Creme brulee ehk brüleekreem

Head uut aastat!

Minul ja blogimisel on veider suhe. Ei taha ma kunagi blogida selle pärast, et "peaks", vaid ikka ja ainult siis, kui tuju/õige meeleolu/vaim peale tuleb. No ja siis juhtubki nii, et vahepeal on piiiiiiiiiiiiikk paus.
Aga mis sellest ikka. Täna creme brulee, nii nagu mina seda teen.
Viiele.

4 suurt muna
4 dl rõõska koort (10-35% , olenevalt kuidagi kellelegi meeldib)
5 tl suhkrut
üks kena ja niiske vanillikaun

karamelli tegemiseks veel suhkrut
vormide määrmiseks võid

Eraldasin munakollased ja - valged. Munavalged tõstsin kõrvale (neid selle roa juures vaja ei lähe), kollased vispeldasin kausis suhkruga lahti. Valasin koore potikesse. Määrisin vormid seest võiga.
Lõikasin vanillikauna pikuti pooleks, kraapisin noaga seemned välja ja panin koore hulka.
Kuumutasin koort keemiseni, siis valasin peene joana muna hulka, ise samal ajal muna vispeldades.
Tõstsin muna-kooresegule tekkinud vahu ettevaatlikult lusikaga pealt ära (kui vaht ahju läheb, ei jää magustoidu pealispind ühtlane) ning valasin siis kooresegu vormidesse.
Edasi tõstsin vormid sügavasse ahjuvormi, valasin ahjuvormi keeva vee (nii, et vormid u 2/3 vee sees oleks), katsin vormid pealt küpsetuspaberiga (et liialt pealt ei pruunistuks) ning asetasin vormid eelkuumutatud 160*C ahju küpsema. Küpsetamisaeg on umbes 35-45 minutit, olenevalt vormist . Aeg-ajalt tasub vaatamas käia - valmis magustoit peab keskelt veel veidi "võdisema".

Edasi tõstsin vormid ahjust ja veevannist välja, lasin magustoitudel jahtuda. Tõstsin nad seejärel jahedasse (talvel sahvrisse, suvel külmkappi) puhkama. Lasin olla minimaalselt 4 tundi.

Vahetult enne serveerimist puistasin iga magustoidu peale suhkrukihi ning kõrvetasin selle leeklambi abil karamelliks.

Pardikoivast confit

Confit on roog, mille puhul küpsetatakse liha madalal kuumusel, üleni rasvainega kaetult. Leiutati taoline viis liha säilitamiseks- rasvaines küpsenud liha säilitatakse sellesama rasvaga kaetult savipotis (või tänapäevasemalt steriliseeritud purgis) jahedas keskkonnas (näiteks külmkapis). Säilib ta taoliselt kuid, kuigi nii maitsva roa puhul on kahtlane, et ta üle paari päeva külmikus vastu peab :) 

Ja kuigi pole tänapäeval väga sellist lihasäilitamise viisi vaja, annab see siiski suurepärase võimaluse valmistada väga maitsev roog ja seda mõne eesootava ürituse tarvis ette teha. Mõtlesin, et peaks selle jõulude ajal kasutusse võtma- vat, kui mugav oleks nädal enne põhiroog valmis teha ja jõuluõhtul see viisteist minutit enne laudaistumist korraks ahju visata. 

See confit on valmistatud pardilihaga, aga sama viisi saab kasutada ka teiste lindude ning ka sealihaga (tegelikult, mistahes lihaga). Ülimalt pehme ja maitsev roog, võin lubada :)

4 pardikoiba

4 tl soola

4 loorberilehte

500 ml pardirasva

Eelmisel õhtul määrisin pardikoivad soolaga kokku ja panin kaetud nõuga külmikusse seisma. Öö(päev) hiljem pühkisin pardikoivad paberkäterätiga soolast ja väljanõrgunud vedelikust puhtaks ning asetasin malmpotti. Pistsin koibade vahele loorberilehed ja tõstsin peale pardirasva. Panin poti 150*C ahju ning lasin 2,5 tundi küpseda. 

Seejärel tõstsin koivad rasvast välja, asetasin ahjurestile grillelemendi alla ning lasin grillikuumuses nahal krõbedaks küpseda. Serveerisin (kreemja koorese kartulipudru ning punapeedisalatiga).

* Klassikaliselt peavad koivad küpsema rasvaga kaetult- nii tegin ka mina. Samas, kui nii palju lisarasva võtta pole, siis küpsevad koivad enda rasvas ka päris mõnusaks.

* Lisamaitseaineid see roog ei vaja- pardiliha enda mõnus maitse saab siis särada! (eriti, kui on tegemist rõõmsalt ja vabalt ringi joosta saanud linnu lihaga :) )

* Liha pikemaajaliseks hoidmiseks tasub rasvas küpsenud koivad purki tõsta ning kuum rasv peale valada. Purk koheselt sulgeda ja jahtuda lasta. Siis hoida külmkapis- just nii kaua, kui vaja. Vahetult enne söömaasumist tõsta koivad rasvast välja, panna ahjurestile ja küpsetada grillelemendi all kuumaks ja krõbedanahkseks.

Marrons glaces ehk suhkrustatud kastanid

Suhkrustatud kastanid on roog, mis on meie kandi inimeste jaoks suhteliselt võõras. See-eest aga väga põnev :) Vähemalt mulle. 

Marron glacé on Prantsusmaal vägagi tuntud, eriti jõuluhooajal. Neid suhkrustatud kastaneid süüakse niisama, hakitakse magustoitudesse ja püreestatakse kreemidesse. Oli endalgi rõõm nädalake tagasi Prantsusmaalt toodud purkipistetud kastanikreemi maitsta- omapärane ja magus. Mulle meeldis! Suhkrustatud kastanite kodus valmistamine on suhteliselt lihtne, kuigi aeganõudev. Seega varuge kastanid, neli päeva aega ja kokkama!

NB! meie aedades kasvav kastanipuu on Hobukastan, mis süüa ei kõlba. Otse vastupidi- ta on kogunisti mürgine. Süüa kõlbab Harilik kastan, mida leidub kasvamas mujal maailmas. Seega toidutegemiseks otsige kastaneid poest, mitte aiast!

umbes 400 ml purgitäie jagu

500 g kastaneid (puhastatult u 300g)

200 g suhkrut

1,25 dl vett

pool vaniljekauna koos selles olevate seemnetega

Alustasin kastanite keetmisest-puhastamisest. Lõikasin kastanitele terava noaga peale ristikesed ja panin nad potikeses olevasse vette. Asetasin poti tulele, lasin keema tõusta ning keetsin 15 minutit. Seejärel asusin kastaneid puhastama: võtsin kuumast veest kastani, tõmbasin noa abil kastani koore ja sisemise "nahkse" kihi maha (selleks tegingi enne keetmist kastani koorde lõiked- koor oli sealt end nüüd lahti tõmmanud ja puhastada oli kerge). NB! kindlasti puhastada otse kuumast veest võetud kastaneid, kuna jahtumisel hakkab koor taas kastani külge kinni.

