Esmaspäev, 28. veebruar 2011

Nuudlid, mis mulle maitsevad

Olen tükk aega proovinud teha hea maitsega nuudleid, mis mõne hiina köögi roa juurde hästi sobiks ja oi-kui-väga ma olen pahane enamiku nuudlite peale, mis poes müügil on. Ühed on liialt jahused ja kleepuvad, teised on maitsetud ja...oeh.
Ja nii lõpuks läkski, et ma tegin "hiinaka" nuudleid hoopis spagettidega. Ja jäin väga rahule. Sest hea kvaliteediga tooraine tagab hea maitsega roa. Kui aga keegi on leidnud hea maitsega munanuudlid vms, proovigu seda retsepti nendega. Ja siis soovitagu mulle ka :)


Kusjuures minu jaoks on heade "hiinaka" nuudlite proovikiviks see, kuidas nad külmalt maitsevad. Head nuudlid kõlbavad külmalt ka süüa. Ja antud retseptis toodu maitses mulle nii kuumalt kui külmalt väga. Kuna aga ma tean, et maitse üle ei vaielda, siis ma ei hakkagi väitma, et need nuudlid maitsevad kõigile- lihtsalt minu arvates said need väga head. Ega ma muidu poleks viimase kahe nädala jooksul ülepäeviti nuudleid teinud :D 


250g nuudleid(spagette)
2 tl seesamiõli
2 sl praadimiseks sobivat õli
1 sibul
3 küünt küüslauku


Kastmeks:
0,5 dl sojakastet
0,5 dl vett
1 sl maisitärklist
1 sl riivitud ingverit
1 sl suhkrut
1 sl ketšupit(tomatipasta kõlbab ka)

Esimeseks keeta nuudlid pakil toodud õpetuse järgi (kuna mul olid spagetid, siis neid keetsin al'dente), seejärel kurnata ja segada kuumadele nuudlitele hulka seesamiõli- mõnusalt pähkline lõhn täidab köögi ja jätab nuudlitele hea maitsenüansi. Samuti takistab õli nuudlitel omavahel kokku jäämast- selle vastu aiytab ka aeg-ajalt segamine.

Kastme jaoks segada kokku kõik komponendid.

Järgmiseks panna pann tulele, lisada õli ja hakitud küüslauk, praadida pool minutit. Siis lisada viilutatud sibul ja praadida mõõdukal kuumusel veel kaks minutit. Järgmiseks lisada nuudlid ning praadida pidevalt segades kolm minutit. Kindlasti segada, et nuudlid kokku ei jääks.


Seejärel lisada kaste ning kiirelt segades katta kõik nuudlid. Maisitärlis pakseneb kuumenedes ja tänu sellele hakkab kaste ilusti nuudlite külge. Praadida veel paar minutit, ikka kogu aeg segades.
Serveerida kohe, soovitatavalt mõne hiina köögi roa kõrvale.
Kes veel ideid vajab, vaadaku nami-nami hiina köögi kooskokkamist! :)

Pühapäev, 27. veebruar 2011

Tort "Eestimaa"

Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga, 
mille alla Eesti pojad ühiselt võiks koonduda.
Ühine neil olgu püüe ühes vennaarmuga,
kostku võimsalt meie hüüe: 

„Eesti, Eesti, ela sa!” 



Sinine on sinu taevas, kallis Eesti, kodumaa,
oled kord sa ohus, vaevas, sinna üles vaata sa!
Must on sinu mullapinda, mida higis haritud.
Must on kuub, mis Eesti rinda 
vanast’ juba varjanud. 



Sinine ja must ja valge kaunistagu Eestimaad!
Vili võrsugu siin selge, paisugu tal täieks pead.
Vaprast meelest, venna armust Eesti kojad kõlagu!
Kostku taeva poole põrmust:
„Eesti, Eesti ela sa!”


"Eesti lipp" 
Martin Lipp / Enn Võrk


Justnimelt need laulusõnad olid inspiratsiooniks minu tordi loomisel- sinine taevas, must muld- on ju meie kodumaa! Ja kuigi oli see idee veidi hilinenud ning tort ei olnud laual täpsel 24. veebruaril, saab ta  siiski endale väga piduliku ülesande kodumaa sünnipäeva tähistada, kuna täna mõned külalised tulemas on. Pealegi on ju uhke mitu korda kodumaa sünnipäeva pidada. 

