Teisipäev, 29. juuni 2010

Minu esimene tomat :)

See postitus on tulvil uhkusest. Minu esimene tomat oli tänaseks nii punane, et ma sõin ta ära :)

Tean, et väga paljude inimeste jaoks ei ole tomati kasvatamine mingi raketiteadus, aga mina, ausalt, ei olnud seda varem teinud. Ja pealegi kasvatasin ma oma tomati valmis korteri aknalaual, pannes taime kasvama seemnest ja jälgides, kuidas seemnest sirgub taimeke, kes minu õnneks ka õitseda ja vilju kanda tahab.
Oh, ma olen nii rahul :) Ja see pisike kirsstomatike maitses imehästi.

Pühapäev, 27. juuni 2010

Kodutehtud Fanta (või mõni muu limonaad :D )

Tahaksin postitust alustada sõnadega "mäletate neid veneaegseid sifoonpudeleid, millega sai mullivett teha?"-aga ma ei saa nii alustada, sest mina ise neid pudeleid ei mäleta :D Võibolla seetõttu, et ma olen nii noor veel (ha-haa:D) aga võibolla seetõttu, et meie peres seda pudelit ei olnud.
Igaljuhul nüüd mul see pudel on ja neid väikeseid CO2-balloonikesi, millega limonaadi sisse mullid saab, on ka müügil. Mina sain balloone Euronicsi kauplusest (Tartu Zeppelinis), aga ilmselt neid võib küsida ka mujalt suurematest poodidest. Otsima peaks ISI firma balloone, need on justnimelt sifoonide jaoks mõeldud. Balloone saab ka siit netipoest. Euronicsis oli müüa ka sifoonpudelit ennast, aga üüratu kaheksasaja krooniga, niiet odavam on keldrist üles ostida vana pudel (ja hoolega puhtaks pesta) või leida endale pudel mõnest vanakraamipoest. Viimasest sain ka mina enda oma.
Aga nüüd limonaadi juurde. Kodune fanta:

6 apelsini ja
2 sidrunit (tsitruseliste mahla kokku umbes 6 dl)
umbes 4dl külma vett
umbes 3 sl suhkrut


Apelsinidest ja sidrunitest tuleb mahl välja pigistada- kellel on masin, saab kiiremini, kes peab käsitööd tegema, siis lohutuseks võin öelda, et ega see väga kaua ei võtagi. Seejärel segada mahl veega (mida külmem vesi, seda paremini pidavat CO2 lahustuma ja seda mullisem saab limonaad) ja maitsestada suhkruga. Kogused panin siia enam-vähem täpselt kirja, sest eks täpsed milliliitrid-grammid sõltu asjaoludest: apelsinide ja sidrunite suurusest, maitse-eelistustest...
Kui mahlasegu on valmis, tuleb see kallata sifoonpudelisse. Hästi ilusti on vajaminevaid tarvikuid ja tegutsemisprotsessi kirjeldatud siin. Lühidalt: enne mahla kallamist peab pudelisse panema mõõtetoru, mis ei lase liiga palju mahla pudelisse kallata- et ikka gaasi jaoks ka ruumi jääks. Kui mahl on pudelis, tuleb pudelisse asetada tihendiga toru, mida mööda mahl pärast üles saab ja sifoonpudel tihedalt kinni keerata. Seejärel tuleb oma pesasse asetada gaasiballoon ja see kiirelt ning tugevalt kinni keerata. Seda tehes tuleb veidi sisisevat häält-gaas läheb siis pudelisse.
Edasi tuleb pudelit raputada. NB! seda tuleb kindlasti teha, kuna antud etapi vahelejätmisel ei saa gaas mahlas lahustuda ja välja tuleb vaid mahl. Uskuge mind, ma tean :D Kui pudel on raputatud, võib vajutada "päästikule" ja limonaad tuleb pudelist (suhteliselt suure surve all) välja.
Ja saabki jooma asuda :) Mullid on veidi väiksemad, kui poelimpsis, aga maitse see-eest palju parem ja naturaalsem. Ja ega siis ainult "fantat" tegema pea- "kellukese" saaks ilmselt suhkruga sidruniveest ja kindlasti tuleks hea maitsega limonaad ka laimiga tehtult. Aga ka maasika- ja arbuusilimonaad tundub ju äge mõte ;)

Chapati-leivad

Chapati-leivad on india köögi juurde kuuluvad küpsetised, mida serveeritakse soojalt erinevate roogade kõrvale. Mina aga, kui aus olla, olen lasknud neil leibadel tavaliselt ära jahtuda ja siis kasutanud nagu nisujahutortiljasid, erinevate täidistega rullide keeramiseks. Antud kogusest saab kaksteist 20cm-läbimõõduga leiba või kümmekond veidi suuremat.

