Pihlaka-kamatort "Põlispuu"

Mulle meeldib Eestimaa. Justnimelt see maa- see loodus ja tunne, mis tekib, kui siin olla ja kõndida. Ma võin mingi aeg elada linnas, nautida neid mugavusi, mis linnaelu annab, üldse mitte maale mõelda, aga siiski jõuab ühel hetkel ette see piir, mil ma tahan tagasi. Tagasi sinna, kus lõhnab just nii, nagu peab. Tagasi sinna, kus tunne on just see õige.

Minu kodukandis on üks tamm, mis mind rõõmustab ja vajadusel lohutab. Ma ei tea, kuidas ta seda oskab, aga hea, et ta olemas on.  :)

Tort "Põlispuu"

Biskviit:

3 muna

1,25 dl suhkrut

0,75 dl nisujahu

0,75 dl kartulitärklist

0,5 tl küpsetuspulbrit

Kamavaht:

4 dl 35%list rõõska koort

5 sl kamajahu

4 sl suhkrut

Pihlakavaht:

4 dl 35%list rõõska koort

kuni 1 dl suhkrut (maitse järgi!)

4 dl pihlakapüreed (4 dl pihlakaid + 0,5 dl vett koos püreestada)

4 lehte želatiini

Vahele:

0,5 dl pihlakapüreed (u 0,75 dl pihlakaid + veidi vett koos püreestada)

Kaunistamiseks:

150 g tumedat šokolaadi

Tordi valmistamiseks alustasin biskviidi tegemisest: vahustasin munad suhkruga tugevaks heledaks vahuks, seejärel sõelusin juurde omavahel segatud kuivained. Segasin ettevaatlikult taigna ühtlaseks ja valasin 20cm lahtikäivasse koogivormi. Küpsetasin 200*C juures umbes 15-20 minutit, kuniks tordipõhi oli pealt kena ja pruun. Lasin biskviitpõhjal jahtuda ja eemaldasin vormist. Seejärel lõikasin kaheks kihiks.

Kamavahu valmistamiseks vahustasin rõõsa koore suhkruga tugevaks vahuks, seejärel segasin juurde kamajahu.

Pihlakavahu tegemiseks valmistasin esmalt pihlakapüree: võtsin sügavkülmutatud pihlakad, lasin neil sulada. Siis lisasin veidi vett ja püreestasin massi saumikseri abil hoolikalt.

Kui püree valmis, vahustasin rõõsa koore suhkruga tugevaks vahuks ja lisasin pihlakapüree. Segasin läbi, saades vedelamapoolse roosa vahu.

Panin želatiini külma vette viieks minutiks paisuma, siis vajutasin paisunud lehed käte vahel veidi kuivemaks, asetasin nad kruusi ja valasin peale veidi äsja keedetud vett. Lahustasin kuumas vees želatiinilehed ning segasin saadud vedeliku pihlakavahu hulka (ettevaatlikult, esmalt veidi pihlakavahtu želatiinivedeliku hulka lisades, et temperatuurid ühtlustuks ning alles siis segu ülejäänud pihlakavahu hulka segades).

Tort enne kamavahuga katmist ja kaunistamist

Tordi kokkupanemiseks asetasin ühe biskviitpõhjaketta 20 cm lahtikäiva tordivormi põhja, lisasin pool kamavahust. Tõstsin peale teise biskviitpõhja ja määrisin peale pihlakapüree. Valasin peale kogu pihlakavahu ning asetasin tordi üleöö külmkappi tahenema. 

Järgmisel päeval tõstsin tordi külmikust välja, eemaldasin ettevaatlikult vormist ja asetasin alusele. Määrisin peale ülejäänud poole kamavahust ning kaunistasin sulatatud šokolaadiga (ja konkreetse tordi puhul ka beseest valmistatud puuga, mis šokolaadiga üle pintseldatud).