Kui kõik kastanid olid puhastatud, panin puhta poti tulele, lisasin sinna suhkru, 1,25dl vett ning pikuti poolitatud vaniljekauna. Lasin siirupi keema, keetsin viis minutit, eemaldasin vaniljekauna (seemned olid segamise käigus siirupisse eraldunud) ning siis lisasin puhastatud kastanid. Keetsin madalal temperatuuril kümmekond minutit, seejärel eemaldasin potikese tulelt ja lasin järgmise päevani seista.

Järgmisel päeval tõstsin poti taas tulele, lasin kastani-siirupisegul keema tõusta, keetsin viis minutikest madalal kuumusel ning tõstsin poti taas tulelt ära.

Kordasin sama ka kolmandal ja neljandal päeval. Selle tegevuse (keema laskmine ja siis 24 tundi siirupis seismine) käigus peaksid kastanid suurema osa siirupist endasse  imema. 

Neljandal päeval võib kastanid koheseks tarbimiseks/säilitamiseks võtta. Selleks on kaks varianti:

* Kastaneid võib säilitada sellessamas siirupis, milles nad seisid. Kastanid ja siirup kallata puhtasse purki, sulgeda ja hoida külmkapis. Paar nädalat ikka seisab :) (Mina kasutasin seda varianti, seepärast on minu retseptis ka siirupit veidi rohkem- et purkipanekuks ka jääks)

* Kastanid võib siirupist kurnata, asetada ahjuplaadile ja 50*C ahjus, mille uks veidi irvakil päev otsa kuivatada - nii kuivab nende pealispind ära ja neid saab kenasti ükshaaval serveerida (näiteks minimuffinite pabervormidest). Niiviisi, kuivatatult, säilivad nad nädalakese kindlasti.

Kransekake/kransekage - Norra/Taani traditsiooniline pärjakook

Kaunist pühadeaega kõigile!

Pole viimasel ajal blogida palju jõudnud, kuigi köögis on tegemisi omajagu olnud. Olen "maadelnud" mõne projektiga, mis on huvitanud ja katsetanud uusi maitseid. 

Jõululauale sai meil seekord kransekake, mis on Taanist ja Norrast pärit kook. Neis riikides on taoline kaunis küpsetis laual nii jõulude ajal, aastavahetusel kui ka pulmades. Ühesõnaga, pidupäevakook :) Kransekake koosneb traditsiooniliselt 18 pärjakujulisest astmest, aastavahetusel lauale pandav kook on tavaliselt kaunistatud pisikeste lipukestega. Kook ise on olemuselt lihtne- mandlimassist küpsetis, mis valge glasuuriga kokku liidetud, pealt krõbedam ja seest tsipa nätske olekuga:). Ilus, uhke ja maitsev! Soovitan aastavahetuseks küpsetada :)

Kaheksateistkümne ringiga koogiks:

600 g mandlijahu

500 g tuhksuhkrut

4 munavalget

Glasuuriks:

2 munavalget

2 sl sidrunimahla

350 g tuhksuhkrut

Panin mandlijahu ja tuhksuhkru kaussi, segasin omavahel läbi. Lisasin munavalged ning segasin-sõtkusin taigent, kuniks see oli moodustanud ühtlase, tiheda, martsipanimassitaolise taigna. Seejärel tõstsin taignapalli kaussi ning panin neljaks tunniks külmikusse.

Kui tainas oli seisnud, hakkasin tast ringe tegema. Selleks jaotasin taigna üheksaks võrdseks osaks, igast osast tegin kaks ribakest- pikkustega vastavalt tabelile, mis on allpool. Ja küpsetuspaberite tagumistele külgedele joonistasin ette ringid, raadiused samuti allpool tabelis. Püüan kirjeldada täpsemalt:

* Jaotasin taigna üheksaks võrdseks osaks- kaalusin tükid võrdseks, et olla võimalikult täpne. 

* Võtsin ühe taignaosa ja rullisin ta käte abil 82,5 cm pikaks pulgakeseks. Jäi umbes sõrmejämedune taignapulk. 82,5 cm seepärast, et sellest sai ilusti lõigata kaks õige pikkusega riba- vaadake allpool olevat tabelit: kõige lühem (nr1) ja kõige pikem riba (nr 18) teevad kokku 82,5cm, nr2 ja nr 17 teevad samuti 82,5cm, nr 3 ja nr 16 samuti, jne. Seega sain korraga mõõta kaks vajamineva pikkusega taignariba - nii edenes töö väga kiiresti. 

	ribade
nr	pikkus	raadius
1	20	3,2
2	22,5	3,6
3	25	4
4	27,5	4,4
5	30	4,8
6	32,5	5,2
7	35	5,6
8	37,5	6
9	40	6,4
10	42,5	6,8
11	45	7,2
12	47,5	7,6
13	50	8
14	52,5	8,4
15	55	8,8
16	57,5	9,2
17	60	9,6
18	62,5	10

* Õige pikkusega taignariba keerasin otsasidpidi kokku, et moodustuks ring, Surusin taignaotsad omavahel kokku ja tõstsin ringi küpsetuspaberile. Selleks olin küpsetuspaberid eelnevalt ette valmistanud:

* Jaotasin ringid kuue kaupa komplektidesse, nii mahtusid ringid üksteise sisse ja sain ruumi säästvamalt küpsetada. Oleks ju päris jube kaheksateist plaaditäit küpsetada :D Üksteise sisse sobisid 1+7+13, 2+8+14, 3+9+15, 4+10+16, 5+11+17, 6+12+18. Joonistasin nende jaoks küpsetuspaberite tagumistele külgedele ringid - raadiused on ülalpool tabelis.

* Vaja läks mul nelja küpsetuspaberit, kuna ühe plaadi peale mahtusid korraga küpsetamiseks esime ja neljas kolmik ning teine ja kolmas kolmik. Viies ja kuues kolmik olid juba nii suured, et nemad läksid üksinda ahjuplaadile.

* Kui kõik taignaringid olid küpsetuspaberitel, küpsetasin igat ahjuplaaditäit 180*C ahjus 15 minutit, kuniks taignaribad olid tsipa paisunud ja pealt helepruuniks küpsenud. Siis tõstsin nad ahjust välja ja lasin ahjuplaadil jahtuda (NB! see on oluline, et neid soojalt ei liigutataks- ringid on nii pehmed, et lagunevad laiali. Jahtunult saab neid kenasti tõsta)

* Lasin ringikookidel korralikult ära jahtuda ja tegin sel ajal glasuuri:

* Panin kaks munavalget kaussi ja vahustasin veidi elektrimikseriga. Siis lisasin tuhksuhkru ja vahustasin, kuni tuhksuhkur oli kõik märgunud. Lisasin sidrunimahla ja vahustasin kaks minutit, kuniks glasuur oli siidine ja läikiv. Valasin glasuuri koheselt õhukindlalt suletavasse kotti (kasutasin minigrip-kotti) ja panin kõrvale (NB! kindlasti tuleb glasuur koheselt õhukindlalt pakendada, muidu ta tahkub ära).