5 dl nisujahu
1 dl maitsestamata jogurtit
2 dl vett
0,5 tl soola


Pane jahu soolaga kaussi, tee keskele süvend, lisa vesi ja jogurt ning sõtku ühtlaseks taignaks. Jaota taigen 12ks ja rulli jahusel laual igast osast väikese panni suurune õhukene kettakene. Minule meeldib seda teha nii, et rullin taignaketta peaaegu soovitud suuruseks ja siis venitan kätega veel veidi suuremaks- saab ilusamad ja ümaramad kettad.

Küpsetama peab kuumal ja kindlasti kuival pannil (no originaalis küpsetatakse vist kiviplaatidel) mõlemalt poolt minutike-paar. Leib on ümberkeeramiseks valmis, kui hakkab pealt mullitama (nagu pildil). Pannilt võttes võiks üle pintseldada sulavõiga (mida mina ei ole teinud, kui leibu täidiserullide tarvis teen).  Serveeritakse soojalt, aga tõesti- jahtunult koos lehtsalati, merevaigu, tomati, hakkliha ja juustuga on ka imehea. :)

Laupäev, 26. juuni 2010

Siidriga aurutatud rannakarbid

See on üks toitudest, mis mul juba ammu meeles mõlgub ja isutama ajab. Miks, seda ei oska öelda, sest pole kunagi varem karpe söönud. Aga on siis ka see toiming nüüdseks tehtud. Antud retsepti, kus karpe kuumutatakse õunatükkidega siidris, olen näinud mitmel pool, mina kasutasin nami-namis äratoodut. Kogus ametlikult neljale, aga suuremate söödikute puhul kolmele :)

1 kg värskeid rannakarpe
3 sl õli
10g võid
50g hakitud šarlott- e pesasibulat
3 küünt viilutatud küüslauku
1 hapu õun (nt Granny Smith)
1 sidruni mahl
3dl kuiva prantsuse siidrit
1 tl värsket hakitud või kuivatatud tüümiani


Kõigepealt olgu ära märgitud, et ametlikult oli vaja kilo karpe, meie ostsime Rimi letist saadaoleva võrgutäie, mis oli tsipa vähem kui kilo. Aga sellest polnud midagi, kuna leem on väga maitsev ja seda võib veidi rohkem olla ka :) Teiseks, pesasibul oleks ilmselt kõige õigem, aga viimase puudumisel kasutasin tavalist mugulsibulat ja sööki see ära ei rikkunud :). Ja siidrist kasutasin Cidre Brut de Normandie't.
Ettevalmistamiseks tuleb karbid hoolega harjates pesta. Eemaldada servades olevad "habemed" ja pealolevad valged mügarikud. Seda oli hea teha noa abil. Kõik katkised karbid tuleb ära visata, samuti need, mis kergel sõrmenukiga pealekoputamisel ei sulgu. Minul läks prügikasti ehk nii kümmekond karpi.
Järgmiseks tuleb koorida-hakkida sibul, puhastada-viilutada küüslauk, koorida õun, eemaldada südamik ja lõigata õunast umbes sentimeetrised kuubikud.

Ja nüüd siis küpsetamise osa, mis läheb üpriski kiirelt. Kuumutasin laiemas potis (ideaal oleks kasutada wokpanni, aga see on üks vidinatest, mida mul veel pole) õli ja või, lisasin sibula ja küüslaugu ning praadisin minuti. Siis lisasin õunakuubikud ja praadisin veel kaks minutit. Sibul oli selle aja peale kenasti klaasjas. Järgmisena lisasin sidrunimahla, tüümiani ja siidri ning lasin keema. Kui segu kees, tõstsin tasakesi sisse karbid, segasin korraks, katsin kaanega ja lasin kaks minutit küpseda. Seejärel segasin veelkorra läbi ja lasin veel kaks-kolm minutit küpseda. Ja oligi toit valmis.
Kõik karbid, mis nii 5-7 minuti küpsemise jooksul ei avane, tuleb ära visata. Minul ei olnud ühtegi sellist. :)
Serveerimiseks panin karbid leemega ühte suurde nõusse laua keskele, kõrvale sõime ciabattat, mis tundub selle roa puhul olevat ülivajalik komponent. Toidu leem on suurepärane ja ciabattat leeme sisse kastes süüa imeliselt hea. Kõrvale jõime meie puhast vett, aga see on juba maitse asi.

Reede, 25. juuni 2010

Maisileib

ehk cornbread. Minule tuntud ameerika filmidest ja ainuke, mis ma sellest teadsin, on see, et leib tuleb kena kollane :) Ja seda ta muide tuleb ka.
Mõni aeg tagasi Nami-namist auhinnaks saadud Klassikaline kokaraamat sisaldas endas ka maisileiva retsepti ja nii see ära proovitud saigi. Kasutasin VeskiMati maisimannat, sellega tuli väga mõnus küpsetis. Ja originaalis tehakse maisileiba petipiimaga aga mina kasutasin maitsestamata jogurtit, millega õnnestus kõik suurepäraselt.
Antud kogusest saab kaheksa mõnusalt pontsakat tükki, igaüks neist annab raamatu andmete alusel 229 kilokalorit.