* Pihlakad võiks kindlasti olla eelnevalt sügavkülmutatud või sügisel puu otsas veidi külma saanud, siis nad ei ole nii mõrud.

* Pihlakapüreed tegin selle tordi jaoks umbes 5 dl pihlakatest. Väga täpselt ei mõõtnud, seega vabandan, kui kellelgi jääb püreed veidi üle või puudu.

* Pihlakapüree jaoks ei näinud vajadust pihlakaid keeta, piisas niisama sulanud pihlakate püreestamisest. Saigi hea pihlakase maitse ja kena värvi. Veidi vett lisasin püreestamise ajal küll, muidu oleks segu liiga tahke. * Püree läbi sõela ajamises vajadust ei näinud, peened tükid ei seganud söömisel mitte kuidagi :)

* Biskviidil lõikasin mina servad ära- et nad liialt tihked õrna tordi sees ei jääks. Lõikasin ära ja pealmise ketta, mis minu arvates liialt tume (ja seeläbi teise maitsega) oli.

* Biskviiti lisaks immutada ei ole vaja.

* Zelatiini lisamisel tuleb olla hoolikas ja segude temperatuurid ühtlustada, muidu võib juhtuda, et želatiin läheb tükki.

* Piltidel olev puu on tehtud beseest- valmistasin kaks puupoolt, mille hiljem omavahel šokolaadiga kokku panin- nii jäi puu võra osas kena ruumiline efekt ning juured jäid igas suunas laiali ning toetasid puud tordil. Pealt pintseldasin puu sulašokolaadiga üle, et jääks kena struktuurne väljanägemine.

Lumise efekti andmiseks puistasin peale tuhksuhkrut

* Nami-Nami kokandusfoorumis toimub kuuendat aastat äge tordivõistlus isamaaliste tortide auks. Esitasin oma tordi ka sinna. Võistlust soovitan piiluma minna, sealt leiab nii ägedaid tordiideid! :)

* Tort sai eespool mainitud tordivõistlusel huvitava šokolaadi kasutamise eest eriauhinna ning pisikesel Facebooki hääletusel rahva lemmiku tiitli. Aitäh :)

Trühvlitort põllumehele :)

Veel üks lustakas viis trühvlitordi kaunistamiseks. Inimeste kujukesed on martsipanist, aga kõik muu on võikreem. Hea tordiretsept siin.

Martsipanist Angry birds'i / vihaste lindude kujukesed

Ühe noorhärra kuuenda sünnipäeva puhul nikerdatud martsipanikujukesed, mis said kaunistama kohupiimakreemiga kaetud šokolaadimuhvikesi.

Vaarika-võikreem ja roositort

Tütrekese "minisünnipäevaks" sai kaunilt roosa roositort lauale pandud. Ülilihtne teha, maitselt ülimagus :D
Tort ise oli liiga lihtne, et mingit retsepti saaks kirjutada (biskviit+moos+kreem), aga kreem mulle meeldis, täheldan selle üles. Äkki on kunagi vaja muffinite peale...

Kogus: 24 muffini või 24 cm tordi kaunistamise jaoks

200g toasooja võid
500g (kuni 650g) tuhksuhkrut
2,5 dl vaarikaid (kümutatud vaarikate kogus oli mul selline)
1 tl vanilliekstrakti

Kuna mul olid külmutatud vaarikad, lasin neil kõigepealt sulada. Kogus kukkus muidugi oluliselt väiksemaks, kui 2,5 dl- seega retseptis on külmutatud või värskete vaarikate kogus! Seejärel surusin vaarikad läbi sõela, et eemaldada seemned.

Tuhksuhkruga saab reguleerida kreemi tugevust, mulle meeldis pigem pehmem kreem.

Segasin kõik komponendid omavahel ja vahustasin kolm minutit mikseri täisvõimsusel. Kreemi heaks moodustumiseks peaks kõik komponendid ühtlasel temperetuuril olema.
Seejärel panin kreemi pritskotti ja kaunistasin tordi.