* Viimaseks hakkasin kooki kokku panema; Tõstsin kõige suurema ringi alusele. Lõikasin glasuurikoti nurka pisikese augu ja pritsisin rõngale glasuuri nii, et moodustuks sik-sak motiiv (noh, nagu pildil näha :) ). Kui tervel ringil oli glasuur peal, tõstsin koheselt peale suuruselt teise ringi. Glasuur kleebib ringid nii omavahel kokku. Ja kordasin tegevust kuni kõik ringid olid üksteise otsas, ilusti suuremast väiksemaks, ja glasuuriga kaetud.

* Lasin koogil mõned tunnid taheneda (õigemini seisis ta mul üleöö, aga paarist tunnist ka piisab). 

Säilib kenasti, seega tervet kooki ei pea ühe päevaga nahka pistma :)

Kookosmakroonid

Uuel aastal võiks proovida uusi ja põnevaid maiseid ning tegemisi. Vähemalt nii ma aastavahetusel mõtlesin. Kusjuures, kahtlemata peakski! Näiteks kookosmakroonide olemasolust olen teadlik juba ammu, aga söönud neid kunagi ei olnud- ja miks? Sest kookos mu suurimaid lemmikuid just ei ole. Seega eeldasin, et vaevalt need küpsisekesed mulle maitsevad. Aga jõulude ajal sain teada, et maitsevad küll.. ja kuidas veel :)

Retsept Nami-Namist. 

50g pehmet võid

4 munavalget

250g suhkrut

250g kookoshelbeid

1 tl vanilliekstrakti

Segasin kõik ained potikeses, kuumutasin madalal temperatuuril, kuni või oli sulanud. Seejärel tõstsin teelusikaga küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile väiksed kuhjakesed ning küpsetasin eelkuumutatud ahjus 200*C juures umbes kümmekond minutit, kuni kuhjakesed tippudest kergelt pruunikamaks tõmbuma hakkasid. Seejärel tõstsin ahjust välja ja lasin jahtuda (makroonid on soojalt pehmed, jahtudes muutuvad pealt krõmpsumaks).

Rõõmsaid ja maitsvaid pühi!

Soovin kõikidele sõpradele-tuttavatele ja toredatele blogilugejatele mõnusaid jõulupühi! Et silm säraks ja naeratus oleks näol :) Aitäh teile kõigile, et olemas olete. :)

Ja et sel ajal, kui praad ahjus küpseb, midagi näksida oleks, valmistage jõuluhõngulisi mandleid (sarapuupähklid sobivad ka kenasti). Mõnusad!  

300g terveid mandleid

1 munavalge

1 dl suhkrut

2 sl külma vett

1 tl jahvatatud kaneeli

2 tl piparkoogimaitseainet

1 tl jahvatatud pomerantsikoort (avastasin, et Meiral on selline maitseaine oma valikus)

0,5 tl soola

Kuumutasin ahju 160*C-ni. Segasin kõik komponendid hoolikalt omavahel. Laotasin mandlid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja panin ahju. Lasin umbkaudu 35 minutit ahjus röstida, aeg-ajalt mandleid segades. Seejärel tõstsin ahjust välja ja lasin jahtuda. 

Vaarikatega šokolaadivahutort

Vahepeal lihtsat tekib isu tordi järele. Ilma igasuguse suurema põhjuseta, aga pidev ja kuklas kummitav kuni sinnamaani, mil tort ükskord söödud saab. Olukorra lahendab edukalt poodi sefiiritordi järele minek või sammude seadmine Werneri kohvikusse. Või siis pole muud teha, kui tõsta munad külmkapist biskviiditeoks välja ja sobrada veidi kappides, kuni leidub piisavalt kraami, et üks tort kokku panna. Soovitatavalt võimalikult kreemjas ja õhuline. Nagu alljärgnev :)

Ja põhjust tordi söömiseks polegi ju vaja, torti võib alati süüa :) Või no kui väga vaja on, siis ütleme, et see tort oli tähistamaks nõudepesumasina kolimist meie kööki. Mis mulle muidugi väga rõõmu teeb.

Pildil olev tort on tehtud pisikese, 12 cm läbimõõduga vormiga, aga retsepti panen ikka veidi asjalikuma tordi jaoks, 20cm jaoks. :)

Biskviit:

2 muna

0,5 dl suhkrut

0,5 dl nisujahu

0,5 dl kartulitärklist

0,5 tl küpsetuspulbrit

Kreem:

4 dl 35%list rõõska koort

4 sl suhkrut

200g tumedat šokolaadi

4 sl piima

Vahele:

200g vaarikaid

Biskviidi tegemiseks vahustasin munad suhkruga tugevaks heledaks vahuks, siis sõelusin hulka omavahel kokkusegatud kuivained ja segasin ettevaatlikult taigna ühtlaseks. Valasin saadud segu 20cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi ja küpsetasin 180*C juures pool tundi, kuni biskviit oli küps (katsudes kergelt vetruv, pealt pruun). Siis tõstsin biskviidi ahjust välja ja lasin täielikult jahtuda.

Vahu tegemiseks kuumutasin keemiseni piima, lisasin sellesse tükeldatud šokolaadi ja segasin, kuni šokolaad oli sulanud (vajadusel kuumutada veidi veel, aga ettevaatlikult ja madalal kuumusel). Sulanud šokolaadil lasin jahtuda.

Vahustasin koore suhkruga tugevaks vahuks. Segasin jahtunud sulašokolaadi vahukoore hulka (segada võimalikult vähe!).

Ja edasi jäi tort kokku panna. Lõikasin biskviidi kaheks kettaks ja mõlemal kettal servad ära. Et alles jääks vaid pehme biskviidiosa. Panin ühe biskviidiketta lahtikäiva tordivormi põhja (mida väiksem tort teha, seda suurema tõenäosusega on vaja tordivormile kõrgemad servad ehitada, kuna vahtu on palju. Näiteks 12cm vormis tehes tuli tort kaks korda nii kõrge, kui esialgsed vormi servad)  ja katsin poolte vaarikatega. Tõstsin peale peaaegu poole šokolaadivahust ja silusin ühtlaseks. Seejärel tõstsin peale teise biskviidiketta, katsin ülejäänud vaarikatega ja tõstsin peale allesjäänud šokolaadivahu. Seejärel tõstsin tordi külmkappi ja lasin järgmise päevani taheneda. 

Nagu näha, pole biskviiti immutada vaja, kuna šokolaadisest vahust imbub biskviidi
sisse piisavalt niiskust. Läbilõikel jääb mulje, nagu biskviiti ei oleksi :D Ja ega teda
söömisel ka väga tunda polnud.