125g nisujahu
180g maisitangu või -jahu
1 sl küpsetuspulbrit
1 sl tuhksuhkrut
0,5 tl soola
3 dl petti või maitsestamata jogurtit
2 keskmist muna
4 sl külmpressitud oliiviõli


Kõigepealt panin ahju 200*C peale soojenema ja määrisin 30cm pikkuse leivavormi sisepinna õliga kokku (ideaalis on vaja 20x20cm ahjuvormi, aga 30x10cm leivavorm oli väga paras). Siis segasin kausis maisitangu, nisujahu, soola, tuhksuhkru ja küpsetuspulbri. Järgmisena lisasin munad, jogurti ja õli ning segasin hoolega taignaks. Valasin vormi ja küpsetasin kuumas ahjus umbes pool tundi, kuni maisileiva sisse torgatud tikk jäi puhtaks. Siis lasin küpsetisel 5 minutit vormis jahtuda, kummutasin välja ja lõikasin kaheksaks tükiks.
Sõime soojalt, mina niisama (ütleksin, et maitseb täiesti nagu karask-sobib söömiseks niisama, võiga kui ka moosiga) ja mees mustikamoosiga. Hea.

Ja kellele maitses, miks mitte proovida näiteks seda nami-namis olevat tšilliga varianti ;)

Neljapäev, 24. juuni 2010

Kreemjas jogurtitarretis marjadega

Kui suvi kätte jõuab, tekib mul alati soov kergemate toitude järele. Tundub, nagu päev otsa võikski toituda üksnes arbuusist, õhtusöögiks sobib kergelt maitsestatud kala, mitte raske ahjupraad sealihast ning magustoiduks värsked marjad, mis on suurepäraseks magusroaks ka ilma pirukapõhjata. Ja üldjuhul tundub kõigile väga normaalne tegevus süüa ära kilo maasikaid.
Nende viimastega on muidugi selline nukker lugu, et minu organism maasikaid ei talu. Juba lapsepõlvest saadik on minu ainukeseks rõõmuks olnud nende imehästi lõhnavate marjade otsimine peenrast (eeldusel, et suutsin ärgata kõige varem ja õed pole juba peenras puhast tööd teinud), teistele toomine...ja siis mitte nii rõõmuga pealt vaatamine, kuidas teised neid söövad. Aga õnneks jäävad mulle vaarikad, mustikad, söödava kuslapuu marjad ning teised suvised hõrgutised.
Aga jah, eelnevast lähtuvalt, maasikatordiretsepte minu blogist vaevalt et leiab. Või noh, kes teab, äkki mõne siiski. Tänases retseptis kasutasin oma peenrast korjatud metsmaasikaid (soovitan maasikapeenart tehes metsast mõned maasikataimed  mullapalliga tuua ning peenrasse aedmaasikate kõrvale istutada-metsmaasikad kasvavad väga jõudsalt ning peenral kasvades annavad imeilusaid suuri marju), millega tegin magustoitu mehele(kaunistuseks sai küll lehvikuks lõigatud aiamaasikas, aga sees on ikka metsmaasikad), ja söödava kuslapuu marju, millega tegin magustoidu endale.

Kreemjas jogurtitarretis suvemarjadega (5-6 portsu)


5dl maitsestamata jogurtit
2 dl 35% rõõska koort
3 sl suhkrut
3 dl marju (maasikad, mustikad jne)
4 tl želatiinipulbrit
3 sl vett

Et magustoit hästi õnnestuks, tasuks jogurt tunnike enne valmistama hakkamist lauale soenema panna, et jogurt oleks želatiiniga segamise ajaks toasoe, mitte külm.
Zelatiin tuleb veega läbi segada ja lasta viis minutikest paisuda. Paisumise ajal tuleks vahukoor 1 sl suhkruga pehmetipuliseks vahuks vahustada ja jogurt ülejäänud suhkruga ära segada. Kui želatiin on paisunud, sulatada see mõõdukal kuumusel (kes väga kardab ebaõnnestumist, võib sulatada vesivannil), jahutada umbes pool minutit, siis segada veerand jogurtist želatiini hulka, et temperatuure ühtlustada (võib nii segada ka mitmes jaos) ning seejärel želatiini-jogurtisegu ülejäänud jogurti hulka segada. Seejärel segada hulka vahustatud koor ning viimasena marjad (juhul kui tegemist on aedmaasikatega, võiks nad enne ikka väiksemateks tükkideks lõigata, siis on mugavam süüa). Tõsta/valada segu portsjonvormidesse ning lasta kaks tundi külmkapis tarretuda.
Selle retsepti järgi tuleb magustoit ülimalt kreemjas ning ka mitte väga lahja. Tegelikult saab kahe detsiliitri koorega kreemjaks teha ka liitri jogurtit. Mina lihtsalt priiskasin seekord :D Seega, kes lahjemat magusrooga tahab, kasutagu poole vähem koort. Kellele aga rammusam ka sobib, võidab ülipehme ja suussulava ampsu. :)

Esimesi maasikaid ja kukeseeni

Viimasel ajal on olnud väga kiire. Pole blogida peaaegu jõudnudki. Korralikust kokkamisest ja inimestel külaskäimisest rääkimata. Mõned päevad tagasi lõpetas noorem õde keskkooli, päev hiljem mina ülikooli. Päris hea tunne on :) Aga nüüd, kui üle pika aja jaanipäevaks vanemate juurde maale sain, avastasin, et suur suvi on juba käes. Niidud õitsevad, rohi on üüratult kõrge, maasikad on valmis ja esimesed kukeseenepojudki on saadaval.