Märtsikuu on tordikuu!

Vähemalt meie peres on see nii. :)

Biskviidikihtide vahel kohupiima-vahukooresegu ja vaarikad, peal martsipan, mis värvitud looduslike vahenditega. Kokku kaks torti umbes 5kg. Kujundatud idee poolest nii, et sobiks nii eraldi tortideks kui ka kokku :)

Nagu punapeet tordil :)

Tegin oma noorema õeraasu sünnipäevaks trühvlitorti. Ikka sellesama hea retsepti järgi, millest siin blogisin. Kaunistamiseks kujundasin tordile põllu: porgandid, peedid, kapsad, lillkapsas, kõrvits. Värvitud, nagu minu puhul ikka, looduslikult - vastavalt punapeedipulbri, spinatipulbri või punapeedipulbri-kurkumi seguga.

Tort "Silgutünn"

Kuna olen paar lähemat päeva ilma arvutita olnud, saab see tort alles nüüd blogitud. Aga parem hilja, kui mitte kunagi, eks :)

Juba aasta tagasi kummitas mind kuklas mõte, et peab ikka ühe võileivatordi tegema just nii, et see maitseks nagu klassikaline kiluleib. Ainult et ehk mahlasem. No ja sel aastal sai see teoks ka. 

Tordi esitasin ka Nami-Nami kokandusportaalis toimuvale isamaaliste tortide võistlusele. Igati põnev võitlus, uurige järgi! :)

Tordi sisuks on kihiti laotud rukkileib, vürtsikilu, muna-kodujuustuvõi ja kuivatatud sibul. Tünni "laudadeks" on leivakoorik, "vitsteks" nori-vetika ribad, "naelteks" kuivatatud sibul- seesama, mis ka täidises. 

Minu tort on väike, umbes 15x7 cm, jagub kaheksale.

rukkileiba (täpset kogust on raske öelda. Kaunistamiseks läheb leivakoorikut omajagu, mina näiteks pidin teiselt pätsilt "laenama". Aga kui leivasisu üle jääb, tehke leivasuppi või riivleiba ja sellest magustoitu :) )

karp vürtsikilu (neto 250g)

5 muna

300g kodujuustu hapukoorega

50g pehmet võid

15g kuivatatud sibulat

immutamiseks vett või jahtunud mittesoolast puljongit

Lõikasin leivalt kooriku osa ettevaatlikult ära (lõikasin koorikule triibud sisse- just nii laialt, kui "laudu" soovisin ja siis lõikasin "laudade" haaval kooriku leiva pealt ära) ja tõstsin kõrvale.

Leivasisust lõikasin viis õhukest ümmargust tordipõhja, kõik sama suurusega. 

Vürtsikilud puhastasin, saades fileed (enne panin paar tükki kaunistuseks kõrvale) ja hakkisin nad seejärel tükkideks.

Munad keetsin kõvaks, jahutasin ja koorisin. 

Panin munad kaussi ja surusin kahvliga katki. Lisasin või ja töötlesin massi ühtlasemaks. Segasin juurde kodujuustu.  

Asteasin esimese tordipõhja alusele, määrisin peale kuuendiku munavõist, tõstsin peale veerandi kilutükkidest. Raputasin peale veidi kuivatatud sibulaid. Panin peale teise tordipõhja, immutasin veega. Tõstsin peale teise kuuendiku munavõid, määrisin laiali, tõstsin peale teise veerandi kiludest. Raputasin taas peale kuivatatud sibulaid. Kordasin tegevust, kuni kõik tordipõhjad olid kasutatud- NB! pealmiseks kihiks tuleb jätta leib, alles jääb 1/3 munavõid, kilu ja sibul kuluvad ära. Tort tuleb igalt poolt sama lai silinder! 

Mässisin tordi toidukilesse ja lasin kolm tundi külmkapis seista.