Järgmisel päeval eemaldasin ettevaatlikult vormi, kaunistasin tordi šokolaadilaastukestega ning asusin sööma :)

Vaarika-jäätisetort karamellistatud leivaga

Väljas on külm, sajab laia lund ja üks tsipake pikem nädalavahetus ootab ees. Kes külma väga ei karda ja sooviks jõululauale pakutavat kooki/magustoitu veidi varem valmis teha, soovitan teha jäätisetorti. Ja serveerida seda näiteks kuuma pohla/jõhvikakastmega. Ning miks mitte ei võiks see jäätisetort olla vaarikane :)
Antud kogusest saab ühe 20cm tordi.

6 viilu leiba
1 dl suhkrut
50g võid


4dl 35%-list rõõska koort
300g suhkruga kondenspiima
300g vaarikaid

Alustuseks purustada rukkileivaviilud köögikombaini abil peeneks (võib muidugi kasutada ka valmis riivleiba). Seejärel sulatada pannil või, lisada leivapuru ja suhkur ning kuumutada pidevalt segades kümmekond minutit, kuni leivapuru on mõnusalt pruun. Valada puru suurele alusele ja lasta jahtuda (jahtumise ajal võib paar korda segada, et leivapuru suuri tükke ei moodustaks).
Vaarikad püreestada (kui kasutada külmutatud vaarikaid, siis lasta neil enne sulada) ning suruda läbi sõela, et seemned eemaldada.
Vahukoor vahustada pehmetipuliseks vahuks, seejärel lisada kondenspiim ning see vahukoorega hoolikalt ära segada. Segada õrnalt sisse ka vaarikapüree(segu võib jätta ka kergelt triibuliseks-seda huvitavam tort).

Tordi kokkupanemiseks võtta 20 cm läbimõõduga vorm, tõsta põhja kolmandik vahukooresegust, seejärel raputada peale pool leivapurust. Ettevaatlikult tõsta leivapuru peale järgmine kolmandik vahukoorekreemist ning raputada peale ülejäänud leivapuru. Viimaseks tõsta ettevaatlikult peale viimane osa vahukoorekreemist, katta koogivorm kilega ja lasta vähemalt üleöö sügavkülmas taheneda.
Et tort vormist hästi eemalduks, võib vormi pooleks minutiks kuuma vee sisse tõsta ning siis tort alusele välja kummutada. Kaunistada meelepäraselt (pildil kaunistatud tumeda šokolaadi ja vaarikatega).

Esitasin tordi ka Leiburi retseptivõistlusele, kus seda peeti auhinna vääriliseks :)

Piparkoogitaignast, -majast ja paarist kuusest

Ühel kaunil laupäevasel päeval, mitte väga palju aega tagasi, saime Koopatibiga kokku, et ellu viia meie suur piparkoogimaja plaan. Mõtted olid head ja toredad, aga ju ei olnud ette nähtud, et meie plaanid ka läbi viidud saavad.
Pärast mõne vajaliku tarviku purunemist, lumetormist põhjustatud autojamasid ja kuidagi "udus" olevat olekut, mis meid mõlemat vajalikke toiminguid unustama pani, istusime kahekesi minu väikse köögi tubli puulaua taga, jõime kakaod ning sõime kooki ja tõdesime, et täna ei ole ikka "see" päev. Kõrval seisis kuhi valmistehtud piparkoogimaja juppe, mõned kõrbenud, mõned purunenud, kerkinud nii, nagu meie seda ei soovinud, ilma aknaklaasideta ja üleüldse õnnetud.

Aga kuna me mõlemad oleme loomu poolest rõõmsad inimesed, siis äge muretsege, meie ühisplaan toredate mõtetega tuleb veel kunagi! Ilmselt tuleval aastal...

Kuna tol päeval piparkookidest ja majadest asja ei saanud, panin ma valmistehtud taigna külma tagasi ja jäin paremat aega ootama. Järgmisel hommikul oli veel suhteliselt norus, et mul piparkoogimaja ei ole, kuid õnneks tuli päeva peale tahtmine tagasi ja pisike maja sai siiski valmis tehtud. Ilma Koopatibita, ilma suurema tseremooniata ja projektita.

Nagu me kõik teame, on väga palju erinevaid piparkoogitaigna plaane. Ning kuigi poes on väga palju valmis taigent olemas, soovitan viimase siiski ise kodus valmis teha. Taignategemise protsess on tegelikult lihtne, kõik valmib kiiresti ning maitseb vägagi hästi. Mina siin kiidan nami-nami piparkoogitaigent, olen seda viimastel aastatel teinud ning kõik piparkoogisöödikud on väga rahul olnud. Kogus u 1,3-1,4 kg.

2 dl e 250g siirupit
2 dl e 170g suhkrut
1 pakk piparkoogimaitseainet 
või ise kokku segatud vürtside segu
( näiteks 1 sl jahvatatud kaneeli +
2 tl jahvatatud nelki +
1 sl jahvatatud kardemoni +
1 tl ingveripulbrit)
250g võid
2 muna
600g e 10 dl nisujahu
2 tl söögisoodat


Esiteks ei viitsi mina ise siirupi keetmisega vaeva näha, kasutan DanSukkeri tumedat valmissiirupit, leidub peaaegu igas selveris-rimis-prismas jne. Piparkoogimaitseaineid on poes SantaMaria oma ja Meira oma, mulle meeldivad mõlemad, Meira oma aga on mahedam ja mina, suure kardemonisõbrana, lisan sinna alati ka kardemoni juurde.

Taigna tegemiseks segasin potikeses kokku siirupi, suhkru ja maitseained, lasin segul keema tõusta. Siis eemaldasin potikese tulelt, lisasin juurde tükeldatud või ja segasin, kuni või oli sulanud. Seejärel vispeldasin ükshaaval juurde munad.
Jahu ja sooda segasin enne omavahel läbi ja seejärel lisasin siirupi-munasegule. Töötlesin jahu taignasse, sõtkusin korralikult ühtlaseks, keerasin taigna toidukilesse ja panin külmkappi. Lasen taignal alati minimaalselt 24h külmas taheneda, veel parem on, kui küpsetama asuda alles paar-kolm päeva hiljem.
NB! kuna soojast peast on taigen pehmem, siis on oht jahu liialt panna. Minul ei ole kunagi üle 10 dl jahu kulunud, pigem olen piirdunud 9 dl'ga ning jätnud taigna veidi pehmema. Sest rullimise ajal saab alati jahu lisada, kui vaja.

Maja tegemiseks on hea, kui on olemas šabloonid. Siis ei tule majakene liialt kõver :) Praegusel ajal on müüa ka valmis lõikevorme, mis paraja suurusega maja kokku annavad, aga sobib täiesti, kui otsida internetis või ise joonestada kokkusobiva maja detailid, need papile ümber joonistada ja nende alusel piparkoogitaignast tükid välja lõigata.
Et välistada seinet jm tükkide panidumist, soovitan taigna rullida otse küpsetuspaberile, siis seal peal tükid välja lõigata ja liigne tainas eemaldada- nii ei pea maja tükke enam liigutama. Ja kes tahab majale klaasist aknaid, uhmerdagu puruks veidi klaaskomme (Kalevi barbarissi, piparmünid jne-need, kus moosi ei ole) ning täitku aknaavad puruga. Komm sulab ahjus ilusaks klaasiks.
Piparkooke (sh maja detaile) küpsetada 200*c juures 7-9 minutit, väga pruuniks ei tasu lasta. Maja detailid lasta kindlasti maha jahtuda samal plaadil, et nad jahtudes sirgeks taheneks.