Ametlik riigi tähtpäev möödus kenasti (loodan, et kõigil teistel ka), lipp sai heisatud, hääletatud sai ka ja laud oli pidulikult kaetud. Laual olid keedukartulid, šnitsel, kartulisalat, täidetud munad ja veel nipet-näpet.  Meeleolu oli rõõmus ja päike paistis :) 

 Tordi juurde tagasi tulles... tort on kolmekordne, alumine ketas on umbes 22cm läbimõõdus, seega ega see tordike väga suur  olegi. Pealt on tort kaetud peamiselt martsipaniga, sisult on ta aga astelpajune- viimane oli selle aasta torditegemisel minu jaoks ainuke kriteerium. Nimelt on  miskipärast on astelpaju mulle nii väga maitsema hakanud ja see hapukas mari sobib minu arvates tordi sisse ideaalselt.
Martsipan (ja muu) on nagu ikka looduslike vahenditega värvitud- juttu vt siin. Safran, punapeet, rukkilill, söetablett, kakao, matcha. 

Kaunistused (va pääsukesed) on piritsitud valgest šokolaadist, mida eelnevalt värvisin- see on veidi keerulisem. Nimelt sulatasin esialgu valge šokolaadi vesivannil ära ja siis lisasin kollase saamiseks safranivedelikku. Aga kes varem šokolaadile vett lisanud on -kasvõi kogemata- , teab, et ainuüksi tilk vett ajab šokolaadi tükki- nii ka sel korral. Õnneks on olukord lahendatav, nimelt, kui selline tükkiminek toimub, tuleb lisada veel veidi vett. Kuni 1 sl. Ja kui hoolega segada, läheb šokolaad šokolaadikseks tagasi. Ja nii sain endale kena kollase šokolaadi, mida hiljem punapeediga veel oranžikamaks toonisin ja matcha abil roheliseks värvisin ning millest tordil olevad kaunistused pritsisin.

Aga nüüd siis konkreetsem retsept:

Biskviit: küpsetama peaks ühe 22cm biskviidi ja teise suuremas, nt neljakandilises vormis, et saaks välja lõigata kaks pealmist ketast 
8 muna
3 dl suhkrut
2 dl nisujahu
2 dl kartulitärklist
2 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
400 g kohupiimakreemi
2 dl 35% rõõska koort
0,5-1 dl suhkrut (olenevalt maitseeelistustest ja sellest,kas kasutatud kohupiim on juba magus)
200 g astelpajumarju

Immutamiseks:
1 dl piima

Peale+ kaunistamine:
250 g martsipani
100 g valget šokolaadi
50 g tumedat šokolaadi 
2 sl võid 
2 sl piima
0,5 dl tuhkruhkrut
2 sl kakaod
tsipa vett

Esiteks tuleb küpsetada biskviidid: vahustada munad suhkruga kohevaks vahuks, seejärel segada ettevaatlikult sisse omavahel segatud ja sõelutud kuivained. Jaotada tainas kahte vormi (üks siis alumise põhja suurune ümmargune ja teine neljakandiline) ja küpsetada 200*C ahjus kuni 25 minutit. 
Lasta biskviitidel täielikult jahtuda (järgmise päevani oleks hea) ja lõigata seejärel kolmeks kihiks (piklikust biskviidist tasub enne lõigata väiksemad korrused välja ja siis need kolmeks kihiks lõigata).

Tordi kokkupanemiseks tuleb vahukoor suhkruga vahustada, segada sisse kohupiim ja astelpajumarjad. Seejärel panna alusele esimene biskviidiviil, see immutada ja määrida peale veerand kohupiimakreemist. Seejärel panna peale teine biskviidiviil ja määrida peale teine veerand kreemist( pool kreemi läheb alumisele korrusele, teine pool kahele ülemisele kokku). Katta kolmada biskviidikihiga ja suruda õrnalt, et kettad jääks siledad ja tihkelt kinni. 
Edasi laduda ka keskmine ja ülemine korrus- ikka biskviit ja kohupiimavaht vaheldumisi. Minul jäi tsipake kohupiima üle, sellega määrisin õrnalt kokku biskviiditorni küljed, et martsipan paremini haakuks. Seejärel panin tordi tunnikeseks külma tahenema.