Õhtul võtsin tordi kilest välja ja lõikasin terava noaga silindri tünnikujuliseks. Väga palju materjali raisku ei läinud, ääri pidi tünniefekti saamiseks suhteliselt vähe lõikama. Kui see tehtud, katsin tordi külgedelt ja pealt munavõiga. Kaunistasin leivakoorikust lõigatud "tünnilaudadega", mille kinnitamiseks kasutasin kuivatatud sibulat. Seejärel lõikasin norist pikad ribad, tegin nori veega märjaks ja tõmbasin ümber tordi, saades "tünnivitsad". Peale määrisin veel veidi munavõid (et kõik otsa saaks), puistasin peale mõned kuivatatud sibulad ja asetasin peale paar kalatükki.

P.S "tünnilaudade" tegemiseks tuleb leivakoorikuribad suhteliselt õhukeseks lõigata, siis nad painduvad paremini. 

Torti võib serveerida kohe pärast kaunistamist, kuna ta on ju juba seisnud ja mahlaseks imbunud, aga võib ka järgmisel päeval. Siis on aga oht, et mõni "laud" end niiskusega kõveraks tõmbab ja tordist eemale hoidma hakkab. Viimase vastu aitab see, et enne serveerimist "lauad" "naeltega" kinni lüüa.

P.P.S Nüüd, tagantjärgi, saan rõõmuga kirjutada, et tort pälvis esimese koha soolaste tortide kategoorias :)

Tort isamaale 2013

Juba viiendat aastat järjest toimub Nami-Nami kokandusportaalis veebruarikuine isamaaliste tortide võistlus. Nii sellest võistlusest tulenevalt kui ka niisama, tekib mul veebruaris alati soov torti teha :) Pealegi, kodumaa sünnipäev on ju piisav põhjus ka! :)

Aga, nagu igal aastal, on 24.veebruar ka mu õe sünnipäev, mistõttu tort on niikuinaa laual. Lisaks on mehekene uhkelt päälinnas paraadil marssimas. Ja eelnevatest lähtuvalt teen oma tordi veidi varem, tänavu sõime seda tütrekese seitsmenda kuu "sünnipäeval". Tort sai sööjatelt palju kiidusõnu, seega soovitan pidupäeval laual pakkuda :)

Jäätisetort "Viljakõrs"

(minul 18cm läbimõõduga kõrge tort, aga sobib 24cm tavalise lahtikäiva koogivormi jaoks)

2 viilu rukkileiba

1 sl võid

0,25 dl suhkrut

6 dl 35%list rõõska koort

300g suhkruga kondenspiima

320g (ehk üks purk) astelpajumoosi

2 suurt munavalget

120g suhkrut

Alustuseks purustasin köögikombaini abil leivaviilud pudiks (saab ka riivi abil). Sulatasin pannil või, lisasin leivapudi ja pruunistasin veidi. Siis lisasin suhkru ja kuumutasin segades veel minutikese. Edasi tõstsin riivleiva pannilt ära ja lasin jahtuda.

Jäätisemassi tegemiseks vahustasin rõõsa koore pehmeks vahuks, segasin hulka kondenspiima. Ja seejärel ka astelpajumoosi- veidi tükke massi sisse jättes. 

Tõstsin koogivormi põhja mõned lusikatäied jäätisesegu, siis puistasin ühtlaselt peale karamellistatud leiva. Tõstsin peale ülejäänud jäätisemassi ja lasin üleöö sügavkülmas taheneda.