Kui maja tükid on jahtunud, võib neid hakata kokku panema. Tean, et selleks kasutatakse suhkrusiirupit, mis kiirelt taheneks, aga mina panin maja kokku niisama glasuuri abil. (Glasuurist on juttu siin.) Glasuuriga maja ehitades tuleb silmas pidada, et kui alguses seinad kokku panna, siis tuleb ikka piisavalt kaua neil taheneda lasta, enne, kui katust ehitama hakata. Muidu vajutab katuse raskus seinad lihtsalt laiali. Seega kannatust!

Kui keegi plaanib maja väga keeruliselt kaunistada, siis võiks seda vist teha enne maja kokkupanemist- nii on lihtsam. Mina kaunistasin maja pärast kokkupanekut, aga minul ei olnud seal midagi keerulist kah.


Maja kõrvale tegin ka paar kuusekest, lõigates nad enne ahju panemist nii, nagu pildid näha. Kui kuused küpsetatud ja jahtunud, panin nad ettevaatlikult üksteise sisse ja kaunistasin. Lihtne, ilus ja mugav viis, kuidas kuuski püsti seisma saada. :)

Ja selline saigi minu selle aasta päkkapikkudele mõeldud kodu. Hubane, armas, roheliste aknaklaasidega, mille tagant kuused paistavad.

Värvilist piparkoogiglasuuri...

... minu stiilis :D
Minu kunagised katsetused martsipani värvimisest looduslikul teel kerkisid uuesti pähe otseloomulikult nüüd, jõuluajal, kui piparkookide kaunistamine aktuaalne on. Kuigi pean tõdema, et mulle maitsevad ilma glasuurita piparkoogid ka... Midagi revolutsioonilist mu katsetustes ei ole, kindlasti on kõik elu jooksul kakaoga glasuuri pruuniks värvinud ja mahlaga roosaks. Igatahes, täna köögis glasuuriga mängides oli tore, piparkoogid pole ammu olnud nii rohkelt kaunistatud ja mitte kunagi olnud nii värvilised.
Glasuuri tegemiseks kasutan mina munavalget. Ühe munavalge kohta 3-4 dl tuhksuhkrut. Teha parajalt paks segu :D Ja ongi kena valge glasuur olemas.
Mina ei ole toorest muna kunagi kartnud, pealegi jääb munavalgega mõnus kõvaks kuivav glasuur. Kes aga munavalget vältida tahab, kasutagu siin küpsise teemas ära toodud glasuuritegemise meetodit. Tuhksuhkur, vesi (ja värv), (veidi kuumutada) ja valmis.

Edasi siis värvidest. Alustuseks roosade kategooria. Proovisin vaarikaid, mustsõstrasiirupit, punapeedimahla ja porgandit. Näiteks see viimane läks martsipani puhul kollasesse alagruppi, aga täna pean tõdema, et piparkoogiglasuuri tegi ta pigem beežiks, mille liigitasin siia roosade alla.
Punapeedist, nagu ikka, sain mahla kätte riivi ja kahe lusika abil. Nagu martsipanipostituseski.
Maitsenüanssidest niipalju, et porgand glasuuri maitset ei muuda, vaarikas oli minu maitsemeelele tuntav, mees aga ütles, et tema ei saa midagi aru :D Mustsõstramaitse jääb tunda, aga on vägagi meeldiv. Punapeet jääb samuti tunda ja noh..meile mehega niiväga ei maitsenud. Aga kõige hullem ka ei olnud.
Roosade kategoorias võib loomulikult proovida kõiksugu punaseid mahlasid, mis sahvris-külmkapis olemas on. Ilmselt annavad mingit roosat tooni nad kõik, mina proovisin lihtsalt neid, mis hetkel kättesaadavamad olid.

Järgmiseks pildiseeriaks panin kokku kollased ja pruunid toonid. Nagu näha, värvisin kollast kurkumi abil, ilusa oranži sain kurkumi ja punapeedimahla segust ning pruun oma variatsioonides tuleb loomulikult kakaost.
Maitsetest jäid tunda kõik, kakao ja kurkumi-punapeedisegu olid meeldiva maitsega, kurkum üksi oli tugevalt tunda, vürtsikas, aga väga segama ei jäänud, kuna piparkook on ise ka vürtsikas (aga hoiatan, et mõnele inimesele ei pruugi maitseda!).
Kindlasti võiks kollase kategoorias proovida veel safranit (mis mul oli ootamatult otsa saanud) ja näiteks astelpaju.

Järgmine pildiseeria on minu jaoks kõige põnevam. Must värv tulenes söetableti kasutamisest, justnagu martsipani puhul. Sealjuures veidi aega seistes tõmbas värv ennast isegi veidi tumedamaks, kui alguses näha oli. Söetabletti kulub omajagu, mina kasutasin umbes 0,5 dl valge glasuuri värvimiseks kuut tabletti ning sain pildiloleva tooni.
Roheline toon on seekord tehtud matcha tee pulbriga. Pean tõdema, et sellega on värvimine imelihtne, pulbrit kulub korraga vähe ja toon tuleb erk. Mina kasutasin odavamat, küpsetamise jaoks mõeldud matchat, kvaliteetsema pulbriga tuleks ilmselt veel erksam toon.
Rohelist võib muidugi proovida teha ka spinatiga, nagu ma martsipani värvisin, aga mina pean tunnistama, et minu kätte juhtunud kaks pakki/potti spinatit olid kuidagi nii lahjad, et korralikku värvi ma nendest kätte ei saanud. Ehk on asi sellest, et aastaajaks talv...
Ja kõige põnevam oli katsetada sinist värvi teha. Ainuke looduslik viis, mis mulle pähe tuli, on kasutada kuivatatud rukkililleõisi. Ja et neid piisavalt peeneks saada, jahvatasin rukkililleõisi koos vähese tuhksuhkruga köögikombaini väikses veskis (veneaegne kohviveski oleks ka ilmselt ideaalne). Ja seejärel tegin antud tuhksuhkrusegust glasuuri. Nagu näha, sinine jääb teraline, aga siiski sinine. Ja nagu ka must, tõmbab sinine end aja jooksul veidi tumedamaks (ja kohe-kohe proovin nii värvida ka martsipani!).
Maitsetest niipalju, et söetablett tunda ei jää, matcha jääb, aga meile mehega see maitse meeldis ning sinise tooni andnud rukkililled jäävad ka veidi tunda. Aga taaskord, ei häiri.