Edasi rullisin sinise marstipani- seda on hea teha kahe küpsetuspaberi vahel, vajadusel võib lisada veidi tuhksuhkrut. Tõstsin martsipani tordile ja surusin ülemise kahe korruse peale-külgedele. Sealjuures teise korruse külg võib jääda pooleldi kaetud- sinna tuleb hiljem  must kiht.
Siis rullisin värvimata martsipani pikaks ribaks ja surusin alumise korruse külgedele.

Musta värvi kihiks tegin kõigepealt valmis mullapuru. Selleks segasin omavahel tuhksuhkru ja kakao, mustemaks värviks ka veidi uhmerdatud söetabletti, lisasin tilgakese vett ja hõõrusin lusikaga, kuni segu oli purune. Vett tuleb sealjuures panna väga vähe!
Seejärel panin potikesse või, lisasin piima ja tumeda šokolaadi ja sulatasin nõrgal kuumusel, segasin. Määrsin sulašokolaadi teise-kolmanda korruse vahepeale, sinna kuhu pidi tulema "muld" (šokolaadi jäi veidi alles- see on vajalik, et kirjutada valgele kihile tekst). 
Seejärel puistasin koheselt peale tehtud puru, et see šokolaadi külge kinni jääks. Ja siis läks tort külma.

Teha jäid veel kaunistused, nagu enne ka kirjutasin, pääsukesed voolisin mustast martsipanist, viljapõllu pritsisin valgest šokolaadist, mille kollaseks värvisin, samuti said šokolaadist prisitud porganid ja leheväädid, lilled. 
Viimaseks kirjutasin šokolaadiga valgele kihile "Eesti Vabariik 93" ja tegin martsipanikuulikestest ilusa serva. Panin tordi külma tagasi, lasin taheneda järgmise päevani.

Ja kes veel isamaalise tordi ideid vajab, vaadaku siia- nami-nami's on just vastav võistlus käimas (minu tort ka üks võistlusele esitatutest) ja koos eelmiste aastate tortidega on ideid juba oi-kui-palju! 

Pühapäev, 20. veebruar 2011

Meie patriootlik võileivatort

Kes veel ei tea, siis juba mitu viimast aastat toimub veebruarikuus Nami-namis isamaaliste tortide võistlus ja see on üks väga hea põhjus rohkem torti süüa :D Ja kasutan minagi seda põhjust hoolega ära :D Tegelikult on ju ilus oma riigi sünnipäevaks pidulikum laud katta ja hea-paremaga maiustada. Ja mõni laual olevatest tortidest võiks ju ka soolane olla- miks mitte just alljärgnev.

Kuigi jah, igaüks, kes praegu kalendrisse vaatab, mõistab, et minu tort on veidi enneaegne- on ju 24. veebruar alles nädala keskel. Ja peab ausalt tunnistama, et peaaegu igal aastal on mu tordid enneaegsed- seda kahel lihtsal põhjusel:
 Esiteks on mu noorema õe sünnipäev 24. veebruaril ja ta ei taha igal aastal isamaalise kaunistusega torti sünnipäevaks süüa vaid tahaks midagi omanäolist- seega kahte torti poleks mul ju nagu mõtet teha. Teiseks, kui paar üksikut aastat välja arvata, siis alates 1998. aastast alates marsib minu mees kohusetruult iga 24. veebruari hommikul kaugel päälinnas teiste laigulistega ühes rivis. Ja kurdab sealjuures, et kui ma teeks tordi 24.ndaks, siis tema torti ei saakski. Seega olles ära põhjendanud, miks minu tordid kipuvad enne õiget riigi sünnipäeva päeva valmis saama, asuksin tordi juurde.

Ahjaa, kõigepeal väike pildike selles, kuidas mu tordid tekivad. Mul on üks märkmikuke, kuhu igasugused kritseldused jõuavad. Ja kui hästi läheb, siis saab kogunisti terve tordi plaan paberile. Olen nii mõnelgi eelneval korral mõelnud, et paneks siia pildikese minu tordi ideedest aga pole kunagi selleni jõudnud. No nüüd siis jõudsin :) Ja äkki saab mõni joonistus siia ka edaspidi...


Tort on mõnus ja mahlane, hea suitsukala mekiga. Põhimõtteliselt saaks sellest ilusa neljakandilise tordi, põhja pindalaks siis neli kandilist saiaviilu, aga kuna kaunistuse tõttu tahtsin ümaramat torti, siis lisaks pildilolevale sain ära süüa nii mõnedki "tikuvõileivad", mis ma nurkadest ära lõikasin.

