerata spiraaliks ja asetada ahjuplaadile. Määrida pealt munaga ja küpsetada 225*C ahjus 15 minutit. Soovitav serveerida jahtunult samal päeval.

Muretaignalusikad kitsejuustukreemi ja päikesekuivatatud tomatiga:
mini-muretaignakorvikesi (need võib ise ka teha, aga ajakulu vähendamiseks ostsin mina poest valmis muretaignast lusikakesed)
kitsejuustu
toorjuustu
päikesekuivatatud tomateid

Kitsejuustu kreemjamaks saamiseks vahustada see toorjuustuga (suhtes 2:1), siis pritsida sees korvikestesse, peale vajutada päikesekuivatatud tomati tükk. Serveerida samuti samal päeval , sest liiga kaua seistes läheb muretaigen niiskuse tõttu pehmeks.

Suitsulõherullid rukkileival (16 tk):
neli viilu kandilist rukkileiba
200g külmsuitsu-lõhefileed
200g toorjuustu
peotäis tilli
kaunistamiseks maitserohelist

Alustuseks lõigata rukkileivad neljaks- saab ilusad ruudukesed. Suitsulõheviilud laotada lõikelauale, nii et nad üksteisega kattuvad ja moodustavad ühtse suure plaadi. Määrida peale toorjuust, mis eelnevalt hakitud tilliga segatud. Keerata toorjuustuga määritud suitsulõheviilud rullid (nagu pisike rullbiskviit), lõigata 16ks tükiks, iga tükike asetada rukkileivaruudukesele. Kaunistada maitserohelisega.

Muretaignakorvikesed kollase kreemi ja vähisabadega (32tk):
32 mini-muretaignakorvikest
200g krabinuudleid
4 keedetud muna
majoneesi
200g vähisabasid marinaadis
kaunistamiseks maitserohelist

Keedetud munad püreestada (no ainult veidi, liiga püreed pole vaja, pisikesed tükid on head) koos krabinuudlitega ja vähese majoneesiga ühtlaseks massiks (massi paksust saab reguleerida majoneesiga). Pritsida saadud segu kilekoti (või kondiitripritsi) abil korvikestesse, kaunistada vähisabaga ja maitserohelisega. Serveerida samal päeval.

Kolme juustu pallid:
150g sinihallitsujuustu
150g valgehallitusjuustu
150g tavalist nö Eesti juustu
10 õhukest näkileiba

Tavaline juust riivida, tõsta kaussi. Murendada juurde hallitusjuustud ning segada kõik ühtlaseks massiks (tegelikult on seda käte abil hea teha). Vormida segust pisikesed pallikesed.
Näkileivad purustada kas köögikombainis või pudrunuia abil, veeretada juustupalle saadud purus.

Magusad maasikakorvikesed (32tk):
32 magusat mini-muretaignakorvikest
32 maasikat
250g kohupiima (Saida oma on hää)
2dl 35%-list rõõska koort (Nopri oma on hää)
maitse järgi suhkrut
soovi korral peale pakike torditarretisepulbrit (ledisin poest, Ruf firma oma, tarretub hästi kiiresti), selle lahustamiseks 250ml vett ja 1 sl suhkrut

Vahustada rõõsk koor suhkruga kõvaks vahuks, segada kohupiimaga. Maasikad puhastada ja lõigata pikuti neljaks. Pritsida igasse korvikesse veidi kohupiimavahtu, asetada peale maasikatükid.
Tarretis (tegelikult ei ole seda tarretist ilmtingimata vajagi, seega kes pikemalt mässata ei viitsi, võib selle ära ka jätta) valmistada pakil toodud juhiste järgi, tõsta igale maasikakoogile lusikatäis.
Serveerida samal päeval.

Maasikate ja kuslapuumarjadega tort (saab suure kandilise tordi 24x24 cm):
Biskviit:
6 muna
2,25 dl suhkrut
1,5 dl nisujahu
1,5 dl kartulitärklist
1,5 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
1 kg maasikaid
5 dl söödava kuslapuu marju
500g kohupiima
2 dl 35%list rõõska koort
maitse järgi suhkrut (no nii 0,75-1 dl ehk)
biskviidi immutamiseks piima

Katmiseks:
300 g tumedat šokolaadi
0,5 dl toiduõli
50 g piimašokolaadi
200 g valget šokolaadi

Biskviidi tegemiseks vahustada muna koos suhkruga kohevaks heledaks vahuks- see tähendab ikka vähemalt kümme minutit vahustamist. Kuivained segada omavahel, siis sõeluda munavahu juurde. Segada kõik omavahel õrnalt läbi, sealjuures segada võimalikult vähe, et taigen ikka õhuline jääks.
Kallata kuldkollane taigen küpsetuspaberiga kaetud vormi, küpsetada 200*C juures umbes 20 minutit, kuni biskviit pealt pruun ja näpuga katsudes vetrub. Seejärel võtta biskviit ahjust, lasta jahtuda ja lõigata kolmeks kihiks.

Kohupiima-marjavahu tegemiseks vahustada rõõsk koor suhkruga, segada juurde kohupiim, söödava kuslapuu marjad ja tükeldatud maasikad (mina lõikasin iga maasika keskmiselt kuueks vist).

Tordi kokkupanemiseks tõsta üks biskviidikiht alusele (mina tegin tordi lahtikäiva vormi sisse, siis ei valgunud kohupiimasegu külgedelt välja, tort jäi kena ruudukujuline), immutada kergelt piimaga ja tõsta peale pool kohupiimavahust. Seejärel tõsta peale teine biskviit, immutada, määrida peale ülejäänud kohupiima-marjasegu. Katta viimase biskviidiga.

Siin on tort enne viimase biskviidikihi pealepanekut-hea näha, mis sees on :)

Lasta tordil mõned tunnid külmkapis taheneda, seejärel katta šokolaadiga. Selleks sulatada vesivannil tume šokolaad, segada juurde õli. Valada saadud segu tordile ja ajada ettevaatlikult laiali. Lasta kümmekond minutit taheneda, siis sulatada piimašokolaadi ja teha sellest triibud tordile. Lasta tordil taas taheneda (minul seisis ta nii tegelikult peaaegu terve päeva).

Viimaseks eemaldada tort vormist, lõigata küpsetuspaberist neli täpselt külgede suurust tükki ja sulatada vesivannil valge šokolaad. Määrida šokolaadi ühtlase kihina küpsetuspaberitele, lasta nii veidikene tahkuda (nii, et enam ei voolaks, aga päris tahke ka ei oleks veel) ja siis tõsta ükshaaval küpsetuspaberid šokolaadise poolega vastu tordi külgi- šokolaad jääb külgedele kinni. Niiviisi, küpsetuspaberid tordi külgedel, tõsta tort külmkappi, lasta 15 minutit taheneda, seejärel tõmmata küpsetuspaberiribad ettevaatlikult šokolaadi küljest lahti.

Ja mina, nagu näha, tegin valge šokolaadiga tordi peale ka Domuse logo, kaunistasin servi veel veidikese valge šokolaadiga ning maalisin tumeda šokolaadiga külgedele majad. Aga ka ilma selleta, lihtsa triibulise tordina, nägi kõik väga kena ja isuäratav välja.

Supp röstitud kartulist, sibulast ja küüslaugust

2011-06-14T22:02:00.000+03:00

Selle supi tegemine võtab veidi kauem aega, kui minu tavapärased püreesupid. Ja seda seetõttu, et komponendid tuleb enne supi tegemist (või siis selle esimeses etapis- oleks ehk õigem öelda) ahjus pehmeks ja krõbedaks röstida. Viimane lisab supile hea maitsenüansi, üldiselt on aga tegemist suhteliselt tavalise argiõhtu hea ja soojendava köögiviljasupiga - just sellise isu mul eile tuli, kui õues vihma sadama hakkas :)

Neljale:

500 g kartuleid
3 suurt sibulat
1 küüslauk
800-900 ml kuuma köögiviljapuljongit
1 sl "Merevaiku"
tsipake õli
imepisike võiviil
soola, pipart

Alustuseks panna ahi 200*C peale soojenema. Siis koorida kartulid ja sibulad, loputada kiirelt külma veega. Kartulid lõigata u 1,5cm läbimõõduga kuubikuteks, sibul lõigata neljaks sektoriks ja siis neid sektoreid veidi laiali lammutada. Asetada nende kahe köögivilja tükid ahjuplaadile, niristada peale veidi õli, raputada soola ja pipart.
Küüslaugupeal lõigata tipmine kolmandik ära- nii, et küüslauguküünte ülemised osad kergelt paistavad. Muus osas jätta küüslauk koorimata-lammutamata. Asetada peale viilakas võid ja paigutada küüslauk kenasti kartulite-sibulate juurde ahjuplaadile.

Asetada köögiviljadega plaat ahju ning röstida 200*C juures umbes 45 minutit- niikaua, et kartulid-sibulad pehmed ja pealt juba kergelt pruunid (et täiesti aus olla, siis mõned ülespoole ulatunud sibulanurgad olid juba täiesti mustad). Seejärel tõsta plaat ahjust välja.

Röstitud kartulid ja sibulad tõsta potikesse, lisada juurde kuum puljong ja püreestada saumikseri abil. Viimaks lisada juurde koorte seest väljapigistatud küüslauguküüned ja lusikatäis Merevaiku (see viimane on vabatahtlik- minu arvates teeb lihtsalt supi kreemjamaks) ja püreestada supp veelkord läbi. Asetada pott korraks tulele, lasta supp podisema ja vajadusel lisada veel veidi soola (kuigi minul seda vajadust ei tekkinud).
Serveerida koos krõbeda leivaga.

Sushiõhtu!

2011-06-13T19:51:00.000+03:00

Möödunud reedel toimus tore sushinikerdamise õhtu, kus mina nö peakokk olin ja oma kogemusi jagada sain. Seltskond oli mõnus, õhtu (minu arvates) põnev ja söök hää. Ja süüa sai oi-oi kui palju (ning pärast veel kaasa ka). :)
Loodan, et osalejad jäid rahule, mina sain hea kogemuse võrra rikkamaks. Tiiule suurepärase idee eest aitäh. Võin teinekordki peakokka mängida :) Menüü piltide kujul allpool.

Külmsuitsulõhega nigiri-sushi

Külmsuitsu-võikalaga nigiri-sushi

Porgandi nigiri-sushi

Tamago nigiri-suhsi

Idu-kreveti gunkan-sushi

Futomaki rull tamago, kümsuitsu-võikalaga, idude ja murulauguga

Hosomaki rull kurgi ja külmsuitsulõhega

Uramaki rull: California rull avokaado, makra ja kurgiga

Lookas pidulaud. Pildistas Tiiu Niglas. Aitäh :)

Maasikasigarid

2011-06-07T22:53:00.000+03:00

Maasikad - need mõnusad magusad marjad, mille hooaega kõik kannatamatult ootavad. Või no peaaaegu kõik - mina näiteks ei pilgutaks silmagi, kui maasikad maailmast ära kaoks (oh seda kibestunud inimese juttu küll. Ja kõik vaid seetõttu, et mina maasikaid süüa ei saa) :D

Aga kui nüüd ausam olla, siis meeldivad maasikad mulle väga. Kahjuks on jah looduse poolt nii seatud, et mina neid marju süüa ei või (missiis, et iga suvi ma ikka katsetan mõnega, et äkki on talumatus üle läinud), kuid sellegipoolest meeldib mulle neid väga peenralt/metsast korjata, nende imelist lõhna tunda ja tõdeda, et mõni küpsetis kohe sobib maasikaga kokku.

Nende "maasikasigarite" ehk filotaignasse keeratud maasikate idee tuli mulle ühel õhtul lihtsalt niisama. Ja enam ära ei läinud. Seega katsetuse tulemused on siin, mees jäi väga rahule ja kiitis projekti heaks. Mina tegin endale mõned rullid ka muude puuviljadega. Sai ka hää!
Kuna koguseid ei mõõtnud, vaid lõikasin käigu pealt maasikatükke juurde, siis retsept täna väga lihtsakoeline.

filotaigent
maasikaid
(või hoopiski virsikuid ja viinamarju /südasuvel vaarikaid ja mustikaid...)
sulatatud võid

frittimiseks õli

Filotaigen, eeldusel, et seda saab poest sügavkülmutatud kujul, tuleb alustuseks ära sulatada. Seejärel rullida taigen õrnalt lahti, lõigata taignalehed ruutudeks ja katta niiske rätikuga- filotaigen on nimelt nii õhukene, et kuivab imekiiresti. Kuivamine aga teeb ta kõvaks ja rabedaks ja see pole mitte eesmärk.

Järgmiseks hakkida maasikad või muud puuviljad/suremad marjad parajateks tükkideks. Võtta niiske rätiku alt korraga kaks üksteise peal olevat taignaruudukest ja asetada lauale. Tõsta taignaruudu alumisse serva maasikatükke ning keerata alumine serv koos maasikatega ühe korra rulli (vt pildiseeriat). Seejärel pintseldada taignaruudu servad sulavõiga. Voltida mõlemad võitatud taignaservad tagasi, suunaga ruudu keskosa poole ning pintseldada ruudu ülemine osa sulavõiga. Rullida väike maasikapakike lõpuni, sulavõi kindlustab taigna kinnijäämise. Asetada väike rull niiske rätiku alla tagasi.
Korrata seda protseduuri, kuni filotaigen ja maasikad on otsa saanud.

Viimaseks kuumutada wokpannis veidi õli, sealjuures lasta õlil minna veidi kuumemaks kui tavaliselt kevadrulle tehes- seda seetõttu, et maasikasigareid on vaja võimalikult kiiresti pruuniks küpsetada, liigne küpsemisaeg teeb muidu maasikatest moosi.Tõsta filotaignarullid ükshaaval ettevaatlikult õlisse, küpsetada kuldse jumeni ja tõsta paberkäterätikule, et liigne õli ära nõrguks.

Serveerida kohe, mina tegin maitsestamata jogusrtist ja piparmündilehtedest kastme ka kõrvale. Kuigi pean tunnistama, et enamik rulle söödi niisama (ja väga kiiresti) ära.

Ja nagu viimaselt pildilt näha, tegin rulle ka viinamarjade ja virsikutega. Maitses samuti väga-väga hea!

Värske pasta - tugevate naiste töö :D

2011-06-03T22:37:00.000+03:00

Ma olen suhteliselt põhjalik inimene. Alati, kui mõni suurem idee peanupu sisse tükib, siis pean ikka endaga aru pidama, uurima ja mõtlema, et plaani teostamise hetkel kõik kenasti kulgeks. Loomulikult tuleb alati viperusi ette, aga üldjuhul on mul tegevuskava välja mõeldud. Ja soovitatavalt ikka pikalt ette mõeldud..

Aga seekord- endine klassiõde kirjutas nädala algul, et tal tekkis mõte värsket pastat teha. Et mis ma arvan ja millal aega oleks. Ja mina, suurema mõtlemata, olin nõus ja "kohting" sai kokku lepitud tänaseks. Kuna vahepeal oli aega neli päeva, siis suuremaid plaane ma teha ei saanud. Ja nagu tulemus näitab, ei olnudki vaja. Lugesin vaid läbi Jamie Oliveri pastajutu tema raamatust, võtsin taigarulli kaenlasse ja astusin sõbranna poole teele :) Tulemused said toredad ja maitsvad :)

Nii minul kui ka sõbrannal pastamasinat (veel) ei ole, seega õhtusöök sai välja teenitud oma higi ja vaevaga. Tagantjärgi saan tõdeda, et ega see rullimine nii hull ei olnudki. Seltskonnas tore ja huvitav, meil oli ikka kogu aeg nägu naerul ja iga minuti tagant ütles keegi "oh, kui äge ikka" või "no vaata, kui ilus roheline" :) Kuigi jah, nii sõtkumisel ja rullimisel läks vaja omajagu jõudu ja naha võttis märjaks küll. Käed hakkasid jonnima ja ei tahtnud enam midagi teha. Aga kuna meeleolu oli hea, siis oleme mõlemad meelestatud, et pastatoe võiks juba varsti taas ette võtta! Ja ma usun, et randmed homme ei valutagi...

Ühe inimese mõnus ports:

1 muna

100g nisujahu + sõtkumiseks/rullimiseks ka veidi

Värske munapasta tegemise tarvis keerulisemat retsepti vaja ei olegi. Tavalisest nisujahust tehtud pasta on soovitatav kohe ära tarbid või siis sügavkülmutatult säilitada. Kui tahta pastat kuivatada, siis peaks kasutama durumnisujahu. Kuna retsept on hea ja lihtne, siis mina tõesti soovitan teha korrga just väikse koguse, kohe ära söömiseks (ja seetõttu ei pea ka väga suuri koguseid sõtkuma-rullima).

Meie võtsime kahepeale tegemiseks ette nelja inimese portsu. Mõlemad sai seega sõtkuda-rullida kahe inimese kogust. Ja see oli parajalt suurema apelsini suurune pallike. Sellega oli väga mõnus tööd teha!

Ning nagu piltidelt näha, tegi üks meist tavalise, lisanditeta pasta ja teine spinatipulbriga roheliseks värvitud pasta (spinatipulbriga meeldib mulle üldse toitu värvida- martsipanile näiteks ei anna see mingit lisamaitset).

Seega: jahu kallata kuhjakesena lauale, teha keskele süvend ja lüüa sinna vajalik arv mune. Võtta kahvel, kloppida munad kergelt lahti ja siis hakata kahvli abil vaikselt jahu munade sisse segama. Kui segu juba parajalt paks, töödelda kätega edasi. Sõtkuda tainast hoolega, vajadusel jahu lisades (tainas ei tohi kleepuda). Sõtkuda ja sõtkuda, kuni taigen on ühtlane ja käe all siidine. Seejärel mässida taigen hoolikalt toidukilesse ja panna pooleks tunniks külkappi puhkama.

