neljapäev, 17. detsember 2015

Pekanipähkli-iirisekommid

Jõul on varsti käes ja päkapikkudel kibekiire aeg. Päkapikk ma küll pole, aga endalgi on päris palju tegemisi olnud. Näiteks hiljaaegu kokkasin-katsetasin läbi palju retsepte, mis nüüd riburadapidi Nami-Nami jõulukalendris avalduvad. Sealt leiab päris toredaid asju ;)



Mõnus amps, mis kohvikõrvaseks, niisama ampsamiseks ja kingikotti pistmiseks sobib, on pekanipähkli ja iirise kooslus, mis pistetud tumedasse šokolaadi. Iseenesest lihtne idee, mis vormib end kokku maitsvaks pallikeseks.

pekanipähkleid
iiriseid (kasutasin Kalevi Kiss-Kiss toffee iiriseid)
tumedat šokolaadi
soovi korral meresoolahelbeid

Võtsin iga kommikese jaoks kaks pekanipähklipoolikut ja ühe iirisetükikese. Rullisin viimase käte vahel väikeks pallikeseks ning surusin pähklipoolikute vahele. Tegin sama ka ülejäänud pähklite-iiristega.



Edasi kastsin kõik pallikesed tempereeritud sulašokolaadi, asetasin küpsetuspaberile, raputasin peale mõned meresoolahelbed (seda ei pea tegema) ning lasin kommidel tahkuda.
Saigi valmis :)


esmaspäev, 30. november 2015

Lihtne šokolaadivaht koorelikööriga

November on minu jaoks šokolaadikuu. Ma ei tea, miks. Aga ühtegi teise kuusse ei sobi šokolaadi söömine paremini kui novembrisse. Tõsi, kalendrit vaadates näen, et täna on viimane november ja see postitus jõuab siia alles nüüd. Aga ikkagi novembris :P

Magustoit, mis hästi lihtne, aga hästi maitsev. Kooreliköör on vabatahtlik, aga mulle ta mekk meeldis.



Kahele-kolmele

2 dl 35%list rõõska koort
100 g tumedat šokolaadi
1 tl vanillisuhkrut
20 ml (Vana Tallinna) koorelikööri

Sulatasin šokolaadi vesivannil (panin šokolaadi pisikesse kaussi, mille omakorda suuremasse kaussi, kus oli kuum vesi. Lasin šokolaadil aeglaselt sulada). Vahustasin koore koos vanillisuhkruga pehmeks vahuks, siis niristasin hulka sulašokolaadi, samal ajal edasi vispeldades. Viimasena segasin hulka koorelikööri.
Panin portsjonivormidesse ja paariks tunniks külma (pole väga kohustuslik, võib kohe ka sööma asuda).


reede, 6. november 2015

Suitsukala-õunasalat

Suurepärane salat, mille juhuslikult Nami-Namist avastasin. Lihtne, aga imehea! Originaalis suitsuräimega, aga ka teiste kohalike suitsukaladega on hea.



1 suitsulatikas
3 korralikku õuna
1-2 sl peenelt hakitud sibulat
1 sl tilli
3 dl majoneesi-hapukooresegu või 3 dl hapukoort + maitse järgi sinepit


Puhastasin kala, pani kalaliha kaussi. Eemaldasin õuntelt südamiku ja tükeldasin viljaliha pisikesteks kuubikuteks. Lisasin kalale õunakuubikud, hakitud sibula, tilli ja kastme. Segasin läbi.

esmaspäev, 12. oktoober 2015

Karamellõunad... või õigemini iiriseõunad

Sügis. Parajalt jahe, lehed ei ole enam mitte lihtsalt kollasepunased, vaid suhteliselt longus või maha langenud. Korjasin eile viimased õunad puu otsast kasti seisma. Lootuses, et kuu aja pärast ka koduaia õuna ampsata saan. 
Ja nüüd tegin iirisekattega õunu. Jah, ma tean, et nendega meenub kõigile kommerts-Halloween, aga ma ei ole selle püha fänn. Ja ei jaga seda retsepti siin mitte "õudukapüha" tõttu, vaid seetõttu, et iiris+õun maitseb tõsiselt hästi! Ausõna, ma teen neid edaspidi veel!


Esmalt oluline valida head õunad. Õunad peaks olema tugevad, ilusad (usse pole vaja, eks), krõmpsuvad, parajalt mahlaka viljalihaga. Peamine reegel on: vali õun, mida sööksid hea meelega! Mina näiteks kasutasin seekord sorti Eva kuld. Sibulõunad on ka sügiseti hästi head. Ja kes eelistab hapumat õuna magusa katte sees, valigu näiteks Antonovka, kuigi nad on tavaliselt gigantsed :D.


Iirisekate:
piisab umbes viie keskmise õuna katmiseks

150 g iirisekomme
1 sl piima
meelepärast lisandit
õunte katmiseks (kasutasin jämeda jahvatusega röstitud mandlijahu)

Kõigepealt tegin ettevalmistused: pesin ja kuivatasin õunad. Õunad, muide, peavad olema toatemperatuuril (liiga külmalt õunalt võib kate maha libiseda)! Eemaldasin õuntelt varreotsad ja pistsin asemele sobivad pulgad (mina kasutasin keskmise pikkusega bambusest grilltikke, aga võib ka loodusest murtud oksa kasutada. Või jäätisepulka näiteks). Panin lauale lõikelaua ja katsin küpsetuspaberiga. Valasin väikesesse kausikesse mandlijahu.