Värvid tulid mõnusad ja piparkoogid said kirjud. Ning miks mitte aeg-ajalt ka kirju-kirjusid piparkooke teha :)

Pildi eest Koopatibile aitäh :)

Maksapasteedilugu

Oh jõuluaeg, oh jõuluaeg...süldid, pasteedid, piparkoogid, glögid... oehh.. Mõnus, onju :)

Minul on täiesti mingi jõulutuhin peal. Kohe ise ka ei saa sotti, miks. Ja tõbine olek ei vähenda seda ka. Jällegi mõnus :)

Ja nüüd, tassike kakaod kõrval, panen kirja oma pasteediretsepti. Suhteliselt klassikaline, kodune ja hea.

1,5 kg veisemaksa

900g läbikasvanud sealiha

4 sl võid

2-3 porgandit 

2-3 sibulat

soola, pipart

muskaatpähklit

250g võid

sortsukene konjakit

Alustuseks tükeldada maks ja liha parajateks kuubikuteks (no nii 4cm küljepikkus näiteks) ning pruunistada pannil või sees. Seejärel maitsestada soola ja pipraga, lisada kooritud ning parajateks tükkideks lõigatud köögiviljad (mina lõikan porgandid neljaks, sibula kah- ei näe vajadust pisemateks tükkideks).

Edasi valada peale keev vesi, just täpselt nii palju, et vesi maksa- ja lihatükid katab. Hautada keskmisel kuumusel kaane all nii poolteist tundi, kuni liha/maksatükid pehmed on.

Edasi tuleb kahtlematta kõige lõbusam osa. Tuleb võtta vana hea hakklihamasin ja see laua külge kinni keerata. Ja siis liha- ning maksatükid läbi masina ajada. Köögiviljad kah, needki ju head. (oi, kuidas mulle meeldis lapsena see hakklihamasina väntamistöö. Lihtsalt üliäge!) Ja kui kõik tükid on läbi masina käinud, korrata protsessi veel üks kord.

Järgmiseks valada hakkmass potti, panna see madalale kuumusele, lisada tükkideks lõigatud või ja pidevalt segades veidi aega kuumutada. Lisada ka riivitud muskaatpähkel ja konjakisorts.

Kui või on sulanud ja segu mõnusalt lõhnav (ahjaa, siin on hea aeg soolasust kontrollida ning vajadusel soola lisada), võib poti tulelt ära võtta ja mikseri tööle panna. Viimase abil saab pasteet mõnus ja õhuline. Ja kui mikserdamise käigus segu liialt kuiv on, siis lisada veidi liha/maksa hautamisvedelikku. Pasteet jäägu soojast peast pigem pehme kui liialt tihke, sest jahtudes taheneb ta ju veelgi.

Ja valmis pasteedikene selleks korraks saigi :) Säilitada külmkapis kaanega kaetult. Mmm...

Väike jõululaud...

...või äkki oleks õigem öelda "jõuluootelaud". No igaljuhul.. jõulud on tulemas, sõpru-tuttavaid palju ja peas tiksuvaid jõuluroogade ideid samuti palju. Seega selline väike jõululauakene toredale seltskonnale ei ole mitte ainult maitsev ja lõbus, vaid on ka väga kasulik, andes hea võimaluse läbi proovida nii mõnegi uue retsepti, mis jõuluteemas silma on jäänud. Ja noh, kui nüüd uskuda nami-nami peakokka (mida ma muidugi ka teen), siis põhjamaades on sellised väikesed koosviibimised enne jõulu traditsioon. Ning nami-namis on seetõttu ka selle kuu kooskokkamise teema justnimelt jõuluootelauad. Lugege sellest kõik siit.
Mina peaks selliseid väikesi koosistumisi isegi rohkem, kui aega ja võimalusi oleks, aga antud kuul olen jõudnud valmiskokata ainult ühe laua jaoks. Ja sedagi ei saanud ma ise nautida :D - nimelt jõuluteemaline suupistelaud läks mehega töö juurde kaasa ja nemad seal said kõik maiustada (seepärast ei ole ka ühtegi pilti tervest lauas- millest mul on muidugi väga kahju). Aga mina sain vähemalt kokata :D
Järgnevalt siis road, mis laual olid (retseptid enamjaolt nami-namist, lingid pealkirjades):

Lehttaignarullid verivorstiga



lehttaigent
verivorste
pohlamoosi
kuivatatud majoraani


Valmistamine on iseenesest väga lihtne: rullida lehttaigen veidi õhemaks, määrida õhukese kihina peale pohlamoos, raputada peale veidi majoraani ning ühtlaselt laiali puistata peeneks hakitud verivorstid. Keerata paraja suurusega rullid (mina soovitan lehttaigen lõigata 15cm ribadeks- see on paras laius, et saada suupisteteka parajad rullid), lõigata need 2 cm paksusteks juppideks, panna need paberist muffinivormidesse ja küpsetada 225*c juures 15 minutit, kuni taigen on kenasti kuldpruun.
Maitsvad nii soojalt kui külmalt.

Keedutaignapallid verivorstiga


1,75 dl vett
75 g võid
0,5 tl soola
2 dl nisujahu
3 muna
100g verivorsti
1 sl röstitud sibulahelbeid


Need pallikesed olid minu lemmikud. Kindlasti püüan aega leida neid ka "päris" jõululauale küpsetada.
Taigna tegemiseks tuleb vesi, või ja sool kuumutada keemiseni, siis tõsta pott tulelt ära, segada sisse jahu, tõsta pliidile tagasi ja kuumutada mõned minutid pidevalt segades, kuni taigen moodustab ühtla pallikese.
Siis tõsta taigen taas tulelt ära ja lasta veidi aega jahtuda (mina lasen niikaua jahtuda, kuni käega ilma kõrvetamata tainast katsuda saab). Seejärel kloppida ükshaaval juurde munad. Mina kasutan selleks mikserit- on lihtsalt kõige kiirem viis.
Viimasena segada taignasse hakitud verivorst ja sibulahelbed, segada hoolega sisse. Siis tõsta väikse lusikaga ahjuplaadile kuhjakesed, mida küpsetada 180*C ahjus 30 minutit- kena pruunika jumeni. Kindlasti küpsetamise ajal ahjuust mitte avada! Muidu langevad tuulepallikesed kokku.

Täidetud munad (24 tk)

12 muna
75g toasooja võid
3-4 sl majoneesi
3 tl sinepit


Alustuseks tuleb munad kõvaks keeta, seejärel jahutada ja koorida. Lõigata kooritud munad pooleks ja munakollased ettevaatlikult lusika abil välja võtta.
Suruda munakollased lusikaga pudiks, segada juurde toasoe või, sinep ja majonees. Kes soovib, võib seda teha mikseri abiga- siis on protsess kiirem ja kergem on saavutada head kreemjat massi. Munakreemi paksust saab reguleerida majoneesiga.
Viimaseks panna munakollasekreem tordipritsikotti ja suruda munavalgepoolikutesse (muidugi võib tõsta ka niisama lusika abil-maitse sellest ei muutu:). Kaunistada vastavalt soovile.

Juustupallid


200g juustu
1 keedumuna
3 sl majoneesi
2 küünt küüslauku
veeretamiseks piparkoogipuru


Juust riivida võimalikult peenelt. Keedumuna ja küüslauguküüned koorida ja riivida samamoodi.
Segada komponendid kokku, lisades ka majoneesi ning saades hea ühtlase massi.
Veeretada käte vahel massist kuulikesed ning viimaseks veeretada neid piparkoogipurus.