Järgmisel päeval võtsin toasoojad munavalged, panin klaaskaussi ja tõstsin kausi poti kohale, kus kees vesi. Vahustasin munavalged tugevaks vahuks, edasi lisasin jaokaupa suhkru, pidevalt edasi vahustades. Vahustasin senikaua, kuni vaht muutus kuumaks, siidiseks ja tugevaks. Seejärel tõstsin kausi keeva vee kohalt ära ja vahustasin veidi aega veel, kuni munavaht veidi jahtus. Tulemuseks väga siidine ja tugev munavaht :) 

Eemaldasin tordi vormist, katsin munavahuga ja tõmbasin laia noa abil siledamaks. Pritsisin peale kaunistused ja kõrvetasin leeklambi abil munavahu küpsemaks (kui leeklampi pole, või tordi korraks hästi-hästi kuuma ahju grillelemendi alla. Aga ainult korraks, jäätisetort ju!)

P.S
See karamellistatud leib meeldib-maitseb mulle väga. Tahan seda edaspidi ka teiste tortide juures katsetada. Mõnusalt magus ja tummine. Kodune :)

Astelpajujäätis tuli kondenspiimaseguga väga hea. Soovitan teha ka niisama jäätiseks, mitte ainult tordina. Boonusena väga lihtne teha ka!

P.P.S
Nüüd, tagantjärgi, saan rõõmuga kirjutada, et tort pälvis võistlusel magusate tortide kategoorias uhke III koha :)

Lambatort

See tort sai tehtud väga toredale tüdrukutirtsule kolmandaks sünnipäevaks. :)

Olemuselt biskviittort kohupiima-vahukoorekreemiga ja kompotikirssidega. Peal martsipan, osalt söetabletiga mustaks värvitud. Värvimata martsipani lõikasin lainelise servaga piparkoogivormi abil ümarateks tükkideks ja ladusin tordile, eesmärgiga tekitada kohevamat olekut :)
Retsept oli analoogne sellega, martsipani kulus 200g.

Kas lammas, koer, jänes, siga või kukk? :)

Just sellist küsimust sain ma eile päris mitu-mitu korda erinevatelt inimestelt küsida :) Ja seda seetõttu, et lõpuks toimuski kauaoodatud blogijate kohvik Tartus ja minu pakutud võileivatortide eripärast- täidis oli neil küll kõigil üks, aga välimus erines nii mõnetigi ;) Pildid allpool.

Kohvik ise oli rekordiliselt kiire, seega siirad vabandused neile, kes jõudsid kohale kell 12.30, kell 13, kell 14.... Kui kell 12.30 oli veel mõningaid ülimaistvaid magusaid roogi saada, siis minu võileivatordikesed olid juba otsas ning kella üheks ei olnud enam ühtegi laualinagi näha, rääkimata siis mõnest koogist.

Ja tõesti, ma olen väga kurb, et see kohvikulugu nii kiire oli, sest nägin ise seal istudes ja meie Tallinna külalisi oodates  inimesi, kes tulid kohale tsipake peale ühte (ja see pole ju hilja, kui kohvik kell 12 avatakse!?) ja pidid nukrusega ringi vaatama, et kus see kohvik siis on... Tundsin sel hetkel suurt soovi koju küpsetama minna...et kõigile midagi jaguks...

Teisalt oli väga tore vaadata, et inimese huvi toidublogijate kohviku vastu on nii suur, et kookide müük toimub ülikiirelt :) Aitäh teile kõigile, kes te kohale tulite, aitäh ürituse korraldajatele, kaasaaitajatele ja kaasblogijatele, kes minuga koos laua taga seisid!

Aga et lõpetada seda, mida alguses ütlema hakkasin, siis palun saage tuttavaks minu eilsete staaridega :) Ja oleks ju väga põnev teada: Millise koogikese Sina said? :)

 "Ute"

"Änku"

"Auh"

"Kukk Leegu"

Ja "Põssa"

Kolm maasikatorti :)

Hiljuti tegin ühe viieaastase printsessikese ja tema issi sünnipäevadeks kolm torti. Tordid olid sünnipäevalaste soovikohaselt hästi maasikased ja mahlased. Kuna ma väga täpselt ühtegi retsepti ei jälginud, vaid panin erinevaid aineid just niipalju, kui vaja oli, siis pole mul siia ka milliliitreid ega gramme kirja panna. Lasen rohkem piltidel enda eest rääkida (kuigi ma ise nendega rahul ei ole, sest need olid hommikul kiiruga enne tortide üleandmist tehtud... ohjah...)