Viimane argument kinnitus mitte ainult turul nähtud kukeseentenöpside läbi, vaid käisin ise ka metsas ja korjasin oma käega esimesed selle aasta kukeseened. Mõned neist oli juba päris suured, pidin enne valmistama hakkamist väiksemaks hakkima.
Esimeste seentega ei ole tarvis hakata otsima keerulisi retsepte, et midagi maitsvat valmistada. Lihtsalt seened puhastada, pannil lusikatäis võid sulatada, lisada üks hakitud sibul, mis kergelt klaasjaks praadida ning siis lisada seened. Keskmisel kuumusel mõnda aega hautada, kuni suurem osa veest on seentest välja auranud. Ja siis serveerida: leivaviil, praetud seened-sibulad, veidi meresoola peale ja valmis. Nii hea, et nelja leiva katteks saadud seente nimel tasus kolm tundi metsas jalutada küll :) Soovitan :D

Reede, 18. juuni 2010

Ülimalt šokolaadine kook e Tarte au Chocolat

See on selline kook, mida on hea süüa üks tükike korraga. Sest rohkem pole vaja. Või no vähemalt mulle - minu šokolaadiarmastajast sõber suudab süüa ka mitu tükki järjest. Igaljuhul, 200g šokolaadi ja vaid supilusikatäis jahu- kõlab hästi, mis? :P Prantsuse köögist, retsept kenasti kirja pandud siin.

200g tumedat šokolaadi
200g võid
3 dl suhkrut
4 muna
1 sl nisujahu


Sulata või, eemalda tulelt ning sega sisse tükeldatud šokolaad ja sega kuni tükid on sulanud ja mass ühtlane. Seejärel sega sisse suhkur. Lase segul veidi jahtuda ning sega ükshaaval juurde munad. Vahustada pole vaja, veidikesest visplikeerutamisest piisab. Viimasena sõelu hulka jahu ja sega taigen ühtlaseks. Vala 24 cm läbimõõduga vormi ning küpseta 200*C juures umbes 25 minutit, kuni kook on küpsenud aga seest ikka veel pehme. Lase vormis täielikult maha jahtuda (soovi korral kasvõi üleöö).
Serveerimiseks on kõrvale hea võtta vahukoort, vanillijäätist või muud  mahedat (kuna kook on ise ülišokolaadine). Kuigi seekord sõime meie seda täiesti niisama, tuhksuhkruga üleraputatult ja oli ka hea.

Neljapäev, 17. juuni 2010

Martsipanikujukesed

Minu viimane õhtuse nikerdamise tulemus :)
Martsipaniks on Kalevi mandlidest tehtud martsipan, saadaval igas suuremas Selveris-Rimis-jm poes; värvideks kakao, punapeedimahl, kurkum, Taarapõllu talu jõhvikajahu ja astelpajujahu; silmadeks linaseemned. Pikemalt martsipani looduslikult värvimisest on juttu siin, lugege ja kasutage :)
Ja ühtlasi ka tervitused mu meheõdedele, kellel on nüüd endast pisike magus versioon olemas :D









Esmaspäev, 14. juuni 2010

Kana-kartuli panniroog hapukoorekastmega

Nüüd soovitan ühte mõnusat rooga õhtusöögiks. Lihtne aga maitsev. Ja erinevate maitseainetega saab kohandada just endale meeldivaks. Retseptid nii panniroal kui kastmel nami-namist.

Kartulipanniroog kanaga


6 keskmist kartulit
450-500g kanafileed
1 suur paprika
1 suur sibul
1-2 küünt küüslauku
2 sl õli
0,5 dl vett
soola
musta pipart
basiilikut
tšillipipart


Koori kartulid, lõika kuubikuteks. Koori sibul, puhasta paprika, lõika mõlemad viiludeks. Haki ka küüslauk.
Pane pann tulele, lisa õli. Kui õli on mõõdukalt kuum, lisa sibul, paprika ja küüslauk ning prae mõned minutid, kuni sibul muutub klaasjaks. Siis lisa kartulikuubikud, vesi ja maitseained ning prae mõõdukal tulel kuni kartul on pehme (no nii 15-20 minutit). Viimaseks lisa kuubikuteks lõigatud kana ja prae veel umbes 10 minutit, kuni kana on pehme ja kergelt pruunika jumega. Serveeri kohe.

Tehtud panniroa kõrvale, lisaks salatile, sobis väga hästi alljärgnev külm kaste:

2 dl paksemat hapukoort
1 sl sidrunimahla
1 tl ürdisoola
1 tl suhkrut
1 tl sinepit
hakitud tilli


Sega kõik koostisained omavahel ja lase enne serveerimist 10 minutit külmas maitsestuda.