Edasi panin iirised ja piima paksupõhjalisse potikesse ning kuumutasin hästi rahulikul kuumusel pidevalt segades, kuniks iirised olid sulanud ja mass oli tükivaba. Lasin segul pool minutit jahtuda (muidu võib see taaskord tahta õunalt maha libiseda) ning hakkasin õunu sisse kastma: võtsin õuna  ja kastsin õuna pulgast kinni hoides iirisesse. Keerutasin õuna, et see kattuks igast küljest ühtlaselt. Tõstsin õuna iirisesegust välja, lasin paarkümmend sekundit poti kohal nõrguda ja kastsin siis õuna mandlijahusse. Edasi panin õuna küpsetuspaberile püsti seisma. Tegin sama ka teiste õuntega ning lasin siis neil kõigil umbes pool tunnikest taheneda.





Kuna (suuremat sorti) õunu võib otse varre otsast ampsates natuke ebamugav süüa olla, soovitan nad enne sööma asumist tükkideks lõigata - nii, nagu pildil näha. Seda muidugi seljuhul, kui söömine toimub toas ja sööja pulgast kinni hoidmise lõbust on nõus ilma jääma. :)


reede, 2. oktoober 2015

Lehttaigen, samm-sammult

Lehttainas, prantsuse keeles feuilletée – ’leheline’, on imeõhukeste taignakihtidega ning mõnusa võise maitsega. Samal ajal rammus ja õrn, sobib see hästi nii magusate koogikestega kui soolase pirukaga.
Lehttaina valmistamine vajab küll veidi harjutamist, et küpsetised korralikult õnnestuma hakkaks, aga kui õiged oskused on saavutatud, tasub tainas oma õhulisuse ja krõbedusega küpsetajale. Soovitan leida selle aja, et kodus ise lehttainast valmistada- jääte kindlasti rahule!



Kasutatud taignaretsepti autor on Richard Bertinet (vaata http://www.thebertinetkitchen.com/) , aga artiklis toodud voltimis-rullimistehnika sobib ka iga teise lehttainaretsepti puhul.

Väljatulek: 500g lehttainast

250 g nisujahu
1 tl soola
1 dl külma vett
veerandi sidruni mahl
200 g ilma soolata võid, külmkapikülmalt

Taina valmistamiseks sega suures kausis jahu ja sool. Lisa vesi ja sidrunimahl ning sega-sõtku tainas kokku. Tulemus jääb üpriski kuiv, aga siiski ühtlane- seega kui tainas ei taha koos püsida ja tundub liialt „helbeline“, tuleks lisada veel veidi vett.
Kui kausis on moodustunud tainapall, tõsta see lauale ja sõtku paar minutit, kuniks tainas tundub struktuurilt ühtlane, tükivaba ja kergelt vetruv. Võta terav nuga, lõika tainale umbes 2/3 sügavuselt peale rist ja tõsta tainas kaussi tagasi. Kata kauss toidukilega ning pane külmkappi kaheks tunniks puhkama.



Kui tainas on puhanud, tõsta see hästi kergelt jahuga üle puistatud lauale ning venita neli nurka (lõike teel saadud „tipukest“) laiali. Rulli tainas umbes 25 cm küljepikkusega ruuduks (õigemini jääb tainas pigem risti moodi), rullides neljas suunas keskkohast eemale. Iga rullimise järgselt liiguta tainast laual, et see laua külge kinni ei jääks. Sellise rullimise tagajärjel jääb taina keskpunkti väike muhuke- see tasakaalustab hiljem voltimise käigus pealisküljele tekkivat paksemat tainakohta.

Kui tainas on rullitud, võta külmikust või ning aseta kahe küpsetuspaberilehe vahele. Või peab olema külmkapikülm, aga struktuurilt sama pehme kui tainas- selle saavutamiseks tambi küpsetuspaberite vahele pandud võid taignarulliga veidi aega, et saada elastne või, mis oleks ruudukujulise tükina. Võiruut peab olema täpselt nii suur, et ei ulataks lehttaina peale pannes taignast üle (vaata fotosid!).

Edasi võta rullitud tainas, aseta võiruut selle peale ja voldi ükshaaval taina nurgad või peale, nö ümbrikuna. Tõsta esimene tainanurk võile, suru käega tugevalt peale. Siis tõsta peale teine, esimese vastas olev tainanurk ning suru peopesaga taas tugevalt kinni. Korda sama kolmanda ja neljanda tainanurgaga.
Järgmiseks tuleb tainast rullima hakata. Kontrolli, et laud ning taignarull oleks õrnalt jahused (aga minimaalselt- liiga palju jahu rikub taina!). Aseta tainaruut enda ette nii, et esimesena volditud küljed oleks suunaga endast eemale ja enda poole. Nii väldid taigna lahtirullumist ning või väljavalgumist esimese rullimise käigus.
Rulli rahulike aga kindlate liigutustega tainas umbes 50x25cm suuruseks nelinurgaks. Püüa vältida tainaäärtest üle rullimist- äärte liigne surumine võib kihid katki teha ning või võib välja voolata. Rullimise käigus liiguta tainast laual ringi, et vältida selle kinnijäämist laua külge.



Kui tainaplaat on valmis rullitud, tuleb see kokku voltida ja külmkappi puhkama panna. Voltida saab kahte moodi- kas kolmeks kokku või neljaks kokku. Iga voltimis-puhkamisprotsess võtab pool tundi aega, seega tuleb kannatust varuda! Voltimise käigus tuleb kasutada minimaalselt jahu, tainas peab olema alati otse külmast võetud ning tegutseda tuleb rahulikult aga kindlakäeliselt.

Kolmeks voltimine:
Võta rullitud tainaplaat, jaga mõtteliselt kolmeks. Tõsta üks äärmine kolmandik keskmise osa peale ning teine äärmine kolmandik veel omakorda kõige peale (vaata pilte).