Kui taigen on puhanud, teha laud ja taignarull jahuseks ja alustada rullimisega. Taaskord lisades lauale nii palju jahu, et taigen kuhugi kinni jääma ei kipuks. Rullida taigent nii kaua, kuni ta on õhu-õhuke ja näiteks taigna alla pistetud käsi juba läbi kumab. (Mainin siinkohal, et meie segasime ja sõtkusime umbes 30 minutit, siis lasime taignal puhata 30 minutit ja rullisime-lõikasime ka nii 30 minutit.)

Kui taigen rullitud, tuleb see kiirelt soovitud kujuga tükkideks lõigata (kiirelt, sest muidu kuivab taigen liiga ära). Kõige lihtsam on taigen rulli keerata ja siis tükid lõigata- tulemuseks just parajad taignaribad. Variant, mis aga mulle väga meeldis, oli järgnev (pildid ka): rullida taigen kahelt poolt keskele kokku, siis lõigata paraja laiusega ribad. Edasi pista suur nuga ribade alla ja keerata nuga nii, et tera pealmine pool on taignarullide keskkohas. Ja seejärel tõsta nuga üles-ribad kerivad end lahti.

Edasi tuleb pasta ära keeta. 100g pasta kohta arvestada liiter vett. Ja selle värske munapasta puhul teha vesi tunduvalt soolasem, kui kuivatatud pasta puhul. Keetmisaeg on vaid mõned minutit- kindlasti mitte üle keeta, vaid ikka al'dente.

Pärast keetmist kurnata ja serveerida meelepäraselt- meie niristasime kuumale pastale peale oliiviõli, puistasime peale veidi päikesekuivatatud tomateid, Valio Forte juustu (alternatiiv parmesanile) ja basiilikupestot. Imehea!

Ahjaa, ja tervitused Gretele ka! :)

Rabarbrine Pavlova

2011-05-28T17:14:00.002+03:00

Pavlova on tõeliselt suvine tort. Oma õhulisuse ja kreemja maitsega ning ülikauni välimusega sobib ta igat pidulauda kaunistama. Ja oodake vaid, kui tuleb maasika aeg, siis teisi torte te enam teha ei tahagi, sest maasikatega Pavlova...mmm (need, kes teisi marju eelistaksid- proovige vaarikaid..mmmmmmm :)

Aga enne veel, kui maasikad peenral valmis saavad, soovitan seda õhulist beseetorti rabarbriga teha. Siirupis keedetud hapud rabarbritükid sobivad sellele tordile hästi. Ja kui kasutada noori rabarbrivarsi, mida koorima ju ei peagi, siis jääb Pavlova värv imekaunilt roosa :)

Pavlova retsepti aluseks võtsin nami-nami retsepti, aga vähendasin koguseid ja teigin ühe 24cm koogi.

4 toasooja munavalget
0,25 tl soola
200 g suhkrut
2 sl maisitärklist
0,5 tl vanilliekstrakti
1 tl valge veini äädikat

350-400 g rabarbrit
1,5 dl suhkrut
4 dl 35%-list rõõska koort

Põhja tegemiseks panna ahi 160*C peale soojenema. Panna munavalged kaussi, lisada sool ja vahustada, kuni munavalged on tugevalt vahus. Siis lisada jaokaupa suhkur, pidevalt edasi vahustades. Tulemuseks peab olema tugev läikiv vaht, mis kõrgeid tippusid ilusti hoiab. Seejärel lisada maisitärklis, vanill ja äädikas ja need õrnalt lusikaga sisse segada.

Kui vaht valmis, tuleb see küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile panna. Et beseevaht küpsetuspaberile ühtlaselt saaks, tasub sinna enne ring ette joonistada, siis on hea piire jälgida. NB! ring tuleb joonistada paberi teisele küljele, muidu määrib Pavlova ära :D
Beseevaht tuleks paberile määrida nii, et servad jäävad veidi kõrgemad ja keskele lohk- sinna tuleb hiljem täidist.

Edasi panna siis plaat beseevahuga ahju ja koheselt alandada ahju temepratuuri 110*C-ni. Ja siis küptsetada 1,5 tundi. Besee peab jääma helebeež, pealt kuivanud ja kergel koputamisel vastu kõmisema.
Kui besee valmis, keerata ahi kinni, teha ahjuuks irvakile ja lasta beseel seal jahtuda.

Sel ajal, kui besee ahjus on, lõigata rabarber u 2 cm pikkusteks tükkideks ja koos 1 dl suhkurga pannile panna. Pann asetada mõõdukale kuumusele ning aeg-ajalt segades lasta nii kaua podiseda, kuni rabarber pehmeks saab (aga päris moosiks ei tasu lasta.) Seejärel tõsta pann tulelt ja lasta rabarbrisegul jahtuda.

Kui lõpuks besee valmis ja jahtunud on, libistada ta õrnalt alusele. Siis vahustada rõõsk koor allesjäänud 0,5 dl suhkruga (tegelikult oleneb täpne suhkru kogus maitseelistustest), vaht teha mõõdukalt tugev. Tõsta vahukoorevaht beseele, tasandada lusika abil ühtlaseks. Viimaseks tõsta peale rabarbritükid ja küpsemisel tekkinud rabarbrisiirup.

Serveerida võib kohe, tordis on koos pealt rabe besee, mis seest mõnusalt vahukommine, see omakorda kaetud vahukoore ja rabarbritega.. ülimaitsev!

Väikesed jogurtitarretised ehk föön köögis :)

2011-05-27T11:10:00.001+03:00

Nende magustoitude lugu sai alguse kaks päeva tagasi, kui töölt kodupoole minnes oma head endist töökaaslast kohtasin. Ühtlasi sai kokku lepitud, et lähen talle järgmisel päeval külla, siis saab kauem muljetada. Muuhulgas küsisin jutu sees, et mis kooki ma siis seekord kaasa toon (no minu kokkamine on ju teada-tuntud) ja sain vastuseks, et kooki tuua ei tohi, suvi ju ees, peab vigurit (loe:figuuri) hoidma :D
Ja siis ma seadsin sammud taas kodupoole ning mõte töötas- mida ma siis viin? Kuna teele jäi parajasti üks pood, astusin sinna sisse ja ostnud mõned vajalikud asjad, jõudsin lõpuks koju juba peaaegu 70%-lise valmis ideega. Ja tulemus sai siis järgnev:

12 portsjonitarretisekooki :D:
1 liiter meeldiva maitsega joogijogurtit (loomulikult sobib ka maitsestamata jogurt, mis meelepärase koduse moosiga maitse on saanud)
paar peotäit marju (antud juhul kirsse-kivideta siis muidugi)
12 digestive-küpsist
paar ruutu tumedat šokolaadi
8 želatiinilehte

Alustuseks panin želatiinilehed külma vette paisuma. Edasi puhastasin siis kirsid (eelmise suve viimane marjajäänuk sügavkülmast) kividest. Jaotasin muffinipanni aukudesse kirsid võrdselt ära, iga lohuke sai endale neli kirsikest (ega rohkem väga vaja ei olegi).
Kui želatiin oli paisunud, pigistasin nad veidi kuivemaks, panin teise kausikesse ja valasin sortsu kuuma vett peale- lehed lahustusid kenasti. Seejärel segasin želatiini jogurti hulka (NB! jogurt võiks olla toasoe ja želatiini peaks enne veidi jahutama- kui kuum želatiin külmkapikülma jogurti hulka segada, siis on tulemuseks mitte just väga meeldivad želatiininiidid mittetarretunud jogurti sees).
Järgmiseks kallasin jogurti muffinivormidesse kirsside peale, jogurtit jagus just täpselt nii palju, et muffinipanni augud said ääreni täis. Ja viimaseks panin kallatud jogurti peale küpsise.
Edasi rändas vorm külmkappi, kus lasin jogurtil üleöö taheneda-tarretuda.

Järgmisel päeval oli tarvis jogurtikesed vormist välja saada - ja see ei olnudki nii lihtne. Viimast seetõttu, et minu muffinipann on silikoonist :D
Kui mul oleksid olnud väikesed individuaalsed vormid või metallist muffinipann, siis ei oleks ju mingit probleemi olnud, õpetus oleks järgnev: kasta vormid hetkeks kuuma vette ja kummuta sisu alusele. Aga silikoonpanni, millel 12 muffiniava...seda juba vette kastmise järgselt nii lihtsalt ümber ei keeraks.

Seega nuputasin umbes pool minutit ja toimisin siis järgnevalt: keerasin muffinipanni kohe alusele ümber, nii, et küpsised olid ilusti allapoole. Siis võtsin fööni ja lasin silikoonvormile kuuma õhku (no vast maksimaalselt minuti), seejärel vajutasin iga vormi põhja veidi pöidlaga ja vupsasidki mu tarretised vormidest välja. :) Tegelikult oli see väga lõbus vaatepilt, kahju, et ainult mina nägin :D

Kui tarretised olid kenasti aluse peal, küpsis all- ja kirsid pealpool, siis panin mõned ruudud šokolaadi kilekotikesse, koti pistsin kuuma vette ja lasin šokolaadil sulada. Kui see oli tomiunud, pühkisin veetilgad kilekotilt maha, lõikasin koti nurga ära ja kaunistasin tarretisekesed šokolaaditriipudega.

Pahupidi rabarbrikook kardemoniga

2011-05-24T21:05:00.000+03:00

Kuna rabarbrihooaeg on just nüüd ja praegu ning paljudel on tagaaias suured pundid roosakasrohelisi varsi kasvamas, siis pole paremat aega koogi söömiseks kui hetkel käimasolev maikuu :D
Mina olen sel aastal antud postituses ära toodud retsepti järgi kooki teinud neljal korral, kuna sööjad nõudsid muudkui lisa :) Ja kook on hea!
Retsept on nami-namist, mina muutsin niipaju, et suurendasin kardemoni kogust. Retseptis toodud kogus sobib ühe ümmarguse, 22-24cm koogivormi jaoks.

Vormi põhja:
25 g võid
1 dl fariinsuhkrut
300 g tükeldatud rabarbrit

Taigen:
100 g toasooja võid
1,5 dl suhkrut
2 muna
2,5 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillisuhkrut/-ekstrakti
1 tl jahvatatud kardemoni

Kõigepealt määrida koogivormi küljed võiga, ülejäänud või tuleb määrida vormi põhja. Siis raputada ühtlaselt peale fariinsuhkur ja selle peale tükkideks lõigatud rabarber (NB! kasutades varajasi kevadisi rabarbrivarsi, siis ei ole neid vaja koorida! Ja värv jääb palju roosam :).
Taigna jaoks tuleb toasoe või suhkruga vahustada, seejärel lisada ükshaaval munad, samal ajal muudkui edasi vahustades. Tulemuseks võiks olla võimalikult õhuline segu. Edasi segada omavahel kuivained ja need munavahu hulka sõeluda. Segada kõik ühtlaseks (aga segada nii vähe, kui võimalik!).
Viimaseks kallata tainas rabarbritükkidele, määrida ühtlaselt laiali ja küpsetada kooki 175*C ahjus umbes 30 minutit, aeg-ajalt kooki tikuga kontrollides (kui tikk jääb puhtaks, on kook valmis). Küpsenud koogil lasta vormis viis minutit jahtuda ning seejärel kummutada alusele.

Minule isiklikult maitses see kook rohkem soojalt (aga mitte enam kuumalt), soojus tõi kardemoni aroomi paremalt välja. Aga ka järgmisel hommikul külmalt maitses kook hästi! Ja meheraas, maiasmokk, nagu ta on, leidis, et vanillijäätis peaks ikka ka kõrval olema :D

Rabarbri-maasikamuffinid

2011-05-23T21:26:00.000+03:00

Need muhvikesed on "edasiarendus" nami-nami imemaitsvatest rabarbrimuffinitest, mida olen ka ise varem siin blogis tutvustanud- vt siia. Maasika-rabarbikoosluse ideed kohtasin aga Aet'i blogis. Idee tundus hea ja hoolimata sellest, et võtsin ette muffinid, mida ise süüa ei saa, tegin neid partii siiski ära. Meheraas jäi väga rahule ja seetõttu kiidan muffineid nüüd siingi :) (mina muidugi piilun nukra pilguga imeilusaid muffineid ja limpsan mõttes keelt...)

12 muffinit:
2 muna
1,5 dl suhkrut
2,5 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillisuhkrut/-ekstrakti
1 tl kaneeli
50 g sulavõid
150 g paksu hapukoort
250 g tükeldatud rabarbrit
100g tükeldatud maasikaid

Kõigepealt vahustasin munad suhkruga kohevaks heledaks vahuks. Siis segasin kuivained omavahel ning lisasin nad vaheldumisi veidi jahutatud sulavõiga ning hapukoorega munavahu hulka. Segasin taigna ühtlaseks ja lisasin rabarbi- ning maasikatükid.
Jaotasin taigna paberiga voodertatud muffinivormidesse ja küpsetasin 225*C juures umbes 18-20 minutit, kuni muhvikesed olid pealt pruunikad. Seejärel võtsin muffinid ahjust välja ja lasin viis minutit vormis jahtuda. Tõstsin muhvikesed vormidest välja ja lasin veidi veel jahtuda. (Meheke tuli neid ikka kuumast peast noolima-aga tõdes hiljem, et parimad olid nad leigelt.)

Kuigi rabarbrihooaeg täies jõus ja maasikahooaeg veel kaugel, arvan etteruttavalt, et need oleks head muhvikesed mida ühe hooja üleminekul teisele küpsetada! :)

Kas lammas, koer, jänes, siga või kukk? :)

2011-05-22T21:35:00.002+03:00

Just sellist küsimust sain ma eile päris mitu-mitu korda erinevatelt inimestelt küsida :) Ja seda seetõttu, et lõpuks toimuski kauaoodatud blogijate kohvik Tartus ja minu pakutud võileivatortide eripärast- täidis oli neil küll kõigil üks, aga välimus erines nii mõnetigi ;) Pildid allpool.

Kohvik ise oli rekordiliselt kiire, seega siirad vabandused neile, kes jõudsid kohale kell 12.30, kell 13, kell 14.... Kui kell 12.30 oli veel mõningaid ülimaistvaid magusaid roogi saada, siis minu võileivatordikesed olid juba otsas ning kella üheks ei olnud enam ühtegi laualinagi näha, rääkimata siis mõnest koogist.

Ja tõesti, ma olen väga kurb, et see kohvikulugu nii kiire oli, sest nägin ise seal istudes ja meie Tallinna külalisi oodates inimesi, kes tulid kohale tsipake peale ühte (ja see pole ju hilja, kui kohvik kell 12 avatakse!?) ja pidid nukrusega ringi vaatama, et kus see kohvik siis on... Tundsin sel hetkel suurt soovi koju küpsetama minna...et kõigile midagi jaguks...

Teisalt oli väga tore vaadata, et inimese huvi toidublogijate kohviku vastu on nii suur, et kookide müük toimub ülikiirelt :) Aitäh teile kõigile, kes te kohale tulite, aitäh ürituse korraldajatele, kaasaaitajatele ja kaasblogijatele, kes minuga koos laua taga seisid!

Aga et lõpetada seda, mida alguses ütlema hakkasin, siis palun saage tuttavaks minu eilsete staaridega :) Ja oleks ju väga põnev teada: Millise koogikese Sina said? :)

"Ute"

"Änku"

"Auh"

"Kukk Leegu"

Ja "Põssa"

Karulaugu-tomatisaiad

2011-05-17T18:16:00.000+03:00

See postitus muudab kohe mitut asja. Esiteks pajatasin ma mõni aeg tagasi, et ma pole kunagi põhjamaalaste lemmikut, karulauku, söönud. No nagu sellest postitusest kohe selgub, siis nüüd ma olen :) Ja teiseks- siin postituses olevad pildid on klõpsitud hoopistükkis mu sõbranna peene kaameraga, mitte minu tavalise pisikese "digiseebikarbiga". Eks on ju suured uhked peegelkaamerad kohe palju põnevamad ning kutsuvad pildistamise proovikatseid tegema. Hoolimata sellest, et ahjust tulnud roog selle foonil ära jahtuda jõuab- huvi nõuab ohvreid :D

Et nüüd pikemalt ja rahulikumalt kõike seletama hakata, siis ... alustame karulaugust. Nami-nami kokandussõnastik ütleb karulaugu kohta nii mõnegi sõna, mina ütleks, et tegu on kevadise ja kasuliku taimega, mis maitselt meenutab küüslauguhõngulist sibulat :D Ja kasvab ta pigem Eesti põhjaosas- mistõttu ka mina, põline lõunamaalane, ei olnud teda varem hamba alla saanud.
Ja need kaks korda, mil ma teda sel nädalavahetusel sõin, ütleksin, et karulauk sobib iga söögi sisse, kuhu sobib ka roheline sibul. Esimesena tulevad mulle pähe erinevad salatid, aga ka pesto, pitsa ja paljud muud road. Ideid saab näiteks siit.

Täna aga kirjutan tomatisest võileivakattest karulauguga. Nimelt on nami-nami kokandusfoorumis võileibade kooskokkamise kuu- ja kui me sõbrannaga arutasime, et mida lõunaks süüa teha, siis polnud vaja pikalt mõelda :) Võileivaidee sai paika, ning pärast Sadama turu külastamist (äge koht muide!), kui kotti sai muuhulgas pistetud ka punt karulauku, kujunes meie võileib just järgnevaks.

üks pikk ciabatta (või mitu pisikest)
kaks suurt lihatomatit
üks ilus punt karulauku
100 g juustu viiludena
soola
pipart
veidi oliivõli

Alustuseks tükeldada tomatid pisikesteks tükkideks ja panna kaussi. Siis hakkida karulauk peeneks, lisada tomatite juurde, raputada peale veidi soola ja purustatud pipart ning kõik see omavahel ära segada.