1 suur päts kandilist saia (500g)
immutamiseks piima/jahtunud puljongit


täidis:
200g puhastatud suitsulatikat/-räime või mõnda muud head kala
400g kodujuustu
200g riivitud juustu
1 dl majoneesi


kaunistamiseks:
250g toorjuustu
0,5 dl majoneesi
kuivatatud rukkililli
viil külmsuitsulõhefileed
kurki
kurkumit


Alustuseks lõikasin saiadel koorikuosad ära.
Järgmiseks segasin omavahel kokku täidise komponendid (kindlasti oleks lihtsam osta näiteks suitsulõhefileed ja see tükeldada, aga mina tahtsin tunda head eestimaist maitset ja nägin seega enne mõnusa pooltunni latikat puhastades vaeva- oli seda väärt ka ) ja lasin kümmekond minutit külmas maitsestuda.

Edasi panin tordi kokku: saiad ja täidis kihiti üksteise peale. Saiast jagus neljaks kihiks, seega täidise jaotasin kolmeks. Saiu immutasin piimaga. Viimaseks kihiks jäi immutamata paljas sai, hiljem sai sinna peale määritud toorjuustukreem. Tordile panin enne kaunistama asumist kerge vajutuse peale ja lasin külmas seista nii veerand tunnikest.


Kaunistamise jaoks segasin kokku toasooja toorjuustu ja majoneesi- majonees annab toorjuustule vajaliku maitse. Võtsin tordi külmast, katsin pealt ja servadest toorjuustukreemiga, silusin pealt ühtlaseks.
Edasine kaunistamine võib loomulikult muutuda vastavalt valmistaja eeslistusele, mina puistasin servad rukkililledega üle, peale lõikasin külmsuitsulõhe fileest vapi kujutise, kõrvale said kurgikoortest tammelehed ja viimaseks pritsisin peenikese otsaga kondiitrikoti abil peale kolm lõvi (toorjuustukreemi+ veidi kurkumit).
Tort maitsestus külmas järgmise hommikuni (arvan, et 4 tundi oleks vajalik miinimum), sobis hommikusöögiks ideaalselt (tekitas tunde, et peaks kellegi külla kutsuma :) ) ja maitses väga ehe ja hää :)

P.S  Minu soolane tort valiti Nami-nami konkursil parimaks soolaseks tordiks. Juhhuu! :) Minu suur kummardus. 

Kolmapäev, 9. veebruar 2011

Mahe kana-nuudliroog hiinapäraselt

Nami-namis on Hiina köögi kooskokkamiskuu ja minul on juhtumisi sellesse kööki sobivate roogade isu ka :) Täna valmistasin taas ühe nuudliroa ning kuna mulle maitses ja mehelt sai ka heakskiidu, siis panen siia ka kirja :) Roog ise saab suhteliselt mahe, köögiviljad jäävad tsipake krõmpsuma- just nii mulle nad meeldivad.
Antud kogus neljale sööjale.


Kana/köögivili:
400g kanafileed
1 dl maisitärklist
1 sl sojakastet
2 sl seesamiõli
3 sl praadimisõli
1 punane paprika
2 porgandit
1 porru või 4-5 rohelist sibulat

----
200g munanuudleid


Kaste:
1 suure apelsini mahl (~2 dl oli mul ehk)
2 sl sojakastet
1 tl värskelt riivitud ingverit
0,5 sl maisitärklist


Alustuseks lõikasin kana suupärasteks kuubikuteks ja paneerisin tärklises. Siis valasin pannile seesamiõli ja tavalise praadimisõli, lasin panni hästi kuumaks ja panin kana pannile. Alandasin pliidi kuumust ja lasin kanatükkidel  umbkaudu viis minutit praadida.

Samal ajal, kui kana küpses, lõikasin paprika ribadeks, porgandid peeneteks tikkudeks ja porru kõigepeal risti pooleks ja siis pikkadeks ribadeks. Samuti valmistasin nuudlid pakil toodud õpetuse järgi, kurnasin ja jätsin õiget aega ootama.

Kui kanatükid olid viis minutit pannil olnud, lisasin pannile 1 sl sojakastet ja segasin, nii et kõik kanad said sojakastmega kokku. Seejärel lisasin porganditikud ja praadisin veel neli minutit. Edasi lisasin ka teised köögiviljad ja lasin veel mõned minutid mõõdukal kuumusel praadida.