Neljaks voltimine:
Võta rullitud tainaplaat, jaga mõttes neljaks. Voldi kaks äärmist tainaosa keskele kokku, aga jäta nende vahele kuni 2 cm ruumi. Seejärel tõsta üks tainapool teise peale (vaata pilte).



Kui voltimine on tehtud, kata tainas toidukilega ning aseta minimaalselt pooleks tunniks külmkappi puhkama. Aja möödudes võta tainas külmast, rulli taas umbes 50x 25 cm tainaplaadiks ning tee uus voltimine. Aseta tainas taas külma. Korda protsessi, kuniks oled teinud viis kolmeks voltimist või neli neljaks voltimist.  Lõppkokkuvõttes peaks tainal olema üle 200 kihi, et ta kerkiks küpsemisel õhuliseks ja jääks krõbe.

Pärast viimast voltimiskorda lase tainal veel tunnike jahedas puhata ja siis ongi tainas küpsetamiseks valmis. Soovi korral võib seda ka sügavkülmutada.


Fotod: Kaare Sova (Virk Vispel). Aitäh!

esmaspäev, 21. september 2015

Punapeet ja kitsejuust rukkileival

Täna tahaks kiita imehead kooslust, millele juhtumisi otsa komistasin - peet, leib ja kitsejuust. Suurt ja keerulist retsepti vaja pole, pikka juttu ka ei tee, aga maitseelamus saab hea olema :)



hääd rukkileiba
aurutatud punapeeti
kitsejuustu, ilma hallituskihita!
tsipa oliivõli
tüümiani

Lõikasin leivast parajad viilud (mul oli viilutamata leib), piserdasin peale veidi oliivõli. Asetasin leibadele korralikud viilud aurutatud punapeeti ning neile viilu kitsejuustu. Mul oli hea kodumaine värske kitsejuust. Kõige peale raputasin tüümianilehti, panin leivad kuuma ahju ning küpsetasin kuni viis minutit, kuniks kitsejuust oli tsipa sulanud, aga veel ei voolanud.

Originaalretsept Nami-Namis.

reede, 11. september 2015

Õuna-lehttaignaroosid

Praegusel õunahooajal on ju vaja aeg-ajalt mõned koogid küpsetada. Lisaks harjumuspäraseks saanud klassikutele proovin igal aastal ka midagi uut. Seekord siis nii :)


Pisikesed koogikesed, mille tegemine on kiire ja ärasöömine veel kiirem. Lihtsad, parajad ampsukad. Lastele väga meeldisid!

12 tk

400 g lehttaigent
4 suurt õuna
4 tl (demerara) suhkrut
1 tl jahvatatud kaneeli


Nagu piltidelt näha:
Sulatasin lehttaigna, lõikasin ribadeks, saades neid kokku kaksteist. Lõikasin õunad sektoriteks, eemaldasin südamikud ja viilutasin õunad imeõhukeselt.
Asetasin igale taignaribale õunaviile, koorega pool ülespoole. Nii, et taignariba alumine 1/3 tühjaks jääks. Raputasin peale suhkrut ja kaneeli, keerasin taignariba koos õuntega rulli (mitte väga tihkesse). Asetasin saadud rullikese muffinipanni pesasse.
Tegin nii kõikide ülejäänud taignaribadega.

Küpsetasin 200*C ahjus 15-20 minutit, kuniks taigen oli kuldpruun. Lasin vormis viis minutit jahtuda ja siis serveerisin.

Lehttaigna ostsin sellise, mis juba pakis on nelja õhukese plaadina. Seda enam rullima ei pidanud, lõikasin lihtsalt iga plaadi kolmeks, saades kaksteist riba. Kui kasutada teistsugust lehttaigent, tuleb see rullida omajagu õhukeseks ning lõigata kaksteist riba umbkaudsete mõõtudega 3x20 cm.

Õun tuleb lõigata nii nii nii õhukeseks, kui vähegi saab. Noaga täiesti tehtav, köögimandoliiniga ka. 

esmaspäev, 31. august 2015

Klassikaline õunastruudel

Struudel on Austriast pärit küpsetis, mis sai tuntuks 18. sajandil ja levis hooga Euroopas endise Austria-Ungari riigi aladel. Õhukeste taignakihtide vahel on täidis, mis võib olla nii soolane kui magus. Taigen ise on hästi õhuke ja pärast küpsemist krõbe. Struudlit serveeritakse soojalt, kõrvale sobib pakkuda näiteks jäätist või vanillikastet. 

Taigna võib kas ise teha või kasutada filotaigent. Mulle struudlitaigna tegemine väga meeldib, kuna tema venimisomadused on imelised. Imeõhukeseks veniv taigen ja lina abil kokku rullimine teeb küpsetamise väga põnevaks!


üks suur struudel, u 40 cm pikk

Taigen:
250 g nisujahu
25 g võid
1 muna
0,5 tl äädikat
vett

Täidis:
1 kg õuna (puhaskaal)
75 g suhkrut
2 tl kaneeli
100g rosinaid

Vahele ja peale:
75 g võid
100 g mandlijahu*
50 g suhkrut
tsipa tuhksuhkrut

Alguses tegin taigna: panin jahu kaussi, lisasin pehmemapoolse või ja segasin, kuni või oli pisikeste purudena. Eraldi nõus kloppisin lahti muna ja lisasin niipalju vett, et kokku sain muna-vee segu 150 ml. Lisasin sellele vedelikule äädika ja segasin läbi.
Valasin muna-vee-äädikasegu jahusse, segasin-sõtkusin hoolega, kuniks taigen oli ühtlane pall. Siis tõstsin taigna lauale ja sõtkusin viis minutit. Sõtkumine on väga oluline, seda aega ei tasu lühendada!
Kui taigen sõtkutud, on ta ilus ja siidine. Siis panin taigna kaussi, määrisin pealt õliga (et ta ära ei kuivaks) ja lasin toatemperatuuril tund-kaks puhata.