Pehme piparkook

7.25dl (400g) nisujahu
4 dl suhkrut
1 sl kaneeli
2 tl jahvatatud nelki
1 sl soodat
5 dl keefirit
1 dl pohlamoosi
150 g sulavõid


Glasuuriks:
200g maitsestamata toorjuustu
50 toasooja võid
3 dl tuhksuhkrut


Kaunistamiseks:
pohli / jõhvikaid


See kook on minu lemmik juba paar jõulu, alates hetkest, mil seda esimest korda tegin. Seega soovitan kõigile.
Taigna tegemiseks tuleb segada kokku kõik kuivained, siis segada juurde keefir ja pohlamoos ning viimasena sulavõi. Kallata saadud taigen 25x 30 cm koogivormi (siis saab mõnusalt 4cm paksuse koogi) ning küpsetada 200*C juures 30 minutit, kuni koogi sisse pistetud puutikk puhtaks jääb.
NB! segada keefir kuivainete juurde vahetult enne koogi ahju panemist, sest keefir hakkab kohe soodaga reageerima ning pärast pikemat ooteaega ei pruugi kook enam ilusti kerkida.
Kui kook on küpsenud, lasta sellel täielikult maha jahtuda.
Glasuuri tegemiseks segada kõik komponendid ning määrida segu jahtunud koogile. Puistata peale pohlad või jõhvikad ja hea magustoit ongi valmis.

Ja selline oligi minu pisike jõulueelne suupistelaud. Lisaks äratoodud roogadele olid laual veel mandariinid ning joogiks oli alkoholivaba glögi. Niipalju, kui jutud minuni jõudsid, maitsesid road kõigile. :) Suurteks lemmikuteks olid juustupallid ning kook.
Ja nüüd- kõik küpsetama! :)

Koorelikööriga toorjuustukook

See lugu sai alguse päeval, mil sattusin siia blogisse, ning nägin imeilusaid väikestes lahtikäivates koogivormides tehtud tordikesi. Lihtsalt imekena teha igale sööjale eraldi koogike- see mõte võlus mind algusest peale ja tundub siiamaani vastupandamatu. Igatahes, loo miinuspool oli see, et Tartust ma selliseid vorme kuskilt tekitada ei suutnud. Ja pikemal uurimisel selgus, et Eestis nad väga levinud ei olegi, peaks pigem hakkama välismaalt tellima. Ning kuna tol hetkel ma seda ette võtma ei hakanud, jäi mõte sinnapaika.

Nüüd aga, kui koolikohustused mind päälinna viisid, käisin läbi ka Stockmannist ning minu suureks rõõmuks on seal koogivormide osas nö lastelett, kus kõiksugu vorme minivariandis olemas on. Võite ette kujutada minu rõõmu selle riiuli ees seistes ja oma minivormikesi käes hoides. Nojah, siingi oli muidugi miinuspool (aga arvestades, kuidas päev kulgenud oli- auto poolel teel katkiminekut jne- oli see ilmselt loogiline), nimelt oli neil tol hetkel vaid kaks vormi (mina olen alati unistanud neljast). Kuid mind lohutati, et neil tuleb neid vorme veel ja seega lahkusin ma poest kahe 12cm läbimõõduga minivormiga ja üpriski õnnelikuna :)
Ja otseloomulikult ei saa olla paremat esmakasutust vormile, kui üks mõnus toorjuustukook. Antud kogusest saab kas ühe 24cm koogi või neli 12cm minikooki.

Põhi:
16 õhukest piparkooki
50g sulavõid


Kate:
500g toorjuustu
1 dl suhkrut
1,25-1,5 dl koorelikööri
4 muna






Alustuseks tampida piparkoogid (mitte-jõulusel ajal võib edukalt kasutada küpsiseid) puruks ning segada sulatatud võiga läbi. Suruda saadud puru koogivormi(de) põhja(dele) ning asetada vorm(id) seniks külmkappi, kuni kate valmib.
Toorjuustukatte jaoks segada läbi kõik komponendid ja vispeldada mõni minut, et segu veidi ühtlasem oleks.

Valada segu koogivormi(desse) ning küpsetada 180*C juures 20-30 minutit (see oleneb nüüd küll veidi koogi suurusest-pigem jälgida rohkem koogi tahenemist, kui kella), kuni toorjuustukate on peaaegu tahenenud- vormi õrnalt raputades saab sellest ilusti aru, keskelt võiks kook veel veidi "lainetada".

Seejärel tõsta vorm(id) ahjust välja ja lasta koogil/kookidel täielikult maha jahtuda (ideaalis üleöö).
Serveerimisel kaunistada vastavalt soovile- kuigi ka ilma kaunistamata on kook ilus, kreemjas ja mõnusalt kooreliköörise mekiga :)

Jõulune saiavorm

Saiavorm on kodune, lihtne ning väga maitsev roog. Eile õhtul tegin seda head rooga taas, muutsin aga veidi jõuluhõngulisemaks. Ja hää ta sai :)
Kogus: neljale


8 viilu saia
4 dl õunamoosi
peotäis jõhvikaid
1 tl piparkoogimaitseainet
2 muna 
250 ml piima
1 sl suhkrut
1 sl võid


Kuna saiavormi tehakse tavaliselt kõvemast saiast, aga minu oma oli hea ja värske, siis röstisin alustuseks saiaviile ahjus grillrežiimil, kuni nad omandasid kuldse jume. Seejärel ladusin pooled saiaviilud võiga määritud vormi põhja (tegin kahes väiksemas vormis), tõstsin ühtlaselt peale moosi, raputasin peale piparkoogimaitseaine ning jõhvikad. (Tegelikult võib kasutada ka seda moosi, siis pole piparkoogimaitseainet enam vaja ) Seejärel katsin teise kihi saiadega.
Kloppisin munad suhkruga lahti, vispeldasin hulka ka piima ning valasin piima-muna segu saiavormile. Viimasena panin saiaviiludele ka mõned võitükikesed ning küpsetasin rooga 180*C juures umbes pool tundi, kuni muna-piimasegu kenasti hüübinud oli ja saiad pealt kuldpruunid.
Serveerida kohe ja soojalt, traditsiooniliselt koos külma piimaga, aga mina sõin sel korral niisama :)

Esitasin saiavormi ka Leiburi retseptivõistlusesse, kus seda peeti lohutusauhinna vääriliseks! :) 

Kreeka riisipuding e rizogalo

Veel üks roog nami-nami kreeka toidukoolituselt. Ja no ausõna, ma ei oleks mingil juhul arvanud, et magus riisipuder (no seda ta ju on) võib nii hea olla! Lihtsalt imeline :)
Retsept on loomulikult namis ka. Kogus kuuele.