Järgmiseks tuleb võtta ciabatta ja see ristipidi parajateks tükkideks lõigata (väikseid ciabattasid lõigata pole vaja). Seejärel lõigata saadud tükid.. ee...horisontaalselt ( :D) pooleks, nii, et saab kaks poolt- üks pool saab hiljem kaaneks peale.
Edasi panna caibattad ahjuplaadile, avatud raamatuna lahti. Ühele poolele panna peale juustuviilakad, teisele poolele niristada peale veidi oliivõli ja asetada plaat ahju, mis on pandud grillrežiimile. Küpsetada mõned minutid, kuni juust on sulanud, sai soojaks läinud ja pealt kergelt krõbe.

Tõsta saiad ahjust välja, asetada taldrikutele ja tõsta juustuga poole peale mõnus kuhi tomati-karulaugusegu. Seejärel murda teine ciabattapool kaaneks peale. Serveerida kohe.

Pildistamisest niipalju, et peegelkaameraga pildistamine on ikka teadus omaette :D Kõik need isod ja särid ja muu...oeh...aga põnev on ka (jään ootama oma peegelkaameraajastut - ehk ei pea väga kaua enam seda aega ootama :D ). Siinolevad pildid on töötlemata (kui nime lisamine välja jätta), on näha, et digipeegelkaamera teeb pildi väga ruumilise, valgus ja varjud mängivad ikka palju rohkem (ei hakanud sel korral lisavalgustustega mässma) ja piltide tegemist peab palju õppima.
Aga noh, on ju kenad? :D

Kolm maasikatorti :)

2011-05-14T15:31:00.000+03:00

Hiljuti tegin ühe viieaastase printsessikese ja tema issi sünnipäevadeks kolm torti. Tordid olid sünnipäevalaste soovikohaselt hästi maasikased ja mahlased. Kuna ma väga täpselt ühtegi retsepti ei jälginud, vaid panin erinevaid aineid just niipalju, kui vaja oli, siis pole mul siia ka milliliitreid ega gramme kirja panna. Lasen rohkem piltidel enda eest rääkida (kuigi ma ise nendega rahul ei ole, sest need olid hommikul kiiruga enne tortide üleandmist tehtud... ohjah...)

Esimeseks tordiks, mis oli kahe sünnipäevalapse ühispeole, tegin maasikase kräsupea. Baasretseptina kasutasin seda siin, lisaks sai tordi vahele püreestatud maasikaid (hulgim :) ), peale kaunistuseks veelgi maasikaid ja kaks šokolaadikettakest.

Teiseks tordiks oli printsessitort, mis pidi olema roosa-roosa :D Selle tarvis panin eelmisel päeval toidukilega vooderdatud sügavasse kaussi kihiti biskviidi, kohupiima-vahukoore-maasikasegu ning terveid maasikaid. Lasin kausitäiel üleöö seista, järgmisel päeval kummutasin tordi alusele, lõikasin keskele õõnsuse, kuhu sisse läks toidukilesse mässitud nukk ja pealt katsin roosa kohupiimakreemiga. Kleidi ülaosa tegin martsipanist.

Kolmandaks tordiks oli pisike kaelkirjakutort- just sünnipäevalapse soovi järgi. Tordi sisuks taas biskviit, kohupiim-vahukoor ja maasikad, peal martsipan ja sellest tehtud kaunistused. Kõik värvid loomulikult loodusest endast :)

Tortidega jäädi rahule, kõigile maitses ja mina seega naeratan :)

Kohvikus näeme!

2011-05-06T18:16:00.002+03:00

TÄHELEPANU! TÄHELEPANU!
Ainult ühel päeval maikuus! Ainult neli tundi!
Tartus, Tasku keskuses! Pop-up kohvik "Blogi2"!

Ehk siis mida ma tahtsin öelda oli see, et tulge kõik kohvikusse :) Ning kõige suurepärasem päev selleks on 21. mai, ilus laupäevane päev (olen täiesti kindel) ja kellaaeg võiks jääda 12-16ne vahele. Reaalsemalt tegelikult alates kella 12st kuni kaupa jätkub (ehk siis kell 16 hakkame nukralt oma allesjäänud kokidega kodupoole lonkima :D). Asukoht on Tasku keskuse I korrus ja süüa pakuvad Lõuna-Eesti toidublogijad! :) Ja mina nende hulgas :)

Sellise suurepärase ühepäevase kohviku toimumise idee taga on Aivar Hanson ja samalaadne üritus leidis aset juba veebruaris ka Tallinnas. Ning nüüd siis on lõunamaalaste kord :) Võin ausalt öelda, et kõik toidublogijad olid ideest suures vaimustuses, kuna oleks ju tore näha, kes (ja kas üldse) meie blogisid ka loevad :)

Blogikohvikus sätivad ennast laudade taha ritta järgmised blogijad: Kaare (Koopatibi küpsetab), Liilia (Köögitoimkond), Merrit (Abikelner Hummer), Laivi (Seto külakost-loomise lugu), Liisi (Liisi blogi), Ülle (Tiramisust ja Fata Morganast), Sille (Toidutegu), Jaanika ja Signe (Maitse asi) ja mina.

Võin lubada, et koogid saavad maitsvad, seega kohale tasub tulla! Mina ise pakun võileivatorti, sest kogu selle magusalaadungi kõrval võiks ju mõni soolasem amps ka olla :)
Ja nagu eespool öeldud, 21.mai alates kella 12st kuni kaupa jätkub Tasku keskuse I korrusel!

Ning neile, kes mind silmast-silma kohanud ei ole (ja kõigile, kes mind tunnevad, naermiseks :D) - mind tutvustav video. Ma pole kunagi kaamera ees olnud, seega ärge väga kriitilised olge :) Ja kaamerameestele aitäh! (Videos valmistan neid küpsiseid siit)

Kohvikus näeme!

Rabarbri-vaarikakrõbedik

2011-04-28T20:37:00.001+03:00

Sellest, et kevad meie maile jõudnud on, annavad tunnistust siia-sinna blogidesse ilmuvad road naadist, rabarbrist ja karulaugust. Naadi- ja teisi "umbrohuroogasid" tegin mina eelmisel aastal omajagu, tänavu pole veel jõudnud. Kuidas aianurgas kasvavat kraami maitsvateks roogadeks muuta, vaadake siit.

Karulauk on (nagu ma kuulnud olen) imehea ja hõrk kraam, mille üle kõik sööjad väga rõõmustavad. Kuna see taim kasvab pigem Eesti põhjaosas, siis tunnistan ausalt, et pole seda kunagi maitsta saanud. Ehk millalgi...

Ja rabarber- no seda tunneb ju igaüks! Hetkel on eestimaist rabarbrit juba valitud kohtades saada, mina veel värsket kraami kohanud ei ole. Aga täna külmkapiavarusi uurides sattusin karbikese rabarbri osta ning otseloomulikult tuleb viimane varu ära kasutada (no millal siis veel!). Kuna majapidamises muna enam ei olnud, siis koogitegu oli välistatud. Ja kuna külmkapist vaatasid vastu veel viimased peotäied vaarikaid, siis oli magusroog otsustatud! :)

Kogus neljale maiasmokale.

2 dl vaarikaid

4 dl rabarbritükke

2-4 sl tuhksuhkrut

sortsuke vanilliekstrakti

purukatteks:

50 g võid

1 dl nisujahu

1 dl suhkrut

1 dl mandlilaaste

Jaotasin vaarikad ja rabarbritükid nelja portsjonivormi vahel ära, raputasin kõigile peale tuhksuhkru ja valasin sortsukese vanilliekstrakti.

Puru tegemiseks tükeldasin kaussi külma või, lisasin jahu ja suhkru ning näppisin kõik puruseks. Seejärel segasin juurde mandlilaastud.

Jaotasin saadud purusegu nelja portsionivormi vahel, kattes vaarikad-rabarbrid. Panin vormid eelkuumutatud ahju ning küpsetasin 200*c juures umbes 20 minutit, kuni purukate pealt pruunikaks tõmbus ja allolev rabarbrimass mullitama hakkas.

Seejärel tõstsin vormid ahjud välja, lasin veidi jahtuda ja asusimegi maiustama :) Ideaalis sobib kõrvale vanillijäätis või vahukoor, aga ka niisama oli magusroog hea ja hapu.

P.S (Veel rabarbriroogasid leiate siit)

Kevad, pasha ja värvilised munad

2011-04-25T18:54:00.000+03:00

Möödunud nädalavahetus ja kevadpühad andsid inimestele kolm vaba päeva ja imekauni ilma. Ja need kaks asja koos lihtsalt kutsuvad päeva õues veetma ja rohelust nautima. Käisin minagi maal vanematel külas, kaasa viisin keeksi, pasha ja värvitud mune.
Munad said ilusa kuldkirju jume sibulakoortelt, keeks oli šokolaadiga ja röstitud mandlilaastudega kaunistatud klassikaline "Ekstra" keeks (see retsept, kardemon välja jätta) ning pashat tegin esimest korda elus. Sellest siis pikemalt.

Pasha alusretseptiks kasutasin nami-nami imemaitsva pasha retsepti, aga muutsin seda vastavalt kodusolevale kraamile. Kohupiimana kasutasin Saida kohupiima, kiidan väga! Mingist torukohupiimast pashat tegema hakata ei soovita, samuti soovitan poeletilt valida pigem rammusam kohupiim.
Kogus, ma ütleks, kuuele maiasmokale.

100 g toasooja võid
1,5 dl suhkrut
500 g toasooja kohupiima
1-2 sl sidrunimahla
1 tl vanilliekstrakti
0,5 dl mandlilaaste
100 g apelsinisukaadi
100g kuivatatud kirsse
2 dl 35% rõõska koort

kaunistamiseks röstitud mandlilaaste

Alustuseks vahustada või suhkruga, seejärel vahustada juurde kohupiim. Eesmärgiks on saada võimalikult õhuline mass. Järgmiseks segada juurde sidrunimahl, vanilliekstrakt, mandlilaastud, sukaaditükid ja kuivatatud kirsid. Viimasena vahustada rõõsk koor õrnaks vahuks ja see kohupiimasegule hulka segada.

Saadud kohupiimasegu tuleb valada kahekordse marliga voodertatud vormi. Kui spetsiaalselt vormi ei ole (nagu ka minul), siis sobib kas kasutamata lillepott, millel auk põhjas või kõige lihtsam sõel. Mina kasutasin viimast- vooderdasin sõela kahekordse marliga, valasin kohupiimasegu peale, panin taldriku veel surutiseks peale ja sõela kausi kohale külmkappi. Nii lasin sellel üleöö nõrguda.
Järgmisel päeval kummutasin pasha sõelast taldrikule, eemaldasin marli ja kaunistasin.

Pasha tuli maitsev, eespool mainitud keeks sobis kõrvale imehästi :)

Moosimusid

2011-04-18T09:37:00.000+03:00

Moosimusid on nami-namis hästi popiks saanud küpsisekesed. Olemuselt on nad head võiküpsised, mille keskel mõnus lohukesetäis maitsvat moosi. Rootsimaal, kust need küpsised tulevad, on kasutusel vaarikamoos, mina leian, et on tore teha ühest plaaditäiest mitme erineva maitsega küpsiseid. Viimati kasutasin punasesõstraželeed, põldmarajamoosi ja apelsini-õunamoosi. Esimest kahte kiidan väga, õuna-apelsinimoos jäia aga küpsiste kõrval veidi maitselt kahvatuks (samas, nii ilusad kollased küpsised said :D ).
Antud kogusest sain umbes 30 neljasentimeetrist küpsisekettakest. Retsept siit.

200 g toasooja võid
1 dl tuhksuhkrut
4 dl nisujahu
1 dl kartulitärklist
soola
täidiseks paksemat moosi

Taigna jaoks tuleb pehme või tuhksuhkruga vahule hõõruda. Mina teen seda puuslusikaga. Siis lisada kuivained ja segada taigen ühtlaseks. Edasi vormida käte vahel taignast väiksed pallikesed, panna need ahjuplaadile ja vajutada iga pallike pöidla abil lapikumaks, nii et keskele jääb lohuke.
Edasi täita taiganapallikeste lohukesed meelepärase moosiga.

Küpsetada 180*C juures umbes 15 minutit, kui küpsised tahenenud on (väga pruuniks nad minna ei tohiks). Lasta jahtuda ja asuda maiustama :)

Sotšnikud

2011-04-16T12:24:00.000+03:00

Sotšnikuid teab vist igaüks. Mõnusas pehmes ja muredas taignataskus on peidus hea ja hõrk kohupiim. Ideaalne hommikusöögiks, lõunaks kaasa võtta või õhtul magustoiduks. Sotšnike tegemine on alati hea mõte ja toob kõigil naeru näole! Isegi sellisel sombusel päeval nagu täna on.
Mina kasutan sotšnike tegemiseks nami-nami retsepti, sealsed koguste vahekorrad on väga sobivad. Ainult minu küpsetised tulevad veidi suuremad kui namis. Ja peaaaegu eranditult teen alati kahekordse koguse taigent-täidist. Ühest portsust jääb lihtsalt väheks!

Tainas:
50 g pehmet võid
3,5 dl nisujahu
0,75 dl suhkrut
0,25 tl söögisoodat
1 muna
3 sl hapukoort
soola

Täidis:
150 g kuivemat kohupiima (nn torukohupiim ei kõlba!)
1-2 sl suhkrut
1 sl nisujahu
1 sl hapukoort
1 munavalge

Määrimiseks:
1 lahtiklopitud munakollane

Taigna jaoks segada suhkur, hapukoor, muna ja sool. Lisada pehme või ja seejärel soodaga segatud jahu. Segada ühtlaseks, suruda pallikeseks ja panna külmkappi tahenema.
Täidise valmistamiseks lisada kohupiimale suhkur, siis hapukoor, munavalge ja lõpuks jahu. Segada ühtlaseks.

Edasi tuleb ette võtta rullimine-voltimine. Taigen rullida jahusel laual 3-5 mm paksuseks (kui teha väiksemad sotšnikud, rullida taigen õhem, kui suuremad, siis võib paksem olla), lõigata sellest 7-10 cm kettad (taaskord, olenevalt soovitud suurusest). Asetada kettakese keskele teelusikatäis täidist, murda kettake pooleks ja suruda servad kinni- et moodustuks ilus poolkuu.

Mina teen seda nõnda, et asetan taignaketta enda pihku, painutan veidi peopesa, nii et moodustub kerge lohuke. Sinna panen teelusikaga täidise, surun ketast rohkem pooleks, ise samala ajal vaba käe sõrmedega servi kinni surudes. Viimase etapi teengi juba vaid sõrmede vahel, raskem saiakese osa allapoole rippumas-gravitatsioon tõmbab kohupiima allapoole ja see ei pressi väga servade vahelt välja. Kui sõrmede vahel servad kokku surutud, siis panen sotšniku plaadile ja surun servad veel kahvli abil üle.

Nõnda teha ka ülejäänud taigna ja täidisega.
Seejärel asetada poolkuukesed ahjuplaadile, määrida pealt munakollasega ning küpsetada eelnevalt kuumutatud ahjus 225*c juures umbkaudu veerand tundi, kuni sotšnikud on pealt kuldsed.

Kevadine makaronisalat

2011-04-02T21:16:00.000+03:00

Mul oli täna tore päev! Sellest pool päeva möödus pealinnas ja pool minu armsas Tartus. Et mis selle päeva siis toredaks tegi? Noh, kõigepealt sain ma kokku klassiõega, keda ma pole näinud...ee...kuus ja veidi veel rohkemgi aastat. Täna istusime kohvikus, maiustasime kookidega, imetlesime tema kauni lapsukese naeratust ja muljetasime. Ja muuhulgas andis ta mulle üle omaõmmeldus kaks kena poe/turukotti- Leevi ja Leelo, ilusad, armsad ja praktilised. Ning teades minu toiduostlemise suurt hulka, kuluvad need vägagi ära.

Teiseks, see kohvik, kus me istusime- Heidi Park'i kohvik õdusas Tallinna linnaosakeses, toredalt autopesula peal :D Õhkkond oli seal nii kodune ja soe, läheksin sinna iga kell tagasi! Ja loomulikult koogid, mida me kahekesi sõime ära viis erinevat tükki, olid ülimaitsvad ja suurepärased! Laimi-juustukook, sidruni-mooniseemnekook, brownied, sidruniruudud ja üks väga maitsev ning pähkline plaadikook, mille nime mul enam meeles ei ole. Kõik, ütlen veelkord, ülimaitsvad!

Ja siis, olles istunud bussi ja vaadanud kaks-pool tundi Eestimaad ning pilvede tagant piiluvat päikest, olingi tagasi Tartus. Siin veetsin paar tundi teise väga hea sõbra seltsis ning seejärel seadsin sammud koju. Olles ülimalt heas tujus, panin ahju kaks pisikest roosakirjut toorjuustukooki (neist ehk siin blogiski edaspidi) ja ootan nüüd kannatamatult homset hommikut, et neid sööma asuda :)

Ahjaa... kuna tegemist on siiski toidublogiga ja mitte jutublogiga, soovitan nüüd kõigile head ja kevadist nuudlisalatit, mis mul ühe kiire tööpäeva lõupul valmis sai. Kuna ma millimeetritäpsusega koostisainete hulka ei mõõtnud, siis panin nad siia kirja enam-vähem õigesti. Ja samas, eks ongi parem, kui igaüks just oma maitsele sobivalt salatit sättida saab (eriti tuleb maitse järgi sättida apelsinimahla ja oliiviõli kogust).
Salat sobib täiesti iseseisvalt nii lõuna-kui õhtusöögiks, kuid miks mitte ka eesootaval suvisel gillihoojal liha lisandiks. Kogus- neljale.