Viimaseks segasin omavahel kokku kastme komponendid ja kallasin kana-köögiviljasegule. Kaste paksenes kohe ja muutis kana-köögivilja kleepjaks. Ja siis lisasin veel nuudlid, segasin läbi, keerasin pliidi kuumuse maha ja lasin pannil veel kaks minutit pliidil olla- selle ajaga said nuudlid taas kenasti soojaks.

Roog sai maitsev ja toitev :)

Esmaspäev, 7. veebruar 2011

Beseepallid kahte moodi

Besee on kahtlemata mõnus maius. Ja seda nii pisikeste beseeküpsistena, mida magustoiduks paar tükki põske pista kui ka mõnusa õhulise beseerullina, mis minu arvates kõige maitsvam just vaarikatega. Seekord tegin aga suuri beseepalle, millest pooled said endale šokolaaditriibud. Idee sain taaskord Nami-nami kokaraamatust :)

Ja kas te teadsite, et beseed saab valmistada kolmel erineval viisil? Esimeseks on itaalia meetod, mille puhul vahustatakse munavalgeid neile pidevalt kuuma suhkrusiirupit sisse niristades. Teiseks prantsuse meetod, mille puhul lisatakse vahustatavatele munavalgetele jaokaupa peenikest suhkrut ning kolmandaks šveitsi meetod, mida kasutasin selle retsepti puhul. Ehk siis suhkur ja munavalged kuumutatakse koos veevannil ja samal ajal vahustatakse.
Erinevatest viisidest veel niipalju, et minu arvates on prantsuse meetod kõige kiirem ja lihtsam (ja üldiselt kõige levinum), šveitsi meetod vajab veidi kannatust, aga beseevaht tuli väga mõnusja tugev, selles oli hea mistahes kujuga beseepalli ahjuplaadile saada.




12 suurt tavalist beseepalli:
3 suurt toasooja munavalget
175g peeneteralist suhkrut


12 suurt šokolaadibeseepalli:
3 suurt toasooja munavalget
175g peeneteralist suhkrut
100g tumedat šokolaadi




Nagu ka eespool juba mainitud, panin munavalge ja suhkru kuumakindlasse kaussi ja kausi poti kohale. Pott oli pliidil, selles kees paar cm vett. Ja siis asusin munavalgeid vahustama. Vahustamiseks on vaja kannatust, võtab veidi aega.
Vahustasin seni, kuni vaht oli tugev ja näpuga katsudes kuum. Kellel on võimalik kasutada suhkrutermomeetrit, siis selle näit peaks olema 50*C.  Seejärel tõstsin kausi poti kohalt ära ja vahustasin edasi, senikaua, kui vaht oli jahtunud ja õhuline.

Kui aga teha šokolaadibeseesid, siis tuleb siinkohal šokolaad vesivannil ära sulatada, veidi jahutada ning siis õrnalt beseevahu hulka segada.

Edasi tõstsin kahe supilusika abil beseepallikesed ahjuplaadile ja küpsetasin 120*C ahjus tunnikese. Tunni möödudes keerasin ahju kinni ja lasin beseedel koos ahjuga jahtuda (see tegevus pole ülivajalik, aga ma küpsetasin beseesid õhtul ja maiustama nagunii enne järgmist päeva ei hakanud).
  120*C tund aega küpsetades tulevad seest kergelt vahukommised beseed, kuivade beseede saamiseks peaks alandama temperatuuri 100*C-ni ja küpsetama minimaalselt poolteist tundi. 

Beseed säilivad kuivas ja jahedas päris kenasti, kuigi minul nad tavaliselt väga kaua ei seisa.. :)

Pühapäev, 6. veebruar 2011

Krõbe kana magushapus kastmes ja lihtsad munaga praetud nuudlid

Tänane hea kõhutäis oli justkui mõnus lõuna Tsink-Plekk-Panges, ainult et koduseinte vahelt välja minema ei pidanud ja einestamise lõpus keegi arvet ka ei esitanud. Kana magushapus kastmes on üks minu lemmikroogasid, kui mõnda "hiinakat" külastatud saab, siis valin tavaliselt just selle roa. Ning antud retsepti järgi tehtuna tuleb söök "just see õige" :)
Ja millal siis veel retsept käiku lasta, kui veebruaris, mil Nami-nami kooskokkamisteema on Hiina köök.
Retsept siit, aja jooksul kajastamist leidnud ka nii mõneski eestikeelses blogis. Koguselt võiks sööki jaguda neljale inimesele, aga meie siin sõime sama portsu kahekesi ära. Seega ütlen diplomaatiliselt, et koguselt kolmele inimesele :D