1 l 3,5%list piima
75-85 g suhkrut
5 cm pikkune lai apelsinikooreriba (kaks on veel parem)
1 kaneelikoor
100g pudruriisi
1 sl vanillikastmepulbrit+ 4 sl piima VÕI 2 sl piima+2 sl maisitärklist+ munarebu
serveerimiseks jahvatatud kaneeli


Piim, suhkur, kaneeli- ja apelsinikoor tuleb panna potikesse ja keema lasta. Sealjuures aeg-ajalt segades. Kui piim keeb, siis lisada riis ja lasta ilma kaaneta umbes pool tunnikest keeda, kuni riis on pehme. Sealjuures ikka ja jälle segades, et puder põhja ei keeks. Seejärel eemaldada kaneelikoor ja apelsiniribad.
Edasi on vaja vanillikastmepulber piimaga segada (või sega kokku piim, tärklis ja munarebud), valada pudru hulka ja kuumutada veidi, kuni puder pakseneb(tärklisesegu puhul on vaja esialgu lusikatäis putru tärklisesegu hulka segada ja alles siis saadud segu ülejäänud pudru hulka segada).
Siis lasta pudrul jahtuda ning külmana serveerida magustoidukaussides, kaneeliga üleraputatult.

Jõuluhõnguline õunamoos

Juba eelneval aastal katsetasin erinevaid maitseid, mis õunamoosiga sobiks. Lihtsalt seetõttu, et tavaline õunamoos on küll väga hea, aga ta on tavaline :D Erinevad maitsenüansid said ära proovitud ja saan nüüd öelda, et õunamoos võib palju põnevam ka olla :)

Sel aastal mul aga väga palju õunu ei ole ja seetõttu ka väga palju erinevaid retsepte ära proovida ei saa. Proovisin aga seda nami-namist leitud retsepti ja tahan nüüd kõigile kiita. Piparkoogimaitseainega vürtsitatud õunamoos jääb hõrk, sooja andev ja jõuluaega meenutav.

2,5 kg õunu
1 kg suhkrut
2 dl vett
0,5 pakki piparkoogimaitseainet

Alustuseks koorisin õunad ja eemaldasin südamikud. Lõikasin õunad väiksemateks tükkideks ning panin 2 dl veega keema. Kui õunad olid podisema hakanud, alandasin kuumust ja lasin potitäiel nii kümmekond minutit mulksuda (ehk oli see aeg isegi veidi pikem....no mulle meeldib ilma suurte tükkideta moos kah. Kellele tükid meeldivad, keetku vaid 10 minutit). Siis segasin sisse suhkru ja piparkoogimaitseaine ning lasin veel kümmekond minutit podiseda, käies aeg-ajalt moosi segamas.
Seejärel pistsin moosi steriliseeritud purkidesse ja valmis ta oligi :)

Sain sellest kogusest umbes kaks liitrit moosi. Kuigi mul on täpset kogust raske öelda, kuna panin moosi nii erikujulistesse ja erisuurustega purkidesse, et nüüd liialt keeruline arvutada. :)

Kaneelisaiakesed

Nendest hõrkudest ja klassikalisest saiakestest mul veel postistust ei olnudki...seega täna, kui ma olin hommikul ärgates otsustanud, et pean saiakesi tegema, hüppasin korraks poest läbi ja koju tagasi jõudnud, panin taigna kerkima.
Taignast sai lisaks kaneelisaiakestele ka õunastritslit, sellest ehk edaspidi.


50g pärmist tehtud magus pärmitaigen (vt põhiretsept)
100g toasooja võid
1-1,5 dl suhkrut
2 tl kaneeli
---
määrimiseks muna

Taigna tegemist siin enam kirjeldama ei hakka, seda saab lugeda põhiretseptist (oh, ma olen ikka nii laisk :D)
Kui taigen kerkinud, tuleb see (kahes-kolmes osas tavaliselt) rullida nelinurgaks, paksusega umbes 0,7cm. Seejärel määrida õrnalt peale toasoe või, raputada peale suhkur ja õhukese ühtlase kihina kaneel.
Järgmisena keerata taigen pikemast servast rulli ning rull kahe sentimeetri paksusteks ratasteks lõigata. Saadud kettakesed panna ahjuplaadile, määrida pealt lahtiklopitud munaga ja küpsetada 200*c ahjus, kuni saiakesed on pealt kaunid ja kuldsed (no nii kümmekond minutit).
Ja muud kunsti selles ei olegi :) Külma piimaga maitseb imehea!

Ahjaa..mina tegin vaid 2/5st taignast kaneeliroose...tervest kogusest saab neid umbes nii 35-37 tk. 

Võiküpsised kakao kõrvale

Eile tuli mul suur küpsise isu- lihtsalt, ei-tea-kust. Olles paari oma kokaraamatut sirvinud, võtsin kätte Chocolate Bible-nimelise raamatu, lootuses mõni hea šokolaadiküpsise retsept leida. Leidsin aga hoopis selle.
Küpsised on lihtsad ja head, antud kogusest sain neid 24.

115 g toasooja võid
3 sl tuhksuhkrut
150 g nisujahu
veidi vanilliekstrakti
---
100g šokolaadi




Alustuseks vahustasin või suhkru ja vanilliekstraktiga läbi. Selle eelduseks on muidugi võimalikult soe või. Kui mass oli ühtlane ja pehme, lisasin jahu ja segasin taigna kokku. Iseloomult selline muretaigna moodi taigen, üpriski tihke.
Seejärel võtsin kondiitrikoti ja suure tähekujulise otsiku ning surusin küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile piklikud taignaribad. Sealjuures väga palju ruumi küpsiste vahele jätma ei pea, nad ei paisu eriti. Kondiitrikotist küpsiste väljapigistamine nõudis muidugi veidi jõudu, aga kui otsik on piisavalt suur, siis ei ole hullu.
Ja loomulikult võib küpsiseid vormida küpsisepressi abil või ka käte vahel väikeseid palle veeretades, mis plaadil lapikumaks suruda.
Küpsised mahtusid ilusti ära ühele plaadile, panin nad 180*C juurde ahju, küpsetusaeg oli 12-15 minutit, kuni küpsiste pealispind kergelt jumekas oli. Seejärel lasin pulgakestel restil jahtuda.
Kui küpsised olid jahtunud, sulatasin vesivannil šokolaadi ja kastsin küpsiste otsad sinna sisse. Ja lasin tahkuda (see toimub külmkapis üpriski kiirelt).
Ja täna hommikul oli neid pisikese šokolaadikesega ampse väga mõnus süüa :)

Martsipanikujukesed

Minu viimane õhtuse nikerdamise tulemus :)
Martsipaniks on Kalevi mandlidest tehtud martsipan, saadaval igas suuremas Selveris-Rimis-jm poes; värvideks kakao, punapeedimahl, kurkum, Taarapõllu talu jõhvikajahu ja astelpajujahu; silmadeks linaseemned. Pikemalt martsipani looduslikult värvimisest on juttu siin, lugege ja kasutage :)
Ja ühtlasi ka tervitused mu meheõdedele, kellel on nüüd endast pisike magus versioon olemas :D