250g häid spagette/nuudleid/lemmikkujulisi makarone
250g kirsstomateid
1 suur paprika
mõnus peotäis värsket peterselli
1 pea jääsalatit või kimp mõnda muud maitsevat salatit
2 suitsukanakoiba
ühe mitte väga suure apelsini mahl
1 sl seesamiõli
3 sl oliiviõli
soola, pipart

Alustuseks tuleb makaronid soolaga maitsestatud vees al'dente keeta- ehk nii, et makaron oleks pehme, aga hamba all tunneks ka veel veidi resistentsus. Ehk siis keeta täpselt parajaks :D.
Sel ajal, kui makaronid keevad, lõigata kirsstomatid pooleks, puhastada ja tükeldada paprika, lõigata parajateks tükkideks salat, hakkida petersell ja panna nad kõik suurde kaussi. Seejärel puhastada kogu suitsukanaliha koibadelt, hakkida parajateks tükkideks ja lisada ka kaussi. Valada juurde oliiviõli, apelsinimahl, lisada sool ja pipar. Mudida segu kätega minutike (ikka korralikult muljudes), kuni tomatitest on mahla välja tulnud, salat on kenasti maitsestunud ning kõik komponendid segunenud.

Kui makaronid on keenud, tuleb need kurnata ja külma veel all tsipake loputada. Eesmärgiks ei ole makaronide täiesti külmaks saamine, mina loputasin vaid mõne hetke (niipalju, kui mina täheldanud olen, siis soojem makaron võtab maitset/kastet peremini sisse- seega on kaval jätta makaronid veidike soojaks). Seejärel lisada makaronidele seesamiõli ja hoolega segada.

Edasi valada makaronid kaussi köögiviljade ja kana hulka. Kui kasutada spagette, nagu mina tegin, võiks need lühemateks juppideks ka hakkida (mina võtsin terava noa ja surusin seda paar korda läbi kausisoleva spagettide massi). Seejärel segada hoolega, kuni komponendid segunevad ja makaronid saavad maitsestatud.

Ja polegi muud kui sööma asuda. Krõbe ciabatta on kõrvale ideaalne! :)

Kaks trühvlitorti

2011-03-29T22:43:00.000+03:00

Viimasel ajal tegin kahele sünnipäevalapsele trühvlitorti. Kuna kasutasin ühte ja üldist, juba varasemalt siin ära toodud retsepti, siis ei hakka seda enam ümber kirjutama. Ja lasengi piltidel rohkem enda eest rääkida.

Esimese tordi tegin oma isale, kellele trühvlitort vägagi maitseb. Ja miks ei peakski nii hea tort maitsema :D
Tegin sama suure tordi, nagu eespool mainutud retseptiski, kaunistasin võikreemikuusekestega ja ühe martsipanimehikesega- et oleks just parajalt kevadine puukool :)
Tordiga jäädi rahule. Mulle endale ka ikka nii maitses. Ajatu klassika: alati lihtne teha ja viib keele alla :)

Teise tordi tegin sõbranna poja sünnipäevaks. Sünnipäevalaps sai kahe aastaseks ja otsustati, et on vaja justnimelt torti "Tank" :) Tegemist oli minu esimese tellimustordiga, jäin ise suhteliselt rahule ja nagu ma hiljem kuulsin, jäid rahule ka sünnipäevalaps ja külalised :)
See tort sai suurem, võtsin algretseptis toodud kogused topelt. Ehitamist oli ka veidi rohkem, kuid sain tordi tehtud siiski üpriski lihtsalt. Mehike sai taaskord martsipanist, rattad domino-küpsistest, tank ise on kaetud võikreemiga. Ja tanki kahur sai tehtud ühest grissinist, mille katsin musta martsipaniga.

Tunnustus

2011-03-29T10:02:00.000+03:00

Ilmselt on paljud sellise pealkirjaga postitusi blogides viimasel ajal palju näinud/lugenud. Tunnustuse jagamine teistele blogidele on hea ja tore viis oma lemmikutele öelda, et just nende blogid on need, mida pidevalt piiluda ja mille sisu eriline on.

Eestisse jõudis tunnustuse jagamine Tuuli blogi kaudu- Tuuli sai tunnustuse ja jagas seda edasi viiele blogile. Minu blogi oli üks neist. Ja ma kohe ei oskagi kirjeldada, kui uhkeks see mind tegi! Tuuli, kelle blogi mina nagunii koguaeg lugemas käin, märkis ära minu blogi! Oh, kui uhke ja õnnelik ma olen :)

Tuuli kirjutas järgmist : Aniitram on blogimaastikul juba aastakese toimetanud ning sinna aastasse mahub hästi palju põnevaid katsetamisi ja vahvaid ideid. Vaadake näiteks, kuidas on võimalik looduslike värvide abil martsipani värvida. Aniitrami blogi on minu jaoks hästi kodune ja soe. Ei oskagi seletada, mis selle emotsiooni tekitab, kuid seal blogis kolades tekib alati maal vanaema juures olemise tunne. Ja see on hästi vahva!

Nagu tava ette näeb, pean nüüd vastama viiele küsimusele:
1. Millal alustasid oma blogiga?
Blogiga alustasin 17. märts 2010, päevake pärast oma sünnipäeva, tõenäoliselt heast tujust johtuvalt :D Tol hetkel ei kujutanud vee hästi ettegi, mis mu blogist kujuneb, aga nüüdseks teeb blogimine mind vägagi rõõmsaks.
2. Millest kirjutad oma blogis ja mida kôike see käsitleb?
Toidublogi. Head avastatud maitsed, emotsioonid ja retseptid, et kunagi hiljem kuskilt hea vaadata oleks.
3. Mis teeb sinu blogist eriliseseks vôrreldes teistega?
Minu blogi on...minu :D Ja seega ongi minu jaoks eriline. Täis minu konkreetseid mõtteid, just nagu ma igapäev räägin ja olen.
4. Millest sai alguse sinu blogimine?
Käisin pidevalt nami-namis piilumas ja enda toidumaailma arendamas, lisaks muidugi veel teiste toidublogijate jutud, mida pidevalt lugesin. Oli kohe selline tunne, et peaks ka midagi tegema/ütlema.
5. Mida tahad muuta oma blogis?
Oh, seda on palju- pilte on vaja rohkem ja paremaid, retsepte on vaja palju ja põnevaid ja igasuguseid katsetusi (nagu mu martsipanivärvimine jms) on vaja rohkem (sest ideid ju on, lihtsalt vaja ellu viia)

Nii, olles nüüd endast pajatanud, märgiksin ära paar minu jaoks olulist blogi. Kindlasti on häid blogisid palju rohkem. On ka palju rohkem blogisid, mida mina lugemas käin. Aga valik sai sel korral selline:

Nami-nami blogi. Nami-nami perenaine jõuab nii palju! Kirjutada huvitavaid ja harivaid jutte oma blogisse, hallata nami kokandusportaali, kasvatada peret ja viia läbi igasuguseid üritusi. Oeh, kuidas paneb imetlema :) Jõuaks ma pooltki nii palju! Blogi on tal inglisekeelne, alati konkreetne aga piisavalt ütlev, imeilusate piltidega ja huvitavate retseptidega.

Pisike ja Pisut Segi. Thredahlia blogi on ilmset kõigile teada. Õpetlikuma sisuga blogi pole minu arvates olemaski. Iga retsepti juurde kuulub jutt, et kuidas, miks ja mil viisil toitu õigesti valmistada. Minu suur kummardus!

Koopatibi küpsetab...Ups! Koopatibi blogis saab vaadata imeilusaid toidupilte. Nii ilusate piltide pärast võiks sinna küll veidi tihedamini postitusi ilmuda, kuid tundes Koopatibi, tean, et tal on muus vallas ka palju tegemist. Ja ma ennustan, et Koopatibi blogi hakkab aina uhkemaks minema :)

Toidutegu. Taaskord imeliste piltidega (hakkab tunduma, et visuaalne pool on minu jaoks oluline :D )ja imemõnusa jutuga blogi. Iga toidu juurde kuulub kindlasti pikk jutt, täis emotsioone ja viimase aja tegemisi! Mõnus lugemine!

Kõrned on kartulipudru parimad sõbrad

2011-03-21T22:02:00.001+02:00

See postitus ei olegi retseptipostitus vaid pigem emotsioon. Emotsioon otse köögist, soojalt ja entusiastlikult.

Täna tööl sõin lõunaks kolleegi tehtud salatit ja leiba praetud lihaga. Sellist õiget, mõnusalt läbikasvanud liha, mis pannil aeglaselt praetud ning soolaga maitsestatud. Serveerituna lihtsalt niisama leivaviilul. Sellest heast söömajast tulenevalt ei suutnud ma hea liha mõtet enam peast ära saada ning töölt koju tulles astusin poodi sisse. Leti tagant sai välja valitud mõnusad läbikasvanud liha ribad, kõige tavalisemalt poes "peekoni" nime all müüdavad. Ideaalis oleksin loomulikult võtnud ette käigu turule, aga õhtul kella poole viie ajal ei ole see enam mõttekas tegevus.

Koju tulnud, koorisin kartulid ja tegin neist piima ning või abil mõnusa pudru, kõrvale praadisin kuubikuteks lõigatud lihakillud- aeglaselt, rasva välja praadides, mõnusalt krõbedaks. Maitseks soola ja üks riivitud küüsluguküüs.
(Kui praadida suurem kogus, siis tekib pannile üpriski palju vaba rasva- seda võib aeg-ajalt pannilt ära kallata ja kasutada näiteks ahjukartulite valmistamisel).

Ja õhtusöögiks polnudki enam muud vaja, kui väike kuhil kartuliputru, mille tipul ilutses mõnus hulk kõrbedaid kõrneid, lisaks ka üks praetud sibul. No öelge, mis võiks veel parem söök olla!
Kindlasti oleks pudru kõrvale sobinud ka salat, jusnimelt tomati-kurgi-hapukooresalat, aga no mis teha, et antud hetkel see pood köögiviljast peaaegu tühi oli...

Astelpajuvahune tort

2011-03-20T20:11:00.000+02:00

Märtsikuu on kiire kuu oma sünnipäevade ja muude toimetustega. Samas, on märts tore, sest justnimelt märtsikuus tekib reaalne lootus kevadeks...mitte et aknast välja vaadates seda kevadehõngu praegu välja paistaks...
Minul on igaljuhul kevade lootus/ootus sees, viimased blogipostitused on kollased-kollased ja meel on päev-pävalt rõõmsam :)

Tort, millest kohe kirjutama hakkan, sai tehtud töökaaslasele juubeliks, astelpalju fännid oleme viimasel ajal mõlemad ning seega ei tekkinud tordi maitse suhtes mingeid küsimusi. Tort jäi mõnusalt õhuline, kes soovib rohkem "saiasemat" torti, võib küpsetada põhjaks kaks biskviiti ning nende vahele moosi määrida ja tarretatud vahtu veidi vähem teha.
Tort sai suur, läbimõõt oli umbes 28 cm, seega nö keskmise tavalise tordi saab vast umbes poolest kogusest.

Biskviit:
4 muna
4 sl suhkrut
4 sl nisujahu

Astelpajuvaht:
800 g kohupiimakreemi
8 dl 35% rõõska koort
2 dl suhkrut
300 g purk astelpajumoosi
2 dl astelpaljupüreed (püreestasin marjad ja surusin siis segu läbi sõela)
12 lehte želatiini

Kaunistamiseks:
100 g tumedat šokolaadi
kümmekond kirss-ananassi e füüsalit

Kõigepealt küpsetasin biskviitpõhja. Selleks vahustasin munad suhkruga tugevaks heledaks vahuks, segasin õrnalt juurde sõelutud jahu ja küpsetasin saadud taigent küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil 200*c juures nii seitse minutit- kuniks biskviit oli pealt helepruun. Seejärel tõstsin plaadi ahjust välja ja lasin biskviidil jahtuda.
Jahtunud biskviidist lõikasin paraja suurusega ketta ja asetasin vormi põhja.

Astelpaljuvahu tegemiseks panin kõigepealt likku želatiinilehed. Seejärel võtsin suure klaaskausi, vahustasin selles rõõsa koore suhkruga, segasin juurde kohupiimakreemi, astelpaljumoosi ning -püree.
Kui želatiinilehed olid paisunud, pigistasin nad veest kuivaks, valasin peale tsipake keevat vett ja lahustasin lehed selles, jahutasin.
Sulatatud želatiini segasin astelpaljuvahu hulka, valasin segu vormi ning lasin üleöö külmkapis taheneda.
Antud koguse želatiiniga tuleb üpriski õhuline ja õrn vaht. Kes soovib torti samal päeval serveerida või tahabki veidi kõvemat vahtu, peaks lisama veel paar želatiinilehte.

Tarretunud tordi katsin järgmisel hommikul sulatatud šokolaadi triipudega, kaunistasin kirss-ananassidega ja paari šokolaadist voolitud roosiga. Tort sai sööjate poolt suurt kiitust, mulle endale meeldis ka väga. Ja kuna peamise osa moodustab sellest astelpajuvaht, siis samahästi võib vahul tarretuda lasta ka näiteks pokaalides ja sedasi hoopis teistmoodi magustoidu teha.

Porgandikooki ja pidulikkust

2011-03-19T11:01:00.000+02:00

Ja ongi aastake taas möödas...

Aasta tagasi, 17. märtsil, otsustasin minagi hakata oma kokanduslikke katsetusi blogisse kirja panema. Kindlasti oli see otsus kantud eelneval päeval olnud sünnipäevast tulenevatest headest tujudes ja põhines suuresti heal hetkeemotsioonil (kuigi jah, olin seda ka enne korduvalt mõelnud)...
Kuigi nüüd, aasta hiljem, pean tõdema, et otsus oli hää ja blogi pidamine on väga palju arendanud minu kokanduslikku mõtlemist, suurendanud soovi toidumaailma veelgi sügavamalt uurida ning erinevaid roogi täpselt ja autentselt teha.

Kui eelmisel aastal tekkisid mu blogisse pigem läbiproovitud retseptid, mis olid kuskil silma jäänud (kuskil = peamiselt nami-nami :D ), siis nüüdseks olen jõudnud sinnamaale, et mõnda toitu süües mõtlen, kuidas seda nö edasi arendada saaks. Ajusoppe täidavad pidevalt mõtted uutest roogadest ja unistus Prantsumaa lõunaossa reisimisest, et seal kõht hääd-paremat täis süüa, kasvab pidevalt.

Aga nüüd veidi söögist kah :D Kolm päeva tagasi, oma sünnipäeval tegin kaasa selle porgandikoogi namist, kuid kujundasin seda veidi pidulikumaks- nii, nagu Koopatibi siin. Ja sellega sai see kook nii minu sünnipäevakoogiks kui ka blogi sünnipäeva koogiks :). Mina küpsetasin kooki pisikestes, 12cm vormides, alltoodud kogustest saab kas ühe 24 cm koogi või neli 12 cm'ist.

Tainas:
2 muna
2 dl suhkrut
1 tl vanilliekstrakti
100 g sulatatud võid
3 dl (tihket) riivitud porgandit
2 dl nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
kuni 1 tl kaneeli
tsipake muskaatpähklit

Toorjuustuglasuur:
150 g maitsestamata toorjuustu
100 g tuhksuhkrut
0,5 tl vanilliekstrakti

Katteks:
200g martsipani (mida saab värvida just vajalikku värvi sellest õpetusest lähtuvalt)

Alustuseks vahustasin munad suhkruga kohevaks vahuks. Seejärel lisasin peenelt riivitud porgandi, sulavõi ja omavahel segatud kuivained. Vooderdasin vormid küpsetuspaberiga ja jaotasin taigna nelja 12 cm vormi vahel (no suure koogipuhul läheb siis kõik ühte vormi). Küpsetasin 200*C ahjus umbes 20 minutit (suure koogi puhul läheb nii 30 min). Võtsin koogi ahjust ja lasin jahtuda.

Toorjuustukreemi tarvis segasin komponendid hoolega omavahel.
Kui porgandikoogid olid jahtunud, lõikasin koogid kaheks kettaks ja määrisin toorjuustukreemi ketaste vahele. Edasi katsin tordikesed safraniga kollaseks värvitud martsipaniga ja kaunistasin martsipanist voolitud porgandikestega.

Koogid said väga rõõmsad, maitsesid imehästi ja nägid kingiks saadud kollaste rooside kõrval imeilusad välja. Ning sellele lisandus veel sünnipäeva puhul väljas särav päike, paar musi-kalli ja palju naeratusi- no mida enamat sünnipäevast tahta :)

P.S Siiski- ühte asja ma tahtsin (ja sain ka)- Jamie Oliveri "Jamie's 30 minute meals", aitäh ema-isa-õed :) Raamat on vinge, täna proovin ära esimese kiirelt valmiva imehea õhtusöögi ning loodetavasti kohtab varsti siin blogis ka eelmainitud raamatust kirjapandud retsepte :)

Kuldne kukeseenehõnguline köögiviljasupp

2011-03-05T20:56:00.000+02:00

Augustikuu lõpul kirjutasin blogis seente hoidistamisest. Muuhulgas tõin ära ka võimaluse seeni kuivatada ja neist jahu jahvatada, et oleks hea suppe ja kastmeid maitsestada. Täna kirjutan ühest supist, kus kukeseenejahu edukalt kasutust leidis (ja supi imeheaks tegi). Hea viis saada seenemaitselist suppi ka keset talve!

Supist jagub neljale mõnusaks lõunaks.