 Kõrbe kana:


500g kanafileed
2 munavalget
2 küüslauguküünt
4 sl sojakastet
ligikaudu 200g maisitärklist
praadimiseks õli


Magushapu kaste:


2 sl seesamiõli
2 sl tavalist praadimisõli
1 sibul 
1 peenike porrulauk või 4 vart rohelist sibulat
1 suur paprika
2 tl riivitud ingverijuurt
5 sl tomatipastat või ketšupit
2 sl riisiäädikat
3 sl suhkrut
3 sl sojakastet
200ml puljongit
1 sl maisitärklist


Nuudlid:


100g munanuudleid
2 muna
1 sl sojakastet
1 sl seesamiõli
1sl praadimisõli

Alustuseks lõikasin kanafileest parajad kuubikud. Siis kloppisin munavalged kergelt lahti, lisasin sojakastme ja riivitud küüslaugu. Segasin läbi ja tõstsin kanatükid saadud segu sisse marineeruma. Lasin jahedas poolteist tundi maitsestuda.


Kui kana oli maitsestunud, tõstsin tükid marinaadi seest välja ja panin maisitärklise sisse. Segasin hoolega, kuni kõik kanatükid olid ühtlaselt valged. Tõstsin kana kõrvale.
Edasi viilutasin sibula, porru ja paprika. Ja segasin kastmeks kokku ketšupi, äädika, suhkru, sojakastme ja 1 sl maisitärklist. Tõstsin kastme kõrvale.

Kuumutasin pannil tavalise õli ja seesamiõli, lisasin pannile sibula. Praadisin sibulat keskmisel kuumusel umbes neli minutit, kuni sibul oli klaasjas. Siis lisasin porru, paprika ja riivitud ingveri, praadisin veel viis minutit. Seejärel lisasin puljongi ja eelnevalt kokkusegatud kastme, segasin läbi, keerasin pliidil kuumuse minimaalseks ja lasin kastmel vaiksel tulel pakseneda.

Teisel pannil kuumutasin veidi rohkem õli (no umbes sentimeetrine kiht äkki) ning lisasin kuuma õli sisse paneeritud kanad. Küpsetasin kümmekond minutit, aeg-ajalt kanatükke keerates, kuni tükid olid pealt pruunid ja krõbedad ning seest küpsed.


Samal ajal, kui kana pruunistus, tegin valmis nuudlid. Selleks keetsin liitri vett ja panin nuudlid sinna sisse. Lasin paar minutit nuudlitel keevas vees liguneda, kuni nad olid pehmed, seejärel kurnasin (minul olid sellised nuudlid, mida keetma ei pidanudki, kui aga tehe mõndade teiste nuudlitega, siis valmistada eelnevalt pakil toodud õpetuse alusel ja järgida seda retsepti alates kurnamisest). Kuumadele nuudlitele valasin peale seesamiõli ja segasin läbi. Muna kloppisin lahti ja kloppisin hulka ka sojakastme.
Kuumutasin panni (ideaalis wokpanni), lisasin 1 sl õli ja nuudlid. Praadisin kaks minutit, siis niristasin sisse muna, samal ajal segades. Praadisin pidevalt segades veel kolm minutit.


Serveerimiseks tõstsin kõrbekana tükid magushapu kastme sisse ja segasin läbi (kui seda liiga vara teha, siis krõbe kate läheb kastme sees pehmeks), seejärel serveerisin koos nuudlitega.
Oeh, kui hea sai :)

Neljapäev, 3. veebruar 2011

Kooki jäneseaastaks!

Täna algas Hiina kalendri järgi jänese/kassiaasta, head uut meile kõigile! :) Kindlasti ilmub nüüd nii mõnessegi blogisse jänese, kassi või hiina temaatikaga sööke ja pole ka minu blogi erand. Pealegi on jäneseaasta minu aasta ning kohe oli kohustuslik üks kook teha ! :D  Kuigi jah, jäneste ja kassidega seob seda kooki vaid kaunistus..