Sel ajal, kui taigen puhkas, tegin muud ettevalmistused:
Täidise jaoks puhastasin, koorisin ja tükeldasin õunad. Lisasin rosinad, suhkru ja kaneeli ning segasin hoolega läbi.
Teises kausis segasin mandlijahu ja suhkru.
Ning kolmandas kausis sulatasin 75g võid.
Katsin laua puhta linaga, sõelusin peale jahu- nii, et jahu kattis õhukese kihina terve lina.


Kui taigen oli puhanud, tõstsin ta kausist välja jahuga kaetud laua keskele. Rullisin taignarulli abil u 30x20cm ristkülikuks. Edasi hakkasin kätega taigent venitama. Selleks panin mõlemad käed taigna alla ja liigutasin käsi teineteisest eemale. Esimesel korral tundub see veidi hirmus, aga kui taigen on õigesti tehtud, ei lähe ta katki, vaid venib kenasti. 
Venitasin taigent, kuniks ta oli imeõhuke ja umbes 100 cm x 70 cm suur ristkülik. Taigen peab olema nii õhuke, et paistab läbi- kirjanduse järgi peaks läbi struudlitaigna armastuskirja suutma lugeda :)

Venitamisel jäävad taigna servad paksemad, need tuleb kääridega ära lõigata. Ja siis kiirelt sulavõiga taigen üle pritsida. Justnimelt pritsida, kuna pintseldamiseks on taigen liiga õhuke ja läheks pintslitõmbe all katki. Ära kulus mul umbes kolmandik sulavõist.
Kogu taignavenituse protsessi tasub teha suhteliselt kiirelt (aga samas rahulikult), kuna taigen hakkab õhu käes kuivama. Ja kuivanud taigen on rabe. Seepärast peab koheselt peale venitamise lõppu taignale sulavõid pritsima. 

Edasi katsin terve taignapinna mandlijahu-suhkru seguga. Ja siis tõstsin ühte lühemasse serva täidise. Sealjuures mitte täiesti serva, vaid servast nii 10 cm kaugusele. Vormisin täidise ilusa pikliku kuhjana. 




Kui täidis paigas, tuleb struudel kokku rullida. Kuna kätega rullimiseks on taigen liiga õhuke ja võib rebeneda, tehakse seda lina abil: Tõstsin täidisepoolse otsa lina veidi üles ja keerasin selle abil taignaserva täidise peale. Siis tõstsin lina kõrgemale ja tõmbasin enda poole - struudel rullis ennast kokku. Viimast tehes tasub taas pigem kiire olla, mitte väga aeglaselt rullida- siis tuleb struudel ilusama kujuga ja ei vaju liiga lapikuks. 
Kokkurullitud struudli vabad taignaotsad surusin kinni, lõikasin (vajadusel) veidi lühemaks ja voltisin struudli alla. Tõstsin struudli küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja pintseldasin üle sulavõiga. 






Küpsetasin struudlit 190*C eelkuumutatud ahjus umbes 30-40 minutit, kuniks struudel oli pealt krõbe ja kuldpruun. Küpsemise käigus määrisin ühe korra ka võiga, kulutades ära viimase osa sulatatud võist.
Valmis struudlil lasin viis minutit plaadil jahtuda, raputasin peale tuhksuhru ja siis serveerisin. 



*Kasutasin jämedama jahvatusega röstitud mandlijahu, mida toodab Germundi firma. Aga võib kasutada ka tavalist mandlijahu või mandlilaastu.

esmaspäev, 24. august 2015

Krõbedad saiad punapeedi ja kitsejuustuga

Ütlemata mõnus on jalutada põllule ja sealt mõned punapeedid, mille kasvamist suvel jälginud olen, kaasa haarata. Mul sellist luksust varem olnud ei ole, mistõttu tundub see väga väga tore. Kuigi samas oleks peaaegu sama tore jalutada mõne rõõmsa turutädikese juurde ja temalt hoolega kasvatatud peete osta. Pildil olevad kaunid siiruviirud on justnimelt ostetud, kuigi turutädikese asemel oli kena noor mees :)

Täna lõuna ajal ampsasin päris mitu peeti ära. Käed siiamaani roosad :) Üks neist punapeediroogadest on nüüd siin.


Kahele

4 viilu saia/sepikut/ciabattat
kaks pisikest punapeeti (või üks suurem)
100 g värsket kitsejuustu
2 sl võid
palsamiäädikat

Sulatasin pannil või, praadisin selles saiaviilud mõlemalt poolt kuldseks. Tõstsin nad pannilt ära ja lasin jahtuda.
Viilutasin toore peedi hästi hästi õhukesteks viiludeks ning asetasin saiadele. Murendasin peale kitsejuustu. Niristasin kitsejuustule palsamiäädikat ja serveerisin kohe.

neljapäev, 13. august 2015

Banaani-mustikajäätis

Õues on palav ja tahaks pidevalt midagi jahutavat ampsata. Selleks puhuks ideaalse roa otsa "komistasin" paar päeva tagasi Nami-Nami kokandusportaalis. Banaan+ mustikad, oh, kui mõnus! Jäätisene, samas toortoit ja puhas hunnik vitamiine! :)

Nami-Nami portaal on nüüd, muide, palju uuema ja kenama väljanägemisega ja sisu on ka põhjalikum. Minge uurige! :) Kes hoolikalt otsib, leiab üles ka siit blogist tuttavaid jutte-katsetusi :) On uhke öelda, et selle blogi perenaine on edaspidi ka Nami-Nami üks toimetajatest :)