4 porgandit
5 keskmist kartulit
5 küünt küüslauku
2 sl kukeseenejahu
2 sl merevaiku/toorjuustu
1 l köögiviljapuljongit
2 tl võid
vajadusel soola

Koorisin porgandid, kartulid ja küüslauguküüned, hakkisin küüslaugu peenemaks, viilutasin porgandid ja tükeldasin kartulid.
Panin malmpoti tulele, lisasin või ja lasin sulada. Või sisse panin küüslaugu ja lasin minutikese pruunistuda., seejärel lisasin ülejäänud köögivilja. Praadisin paar minutit pidevalt segades.
Seejärel valasin juurde kuuma puljongi ja puistasin sisse kukeseenejahu. Lasin supil keeda, kuni kõik köögiviljad pehmeks said (20 minutit ehk), seejärel püreestasin saumikseriga. Lisasin merevaigu (annab kreemjat struktuuri ja head maitset), saumikserdasin veel veidi, et supp jääks kreemjas ja õhuline. Seejärel tõstsin tulele tagasi, lasin podisema ja maitsesin, kas supp vajab veel soola.
Eemaldasin tulet ja serveersin kuumalt, kõrvale sobis röstitud rukkileib.

Suupisteid

2011-03-05T14:02:00.000+02:00

Rukkileib munavõi ja vürtsikiluga:

3 viilu kandilist rukkileiba
12 vürtsikilufileed
3 muna
75 g toorjuustu
1 tl hakitud tilli

Kõigepealt keetsin munad, jahutasin ja koorisin. Panin munad kaussi, surusin kahvliga katki, panin juurde toorjuustu ja hakitud tilli ja surusin kahvliga niikaua, kuni mass oli ühtlane.
Järgmiseks puhastasin vürtsikilud- mina eelistan osta puhastamata kilusid, nende maitse jääb minu arvates parem, kui valmispuhastatutel. Puhastamiseks lõikasin kilu pea maha, eemaldasin sisikonna, siis surusin sõrmedega kala laiaks ja eemaldasin selgroo.

Viimaseks lõikasin leivad neljaks, tõstsin igale leivale veidi munavõid peale, keerasin vürtsikilufileed rulli ja panin munavõikuhjakese peale.

Suitsukala-kodujuustukorvikesed:

Muretaigen:
100 g külma võid
2,5 dl nisujahu
3 sl külma vett

Täidis:
150 g kodujuustu
100 g puhastatud suitsulatikat
1 dl riivitud juustu
1-2 sl majoneesi
peterselli

Kõigepealt valmistasin korvikesed. Selleks hakkisin kiirelt kokku või ja jahu, seejärel lisasin vee ning segasin taigna kokku. Surusin taigna palliks ja panin külmkappi tahenema.
Kümne minuti pärast jaotasin taigna 12ks, surusin korvikeste vormi põhja (tegelikult oli mul vaid kuus korvikese vormi, seega pool taigent surusin suuremate vormide põhja, sain madalad lapikud alused) ja panin vormid veelkord külma. Samal ajal panin ahju 225*C peale soojenema.

Vahepeal valmistasin täidise: selleks segasin kokku puhastatud kala, kodujuustu, riivitud juustu ja majoneesi. Viimase abil saab segu paksust hästi reguleerida.

Järgmiseks panin muretaignavormid kuuma ahju, küpsetasin umbes 15-20 minutit, kuni korvikesed olid kenasti pruunid. Seejärel tõstsin nad ahjust välja ja lasin jahtuda.

Viimaseks täitsin korvikesed seguga ja kaunistasin peterselliga.

Kukeseene-keedutaignapallid

1,75 dl vett
75 g võid
0,5 tl soola
1 tl kukeseenejahu
2 dl nisjuahu
3 muna
1,5 dl praetud ja peeneks hakitud kukeseeni (kuna kasutasin sügavkülmast võetud kukeseeni, siis ei oska praegu kahjuks öelda, kui suur kogus värskeid seeni vaja läheks)
1 sl röstitud sibulahelbeid

Nende suupistete jaoks sain idee siit. Pean tõdema, et nad on mõnusad ampsud ja peaksin neid tihedamini tegema.

Kõigepealt peab praadima seened ja neil jahtuda laskma- see etapp jäi mul vahele, kuna kasutasin juba praetud ja siis sügavkülmutatud seeni. Hakkisin seened pisikesteks tükkideks ja tõstsin kõrvale.

Keedutaigna tegemiseks panin vee, või, kukeseenejahu ja soola potikesse ning lasin keema. Siis eemaldasin poti tulelt, segasin kiirelt sisse jahu, tõstsin potikese tulele tagasi ja kuumutasin minuti, kogu aeg hoolega segades- selle peale eemaldub tainas poti külgedelt ja moodustab ühtlase palli. Seejärel tõstsin poti tulelt ja lasin jahtuda.
Jahtuma peaks taigen senikaua, kuni käega katsudes taigen veel kuum on, aga kätt ära ei kõrvata (no nii maksimaalselt viis minutit ehk). Seejärel tuleb ükshaaval munad juurde segada- kuna seda tuleb teha üsna hoogsalt, soovitan kasutada mikserit. Viimaseks segada hulka ka sibulahelbed ja kukeseened.
Edasi tuleb taigen kas teelusikate või pritskoti abil ahjuplaadile tõsta ning pallikesi 180*C ahjus umbes 30 minutit küpsetada, kuni pallikesed on kerkinud ja pruunid.
NB! esimesed 20 minutit ei tohi ahjuust avada, vastasel juhul vajuvad küpsetised kokku!

Täidetud vutimunad

12 vutimuna
0,5sl majoneesi
tsipake sinepit
hakitud peterselli

Täidetud vutimunad on justnagu tavalised täidetud munad, ainult pisemad ja mõnusamad. Kuna mulle maitsevad kerge sinepihõnguga täidetud munad, siis said ka need just sellised

Kõigepealt keetsin munad- see võtab vaid paar minuit. Siis jahutasin, koorisin. Lõikasin munad pooleks, eemaldasin munakollased.
Munakollased tõstsin kaussi, surusin lusikaga pudiks. Lisasin sinepi ja majoneesi (nende kahega saab maitset ja segu paksust muuta-vastavalt tegija soovile), hakitud peterselli. Segasin hoolega, kuni mass oli ühtlane, seejärel tõstsin segu kilekotti, lõikasin ühe nurga ära ja pritsisin segu munapoolikute lohkudesse.

Nuudlid, mis mulle maitsevad

2011-02-28T17:30:00.000+02:00

Olen tükk aega proovinud teha hea maitsega nuudleid, mis mõne hiina köögi roa juurde hästi sobiks ja oi-kui-väga ma olen pahane enamiku nuudlite peale, mis poes müügil on. Ühed on liialt jahused ja kleepuvad, teised on maitsetud ja...oeh.
Ja nii lõpuks läkski, et ma tegin "hiinaka" nuudleid hoopis spagettidega. Ja jäin väga rahule. Sest hea kvaliteediga tooraine tagab hea maitsega roa. Kui aga keegi on leidnud hea maitsega munanuudlid vms, proovigu seda retsepti nendega. Ja siis soovitagu mulle ka :)

Kusjuures minu jaoks on heade "hiinaka" nuudlite proovikiviks see, kuidas nad külmalt maitsevad. Head nuudlid kõlbavad külmalt ka süüa. Ja antud retseptis toodu maitses mulle nii kuumalt kui külmalt väga. Kuna aga ma tean, et maitse üle ei vaielda, siis ma ei hakkagi väitma, et need nuudlid maitsevad kõigile- lihtsalt minu arvates said need väga head. Ega ma muidu poleks viimase kahe nädala jooksul ülepäeviti nuudleid teinud :D

250g nuudleid(spagette)
2 tl seesamiõli
2 sl praadimiseks sobivat õli
1 sibul
3 küünt küüslauku

Kastmeks:
0,5 dl sojakastet
0,5 dl vett
1 sl maisitärklist
1 sl riivitud ingverit
1 sl suhkrut
1 sl ketšupit(tomatipasta kõlbab ka)

Esimeseks keeta nuudlid pakil toodud õpetuse järgi (kuna mul olid spagetid, siis neid keetsin al'dente), seejärel kurnata ja segada kuumadele nuudlitele hulka seesamiõli- mõnusalt pähkline lõhn täidab köögi ja jätab nuudlitele hea maitsenüansi. Samuti takistab õli nuudlitel omavahel kokku jäämast- selle vastu aiytab ka aeg-ajalt segamine.

Kastme jaoks segada kokku kõik komponendid.

Järgmiseks panna pann tulele, lisada õli ja hakitud küüslauk, praadida pool minutit. Siis lisada viilutatud sibul ja praadida mõõdukal kuumusel veel kaks minutit. Järgmiseks lisada nuudlid ning praadida pidevalt segades kolm minutit. Kindlasti segada, et nuudlid kokku ei jääks.

Seejärel lisada kaste ning kiirelt segades katta kõik nuudlid. Maisitärlis pakseneb kuumenedes ja tänu sellele hakkab kaste ilusti nuudlite külge. Praadida veel paar minutit, ikka kogu aeg segades.
Serveerida kohe, soovitatavalt mõne hiina köögi roa kõrvale.
Kes veel ideid vajab, vaadaku nami-nami hiina köögi kooskokkamist! :)

Tort "Eestimaa"

2011-02-27T12:07:00.004+02:00

Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga,
mille alla Eesti pojad ühiselt võiks koonduda.
Ühine neil olgu püüe ühes vennaarmuga,
kostku võimsalt meie hüüe:

„Eesti, Eesti, ela sa!”

Sinine on sinu taevas, kallis Eesti, kodumaa,
oled kord sa ohus, vaevas, sinna üles vaata sa!
Must on sinu mullapinda, mida higis haritud.
Must on kuub, mis Eesti rinda
vanast’ juba varjanud.

Sinine ja must ja valge kaunistagu Eestimaad!
Vili võrsugu siin selge, paisugu tal täieks pead.
Vaprast meelest, venna armust Eesti kojad kõlagu!
Kostku taeva poole põrmust:
„Eesti, Eesti ela sa!”

"Eesti lipp"

Martin Lipp / Enn Võrk

Justnimelt need laulusõnad olid inspiratsiooniks minu tordi loomisel- sinine taevas, must muld- on ju meie kodumaa! Ja kuigi oli see idee veidi hilinenud ning tort ei olnud laual täpsel 24. veebruaril, saab ta siiski endale väga piduliku ülesande kodumaa sünnipäeva tähistada, kuna täna mõned külalised tulemas on. Pealegi on ju uhke mitu korda kodumaa sünnipäeva pidada.

Ametlik riigi tähtpäev möödus kenasti (loodan, et kõigil teistel ka), lipp sai heisatud, hääletatud sai ka ja laud oli pidulikult kaetud. Laual olid keedukartulid, šnitsel, kartulisalat, täidetud munad ja veel nipet-näpet. Meeleolu oli rõõmus ja päike paistis :)

Tordi juurde tagasi tulles... tort on kolmekordne, alumine ketas on umbes 22cm läbimõõdus, seega ega see tordike väga suur olegi. Pealt on tort kaetud peamiselt martsipaniga, sisult on ta aga astelpajune- viimane oli selle aasta torditegemisel minu jaoks ainuke kriteerium. Nimelt on miskipärast on astelpaju mulle nii väga maitsema hakanud ja see hapukas mari sobib minu arvates tordi sisse ideaalselt.

Martsipan (ja muu) on nagu ikka looduslike vahenditega värvitud- juttu vt siin. Safran, punapeet, rukkilill, söetablett, kakao, matcha.

Kaunistused (va pääsukesed) on piritsitud valgest šokolaadist, mida eelnevalt värvisin- see on veidi keerulisem. Nimelt sulatasin esialgu valge šokolaadi vesivannil ära ja siis lisasin kollase saamiseks safranivedelikku. Aga kes varem šokolaadile vett lisanud on -kasvõi kogemata- , teab, et ainuüksi tilk vett ajab šokolaadi tükki- nii ka sel korral. Õnneks on olukord lahendatav, nimelt, kui selline tükkiminek toimub, tuleb lisada veel veidi vett. Kuni 1 sl. Ja kui hoolega segada, läheb šokolaad šokolaadikseks tagasi. Ja nii sain endale kena kollase šokolaadi, mida hiljem punapeediga veel oranžikamaks toonisin ja matcha abil roheliseks värvisin ning millest tordil olevad kaunistused pritsisin.

Aga nüüd siis konkreetsem retsept:

Biskviit: küpsetama peaks ühe 22cm biskviidi ja teise suuremas, nt neljakandilises vormis, et saaks välja lõigata kaks pealmist ketast

8 muna

3 dl suhkrut

2 dl nisujahu

2 dl kartulitärklist

2 tl küpsetuspulbrit

Täidis:

400 g kohupiimakreemi

2 dl 35% rõõska koort

0,5-1 dl suhkrut (olenevalt maitseeelistustest ja sellest,kas kasutatud kohupiim on juba magus)

200 g astelpajumarju

Immutamiseks:

1 dl piima

Peale+ kaunistamine:

250 g martsipani

100 g valget šokolaadi

50 g tumedat šokolaadi

2 sl võid

2 sl piima

0,5 dl tuhkruhkrut

2 sl kakaod

tsipa vett

Esiteks tuleb küpsetada biskviidid: vahustada munad suhkruga kohevaks vahuks, seejärel segada ettevaatlikult sisse omavahel segatud ja sõelutud kuivained. Jaotada tainas kahte vormi (üks siis alumise põhja suurune ümmargune ja teine neljakandiline) ja küpsetada 200*C ahjus kuni 25 minutit.

Lasta biskviitidel täielikult jahtuda (järgmise päevani oleks hea) ja lõigata seejärel kolmeks kihiks (piklikust biskviidist tasub enne lõigata väiksemad korrused välja ja siis need kolmeks kihiks lõigata).

Tordi kokkupanemiseks tuleb vahukoor suhkruga vahustada, segada sisse kohupiim ja astelpajumarjad. Seejärel panna alusele esimene biskviidiviil, see immutada ja määrida peale veerand kohupiimakreemist. Seejärel panna peale teine biskviidiviil ja määrida peale teine veerand kreemist( pool kreemi läheb alumisele korrusele, teine pool kahele ülemisele kokku). Katta kolmada biskviidikihiga ja suruda õrnalt, et kettad jääks siledad ja tihkelt kinni.

Edasi laduda ka keskmine ja ülemine korrus- ikka biskviit ja kohupiimavaht vaheldumisi. Minul jäi tsipake kohupiima üle, sellega määrisin õrnalt kokku biskviiditorni küljed, et martsipan paremini haakuks. Seejärel panin tordi tunnikeseks külma tahenema.

Edasi rullisin sinise marstipani- seda on hea teha kahe küpsetuspaberi vahel, vajadusel võib lisada veidi tuhksuhkrut. Tõstsin martsipani tordile ja surusin ülemise kahe korruse peale-külgedele. Sealjuures teise korruse külg võib jääda pooleldi kaetud- sinna tuleb hiljem must kiht.

Siis rullisin värvimata martsipani pikaks ribaks ja surusin alumise korruse külgedele.

Musta värvi kihiks tegin kõigepealt valmis mullapuru. Selleks segasin omavahel tuhksuhkru ja kakao, mustemaks värviks ka veidi uhmerdatud söetabletti, lisasin tilgakese vett ja hõõrusin lusikaga, kuni segu oli purune. Vett tuleb sealjuures panna väga vähe!

Seejärel panin potikesse või, lisasin piima ja tumeda šokolaadi ja sulatasin nõrgal kuumusel, segasin. Määrsin sulašokolaadi teise-kolmanda korruse vahepeale, sinna kuhu pidi tulema "muld" (šokolaadi jäi veidi alles- see on vajalik, et kirjutada valgele kihile tekst).

Seejärel puistasin koheselt peale tehtud puru, et see šokolaadi külge kinni jääks. Ja siis läks tort külma.

Teha jäid veel kaunistused, nagu enne ka kirjutasin, pääsukesed voolisin mustast martsipanist, viljapõllu pritsisin valgest šokolaadist, mille kollaseks värvisin, samuti said šokolaadist prisitud porganid ja leheväädid, lilled.

Viimaseks kirjutasin šokolaadiga valgele kihile "Eesti Vabariik 93" ja tegin martsipanikuulikestest ilusa serva. Panin tordi külma tagasi, lasin taheneda järgmise päevani.

Ja kes veel isamaalise tordi ideid vajab, vaadaku siia- nami-nami's on just vastav võistlus käimas (minu tort ka üks võistlusele esitatutest) ja koos eelmiste aastate tortidega on ideid juba oi-kui-palju!

Meie patriootlik võileivatort

2011-02-20T17:26:00.002+02:00

Kes veel ei tea, siis juba mitu viimast aastat toimub veebruarikuus Nami-namis isamaaliste tortide võistlus ja see on üks väga hea põhjus rohkem torti süüa :D Ja kasutan minagi seda põhjust hoolega ära :D Tegelikult on ju ilus oma riigi sünnipäevaks pidulikum laud katta ja hea-paremaga maiustada. Ja mõni laual olevatest tortidest võiks ju ka soolane olla- miks mitte just alljärgnev.

Kuigi jah, igaüks, kes praegu kalendrisse vaatab, mõistab, et minu tort on veidi enneaegne- on ju 24. veebruar alles nädala keskel. Ja peab ausalt tunnistama, et peaaegu igal aastal on mu tordid enneaegsed- seda kahel lihtsal põhjusel:
Esiteks on mu noorema õe sünnipäev 24. veebruaril ja ta ei taha igal aastal isamaalise kaunistusega torti sünnipäevaks süüa vaid tahaks midagi omanäolist- seega kahte torti poleks mul ju nagu mõtet teha. Teiseks, kui paar üksikut aastat välja arvata, siis alates 1998. aastast alates marsib minu mees kohusetruult iga 24. veebruari hommikul kaugel päälinnas teiste laigulistega ühes rivis. Ja kurdab sealjuures, et kui ma teeks tordi 24.ndaks, siis tema torti ei saakski. Seega olles ära põhjendanud, miks minu tordid kipuvad enne õiget riigi sünnipäeva päeva valmis saama, asuksin tordi juurde.