Söödava kuslapuu kiituseks

Kas te teate, kuidas maitsevad söödava kuslapuu marjad? Kes on maitsnud, see teab, et need marjad on mõnusa mustikase (kuid siiski omanäolise) mekiga, maitsedes kõikidele, kes neid proovinud on (ei ole mina veel näinud inimest, kellele need ei maitseks). Valmides veidi pärast rabarberihooaja algust (mida kõik pikksilmi ootasid) ja veidi enne maasikaaja algust (mida kõik ootavad nüüdseks vist veelgi enam), jääb söödav kuslapuu just parajasse aega, et nendel, kellel põõsas aias kasvamas, tuju heaks ja suu magusaks teha :)
Söödav kuslapuu, ladina keeles Lonicera edulis , looduslikult meie kandis ei kasva. Aga paar põõsast aeda kasvama panna soovitan küll kõigil. Ülal näha oleval pildil on põõsas, mis on koos oma seitsme kaaslasega minu vanemate aias kasvanud umbkaudu kümme aastat ja on nüüdseks minupikkune. Ehk siis põõsas kasvab üpriski suureks ja annab palju marju.
Marjad ise on piklikud, sinakad, määrivad käsi ja suud samamoodi nagu mustikas. Ka maitseomadustelt meenutavad söödava kuslapuu marjad mulle kõige enam just mustikat, nii et mina olen neid retseptides mustikate asemel kasutanud küll. Ja talveks olen marju säilitanud sügavkülmas. Nii tervena kui ka toormoosina.
Olles nüüd lühituvustuse neile headele marjadele ära teinud, luban, et edaspidi saab siin blogis nii mõnigi roog just nende marjadega tehtud olema. Meie aga sõime seekord oma esimesed kaasakorjatud marjad niimoodi õhtusöögijärgselt ära:

Mõnusalt krõbe sai kooreliköörise vahuga ja söödava kuslapuu marjadega (kahele-kolmele)


6 viilu saia
1 sl võid
2 dl 35% rõõska koort
mõned sl suhkrut
1 sl Vana Tallinna koorelikööri
kaks peotäit söödava kuslapuu marju

Sulata või suurel pannil, lisa saiaviilud ja prae võis mõlemalt poolt kaunilt kuldpruuniks. Vahusta rõõsk koor suhkruga (kogust sööjate eelistuse järgi arvestades) parajaks vahuks, lisa kooreliköör ja sega hoolega vahu sisse.
Tõsta igale saiaviilule paras ports vahtu ja puista peale söödava kuslapuu marju. Ja saabki asuda maiustama :)

Ja kes enda aeda mõnda söödava kuslapuu põõsast soovib, vaadake näiteks siia. Ihaste puukoolist saab häid ja kvaliteetseid puid-põõsaid, muuhulgas ka kuslapuu söödavaid sorte :) Ja soovitan võtta siis ikka paar-kolm põõsast vähemalt, et kõik see tolmeldamise-bioloogia hästi toimiks ja saaki ka saaks :)

Pühapäev, 13. juuni 2010

Kaks rabarberikook veel :)

Rabarber on hea! Vahepeal olen teinud veel kaks kooki, nagu altpoolt lugeda võib. Pisarakoogi retsept on nami-namist, martsipaniga piruka panin oma käe järgi kokku, kuigi analoogseid retsepte on palju ja igal pool.

Rabarberikook beseekattega


100g võid
2 muna
1 dl suhkrut
1,5 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl kardemoni
------
600g rabarbrit
1-1,5 dl suhkrut
------
3 munavalget
1,5 dl suhrut


Vahustasin munad suhkruga kohevaks vahuks, lisasin juurde sulatatud (ja veidi jahutatud) või. Kuivained segasin kõigepealt omavahel ning siis munavahu juurde. Küpsetasin 26cm läbimõõduga pirukavormis 200*C juures 15 minutit.
Rabarbritäidise jaoks hakkisin rabarberivarred peenelt (jättes koorimata, kuna varred olid ilusad, noored), panin koos suhkruga potti ja hautasin mõõdukal tulel, kuni rabarber oli pehme(see oli parajalt sama aeg, mil koogipõhi ahjus küpses).
Viimaseks vahustasin munavalged kõvaks vahuks, lisasin kolmes jaos suhkru pidevalt edasi vahustades, kuni sain kena läikiva besee. Seejärel jaotasin rabarbrimassi koogipõhjale ning määrisin besee peale(läbi tordipritsi ilusaid tupsukesi peale pritsida on ka hea mõte). Küpsetasin 150*C  juures umbes 15 minutit, kuni besee oli pealt pruunikas.
Jahtudes ilmusid koogi peale pisarakesed, mis kooki väga kenasti kaunistasid :)
Ja see on just selline kook, mida vanaemale külla minnes kaasa võtta- minu vanaemale maitses see igaljuhul väga!