Kahele

kaks küpset banaani
1,25 dl mustikaid
näpuga soola

Eelmisel õhtul viilutasin banaanid ja panin sügavkülma. Järgmisel päeval panin külmunud banaaniviilud, mustikad ja soola kannmikserisse ja töötlesin, kuniks sain ühtlase kreemja massi. 
Serveerisin kohe

* Nipp! - Kuigi kreemjama tulemuse annab külmutatud banaan+ külmutamata mustikad, saab rooga kiirelt teha ka kasutades külmutatud mustikaid+ mittekülmutatud banaane 


neljapäev, 30. juuli 2015

Kukeseenegalett

Metsas on mõnus käia. Eriti, kui metsavana on helde olnud ja jalutuskäigult täidetud korvi või ämbriga saab tagasi tulla. Paar korda olen sel aastal metsa kukeseeni otsima saanud - ja see on ütlemata tore! 
Lisaks tavalisele kukeseenekastmele ja niisama seente-sibulate praadimisele isutas sel aastal piruka järele. Sellise värske ja värvilise piruka. 


üks u 20x30cm pirukas

Taigen:
100 g rukkijahu
75 g nisujahu
150 g võid
1-2 sl külma vett
tsipake soola

Täidis:
5 dl võis praetud kukeseeni, soolaga maitsestatud
2-3 värsket porgandit
1 pisem suvikõrvits
150 g Valio Forte juustu

Taigna tegemiseks panin jahud kaussi, lisasin soola ja segasin läbi. Lisasin külma või kuubikutena ja mudisin kätega kiirelt, kuniks taigen oli purutaoline mass. Ühtlaseks mudima ei pea, võitükikesed peaksid jääma läbimõõduga 0,5-1 cm. Siis lisasin lusikatäie vett ja surusin taigna kokku. Taigen ei pea olema sile ja ühtlane, peaasi, et kokku hakkab. Kui ühe lusikatäie vee peale kokku ei hakka, tuleks veel tilgake vett lisada. Aga ettevaatlikult, et liiga palju ei saa. 
Mässisin taignapalli toidukilesse ja panin tunnikeseks külmkappi puhkama.


Täidise valmistamiseks olid mul juba praetud ja jahtunud kukeseened. Neile riivisin jämeda riiviga juurde porgandid ja suvikõrvitsa. Peenema riiviga riivisin 2/3 juustust. Segasin kõik ühtlaseks.

Piruka kokkupanemiseks rullisin taigna küpsetuspaberile neljakandiliseks tükiks, suhteliselt õhukeselt. Kui kuskilt otsast taigen veidi katki läheb, siis ei pea muretsema- võib sõrmedega lihtsalt taigna ära parandada. 
Tõstsin täidise taignaplaadile. Nii, et katsin täidisega umbes poole taignast- jättes igast servast 7-8 cm taigent vabaks. Kui täidis oli ühtlaselt jaotatud, voltisin katmata taignaservad täidise peale. Tulemus- servadest kattis taigen piruka, aga keskelt jäi katmata. Siis riivisin peale allesjäänud juustu ning küpsetasin eelkuumutatud 200*C ahjus umbes pool tundi.
Serveerisin soojalt.




neljapäev, 23. juuli 2015

Kohvi-jäätisekokteil

Aknast paistab ehe Eesti suvi. Loodus on roheline ja lokkab, kuna vahetpidamata sajab vihma. :) Aga ma ei kurda, mulle täitsa meeldib. 
Hoolimata ilmast meeldib mulle suviti külma kohvi juua. Tänane versioon on pigem vist juba magustoidu alla kuuluv, mitte niisama kohv. Magus ja hää.  
Kohe, kui ilmad päikselisemaks muutuvad, proovige! :)


Koguselt ühele

1 tl lahustuva kohvi pulbrit
2 dl vaniljejäätist
2 dl piima
0,5 tl vaniljesuhkrut

Panin kohvipulbri, suhkru ja pool detsiliitrit piima kaussi. Mikserdasin, kuniks suhkur ja kohv olid lahustunud. Lisasin jäätise, vahustasin ühtlaseks. Lisasin sortsuhaaval ülejäänud piima, samal ajal pidevalt edasi vahustades.
Serveerimine kohe (soovi korral võib lisada jääkuubikuid).

teisipäev, 7. juuli 2015

Pannkoogid, munavabad

Ma olen kogu aeg arvanud, et pannkook = muna. Sesmõttes, et ilma ei saa. Viimased kolmveerand aastat olen olnud ilma pannkookideta, kuna pean poja tõttu munavaba olema. Ja oh seda õnne, kui ma avastasin, et muna pole vajagi :) Keegi oleks võinud mulle seda varem mainida :) Nädalavahetuse pannkoogihommik on igaljuhul tagasi gaafikus, kuna need kohevad koogid on väga mõnusad!



mõnus kogus neljale

500g keefirit
2 sl mahedamaitselist õli
1 dl suhkrut
3,5-3,75 dl nisujahu (millest kuni 1/3 täisterajahu)
0,5 tl soodat
soola

Valasin keefiri kaussi, lisasin õli ja suhkru, segasin ühtlaseks. Lisasin omavahel segatud jahu, sooda ja soola ning vispeldasin taigna kokku. Tainas jääb omajagu paks.
Küpsetasin koheselt (kui taigen seisab, reageerib sooda keefiriga ära ja koogid ei kerki nii kenaks) mõõdukal kuumusel lusikapannkoogid (kuigi saab ka tsipa suuremaid teha, nagu pildilt näha).
Serveerisin soojalt :)