Ahjaa, kõigepeal väike pildike selles, kuidas mu tordid tekivad. Mul on üks märkmikuke, kuhu igasugused kritseldused jõuavad. Ja kui hästi läheb, siis saab kogunisti terve tordi plaan paberile. Olen nii mõnelgi eelneval korral mõelnud, et paneks siia pildikese minu tordi ideedest aga pole kunagi selleni jõudnud. No nüüd siis jõudsin :) Ja äkki saab mõni joonistus siia ka edaspidi...

Tort on mõnus ja mahlane, hea suitsukala mekiga. Põhimõtteliselt saaks sellest ilusa neljakandilise tordi, põhja pindalaks siis neli kandilist saiaviilu, aga kuna kaunistuse tõttu tahtsin ümaramat torti, siis lisaks pildilolevale sain ära süüa nii mõnedki "tikuvõileivad", mis ma nurkadest ära lõikasin.

1 suur päts kandilist saia (500g)
immutamiseks piima/jahtunud puljongit

täidis:
200g puhastatud suitsulatikat/-räime või mõnda muud head kala
400g kodujuustu
200g riivitud juustu
1 dl majoneesi

kaunistamiseks:
250g toorjuustu
0,5 dl majoneesi
kuivatatud rukkililli
viil külmsuitsulõhefileed
kurki
kurkumit

Alustuseks lõikasin saiadel koorikuosad ära.
Järgmiseks segasin omavahel kokku täidise komponendid (kindlasti oleks lihtsam osta näiteks suitsulõhefileed ja see tükeldada, aga mina tahtsin tunda head eestimaist maitset ja nägin seega enne mõnusa pooltunni latikat puhastades vaeva- oli seda väärt ka ) ja lasin kümmekond minutit külmas maitsestuda.

Edasi panin tordi kokku: saiad ja täidis kihiti üksteise peale. Saiast jagus neljaks kihiks, seega täidise jaotasin kolmeks. Saiu immutasin piimaga. Viimaseks kihiks jäi immutamata paljas sai, hiljem sai sinna peale määritud toorjuustukreem. Tordile panin enne kaunistama asumist kerge vajutuse peale ja lasin külmas seista nii veerand tunnikest.

Kaunistamise jaoks segasin kokku toasooja toorjuustu ja majoneesi- majonees annab toorjuustule vajaliku maitse. Võtsin tordi külmast, katsin pealt ja servadest toorjuustukreemiga, silusin pealt ühtlaseks.
Edasine kaunistamine võib loomulikult muutuda vastavalt valmistaja eeslistusele, mina puistasin servad rukkililledega üle, peale lõikasin külmsuitsulõhe fileest vapi kujutise, kõrvale said kurgikoortest tammelehed ja viimaseks pritsisin peenikese otsaga kondiitrikoti abil peale kolm lõvi (toorjuustukreemi+ veidi kurkumit).
Tort maitsestus külmas järgmise hommikuni (arvan, et 4 tundi oleks vajalik miinimum), sobis hommikusöögiks ideaalselt (tekitas tunde, et peaks kellegi külla kutsuma :) ) ja maitses väga ehe ja hää :)

P.S Minu soolane tort valiti Nami-nami konkursil parimaks soolaseks tordiks. Juhhuu! :) Minu suur kummardus.

Mahe kana-nuudliroog hiinapäraselt

2011-02-09T19:54:00.000+02:00

Nami-namis on Hiina köögi kooskokkamiskuu ja minul on juhtumisi sellesse kööki sobivate roogade isu ka :) Täna valmistasin taas ühe nuudliroa ning kuna mulle maitses ja mehelt sai ka heakskiidu, siis panen siia ka kirja :) Roog ise saab suhteliselt mahe, köögiviljad jäävad tsipake krõmpsuma- just nii mulle nad meeldivad.
Antud kogus neljale sööjale.

Kana/köögivili:
400g kanafileed
1 dl maisitärklist
1 sl sojakastet
2 sl seesamiõli
3 sl praadimisõli
1 punane paprika
2 porgandit
1 porru või 4-5 rohelist sibulat

----
200g munanuudleid

Kaste:
1 suure apelsini mahl (~2 dl oli mul ehk)
2 sl sojakastet
1 tl värskelt riivitud ingverit
0,5 sl maisitärklist

Alustuseks lõikasin kana suupärasteks kuubikuteks ja paneerisin tärklises. Siis valasin pannile seesamiõli ja tavalise praadimisõli, lasin panni hästi kuumaks ja panin kana pannile. Alandasin pliidi kuumust ja lasin kanatükkidel umbkaudu viis minutit praadida.

Samal ajal, kui kana küpses, lõikasin paprika ribadeks, porgandid peeneteks tikkudeks ja porru kõigepeal risti pooleks ja siis pikkadeks ribadeks. Samuti valmistasin nuudlid pakil toodud õpetuse järgi, kurnasin ja jätsin õiget aega ootama.

Kui kanatükid olid viis minutit pannil olnud, lisasin pannile 1 sl sojakastet ja segasin, nii et kõik kanad said sojakastmega kokku. Seejärel lisasin porganditikud ja praadisin veel neli minutit. Edasi lisasin ka teised köögiviljad ja lasin veel mõned minutid mõõdukal kuumusel praadida.

Viimaseks segasin omavahel kokku kastme komponendid ja kallasin kana-köögiviljasegule. Kaste paksenes kohe ja muutis kana-köögivilja kleepjaks. Ja siis lisasin veel nuudlid, segasin läbi, keerasin pliidi kuumuse maha ja lasin pannil veel kaks minutit pliidil olla- selle ajaga said nuudlid taas kenasti soojaks.

Roog sai maitsev ja toitev :)

Beseepallid kahte moodi

2011-02-07T18:13:00.000+02:00

Besee on kahtlemata mõnus maius. Ja seda nii pisikeste beseeküpsistena, mida magustoiduks paar tükki põske pista kui ka mõnusa õhulise beseerullina, mis minu arvates kõige maitsvam just vaarikatega. Seekord tegin aga suuri beseepalle, millest pooled said endale šokolaaditriibud. Idee sain taaskord Nami-nami kokaraamatust :)

Ja kas te teadsite, et beseed saab valmistada kolmel erineval viisil? Esimeseks on itaalia meetod, mille puhul vahustatakse munavalgeid neile pidevalt kuuma suhkrusiirupit sisse niristades. Teiseks prantsuse meetod, mille puhul lisatakse vahustatavatele munavalgetele jaokaupa peenikest suhkrut ning kolmandaks šveitsi meetod, mida kasutasin selle retsepti puhul. Ehk siis suhkur ja munavalged kuumutatakse koos veevannil ja samal ajal vahustatakse.
Erinevatest viisidest veel niipalju, et minu arvates on prantsuse meetod kõige kiirem ja lihtsam (ja üldiselt kõige levinum), šveitsi meetod vajab veidi kannatust, aga beseevaht tuli väga mõnusja tugev, selles oli hea mistahes kujuga beseepalli ahjuplaadile saada.

12 suurt tavalist beseepalli:
3 suurt toasooja munavalget
175g peeneteralist suhkrut

12 suurt šokolaadibeseepalli:
3 suurt toasooja munavalget
175g peeneteralist suhkrut
100g tumedat šokolaadi

Nagu ka eespool juba mainitud, panin munavalge ja suhkru kuumakindlasse kaussi ja kausi poti kohale. Pott oli pliidil, selles kees paar cm vett. Ja siis asusin munavalgeid vahustama. Vahustamiseks on vaja kannatust, võtab veidi aega.

Vahustasin seni, kuni vaht oli tugev ja näpuga katsudes kuum. Kellel on võimalik kasutada suhkrutermomeetrit, siis selle näit peaks olema 50*C. Seejärel tõstsin kausi poti kohalt ära ja vahustasin edasi, senikaua, kui vaht oli jahtunud ja õhuline.

Kui aga teha šokolaadibeseesid, siis tuleb siinkohal šokolaad vesivannil ära sulatada, veidi jahutada ning siis õrnalt beseevahu hulka segada.

Edasi tõstsin kahe supilusika abil beseepallikesed ahjuplaadile ja küpsetasin 120*C ahjus tunnikese. Tunni möödudes keerasin ahju kinni ja lasin beseedel koos ahjuga jahtuda (see tegevus pole ülivajalik, aga ma küpsetasin beseesid õhtul ja maiustama nagunii enne järgmist päeva ei hakanud).
120*C tund aega küpsetades tulevad seest kergelt vahukommised beseed, kuivade beseede saamiseks peaks alandama temperatuuri 100*C-ni ja küpsetama minimaalselt poolteist tundi.

Beseed säilivad kuivas ja jahedas päris kenasti, kuigi minul nad tavaliselt väga kaua ei seisa.. :)

Krõbe kana magushapus kastmes ja lihtsad munaga praetud nuudlid

2011-02-06T17:50:00.001+02:00

Tänane hea kõhutäis oli justkui mõnus lõuna Tsink-Plekk-Panges, ainult et koduseinte vahelt välja minema ei pidanud ja einestamise lõpus keegi arvet ka ei esitanud. Kana magushapus kastmes on üks minu lemmikroogasid, kui mõnda "hiinakat" külastatud saab, siis valin tavaliselt just selle roa. Ning antud retsepti järgi tehtuna tuleb söök "just see õige" :)
Ja millal siis veel retsept käiku lasta, kui veebruaris, mil Nami-nami kooskokkamisteema on Hiina köök.
Retsept siit, aja jooksul kajastamist leidnud ka nii mõneski eestikeelses blogis. Koguselt võiks sööki jaguda neljale inimesele, aga meie siin sõime sama portsu kahekesi ära. Seega ütlen diplomaatiliselt, et koguselt kolmele inimesele :D

Kõrbe kana:

500g kanafileed
2 munavalget
2 küüslauguküünt
4 sl sojakastet
ligikaudu 200g maisitärklist
praadimiseks õli

Magushapu kaste:

2 sl seesamiõli
2 sl tavalist praadimisõli
1 sibul
1 peenike porrulauk või 4 vart rohelist sibulat
1 suur paprika
2 tl riivitud ingverijuurt
5 sl tomatipastat või ketšupit
2 sl riisiäädikat
3 sl suhkrut
3 sl sojakastet
200ml puljongit
1 sl maisitärklist

Nuudlid:

100g munanuudleid
2 muna
1 sl sojakastet
1 sl seesamiõli
1sl praadimisõli

Alustuseks lõikasin kanafileest parajad kuubikud. Siis kloppisin munavalged kergelt lahti, lisasin sojakastme ja riivitud küüslaugu. Segasin läbi ja tõstsin kanatükid saadud segu sisse marineeruma. Lasin jahedas poolteist tundi maitsestuda.

Kui kana oli maitsestunud, tõstsin tükid marinaadi seest välja ja panin maisitärklise sisse. Segasin hoolega, kuni kõik kanatükid olid ühtlaselt valged. Tõstsin kana kõrvale.
Edasi viilutasin sibula, porru ja paprika. Ja segasin kastmeks kokku ketšupi, äädika, suhkru, sojakastme ja 1 sl maisitärklist. Tõstsin kastme kõrvale.

Kuumutasin pannil tavalise õli ja seesamiõli, lisasin pannile sibula. Praadisin sibulat keskmisel kuumusel umbes neli minutit, kuni sibul oli klaasjas. Siis lisasin porru, paprika ja riivitud ingveri, praadisin veel viis minutit. Seejärel lisasin puljongi ja eelnevalt kokkusegatud kastme, segasin läbi, keerasin pliidil kuumuse minimaalseks ja lasin kastmel vaiksel tulel pakseneda.

Teisel pannil kuumutasin veidi rohkem õli (no umbes sentimeetrine kiht äkki) ning lisasin kuuma õli sisse paneeritud kanad. Küpsetasin kümmekond minutit, aeg-ajalt kanatükke keerates, kuni tükid olid pealt pruunid ja krõbedad ning seest küpsed.

Samal ajal, kui kana pruunistus, tegin valmis nuudlid. Selleks keetsin liitri vett ja panin nuudlid sinna sisse. Lasin paar minutit nuudlitel keevas vees liguneda, kuni nad olid pehmed, seejärel kurnasin (minul olid sellised nuudlid, mida keetma ei pidanudki, kui aga tehe mõndade teiste nuudlitega, siis valmistada eelnevalt pakil toodud õpetuse alusel ja järgida seda retsepti alates kurnamisest). Kuumadele nuudlitele valasin peale seesamiõli ja segasin läbi. Muna kloppisin lahti ja kloppisin hulka ka sojakastme.
Kuumutasin panni (ideaalis wokpanni), lisasin 1 sl õli ja nuudlid. Praadisin kaks minutit, siis niristasin sisse muna, samal ajal segades. Praadisin pidevalt segades veel kolm minutit.

Serveerimiseks tõstsin kõrbekana tükid magushapu kastme sisse ja segasin läbi (kui seda liiga vara teha, siis krõbe kate läheb kastme sees pehmeks), seejärel serveerisin koos nuudlitega.
Oeh, kui hea sai :)

Kooki jäneseaastaks!

2011-02-03T21:47:00.000+02:00

Täna algas Hiina kalendri järgi jänese/kassiaasta, head uut meile kõigile! :) Kindlasti ilmub nüüd nii mõnessegi blogisse jänese, kassi või hiina temaatikaga sööke ja pole ka minu blogi erand. Pealegi on jäneseaasta minu aasta ning kohe oli kohustuslik üks kook teha ! :D Kuigi jah, jäneste ja kassidega seob seda kooki vaid kaunistus..

Kook ise on Nami-nami kokaraamatust, sisaldab imehead martsipani ja on oma olemuselt vägagi lihtne. Usaldades Nami-nami kokaraamatut, tean, et kook kannab nime Mazarin, nime saanud on ta justnimelt kuulsa Prantsuse kardinali järgi. Mina kiidan kooki väga, samuti mu mees ja täna külas käinud endine klassiõde :)
Antud kogusest saab ühe 24cm koogi või neli 12cm kooki (mina tegin pisikesed koogid).

Põhi:
350g muretainast

Täidis:
300g martsipanimassi
150g toasooja võid
2 muna

Kaunistuseks:
300g marju (originaalretseptis maasikaid, mina kasutasin vaarikaid, sobisid väga hästi)

Muretainas suruda lahtikäiva koogivormi põhjale ja külgedele, torgata kahvliga mõned augud põhjale ja panna vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi (otse külmast kuuma ahju pandud muretainas kerkib/küpseb ühtlasemalt).
Siinkohal võib ahju ka soojenema panna.
Täidise valmistamiseks segada omavahel kokku toasoe või ja martsipan (seda on mugav teha köögikombainiga), kui mass on ühtlane, lisada munad ja segada täidis hoolega läbi. Edasi võtta koogivorm külmast, valada täidis põhjale ja küpsetada kooki 175*C ahjus 35-45 minutit, kuni pealispind on pruun.
Võtta kook ahjust ja lasta sel jahtuda. Enne serveerimist kaunistada marjakuhjaga. Ja mina voolisin martsipanist ühe jänku ja kiisu ka, nagu näha...jänes sai aasta järgi valge, aga kassi tahtsin ikkagi kollase teha :D

Parimad šokolaadimuffinid

2011-02-01T19:12:00.001+02:00

Ilus, kas pole? Natuke päikest, "natuke" lund, paar suuski ja maalapp. Ääretult mõnus on värskes õhus suuskadel paar tiiru maha sõita ja siis tuppa tulles soojalt lõhnavaid muhvikesi sööma asuda. Kõrvale kas külm piim või soe tee, olenevalt eelistustest- oehh.... . . :) Kuigi kui aus olla, siis olen mina siiamaani neid kahte asja eraldi teinud, aga peaks ikka kuidagi üritama suusatamise ja šokolaadimuffinid ühele päevale sättida.

Pean tunnistama, et mind pidevalt isutab mõne hea šokolaadise koogi/küpsetise järgi, kuid pettun tihti, kui kook valmis saab. Ja peamiselt seepärast, et liiga vähe šokolaadine kook jääb lahjaks aga liialt šokolaadine kook on jällegi.. noh, liiga šokolaadine- ma pole just kõige suurem kakao-šokolaadimaitse fänn.
Seega olen otsinud retsepti, mis rahuldaks minu šokolaadisoovi, aga ei pakuks sellega üle, ning peab ütlema, et need muffinid on ideaalsed. Ma olen nendega nii-nii-nii rahul.

Retsept on pärit Nami-namist ja on kenasti kirjas ka Nami-nami kokaraamatus. Viimane on väga tore, asjalik ja soe kokaraamat, mida kõigile soovitada võin. Minule annab selle lugemine nii koduse tunde :) Lugege ja kokake ka-söögid saavad head ja tuju samuti ;)
Antud kogusest saab 12 kuhjaga muhvikest.

2 suurt muna
125 g fariinsuhkrut (sobib tavaline ka)
135g nisujahu
3 sl kakaopulbrit
1 tl küpsetuspulbrit
2 tl vanilliekstrakti
150g hapukoort
50g sulavõid
100g jämedalt hakitud šokolaadi

Alustuseks vahustasin munad suhkruga kohevaks vahuks. Siis segasin teises kausis kuivained omavahel segamini. Viimased segasin vaheldumisi hapukoore ja jahtunud sulavõiga munavahu hulka. Lõpuks lisasin veel vanilliekstrakti ja segasin selle koos hakitud šokolaadiga taignasse.
Jaotasin saadud taigna muffinivormidesse ja küpsetasin 200*C juures umbes 20 minutit (nii 15-20 minutit läheb aega).

Muhvikesed maitsevad hästi nii soojalt kui jahtunult ja sinisilmsed maiasmokad on ülimalt rahul!