Rabarbri-martsipanipirukas


750g lehttaigent
400g rabarberit
200g martsipani
2 tl kaneeli
1 sl suhkrut
määrimiseks muna või sulavõid


Hakkisin rabarbrivarred peenelt ning segasin suhkru ja kaneeliga. Martsipani riivisin jämeda riiviga (kui martsipani riivida ei viitsi, siis peenelt hakkimine sobib ka. Ja et riivimine lihtsamalt läheks, siis tasub martsipani enne külmkapis hoida). Laotasin lehttaigna lauale, arvestasin umbes 2/3 põhjade jaoks ja 1/3 katmiseks. Plaanis oli teha parajalt väikeseid pirukakesi, aga olenevalt kõikidest asjades, mis tol hetkel köögis valesti läks, said pirukad sellised 20x15cm suured. Aga kõigil, kes proovivad, soovitan teha nii 10x7cm koogikesed.
Selleks lõikasin taigna põhjaosad parajateks tükkidest, jaotasin peale rabarberi ja puistasin peale ka martsipani. Katete jaoks mõeldud taignaosa augustasin spetsiaalse rullikuga (tänapäeval teevad need rullikud veidi ilusamat mustrit, minul on veneaegne tööriist, mis teeb selliseid tagasihoidlikumaid augukesi). Kellel rullikut ei ole, võib pirukad pealt katta risti-rästi taignaribadega või siis terve taignaplaadiga. Lõpptulemust see maitse osas ei muuda :)
Kui taignakatted rullitud-augustatud, tõmbasin neid käte vahel veidi laiali ja laotasin rabarberiseguga pirukapõhjadele ning surusin servad kinni. Tõstsin pirukakesed ahjuplaadile ja määrisin pealt munaga. Küpsetasin 200*C juures umbkaudu 20 minutit, kuni pirukad olid pealt kuldpruunid.

Neljapäev, 10. juuni 2010

Põlev kana ja paprikariis

Järgnev roog oli mulle midagi väga huvitavat, kuna minu jaoks ei ole harjumuspärane alkoholi toidus kasutada (noh, eks ma püüan end selle koha pealt parandada- liha punase veini kastmes kõlab ju hästi küll, ehk jõuan seda kunagi proovida ka). Otsisin nami-namist, mida kanafileega teha ning leidsin selle retsepti, mis tundus piisavalt huvitav ja otsustasin proovida. Lõpptulemus oli päris maitsev. Lisandiks valisin selle paprika-riisiroa, mis oli mahe ja piisavalt mahlane ning seega kiidan sedagi.

Kana brändikastmes (neljale):
4 kanafileed
1 tl karripulbrit
soola
õli
8cl/0,8dl rummi/konjakit
flambeerimiseks veel veidi alkoholi


Määri kanafileed mõlemalt poolt karri ja soolaga kokku ning lase 10 minutit maitsestuda. Seejärel prae keskmisel kuumusel õli sees, kuni kana on seest küps ja pealt kena pruun. Siis lisa rumm/konjak ja hauta 2-3 minutit. Tõsta serveerimistaldrikule lisandi kõrvale, vala kanafileedele tsipake alkoholi (NB! flambeerimiseks kasutatav alkohol peab olema üle 40*- mina kasutasin Stroh 60%)  ning süüta põlema. Kui leek on kustunud, võib sööma asuda.

Riisi-paprikaroog(neljale):
2 sibulat
1 porru
2 paprikat
2,5 dl riisi
1 tl rosmariini
soola
musta pipart
1 sidrun
1-2sl maitserohelist
umbkaudu 5 dl kuuma vett


Haki sibul, hauta pannil pehmeks. Seejärel lisa tükeldatud porru ja viilutatud paprika ning riis. Maitsesta ja kuumuta minutike, siis lisa kuum vesi ja hauta kaane all 20 minutit, kuni riis on pehme. Vajadusel lisa vett vahepeal juurde. Enne serveerimist lisa sidrunimahl ja hakitud maitseroheline ning sega läbi.

Tegelikult peaks riisi enne tegema hakkama, et söögid ühel ajal valmis saaks, seega mul sai siin järjekord veidi vale. Aga seda seetõttu, et põlev kana on palju põnevam kui riis :D
Ja seda ka veel, et põlemapanekuks kasutage vähe-vähekene alkoholi, sest seda kanget märjukest on söögis juba niigi palju (mul oli vaja hea pildi saamiseks alkoholi veidi rohkem panna ja pärast maitses see söök ikka väga selline, et autoga sõitma minna täna ei tohi :D)