*Kooke hoiab koos nisujahus olev gluteen, mis on nö liimvalk. Seepärast vajab retsept ka kena valget nisujahu. Meie perele meeldivad täisterajahud, aga olen katsetamise käigus täheldanud, et kui täisterajahu kasutada rohkem kui kolmandik jahukogusest, ei taha koogid enam hästi koos seista. Seega on see retsept vanamoosalt nisujahune ja ei sobi nendele, kes gluteeni ei talu. Olen kooke katsetanud ka tatra-, riisi- jm jahudega, aga neid retsepte edaspidi :)

esmaspäev, 22. juuni 2015

Salat grillitud pommust ja röstpaprikast

See salat on meie viimase aja grillimiste igakordne külaline. Grillimise planeerimine ei käigi enam ilma "osta pommut ka!" lauseta. Olen tahtnud seda siia blogisse juba pikemat aega kirja panna, õnneks jõuab ta nüüdki siia- just enne jaanipäeva :)


Kogused on umbkaudsed, see salat pole täppisteadus :)

üks suur pommu (ehk baklažaan)
kaks paprikat
125 g mozzarella juustu
soola
oliivõli
palsamiäädikat

Viilutasin pommu umbes poole sentimeetri paksusteks viiludeks. Pintseldasin oliivõliga (liialdada ei tasu!) ja asetasin kuumale grillile. Kõrvale pistsin paprikad - tervena.
Grillisin pommuviile mõned minutid mõlemalt poolt, kuniks nad olid pehmed ja jumekad. Aga väga pruuniks ei tasu neid lasta :) Selle ajaga valmisid ka paprikad. 


Ladusin pommuviilud vaagnale. Viilutasin paprikad ja puistasin nad üle pommuviilude (võib kasutada ka purgis olevat röstitud paprikat. Sest alati ei ole meeles poest paprikaid tuua :) Antud fotol on justnimelt purgist võetud paprikad). Tükeldasin mozzarella ja lisasin samuti vaagnale. Maitsestasin tsipakese soola, oliivõli ja palsamiäädikaga. 
Serveerisin kohe.

kolmapäev, 17. juuni 2015

Roheline smuuti. Justkui magustoit!


Roheline smuuti- juba see sõnapaar ei kõla paljudele isuäratavalt. Veel vähem isuäratav on see, kui nähakse, et smuuti reaalselt ongi roheline. Vähemalt mõnedele inimestele. Meie peres see nii pole :) Minu peaaegu kolmene hõikab rõõmust "teeme rohelist smuutit!", kui näeb mind spinatikarpi sügavkülmast välja tõstmas. :) Seega, maitse asi, eks. 

Maitset on sel smuutil aga mõnusalt. Maitse on mahe, aga struktuur on ülikreemjas ja tõesti ka - mina serveeriks seda magustoiduks!


Kogused veidi umbes, ülitäpsust pole vaja taga ajada. Jätkub kahele mitte väga suur ports.

1 küps avokaado
1 küps banaan
2 peotäit spinatilehti
1 väiksem küps pirn
sortsuke vaniljeektrakti
vett, et saaks paraja paksusega konsistents

Pesin-koorisin-puhastasin puuviljad ja avokaado, panin blenderkannu. Lisasin spinati ja vanilje ja sortsu vett. Püreestasin ühtlaseks (ja lisasin selle käigus tsipa vett veel, muidu oli liiga paks).
Serveerisin kohe.

teisipäev, 19. mai 2015

Kevadine salat tomati, salatkressi ja musta küüslauguga


Ma teen täna lühidalt :) Salat on hea, räägib enda eest. 
Tõenäoliselt tekitab mõningat imestust must küülauk- selle kohta lugege siit. Mulle ta meeldib, magusa ja tagasihoidlikuma küüslaugumaitsega ja põnevalt musta värvi. :)



Kahele (kogused natuke umbes):

250 g mozzarella juustu
250 g kirsstomateid
kaks peotäit salatkressi lehekesi
4-6 musta küüslaugu küünt
2 tl külmpressitud oliivõli

Lõikasin mozzarella väiksemaks, asetasin taldrikule. Lisasin tomatitükid, salatkressi ja musta küüslaugu viilud. Niristasin õli peale ja serveerisin.

teisipäev, 5. mai 2015

Aasiapärane kurgisalat

Täna retseptiks mõnusalt kerge ja veidi teistmoodi kurgisalat. Ei midagi keerulist, aga väga mõnusa tulemusega. See salat on meil nüüd kevadel tihti menüüs olnud ja nõutakse aina juurde! :)



koguselt kahele

pikk kurk
1 sl sojakastet
1 sl riisiäädikat
1 tl (musti) seesamiseemneid

Viilutasin kurgi koorimisnoaga, et saada hästi õhukesed viilud. Säsiosa jätsin kasutamata, see on liialt vesine (sõin selle niisama ära). Panin kurgiviilud kaussi, lisasin sojakastme ja riisiäädika ning segasin hoolega läbi. Lasin seista 15 minutikest. 
Pigistasin kurgiviilud veidi kuivemaks, serveerisin taldrikutele. Puistasin peale seesamiseemneid.

teisipäev, 7. aprill 2015

Datli-piimakokteil

Vahepeal kohe tahaks mõnda head jooki. See siin on üks HEA jook. Garanteeritult. :) Ja vastavalt soovile kas tavalise piimaga või laktoosivaba piimaga või mõne taimse "pähklipiimaga". Just nii, nagu endale meeldib. Jook tuleb igal juhul mõnus, magus ja kreemjas.


Kahele

8-10 pehmet kuivatatud datlit, ilma kivideta
4 dl piima 
näpuotsaga kaneeli
soovi korral serveerimiseks jääkuubikuid

Panin datlid ja pool piimast blenderkannu ning püreestasin, kuni segu oli ühtlane ja tükivaba. Siis lisasin ülejäänud piima ning kaneeli ja püreestasin veel korraks. Serveerisin  kohe.