Kräsuburger

2011-01-23T15:03:00.001+02:00

Oi, kuidas aeg lendab! Alles jõudis kohale aasta 2011, kui juba hakkabki lõppema jaanuar ja mina pean tõdema, et polegi väga kokata jõudnud.
Ja seegi postitus oleks plaanide järgi pidanud üleval olema juba mitu päeva tagasi. Nimelt oli ühel mu heal sõbral 18.ndal jaanuaril sünnipäev ja lõpuks ometi sain ellu viia oma burgeritordiplaani. Miks talle just burgeritort sai... eks ta ise teab :D

"Burger" on tegelikult kräsupea kook, koguselt pool selles retseptis ära toodust. Ainult et hele põhi oli all ja tumeda lõikasin tükkideks. Heledal põhjal lõikasin alguses imeõhukese katte pealt ära, et selle abil jätta mulje pealmisest burgerisaiast. Pihvi jäljendamiseks määrisin serva kräsupea koogi glasuuriga, juust, ketšup ning salat on värvitud hapukoorekreem ja peal on mandlilaastud. Nikerdamine oli päris mõnus ja lõpptulemusega jäin üpriski rahule. :)

Aasta uus, aga tort vana hea klassika :)

2011-01-01T21:04:00.001+02:00

Head uut aastat! Tulgu see aasta mõnusalt magus ja suud-vett-jooksma-ajavalt isuäratav! :)

Aastavahetus möödus mul kenasti, loodan, et kõigil Teil ka! Nautisime lumesadu, lasime õhku mõned kroonid (no mitte sõna otseses mõttes, vaid ikka rakettidena), jõime ära pudeli vahuveini ja sõime kartulisalatit. Ning magusaks trühvlitorti. Ja täna, maalt koju tagasi jõudes, panime rahakotti lisaks kroonidele ka mõned eurod- eks näis, kumb raha esmaspäeval tööle sõites bussijuhile rohkem meeldib :D

Trühvlitort on, nagu öeldud sai, vana hea klassika. See tort on üks minu isa lemmikutest ja viimasel ajal ka järjest rohkem minu lemmik- lihtne teha, ülimaitsev ja heaks magusaks ampsuks on vaja vaid pisikest tükki :) Ja kui väga kiire on, saab biskviidi osta valmiskujul poest, mis teeb torditegemise veelgi kiiremaks (nõnda juhtuski sel korral, seega pildil olev tort on seetõttu kandiline ja neljakihiline, et ostsin poest valmisbiskviidi. Kuna üldjuhul teen aga tordi ikka ümmarguse, siis panen siia ümmarguse, umbes 24cm läbimõõduga tordi jaoks retsepti)

Biskviit (22-24cm vorm):
4 muna
1,5 dl suhkrut
1 dl nisujahu
1 dl kartulitärklist
1 tl küpsetuspulbrit

hiljem immutamiseks piima või kompotivedelikku

Võikreem:
300g võid
150g kondenspiima
1,5 dl tuhksuhkrut
2 sl kakaopulbrit
rummi

Purukate:
1 dl tuhksuhkrut
2 sl kakaod
tsipa vett

Biskviidi tegemiseks tuleb munad suhkruga vahtu lüüa- tugevaks helekollaseks vahuks. Kuivained segada omavahel ja siis sõeluda munavahu hulka. Kõik omavahel ettevaatlikult ära segada ja valada küpsetuspaberiga voodertatud vormi. Küpsetada 200*c juures umbes 25 minuti, kuni biskviit on helepruun. Tõsta ahjust välja, lasta veidi aega jahtuda, siis eemaldada vormist ja lasta täielikult jahtuda.

Kreemi tegemiseks peavad kõik komponendid olema toasoojad. Kui nad seda ei ole, siis ei moodustu kreem nii ühtlaselt. Ja kreemi tegemises muud kunsti ei olegi, kui kõik komponendid omavahel segada, soovitatavalt mikseriga vahustades, siis jääb kreem õhulisem (aga mõnusa suure puulusikaga kloppimine sobib ka).
Purukatte tegemiseks segada tuhksuhkur ja kakao, siis lisada ettevaatlikult vesi (alustada näiteks teelusikatäiest) ja massi segada, kuni see moodustab puru. Tegelikult on seda mugav teha käte vahel...

Tordi kokkupanemiseks lõigata biskviit kolmeks kihiks ning võikreem jaotada samuti kolmeks. Asetada esimene biskviidikiht alusele, immutada korralikult vedelikuga (mulle meeldib piim, sest see ei tee kooki enam magusamaks) ja määrida peale esimene kolmandik kreemi. Seejärel asetada peale teine kiht ja määrida peale teine kiht kreemi. Viimaseks asetada peale kolmas kiht ning määrida kreem peale ja külgedele. Tort peab pealt ja külgedelt korralikult kreemine olema, siis jääb puru ilusti külge.

Seejärel võttagi tehtud puru ja katta sellega tort- nii pealt kui külgedelt. Ja kaunistada vastavalt soovile-traditsiooniliselt võikreemist lilledega (mina värvisin võikreemi matcha pulbri ja kurkumiga).
Tordil lasta vähemalt üleöö külmas maitsestuda!

Olid jõulud...

2010-12-30T13:54:00.000+02:00

...

Vaarika-jäätisetort karamellistatud leivaga

2010-12-21T21:01:00.001+02:00

Väljas on külm, sajab laia lund ja üks tsipake pikem nädalavahetus ootab ees. Kes külma väga ei karda ja sooviks jõululauale pakutavat kooki/magustoitu veidi varem valmis teha, soovitan teha jäätisetorti. Ja serveerida seda näiteks kuuma pohla/jõhvikakastmega. Ning miks mitte ei võiks see jäätisetort olla vaarikane :)
Antud kogusest saab ühe 20cm tordi.

6 viilu leiba
1 dl suhkrut
50g võid

4dl 35%-list rõõska koort
300g suhkruga kondenspiima
300g vaarikaid

Alustuseks purustada rukkileivaviilud köögikombaini abil peeneks (võib muidugi kasutada ka valmis riivleiba). Seejärel sulatada pannil või, lisada leivapuru ja suhkur ning kuumutada pidevalt segades kümmekond minutit, kuni leivapuru on mõnusalt pruun. Valada puru suurele alusele ja lasta jahtuda (jahtumise ajal võib paar korda segada, et leivapuru suuri tükke ei moodustaks).
Vaarikad püreestada (kui kasutada külmutatud vaarikaid, siis lasta neil enne sulada) ning suruda läbi sõela, et seemned eemaldada.
Vahukoor vahustada pehmetipuliseks vahuks, seejärel lisada kondenspiim ning see vahukoorega hoolikalt ära segada. Segada õrnalt sisse ka vaarikapüree(segu võib jätta ka kergelt triibuliseks-seda huvitavam tort).

Tordi kokkupanemiseks võtta 20 cm läbimõõduga vorm, tõsta põhja kolmandik vahukooresegust, seejärel raputada peale pool leivapurust. Ettevaatlikult tõsta leivapuru peale järgmine kolmandik vahukoorekreemist ning raputada peale ülejäänud leivapuru. Viimaseks tõsta ettevaatlikult peale viimane osa vahukoorekreemist, katta koogivorm kilega ja lasta vähemalt üleöö sügavkülmas taheneda.
Et tort vormist hästi eemalduks, võib vormi pooleks minutiks kuuma vee sisse tõsta ning siis tort alusele välja kummutada. Kaunistada meelepäraselt (pildil kaunistatud tumeda šokolaadi ja vaarikatega).

Esitasin tordi ka Leiburi retseptivõistlusele, kus seda peeti auhinna vääriliseks :)

Piparkoogitaignast, -majast ja paarist kuusest

2010-12-15T22:30:00.001+02:00

Ühel kaunil laupäevasel päeval, mitte väga palju aega tagasi, saime Koopatibiga kokku, et ellu viia meie suur piparkoogimaja plaan. Mõtted olid head ja toredad, aga ju ei olnud ette nähtud, et meie plaanid ka läbi viidud saavad.
Pärast mõne vajaliku tarviku purunemist, lumetormist põhjustatud autojamasid ja kuidagi "udus" olevat olekut, mis meid mõlemat vajalikke toiminguid unustama pani, istusime kahekesi minu väikse köögi tubli puulaua taga, jõime kakaod ning sõime kooki ja tõdesime, et täna ei ole ikka "see" päev. Kõrval seisis kuhi valmistehtud piparkoogimaja juppe, mõned kõrbenud, mõned purunenud, kerkinud nii, nagu meie seda ei soovinud, ilma aknaklaasideta ja üleüldse õnnetud.

Aga kuna me mõlemad oleme loomu poolest rõõmsad inimesed, siis äge muretsege, meie ühisplaan toredate mõtetega tuleb veel kunagi! Ilmselt tuleval aastal...

Kuna tol päeval piparkookidest ja majadest asja ei saanud, panin ma valmistehtud taigna külma tagasi ja jäin paremat aega ootama. Järgmisel hommikul oli veel suhteliselt norus, et mul piparkoogimaja ei ole, kuid õnneks tuli päeva peale tahtmine tagasi ja pisike maja sai siiski valmis tehtud. Ilma Koopatibita, ilma suurema tseremooniata ja projektita.

Nagu me kõik teame, on väga palju erinevaid piparkoogitaigna plaane. Ning kuigi poes on väga palju valmis taigent olemas, soovitan viimase siiski ise kodus valmis teha. Taignategemise protsess on tegelikult lihtne, kõik valmib kiiresti ning maitseb vägagi hästi. Mina siin kiidan nami-nami piparkoogitaigent, olen seda viimastel aastatel teinud ning kõik piparkoogisöödikud on väga rahul olnud. Kogus u 1,3-1,4 kg.

2 dl e 250g siirupit
2 dl e 170g suhkrut
1 pakk piparkoogimaitseainet
või ise kokku segatud vürtside segu
( näiteks 1 sl jahvatatud kaneeli +
2 tl jahvatatud nelki +
1 sl jahvatatud kardemoni +
1 tl ingveripulbrit)
250g võid
2 muna
600g e 10 dl nisujahu
2 tl söögisoodat

Esiteks ei viitsi mina ise siirupi keetmisega vaeva näha, kasutan DanSukkeri tumedat valmissiirupit, leidub peaaegu igas selveris-rimis-prismas jne. Piparkoogimaitseaineid on poes SantaMaria oma ja Meira oma, mulle meeldivad mõlemad, Meira oma aga on mahedam ja mina, suure kardemonisõbrana, lisan sinna alati ka kardemoni juurde.

Taigna tegemiseks segasin potikeses kokku siirupi, suhkru ja maitseained, lasin segul keema tõusta. Siis eemaldasin potikese tulelt, lisasin juurde tükeldatud või ja segasin, kuni või oli sulanud. Seejärel vispeldasin ükshaaval juurde munad.
Jahu ja sooda segasin enne omavahel läbi ja seejärel lisasin siirupi-munasegule. Töötlesin jahu taignasse, sõtkusin korralikult ühtlaseks, keerasin taigna toidukilesse ja panin külmkappi. Lasen taignal alati minimaalselt 24h külmas taheneda, veel parem on, kui küpsetama asuda alles paar-kolm päeva hiljem.
NB! kuna soojast peast on taigen pehmem, siis on oht jahu liialt panna. Minul ei ole kunagi üle 10 dl jahu kulunud, pigem olen piirdunud 9 dl'ga ning jätnud taigna veidi pehmema. Sest rullimise ajal saab alati jahu lisada, kui vaja.

Maja tegemiseks on hea, kui on olemas šabloonid. Siis ei tule majakene liialt kõver :) Praegusel ajal on müüa ka valmis lõikevorme, mis paraja suurusega maja kokku annavad, aga sobib täiesti, kui otsida internetis või ise joonestada kokkusobiva maja detailid, need papile ümber joonistada ja nende alusel piparkoogitaignast tükid välja lõigata.
Et välistada seinet jm tükkide panidumist, soovitan taigna rullida otse küpsetuspaberile, siis seal peal tükid välja lõigata ja liigne tainas eemaldada- nii ei pea maja tükke enam liigutama. Ja kes tahab majale klaasist aknaid, uhmerdagu puruks veidi klaaskomme (Kalevi barbarissi, piparmünid jne-need, kus moosi ei ole) ning täitku aknaavad puruga. Komm sulab ahjus ilusaks klaasiks.
Piparkooke (sh maja detaile) küpsetada 200*c juures 7-9 minutit, väga pruuniks ei tasu lasta. Maja detailid lasta kindlasti maha jahtuda samal plaadil, et nad jahtudes sirgeks taheneks.

Kui maja tükid on jahtunud, võib neid hakata kokku panema. Tean, et selleks kasutatakse suhkrusiirupit, mis kiirelt taheneks, aga mina panin maja kokku niisama glasuuri abil. (Glasuurist on juttu siin.) Glasuuriga maja ehitades tuleb silmas pidada, et kui alguses seinad kokku panna, siis tuleb ikka piisavalt kaua neil taheneda lasta, enne, kui katust ehitama hakata. Muidu vajutab katuse raskus seinad lihtsalt laiali. Seega kannatust!

Kui keegi plaanib maja väga keeruliselt kaunistada, siis võiks seda vist teha enne maja kokkupanemist- nii on lihtsam. Mina kaunistasin maja pärast kokkupanekut, aga minul ei olnud seal midagi keerulist kah.

Maja kõrvale tegin ka paar kuusekest, lõigates nad enne ahju panemist nii, nagu pildid näha. Kui kuused küpsetatud ja jahtunud, panin nad ettevaatlikult üksteise sisse ja kaunistasin. Lihtne, ilus ja mugav viis, kuidas kuuski püsti seisma saada. :)

Ja selline saigi minu selle aasta päkkapikkudele mõeldud kodu. Hubane, armas, roheliste aknaklaasidega, mille tagant kuused paistavad.

Sinine martsipan

2010-12-12T10:48:00.000+02:00

See postitus on justkui täpp "i" peal. Kui ma katsetasin martsipani värvimist looduslikul teel, oli sinine värv ainuke, mis mulle rahu ei andnud. Pisike jonniv tüdruk minu sees mõtles, et kuidagi peab ju saama! Ja ma siis mõtlesin ja proovisin. Ning tulemus on siin: sinine martsipan looduslikul teel.

Siniseks kasutasin kuivatatud rukkililleõisi, mille koos tsipakese tuhksuhkruga köögikombaini väikeses veskis võimalikult peeneks jahuks lasin. Seejärel lisasin tilgakese vett, segasin sinise jahu pastaks ning siis töötlesin martsipani pastaga siniseks.
Martsipan jääb küll tsäbruline, aga sinine. Mulle igatahes meeldib :)

Imeilusate piltide eest aitäh Koopatibile :)

Värvilist piparkoogiglasuuri...

2010-12-11T16:10:00.001+02:00

... minu stiilis :D
Minu kunagised katsetused martsipani värvimisest looduslikul teel kerkisid uuesti pähe otseloomulikult nüüd, jõuluajal, kui piparkookide kaunistamine aktuaalne on. Kuigi pean tõdema, et mulle maitsevad ilma glasuurita piparkoogid ka... Midagi revolutsioonilist mu katsetustes ei ole, kindlasti on kõik elu jooksul kakaoga glasuuri pruuniks värvinud ja mahlaga roosaks. Igatahes, täna köögis glasuuriga mängides oli tore, piparkoogid pole ammu olnud nii rohkelt kaunistatud ja mitte kunagi olnud nii värvilised.
Glasuuri tegemiseks kasutan mina munavalget. Ühe munavalge kohta 3-4 dl tuhksuhkrut. Teha parajalt paks segu :D Ja ongi kena valge glasuur olemas.
Mina ei ole toorest muna kunagi kartnud, pealegi jääb munavalgega mõnus kõvaks kuivav glasuur. Kes aga munavalget vältida tahab, kasutagu siin küpsise teemas ära toodud glasuuritegemise meetodit. Tuhksuhkur, vesi (ja värv), (veidi kuumutada) ja valmis.

Edasi siis värvidest. Alustuseks roosade kategooria. Proovisin vaarikaid, mustsõstrasiirupit, punapeedimahla ja porgandit. Näiteks see viimane läks martsipani puhul kollasesse alagruppi, aga täna pean tõdema, et piparkoogiglasuuri tegi ta pigem beežiks, mille liigitasin siia roosade alla.
Punapeedist, nagu ikka, sain mahla kätte riivi ja kahe lusika abil. Nagu martsipanipostituseski.
Maitsenüanssidest niipalju, et porgand glasuuri maitset ei muuda, vaarikas oli minu maitsemeelele tuntav, mees aga ütles, et tema ei saa midagi aru :D Mustsõstramaitse jääb tunda, aga on vägagi meeldiv. Punapeet jääb samuti tunda ja noh..meile mehega niiväga ei maitsenud. Aga kõige hullem ka ei olnud.
Roosade kategoorias võib loomulikult proovida kõiksugu punaseid mahlasid, mis sahvris-külmkapis olemas on. Ilmselt annavad mingit roosat tooni nad kõik, mina proovisin lihtsalt neid, mis hetkel kättesaadavamad olid.

Järgmiseks pildiseeriaks panin kokku kollased ja pruunid toonid. Nagu näha, värvisin kollast kurkumi abil, ilusa oranži sain kurkumi ja punapeedimahla segust ning pruun oma variatsioonides tuleb loomulikult kakaost.
Maitsetest jäid tunda kõik, kakao ja kurkumi-punapeedisegu olid meeldiva maitsega, kurkum üksi oli tugevalt tunda, vürtsikas, aga väga segama ei jäänud, kuna piparkook on ise ka vürtsikas (aga hoiatan, et mõnele inimesele ei pruugi maitseda!).
Kindlasti võiks kollase kategoorias proovida veel safranit (mis mul oli ootamatult otsa saanud) ja näiteks astelpaju.