Esimeseks tordiks, mis oli kahe sünnipäevalapse ühispeole, tegin maasikase kräsupea. Baasretseptina kasutasin seda siin, lisaks sai tordi vahele püreestatud maasikaid (hulgim :) ), peale kaunistuseks veelgi maasikaid ja kaks šokolaadikettakest.

Teiseks tordiks oli printsessitort, mis pidi olema roosa-roosa :D Selle tarvis panin eelmisel päeval toidukilega vooderdatud sügavasse kaussi kihiti biskviidi, kohupiima-vahukoore-maasikasegu ning terveid maasikaid. Lasin kausitäiel üleöö seista, järgmisel päeval kummutasin tordi alusele, lõikasin keskele õõnsuse, kuhu sisse läks toidukilesse mässitud nukk ja pealt katsin roosa kohupiimakreemiga. Kleidi ülaosa tegin martsipanist.

Kolmandaks tordiks oli pisike kaelkirjakutort- just sünnipäevalapse soovi järgi. Tordi sisuks taas biskviit, kohupiim-vahukoor ja maasikad, peal martsipan ja sellest tehtud kaunistused. Kõik värvid loomulikult loodusest endast :)

Tortidega jäädi rahule, kõigile maitses ja mina seega naeratan :)

Kaks trühvlitorti

Viimasel ajal tegin kahele sünnipäevalapsele trühvlitorti. Kuna kasutasin ühte ja üldist, juba varasemalt siin ära toodud retsepti, siis ei hakka seda enam ümber kirjutama. Ja lasengi piltidel rohkem enda eest rääkida.

Esimese tordi tegin oma isale, kellele trühvlitort vägagi maitseb. Ja miks ei peakski nii hea tort maitsema :D
Tegin sama suure tordi, nagu eespool mainutud retseptiski, kaunistasin võikreemikuusekestega ja ühe martsipanimehikesega- et oleks just parajalt kevadine puukool :)
Tordiga jäädi rahule. Mulle endale ka ikka nii maitses. Ajatu klassika: alati lihtne teha ja viib keele alla :)

Teise tordi tegin sõbranna poja sünnipäevaks. Sünnipäevalaps sai kahe aastaseks ja otsustati, et on vaja justnimelt torti "Tank" :) Tegemist oli minu esimese tellimustordiga, jäin ise suhteliselt rahule ja nagu ma hiljem kuulsin, jäid rahule ka sünnipäevalaps ja külalised :)
See tort sai suurem, võtsin algretseptis toodud kogused topelt. Ehitamist oli ka veidi rohkem, kuid sain tordi tehtud siiski üpriski lihtsalt. Mehike sai taaskord martsipanist, rattad domino-küpsistest, tank ise on kaetud võikreemiga. Ja tanki kahur sai tehtud ühest grissinist, mille katsin musta martsipaniga.

Sinine martsipan

See postitus on justkui täpp "i" peal. Kui ma katsetasin martsipani värvimist looduslikul teel, oli sinine värv ainuke, mis mulle rahu ei andnud. Pisike jonniv tüdruk minu sees mõtles, et kuidagi peab ju saama! Ja ma siis mõtlesin ja proovisin. Ning tulemus on siin: sinine martsipan looduslikul teel.

Siniseks kasutasin kuivatatud rukkililleõisi, mille koos tsipakese tuhksuhkruga köögikombaini väikeses veskis võimalikult peeneks jahuks lasin. Seejärel lisasin tilgakese vett, segasin sinise jahu pastaks ning siis töötlesin martsipani pastaga siniseks.
Martsipan jääb küll tsäbruline, aga sinine. Mulle igatahes meeldib :)

Imeilusate piltide eest aitäh Koopatibile :) 

Värvilist piparkoogiglasuuri...