Kolmapäev, 9. juuni 2010

Æbleskiver, ka rabarbriga

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et juba hiilgama tükk aega tagasi sain nami-nami kaudu teada, et on olemas sellised mõnusad ampsukesed, nagu on taanlaste õunapallikesed- aebleskiverid. Vanadest aegadest käis nende sisse õunaviil ja need olid/on traditsioonilised jõuluaegsed küpsetised. Inimesed, kes neid maitsnud on, kiidavad. Tekkis ju ka minul huvi nende küpsetiste vastu, aga kurb tõde oli, et nende pallikeste tegemiseks on vaja spetsiaalset panni, mida mul kuskilt võtta ei olnud. Seega olin sunnitud pallikeste mõtte kõrvale panema.
Aeg möödus...ja alles mõni aeg tagasi juhtusin lugema Gea blogist, kuidas tema neid maitvaid pallikesi  hiljuti leitud panniga tegi ning taaskord tekkis minulgi tahtmine maitsta, mismoodi need hõrgud pallikesed siis ka mekivad. Aga panni mul ju ikkagi ei olnud.
Seda kuni eelmise nädalani, mil juhtusin juhuslikult osta.ee-s (kus käin aeg-ajalt neid häid veneaegseid vahvlimasinaid piilumas) ühe kuulutuse peale, kus just see vajalik pann müügil oli. Tundus, nagu see oleks seal olnud just minu jaoks :)

Seega olen nüüd jõudnud tänasesse päeva, mil selle panni proovile panin. Retsepte otsisin netiavarustest ja neid on kõiksugu võimalikke. Mina püüdsin neilt kõigilt midagi haarata ja sain kokku alljärgneva (21 pallikest):

2 suurt muna
5 dl nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soodat
0,5 tl soola
1 sl suhkrut
60g võid
500 ml keefiri
soovi korral lisandiks rabarbrit+ kaneeli/šokolaaditükke/vahukomme/midagi muud head


Eraldasin munavalged kollastest. Vahustasin munavalged soolaga tugevaks vahuks (nii, et kaussi tagurpidi pöörates vaht kuhugi ei liikunud). Teises kausis segasin kuivained omavahel, lisasin munakollased, keefiri ja sulatatud või ning segasin hoolikalt ühtlaseks. Seejärel segasin taignasse õrnalt sisse munavalgevahu. Taignal lasin seista niikaua, kuni pann soojaks läks ja veidike veel võid olin sulatanud, et panni määrida (arvan, et selleks kõlbab vast õli ka, aga mina määrisin panni sulavõiga).
Küpsetamiseks pintseldasin enne igat pannitäit panni lohukesed sulavõiga üle. Selle abil on hea ka vaadata panni kuumust- või peab särisema hakkama(samas ei tohi pann ka liiga suure kuumuse peal olla, muidu ei küpse pallikesed seest ilusti ära). Taigna valasin panniaukude servani (õigemini tõstsin kulbiga, kuna taigen oli üpriski tihke. On ka vedelama taignaga retsepte, nende puhul saab taigent kannust valada), ootasin, kuni küpses helepruun kest ning keerasin siis taigent grilltikkude(noh, need pikad puidust tikud) abil veidikese kaupa ümber, kuni moodustus pall. Seda on kõige parem vaadata siit videost. Kui pallikesed olid terviklikuks saanud, küpsetasin neid veel mõned minutid, aeg-ajalt panniaukudes keerutades. Ning kui pallikesed olid küpsed, tõstsin nad aukudest välja ja kordasin protseduuri.

Nende pallikeste puhul on hea see, et kasutada võib kõiksugu lisandeid. Mina tegin seekord rabarbripallikesi, lisades taignasse veidi kaneeli ja küpsemise alguses ka peenelt viilutatud noori rabarberivarsi.
Lisandiks soovitan proovida veel näiteks šokolaaditükke, lisades neid samamoodi nagu mina rabarbereid- mitte taignasse segades, vaid küpsemise käigus taignapallidele peale raputades ja siis õrnalt sissepoole surudes. Hea idee on veel väikeste vahukommide lisamine-vahukommid sulavad küll pallikese keskele ära, aga maitse jääb tunda.


Ja kui kõik pallikesed said küpsetatud, võis maiustama hakata. Klassikaline serveerimisviis näeb ette tuhksuhkru peale raputamist ja moosi peale määrmist. Minule meeldis aga moos tordipritsi abil sisse süstida. Jäid peaaegu et meile teada-tuntud moosipallid. Ainult et mitte nii õlised. Ja rabarberipalle sõin niisama tuhksuhkruga kaetult. Minule igatahes maitsesid.

Ahjaa, ja palju õnne mulle, eksam sai edukalt sooritatud ning arstidiplom seega peaaegu taskus, on aega jälle kokkama hakata :)

Neljapäev, 3. juuni 2010

Munavõi

Konspekt näpus, kõnnin toas ringi ja paratamatult uitab mõte kuhugi ära..püüdes seda jälle tagasi õppimislainele saada, jõuan hoopis otsusele, et peaks midagi lõunaks sööma. Lähen kööki, teen külmkapi ukse lahti ja pilk jääb pidama munakarbil (ideaalis oleks see maalt mõne tuttava käest saadud karbitäis üli-üliõnnelike kanade mune, aga kahjuks ei ole mul ühtegi sellist tuttavat võtta. Vähem ideaalis, aga siiski väga heal juhul, oleks seal karbitäis õnnelike kanade mune, mis ostetud ökopoest. Aga sinna ei jõua ma ka just eriti sageli. Seega pean häbiga tunnistama, et seekord on külmikus kõige tavalisem karbitäis mune, mis laupäeval turult ostetud).
Munast saab palju häid roogi teha, seekord valisin ülilihtsa munavõi. Munavõi on mulle alati maitsenud ning koos paari kääru leivaga saab sellest suhteliselt maistva lõunasöögi. Seega...