Järgmine pildiseeria on minu jaoks kõige põnevam. Must värv tulenes söetableti kasutamisest, justnagu martsipani puhul. Sealjuures veidi aega seistes tõmbas värv ennast isegi veidi tumedamaks, kui alguses näha oli. Söetabletti kulub omajagu, mina kasutasin umbes 0,5 dl valge glasuuri värvimiseks kuut tabletti ning sain pildiloleva tooni.
Roheline toon on seekord tehtud matcha tee pulbriga. Pean tõdema, et sellega on värvimine imelihtne, pulbrit kulub korraga vähe ja toon tuleb erk. Mina kasutasin odavamat, küpsetamise jaoks mõeldud matchat, kvaliteetsema pulbriga tuleks ilmselt veel erksam toon.
Rohelist võib muidugi proovida teha ka spinatiga, nagu ma martsipani värvisin, aga mina pean tunnistama, et minu kätte juhtunud kaks pakki/potti spinatit olid kuidagi nii lahjad, et korralikku värvi ma nendest kätte ei saanud. Ehk on asi sellest, et aastaajaks talv...
Ja kõige põnevam oli katsetada sinist värvi teha. Ainuke looduslik viis, mis mulle pähe tuli, on kasutada kuivatatud rukkililleõisi. Ja et neid piisavalt peeneks saada, jahvatasin rukkililleõisi koos vähese tuhksuhkruga köögikombaini väikses veskis (veneaegne kohviveski oleks ka ilmselt ideaalne). Ja seejärel tegin antud tuhksuhkrusegust glasuuri. Nagu näha, sinine jääb teraline, aga siiski sinine. Ja nagu ka must, tõmbab sinine end aja jooksul veidi tumedamaks (ja kohe-kohe proovin nii värvida ka martsipani!).
Maitsetest niipalju, et söetablett tunda ei jää, matcha jääb, aga meile mehega see maitse meeldis ning sinise tooni andnud rukkililled jäävad ka veidi tunda. Aga taaskord, ei häiri.

Värvid tulid mõnusad ja piparkoogid said kirjud. Ning miks mitte aeg-ajalt ka kirju-kirjusid piparkooke teha :)

Pildi eest Koopatibile aitäh :)

Maksapasteedilugu

2010-12-08T20:27:00.001+02:00

Oh jõuluaeg, oh jõuluaeg...süldid, pasteedid, piparkoogid, glögid... oehh.. Mõnus, onju :)

Minul on täiesti mingi jõulutuhin peal. Kohe ise ka ei saa sotti, miks. Ja tõbine olek ei vähenda seda ka. Jällegi mõnus :)

Ja nüüd, tassike kakaod kõrval, panen kirja oma pasteediretsepti. Suhteliselt klassikaline, kodune ja hea.

1,5 kg veisemaksa

900g läbikasvanud sealiha

4 sl võid

2-3 porgandit

2-3 sibulat

soola, pipart

muskaatpähklit

250g võid

sortsukene konjakit

Alustuseks tükeldada maks ja liha parajateks kuubikuteks (no nii 4cm küljepikkus näiteks) ning pruunistada pannil või sees. Seejärel maitsestada soola ja pipraga, lisada kooritud ning parajateks tükkideks lõigatud köögiviljad (mina lõikan porgandid neljaks, sibula kah- ei näe vajadust pisemateks tükkideks).

Edasi valada peale keev vesi, just täpselt nii palju, et vesi maksa- ja lihatükid katab. Hautada keskmisel kuumusel kaane all nii poolteist tundi, kuni liha/maksatükid pehmed on.

Edasi tuleb kahtlematta kõige lõbusam osa. Tuleb võtta vana hea hakklihamasin ja see laua külge kinni keerata. Ja siis liha- ning maksatükid läbi masina ajada. Köögiviljad kah, needki ju head. (oi, kuidas mulle meeldis lapsena see hakklihamasina väntamistöö. Lihtsalt üliäge!) Ja kui kõik tükid on läbi masina käinud, korrata protsessi veel üks kord.

Järgmiseks valada hakkmass potti, panna see madalale kuumusele, lisada tükkideks lõigatud või ja pidevalt segades veidi aega kuumutada. Lisada ka riivitud muskaatpähkel ja konjakisorts.

Kui või on sulanud ja segu mõnusalt lõhnav (ahjaa, siin on hea aeg soolasust kontrollida ning vajadusel soola lisada), võib poti tulelt ära võtta ja mikseri tööle panna. Viimase abil saab pasteet mõnus ja õhuline. Ja kui mikserdamise käigus segu liialt kuiv on, siis lisada veidi liha/maksa hautamisvedelikku. Pasteet jäägu soojast peast pigem pehme kui liialt tihke, sest jahtudes taheneb ta ju veelgi.

Ja valmis pasteedikene selleks korraks saigi :) Säilitada külmkapis kaanega kaetult. Mmm...

Kartulirösti

2010-12-07T20:36:00.001+02:00

Kartulirösti on põhimõtteliselt natuke teistmoodi viis kartuleid praadida :D Aga mulle see viis meeldib, seega toon selle ka siin ära. Eriti mõnusad jäävad kartulite sees olevad küüslauguküüned, mis ahjus magusaks küpsevad.
Neljale.

800 g kartuleid
1 küüslauk
30 g võid
rosmariini
soola, pipart

Kartulid tuleb koorida, pesta ja lõigata peenikesteks tikukesteks. Nii umbes 0,5x0,5 cm läbimõõdus. Riivimine jätaks segu liiga vesiseks, seega peenikesed pulgakesed on parem mõte. Küüslauguküüned tuleb ainult koorida, tükeldada ei ole vaja. Ja siinkohal oleks hea ahi 200*C peale soojenema panna.
Seejärel võtta pann, mida saab ka ahju panna, lisada sinna või ja lasta pann pliidil kuumaks. Edasi lisada pannile rosmariin ja terved küüslauguküüned ning pruunistada pool minutit - selle ajaga või maitsestub. Siis lisada kartulid ja praadida kümmekond minutit, aeg-ajalt segades, kuni kartulid on pehmemad. Seejärel suruda kartulid ühtlaseks plaadiks kokku ja panna pann ahju. Küpsetada 200*C juures 20 minutit, siis suruda taldriku abil kartulid veelgi kokku ja küpsetada veel 20-25 minutit. Lõpptulemusena peaks kartulikook pealt ja alt pruun olema, ning seest mõnusalt pehme. Serveerida hapukoorekastme ja värske salatiga.

Väike jõululaud...

2010-12-06T16:07:00.000+02:00

...või äkki oleks õigem öelda "jõuluootelaud". No igaljuhul.. jõulud on tulemas, sõpru-tuttavaid palju ja peas tiksuvaid jõuluroogade ideid samuti palju. Seega selline väike jõululauakene toredale seltskonnale ei ole mitte ainult maitsev ja lõbus, vaid on ka väga kasulik, andes hea võimaluse läbi proovida nii mõnegi uue retsepti, mis jõuluteemas silma on jäänud. Ja noh, kui nüüd uskuda nami-nami peakokka (mida ma muidugi ka teen), siis põhjamaades on sellised väikesed koosviibimised enne jõulu traditsioon. Ning nami-namis on seetõttu ka selle kuu kooskokkamise teema justnimelt jõuluootelauad. Lugege sellest kõik siit.
Mina peaks selliseid väikesi koosistumisi isegi rohkem, kui aega ja võimalusi oleks, aga antud kuul olen jõudnud valmiskokata ainult ühe laua jaoks. Ja sedagi ei saanud ma ise nautida :D - nimelt jõuluteemaline suupistelaud läks mehega töö juurde kaasa ja nemad seal said kõik maiustada (seepärast ei ole ka ühtegi pilti tervest lauas- millest mul on muidugi väga kahju). Aga mina sain vähemalt kokata :D
Järgnevalt siis road, mis laual olid (retseptid enamjaolt nami-namist, lingid pealkirjades):

Lehttaignarullid verivorstiga

lehttaigent
verivorste
pohlamoosi
kuivatatud majoraani

Valmistamine on iseenesest väga lihtne: rullida lehttaigen veidi õhemaks, määrida õhukese kihina peale pohlamoos, raputada peale veidi majoraani ning ühtlaselt laiali puistata peeneks hakitud verivorstid. Keerata paraja suurusega rullid (mina soovitan lehttaigen lõigata 15cm ribadeks- see on paras laius, et saada suupisteteka parajad rullid), lõigata need 2 cm paksusteks juppideks, panna need paberist muffinivormidesse ja küpsetada 225*c juures 15 minutit, kuni taigen on kenasti kuldpruun.
Maitsvad nii soojalt kui külmalt.

Keedutaignapallid verivorstiga

1,75 dl vett
75 g võid
0,5 tl soola
2 dl nisujahu
3 muna
100g verivorsti
1 sl röstitud sibulahelbeid

Need pallikesed olid minu lemmikud. Kindlasti püüan aega leida neid ka "päris" jõululauale küpsetada.
Taigna tegemiseks tuleb vesi, või ja sool kuumutada keemiseni, siis tõsta pott tulelt ära, segada sisse jahu, tõsta pliidile tagasi ja kuumutada mõned minutid pidevalt segades, kuni taigen moodustab ühtla pallikese.
Siis tõsta taigen taas tulelt ära ja lasta veidi aega jahtuda (mina lasen niikaua jahtuda, kuni käega ilma kõrvetamata tainast katsuda saab). Seejärel kloppida ükshaaval juurde munad. Mina kasutan selleks mikserit- on lihtsalt kõige kiirem viis.
Viimasena segada taignasse hakitud verivorst ja sibulahelbed, segada hoolega sisse. Siis tõsta väikse lusikaga ahjuplaadile kuhjakesed, mida küpsetada 180*C ahjus 30 minutit- kena pruunika jumeni. Kindlasti küpsetamise ajal ahjuust mitte avada! Muidu langevad tuulepallikesed kokku.

Täidetud munad (24 tk)

12 muna
75g toasooja võid
3-4 sl majoneesi
3 tl sinepit

Alustuseks tuleb munad kõvaks keeta, seejärel jahutada ja koorida. Lõigata kooritud munad pooleks ja munakollased ettevaatlikult lusika abil välja võtta.
Suruda munakollased lusikaga pudiks, segada juurde toasoe või, sinep ja majonees. Kes soovib, võib seda teha mikseri abiga- siis on protsess kiirem ja kergem on saavutada head kreemjat massi. Munakreemi paksust saab reguleerida majoneesiga.
Viimaseks panna munakollasekreem tordipritsikotti ja suruda munavalgepoolikutesse (muidugi võib tõsta ka niisama lusika abil-maitse sellest ei muutu:). Kaunistada vastavalt soovile.

Juustupallid

200g juustu
1 keedumuna
3 sl majoneesi
2 küünt küüslauku
veeretamiseks piparkoogipuru

Juust riivida võimalikult peenelt. Keedumuna ja küüslauguküüned koorida ja riivida samamoodi.
Segada komponendid kokku, lisades ka majoneesi ning saades hea ühtlase massi.
Veeretada käte vahel massist kuulikesed ning viimaseks veeretada neid piparkoogipurus.

Pehme piparkook

7.25dl (400g) nisujahu
4 dl suhkrut
1 sl kaneeli
2 tl jahvatatud nelki
1 sl soodat
5 dl keefirit
1 dl pohlamoosi
150 g sulavõid

Glasuuriks:
200g maitsestamata toorjuustu
50 toasooja võid
3 dl tuhksuhkrut

Kaunistamiseks:
pohli / jõhvikaid

See kook on minu lemmik juba paar jõulu, alates hetkest, mil seda esimest korda tegin. Seega soovitan kõigile.
Taigna tegemiseks tuleb segada kokku kõik kuivained, siis segada juurde keefir ja pohlamoos ning viimasena sulavõi. Kallata saadud taigen 25x 30 cm koogivormi (siis saab mõnusalt 4cm paksuse koogi) ning küpsetada 200*C juures 30 minutit, kuni koogi sisse pistetud puutikk puhtaks jääb.
NB! segada keefir kuivainete juurde vahetult enne koogi ahju panemist, sest keefir hakkab kohe soodaga reageerima ning pärast pikemat ooteaega ei pruugi kook enam ilusti kerkida.
Kui kook on küpsenud, lasta sellel täielikult maha jahtuda.
Glasuuri tegemiseks segada kõik komponendid ning määrida segu jahtunud koogile. Puistata peale pohlad või jõhvikad ja hea magustoit ongi valmis.

Ja selline oligi minu pisike jõulueelne suupistelaud. Lisaks äratoodud roogadele olid laual veel mandariinid ning joogiks oli alkoholivaba glögi. Niipalju, kui jutud minuni jõudsid, maitsesid road kõigile. :) Suurteks lemmikuteks olid juustupallid ning kook.
Ja nüüd- kõik küpsetama! :)

Koorelikööriga toorjuustukook

2010-12-05T13:05:00.002+02:00

See lugu sai alguse päeval, mil sattusin siia blogisse, ning nägin imeilusaid väikestes lahtikäivates koogivormides tehtud tordikesi. Lihtsalt imekena teha igale sööjale eraldi koogike- see mõte võlus mind algusest peale ja tundub siiamaani vastupandamatu. Igatahes, loo miinuspool oli see, et Tartust ma selliseid vorme kuskilt tekitada ei suutnud. Ja pikemal uurimisel selgus, et Eestis nad väga levinud ei olegi, peaks pigem hakkama välismaalt tellima. Ning kuna tol hetkel ma seda ette võtma ei hakanud, jäi mõte sinnapaika.

Nüüd aga, kui koolikohustused mind päälinna viisid, käisin läbi ka Stockmannist ning minu suureks rõõmuks on seal koogivormide osas nö lastelett, kus kõiksugu vorme minivariandis olemas on. Võite ette kujutada minu rõõmu selle riiuli ees seistes ja oma minivormikesi käes hoides. Nojah, siingi oli muidugi miinuspool (aga arvestades, kuidas päev kulgenud oli- auto poolel teel katkiminekut jne- oli see ilmselt loogiline), nimelt oli neil tol hetkel vaid kaks vormi (mina olen alati unistanud neljast). Kuid mind lohutati, et neil tuleb neid vorme veel ja seega lahkusin ma poest kahe 12cm läbimõõduga minivormiga ja üpriski õnnelikuna :)
Ja otseloomulikult ei saa olla paremat esmakasutust vormile, kui üks mõnus toorjuustukook. Antud kogusest saab kas ühe 24cm koogi või neli 12cm minikooki.

Põhi:
16 õhukest piparkooki
50g sulavõid

Kate:
500g toorjuustu
1 dl suhkrut
1,25-1,5 dl koorelikööri
4 muna

Alustuseks tampida piparkoogid (mitte-jõulusel ajal võib edukalt kasutada küpsiseid) puruks ning segada sulatatud võiga läbi. Suruda saadud puru koogivormi(de) põhja(dele) ning asetada vorm(id) seniks külmkappi, kuni kate valmib.
Toorjuustukatte jaoks segada läbi kõik komponendid ja vispeldada mõni minut, et segu veidi ühtlasem oleks.

Valada segu koogivormi(desse) ning küpsetada 180*C juures 20-30 minutit (see oleneb nüüd küll veidi koogi suurusest-pigem jälgida rohkem koogi tahenemist, kui kella), kuni toorjuustukate on peaaegu tahenenud- vormi õrnalt raputades saab sellest ilusti aru, keskelt võiks kook veel veidi "lainetada".

Seejärel tõsta vorm(id) ahjust välja ja lasta koogil/kookidel täielikult maha jahtuda (ideaalis üleöö).
Serveerimisel kaunistada vastavalt soovile- kuigi ka ilma kaunistamata on kook ilus, kreemjas ja mõnusalt kooreliköörise mekiga :)

Jõulune saiavorm

2010-12-01T15:00:00.003+02:00

Saiavorm on kodune, lihtne ning väga maitsev roog. Eile õhtul tegin seda head rooga taas, muutsin aga veidi jõuluhõngulisemaks. Ja hää ta sai :)
Kogus: neljale

8 viilu saia
4 dl õunamoosi
peotäis jõhvikaid
1 tl piparkoogimaitseainet
2 muna
250 ml piima
1 sl suhkrut
1 sl võid

Kuna saiavormi tehakse tavaliselt kõvemast saiast, aga minu oma oli hea ja värske, siis röstisin alustuseks saiaviile ahjus grillrežiimil, kuni nad omandasid kuldse jume. Seejärel ladusin pooled saiaviilud võiga määritud vormi põhja (tegin kahes väiksemas vormis), tõstsin ühtlaselt peale moosi, raputasin peale piparkoogimaitseaine ning jõhvikad. (Tegelikult võib kasutada ka seda moosi, siis pole piparkoogimaitseainet enam vaja ) Seejärel katsin teise kihi saiadega.
Kloppisin munad suhkruga lahti, vispeldasin hulka ka piima ning valasin piima-muna segu saiavormile. Viimasena panin saiaviiludele ka mõned võitükikesed ning küpsetasin rooga 180*C juures umbes pool tundi, kuni muna-piimasegu kenasti hüübinud oli ja saiad pealt kuldpruunid.
Serveerida kohe ja soojalt, traditsiooniliselt koos külma piimaga, aga mina sõin sel korral niisama :)

Esitasin saiavormi ka Leiburi retseptivõistlusesse, kus seda peeti lohutusauhinna vääriliseks! :)

Veel üks viis, kuidas torti kaunistada :)

2010-11-28T20:17:00.002+02:00

Martsipanikattega tort Kaitseliidu Harju Maleva Saue Kompanii TT-rühma ülemale :)

Läbilõikest kahjuks pilti ei saanud, täidiseks oli kohupiima-vahukoorekreem ja vaarikad. Martsipani värvisin kakao ja spinatimahlaga, must on tehtud söetabletiga. Puiduimitatsioon on maalitud ning kiri eraldi peale pandud.

Lõbus :)