Kook ise on Nami-nami kokaraamatust, sisaldab imehead martsipani ja on oma olemuselt vägagi lihtne. Usaldades Nami-nami kokaraamatut, tean, et kook kannab nime Mazarin, nime saanud on ta justnimelt kuulsa Prantsuse kardinali järgi. Mina kiidan kooki väga, samuti mu mees ja täna külas käinud endine klassiõde :)
Antud kogusest saab ühe 24cm koogi või neli 12cm kooki (mina tegin pisikesed koogid).




Põhi: 
350g muretainast


Täidis:
300g martsipanimassi
150g toasooja võid
2 muna


Kaunistuseks:
300g marju (originaalretseptis maasikaid, mina kasutasin vaarikaid, sobisid väga hästi)


Muretainas suruda lahtikäiva koogivormi põhjale ja külgedele, torgata kahvliga mõned augud põhjale ja panna  vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi (otse külmast kuuma ahju pandud muretainas kerkib/küpseb ühtlasemalt).
Siinkohal võib ahju ka soojenema panna.
Täidise valmistamiseks segada omavahel kokku toasoe või ja martsipan (seda on mugav teha köögikombainiga), kui mass on ühtlane, lisada munad ja segada täidis hoolega läbi. Edasi võtta koogivorm külmast, valada täidis põhjale ja küpsetada kooki 175*C ahjus 35-45 minutit, kuni pealispind on pruun.
Võtta kook ahjust ja lasta sel jahtuda. Enne serveerimist kaunistada marjakuhjaga. Ja mina voolisin martsipanist ühe jänku ja kiisu ka, nagu näha...jänes sai aasta järgi valge, aga kassi tahtsin ikkagi kollase teha :D

Teisipäev, 1. veebruar 2011

Parimad šokolaadimuffinid


 Ilus, kas pole? Natuke päikest, "natuke" lund, paar suuski ja maalapp. Ääretult mõnus on värskes õhus suuskadel paar tiiru maha sõita ja siis tuppa tulles soojalt lõhnavaid muhvikesi sööma asuda. Kõrvale kas külm piim või soe tee, olenevalt eelistustest- oehh.... . . :) Kuigi kui aus olla, siis olen mina siiamaani neid kahte asja eraldi teinud, aga peaks ikka kuidagi üritama suusatamise ja šokolaadimuffinid ühele päevale sättida.

Pean tunnistama, et mind pidevalt isutab mõne hea šokolaadise koogi/küpsetise järgi, kuid pettun tihti, kui kook valmis saab. Ja peamiselt seepärast, et liiga vähe šokolaadine kook jääb lahjaks aga liialt šokolaadine kook on jällegi.. noh, liiga šokolaadine- ma pole just kõige suurem kakao-šokolaadimaitse fänn.
Seega olen otsinud retsepti, mis rahuldaks minu šokolaadisoovi, aga ei pakuks sellega üle, ning peab ütlema, et need muffinid on ideaalsed. Ma olen nendega nii-nii-nii rahul.

 Retsept on pärit Nami-namist ja on kenasti kirjas ka Nami-nami kokaraamatus. Viimane on väga tore, asjalik ja soe kokaraamat, mida kõigile soovitada võin. Minule annab selle lugemine nii koduse tunde :) Lugege ja kokake ka-söögid saavad head ja tuju samuti ;)
Antud kogusest saab 12 kuhjaga muhvikest.

2 suurt muna
125 g fariinsuhkrut (sobib tavaline ka)
135g nisujahu
3 sl kakaopulbrit
1 tl küpsetuspulbrit
2 tl vanilliekstrakti
150g hapukoort
50g sulavõid
100g jämedalt hakitud šokolaadi

Alustuseks vahustasin munad suhkruga kohevaks vahuks. Siis segasin teises kausis kuivained omavahel segamini. Viimased segasin vaheldumisi hapukoore ja jahtunud sulavõiga munavahu hulka. Lõpuks lisasin veel vanilliekstrakti ja segasin selle koos hakitud šokolaadiga taignasse.
Jaotasin saadud taigna muffinivormidesse ja küpsetasin 200*C juures umbes 20 minutit (nii 15-20 minutit läheb aega).

Muhvikesed maitsevad hästi nii soojalt kui jahtunult ja sinisilmsed maiasmokad on ülimalt rahul!