* originaalretsept kasutab kümmet datlit. Minu jaoks oli siis jook liiga magus. Aga eks igaüks teeb maitse järgi, eks :)
* kasutada tuleb kindlasti pehmeid, mahlaseid datleid. Kui kuivatatud datlid on kõvemad, võib neid enne joogi tegemist paar tundi veel leotada
* juhul, kui blender/saumikser kõikidest datlitükkidest jagu ei saa, võib joogi enne serveerimist läbi sõela kurnata

kolmapäev, 1. aprill 2015

Kevadised virsikukorvikesed kohupiimaga

Kevad!

Need pisikesed koogikesed on kiired ja lihtsad, aga näevad toredad välja ning maitsevad mõnusalt. Sobivad kevadpühalauale ja teevad meele rõõmsaks.


12 koogikest

Korvikesed:
150 g külma võid
100 g nisujahu
100 g rukkijahu
1 sl suhkrut
1 sl võid

Korvikestesse:
500 g kreemjamat kohupiima
maitse järgi suhkrut
suur purk (u 800g kanti) konservvirsikuid

Esmalt valmistasin korvikesed: näppisin või, jahud ning suhkru puruseks, lisasin vee ja sõtkusin taigna kokku. Panin pooleks tunniks külma tahenema. 
Edasi jaotasin taigna kaheteistkümneks ning surusin iga taignatüki muffipanni aukude põhja ning külgedele, et moodustuks korvikesed. Panin sisse veidi raskust (kasutasin kuivatatud ube) ja küpsetasin 200*C ahjus umbes 15 minutit, kuniks korvikesed olid kuldpruunid.
Tõstsin ahjust välja ja lasin jahtuda


Segasin kohupiima suhkruga (ja tõesti-maitse järgi eks. Mina panin vähe suhkrut, aga mõnele meeldib ilmselt magusam kohupiim) ning panin pritskotti. "Roosikeste" jaoks mõeldud virsikupoolikud viilutasin õhukeselt.

Kui korvikesed olid jahtunud, asusin neid täitma-kaunistama. "Roosikeste" tegemiseks lasin korvikestesse umbes kolmveerandi ulatuses kohupiima. Siis sättisin lillelehtede kujuliselt peale virsikuviilud, neid õrnalt kohupiima sisse surudes.
"Karikakarde" tegemiseks panin korvikeste põhja veidi kohupiima (et täidaks ära virsikupooliku all oleva lohu) ja tõstsin ettevaatlikult peale terve virsikupooliku (vajadusel servi veidi maha lõigates- et poolik ikka korvi ära mahuks). Tegin pritskoti abil korvikese servadesse "õielehed".


teisipäev, 17. märts 2015

Croissant ja isetehtud lehttaigen (Heidi Park'i retsept)

Palju õnne! 
Blogil (ja ka minul) on taas täitunud üks aastaring. Ja hoolimata sellest, et jõuan siia periooditi harva, loodan siiski, et aastaringe jagub veel kauaks :). Toidumaailm ikka veel inspireerib, ikka veel tuleb ette hetki, kus magada ka ei saa- nii väga on mõtted köögis- ja ikka veel isu jätkub.

Kui tavaliselt on sünnipäevalaual tort, siis täna tahan jagada hoopis miskit muud. Ehedat ja erilist - isetehtud lehttaignast croissanti
Tundub, nagu tegu oleks lihtsa saiakesega, aga võin lubada: tekitab samu häid emotsioone kui üks hea tortki. 


Teistsuguseks teeb selle postituse veel seegi, et ehin end nüüd tsipa võõraste sulgedega- lehttaigna retsept ei ole mu enda leiutatud, vaid kasutan suurepärase kondiitri Heidi Parki retsepti ning juhiseid (suur-suur aitäh!). Sest milleks leiutada, kui keegi on kõik perfektselt ette ära teinud. Heidi imemaitsvaid küpsetisi saab proovida meie pealinnas, minge ja mõnulege! :)

Retsept ja juhised on ära toodud selles kenas kolmeosalises videos. Minul jääb üle vaid jagada :)


teisipäev, 3. märts 2015

Aurutatud lihatäidisega kukkel (dim sum: baozi/bao)

Ma olen nii suur aurutamise fänn hetkel! :) Ja üldsegi mitte köögiviljade aurutamise (ehk jõuan selleni ka), vaid kõige muu- kuklite, pelmeenide, kookide... ohh :) Aurutamine on rohkem aasia köögi pärusmaa, aga soovitan proovida, väga mõnusad road!


See retsept on mõnusatest ja pehmetest täidisega kuklitest. Täidise saab igaüks teha endale meelepärase, meie oma sai seekord selline:

12 suurt kuklit:

Taigen:
300 g nisujahu
näpuotsaga soola
1 pakk kuivpärmi
150ml käesooja vett

Täidis:
200 g hakkliha
200 g porgandit, peenelt riivitud
2 suurt sibulat, pisikesteks tükkideks hakitud
2 küünt küüslauku, riivitud
2 sl ingverisiirupit (NB! teeb täidise magusaks. Kes seda ei soovi, riivigu niisama ingverit segusse)
2 sl vett
oliivõli
soola
pipart

Esmalt tegin taigna: segasin kuivained kokku, lisasin vee. Segasin hoolega (kui taigen on liiga kuiv, siis tasub tsipa vett juurde panna). Sõtkusin taigent mõned minutit, kuniks ta oli siidine ja ühtlaselt elastne. Tõstsin taigna kaussi ning lasin umbes kolmveerand tunnikest kerkida. 


Taigna kerkimise ajal valmistasin täidise: valasin sortsu õli pannile, lisasin peenelt hakitud sibula. Praadisin sibula klaasjaks, lisasin küüslaugu ja hakkliha. Praadisin, kuniks liha oli küps, aga ei pruunistanud eriti. Maitsestasin soola, pipra ja ingverisiirupiga. Tõstsin panni tulelt, segasin juurde porgandi ja vee (et segu saaks mahlasem).