3 muna (mida õnnelikumad, seda parem)
75g pehmet võid
soola
murulauku


Keetsin munad kõvaks, jahutasin külmas vees. Koorisin ja hakkisin tükkideks. Üldjuhul sellest piisabki, kui pisikesed tükid hakkida ja toasooja võiga segada, aga minule meeldib munavõid teha kahvli abiga ning selle nüüd siin kirja panengi.
Lõikasin noaga munad paariks tükiks, panin kaussi. Kahvli abil (kahvliga munatükke kausi serva vastu surudes) peenestasin munad ära. Seejärel lisasin kuubikutena või (see kahvli kasutamine ongi just siis hea, kui või ei ole jõudnud väga pehmeks minna) ja surusin kahvliga või-muna massi ühtlaseks. Seejärel lisasin soola ja hakitud murulaugu ja kloppisin puulusikaga ühtlaseks ja õhuliseks.
Üldjuhul lasen munavõil enne sööma hakkamist nii viis minutikest maitsestuda- just paras aeg, et välja otsida fotokas ja hea pildistamispaik :).
Ja nüüd- jätku leiba!

Kolmapäev, 2. juuni 2010

Rosinakommid kahte moodi.

Täna sööme komme, homme sööme komme...no tõenäoliselt nüüd paar päeva jah :D
Eksamiks õppides on hea plaan aeg-ajalt paus teha ja millegi muuga tegeleda. Saab mõtte veidi ägedatest alakõhuvaludest ja kopsuturse põhjustest eemale ning tõenäoliselt saab midagi asjalikku tehtud ka.
Samas on hea plaan veel see, et õppides aeg-ajalt mõni komm põske pista. Saab suu magusaks, tuju paremaks ja ehk isegi ajule toitu juurde. Eelneva kokkuvõtteks, nagu juba ka eeldada võis, tegin täna lastekirurgia ja torakaalkirurgia õppimise vahele pausikese, vaaritasin köögis veidi komme teha, mida siis järgnevatel päevadel nautida saaks, juba uued konspektid nina ees. Ja tulemus on alljärgnev:

Koorekommid rosinatega (40tk) (retsept nami-namis)


2 dl 35% rõõska koort
2 dl suhkrut
50g võid
1 dl rosinaid
1 tl vanillisuhkrut või sortsukene vanilliekstrakti


Loputasin rosinad jooksva vee all, nõrutasin kuivaks. Panin rosinad koos koore ja suhkruga paksupõhjalisse potti ja lasin mõõdukal kuumusel keema (kui kasutad vanillisuhkrut, siis lisa see ka potti, vanilliekstraktiga on veel aega). Keetsin massi aeg-ajalt segades umbes 20 minutit (sain selle tulemusena pehmed iirisekommid, nagu mulle meeldivad), siis lisasin tükkidena või ja vanilliekstrakti. Sulatasin või segades iirisemassi hulka, lasin veel nii minutikese podiseda ja siis kallasin leivavormi, mis oli küpsetuspaberiga vooderdatud (tänu nii suurele vormile, nagu üks leivavorm on, sain u 1 cm paksused kommid).
Lasin kommidel jahtuda, lõikasin terava noaga tükkideks. Soovitan lõigata suhteliselt väikesed tükid, kuna kommid saavad väga magusad. Osadele kommidele niristasin veidi tumedat šokolaadi ka peale, sai suhteliselt kena :)

Rummi-rosinakommid (40tk) (retsept nami-namis)


300g rosinaid
1sl rummi
150g tumedat šokolaadi


Loputasin rosinad jooksva vee all ja nõrutasin kuivemaks. Seejärel hakkisin rosinad terava noaga peenikeseks. Sealjuures, mida peenem, seda parem. Segasin hakkmassile juurde rummi, lasin viis minutit imenduda. Seejärel sõtkusin massi kätega ja vormisin pisikesed pallikesed (sõtkusin ikka üpris hoolega ja ega see pallikeste tegemine ka niisama veeretamine ei olnud, pigem käte vahel surumine ja siis selle surutud klombi mudimine pallikeseks). Siis sulatasin vesivannil šokolaadi, millesse pallikesed kastsin. (mina teen seda kahe kahvli abiga-kahvlite peale võtan pallikese, veeretan šokolaadis, sisi tõstan uuesti kahvli peale ja lasen üleliigsel šokolaadil ära nõrguda. Seejärel tõstan küpsetuspaberile hangumiseks ja kordan tegevust uue palliga). Kui kõik pallikesed said šokolaadikatte alla, panin nad külmkappi, et kate kiiremini hanguks. Ja pärast seda tõstsin paberkommivormidesse.