Kui taigen oli kerkinud, rullisin selle piklikuks "vorstikeseks" ning lõikasin kaheteistkümneks tükiks. Rullisin iga tüki ümmarguseks kettaks (paksusega umbes 0,5cm). 
Asetasin taignaketta peopesale, tõstsin sinna paraja koguse täidist ja sõrmede vahel taignaserva voltides koos samaaegse taignaketta keeramisega voltisin kukli kokku. Selleks pigistasin parema käe sõrmede vahel taignavolte omavahel kokku, vasak käsi aitas volte moodustada. Sealjuures, parema käe pöial peab koguaeg tsipa edasi nihkuma, et moodustada serva. Lõpus tasub hakata nö uut ringi tegema- seeläbi saab kukli ilusti kokku volditud.Tippu võib jääda väike auk, see midagi paha ei tee. Panin selle voltimise väikesesse  piltide jadasse ka :)



Volditud kuklid asetasin muffinipaberitesse (muidu jäävad auruti külge kinni) ning asetasin hoogsalt töötavasse aurutisse. 
Minul on selleks tavaline wokpann, millele olen metallresti sisse asetanud ja paar cm vett põhja valanud- rest hoiab end woki põhjast kenasti eemal, et resti peal olevad road veest väljas oleks. Seega selline lihtne ja iseleiutatud "seadeldis". Aga usun, et paljudel on kodus olemas poti kohale käiv aurutussõel ning mõnel on isegi spetsiaalne bambusest aurutaja. Viimast saab kenasti poodidest osta ka - bambusauruti näeb kena välja, sellega on kena serveerida ning aurutuskausse saab mitu üksteise otsa laduda, seega saab korraga rohkem süüa valmistada. Asjalik töövahend!

Aurutasin 15 minutikest, kuniks kuklid olid kohevaks kerkinud ja vetrusid näpu all vastu. Serveerisin kohe.



laupäev, 28. veebruar 2015

Porgandiküpsised

Tõsiselt mõnusad küpsised! Kaunilt kollased pealekauba :) Aitäh Nami-Nami'le, et ta olemas on. :)
Retsept siit.


200 g pehmet võid
150 g suhkrut
200 g porgandit, peenelt riivitud
300 g nisujahu
1 tl vaniljesuhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
tsipa soola

Segasin või ja suhkru, lisasin peenelt riivitud porgandi. Kallasin juurde omavahel segatud kuivained ning hoolika puulusikatööga segasin taigna kokku.
Vormisin ahjuplaatidele küpsised, kaunistasin kuivatatud lilleõitega ning küpsetasin eelkuumutatud ahjus 200*C juures umbes 15 minutit, kuniks küpsised olid kuivad ja kergelt jumekad (küpsevad alt pruunimaks, seega pealt ei tasu tumepruuniks lasta-siin on alt juba kõrbenud).


esmaspäev, 23. veebruar 2015

Kartulivahvlitort heeringa-hapukoorekreemiga

Kodumaa sünnipäevaks valminud soolane tort: lihtne ja klassikaline kooslus- kartul, heeringas, hapukoor. Tegin pisikesed koogikesed, igale sööjale eraldi. Maitses kõigile, isegi mu mitteheeringasööjast mehele :)


Komponendid- vahvlid ja heeringakreemi- saab kenasti valmis teha eelmisel päeval, torti kokku panna tasub vahetult enne serveerimist- siis püsib vahvel krõbe. 

Ja sel korral ma sajaprotsendilist retsepti kirja panna ei oska. Ma lihtsalt ei mõõtnud nii täpselt. Ja olgem ausad, pole vajagi mõõta. :) Lisaks söödi mul komponente tegemise käigus pidevalt käest (vahvleid siis) ja seegi teeb koguste andmise keeruliseks. Küll aga saan enam-vähem retsepti anda - hoiatan ette, vahvleid tuleb sellest kogusest rohkem ja hapukoort võib ka üle jääda. Mina sellest probleemi ei teinud, sõime need niisama ära.

Kartulivahvlid:
4 keskmist/suuremat kartulit
2 muna
mõned supilusikatäied nisujahu
3 sl mahedamaitselist õli
soola

Heeringakreem (umbes viie koogikese jaoks):
200g heeringafileed õlis
2 topsi Saaremaa Smetanat (ehk 300 g 30%list hapukoort)

Lisaks veel :
tops Smetanat (ehk 150 g)
kartulist tehtud kaunistusi (lõikasin kartulist sobivad kujud, frittisin õlis kuldseks)


Pesin, koorisin kartulid. Riivisin peene riiviga. Riivmassi sisse segasin munad, jahu, soola ja õli. Segasin taigna ühtlaseks, lasin kümmekond minutit seista. 
Küpsetasin vahvliraua abil pisikesed ümarad vahvlid (loomulikult võib teha ka teise kujuga vahvleid).

Heeringakreemi jaoks võtsin 200g heeringafileed, kuivatasin köögipaberiga õlist kuivaks, tükeldasin pisikesteks kuubikuteks. 
Segasin juurde kaks topsikutäit hapukoort.

Tordikeste kokkupanemiseks: 
Tõstsin kartulivahvli alusele, määrisin õhukese kihina peale puhast hapukoort, tõstsin peale teise vahvli. Määrisin sinna peale heeringakreemi, tõstsin peale kolmanda vahvli. Määrisin sinna peale uuesti heeringakreemi ja tõstsin peale neljanda vahvli. Selle peale määrisin puhast hapukoort, tõstsin peale viienda vahvli. Kaunistasin tsipakese hapukoore ja frititud kartuliornamentidega.
Serveerisin kohe.