... minu stiilis :D
Minu kunagised katsetused martsipani värvimisest looduslikul teel kerkisid uuesti pähe otseloomulikult nüüd, jõuluajal, kui piparkookide kaunistamine aktuaalne on. Kuigi pean tõdema, et mulle maitsevad ilma glasuurita piparkoogid ka... Midagi revolutsioonilist mu katsetustes ei ole, kindlasti on kõik elu jooksul kakaoga glasuuri pruuniks värvinud ja mahlaga roosaks. Igatahes, täna köögis glasuuriga mängides oli tore, piparkoogid pole ammu olnud nii rohkelt kaunistatud ja mitte kunagi olnud nii värvilised.
Glasuuri tegemiseks kasutan mina munavalget. Ühe munavalge kohta 3-4 dl tuhksuhkrut. Teha parajalt paks segu :D Ja ongi kena valge glasuur olemas.
Mina ei ole toorest muna kunagi kartnud, pealegi jääb munavalgega mõnus kõvaks kuivav glasuur. Kes aga munavalget vältida tahab, kasutagu siin küpsise teemas ära toodud glasuuritegemise meetodit. Tuhksuhkur, vesi (ja värv), (veidi kuumutada) ja valmis.

Edasi siis värvidest. Alustuseks roosade kategooria. Proovisin vaarikaid, mustsõstrasiirupit, punapeedimahla ja porgandit. Näiteks see viimane läks martsipani puhul kollasesse alagruppi, aga täna pean tõdema, et piparkoogiglasuuri tegi ta pigem beežiks, mille liigitasin siia roosade alla.
Punapeedist, nagu ikka, sain mahla kätte riivi ja kahe lusika abil. Nagu martsipanipostituseski.
Maitsenüanssidest niipalju, et porgand glasuuri maitset ei muuda, vaarikas oli minu maitsemeelele tuntav, mees aga ütles, et tema ei saa midagi aru :D Mustsõstramaitse jääb tunda, aga on vägagi meeldiv. Punapeet jääb samuti tunda ja noh..meile mehega niiväga ei maitsenud. Aga kõige hullem ka ei olnud.
Roosade kategoorias võib loomulikult proovida kõiksugu punaseid mahlasid, mis sahvris-külmkapis olemas on. Ilmselt annavad mingit roosat tooni nad kõik, mina proovisin lihtsalt neid, mis hetkel kättesaadavamad olid.

Järgmiseks pildiseeriaks panin kokku kollased ja pruunid toonid. Nagu näha, värvisin kollast kurkumi abil, ilusa oranži sain kurkumi ja punapeedimahla segust ning pruun oma variatsioonides tuleb loomulikult kakaost.
Maitsetest jäid tunda kõik, kakao ja kurkumi-punapeedisegu olid meeldiva maitsega, kurkum üksi oli tugevalt tunda, vürtsikas, aga väga segama ei jäänud, kuna piparkook on ise ka vürtsikas (aga hoiatan, et mõnele inimesele ei pruugi maitseda!).
Kindlasti võiks kollase kategoorias proovida veel safranit (mis mul oli ootamatult otsa saanud) ja näiteks astelpaju.

Järgmine pildiseeria on minu jaoks kõige põnevam. Must värv tulenes söetableti kasutamisest, justnagu martsipani puhul. Sealjuures veidi aega seistes tõmbas värv ennast isegi veidi tumedamaks, kui alguses näha oli. Söetabletti kulub omajagu, mina kasutasin umbes 0,5 dl valge glasuuri värvimiseks kuut tabletti ning sain pildiloleva tooni.
Roheline toon on seekord tehtud matcha tee pulbriga. Pean tõdema, et sellega on värvimine imelihtne, pulbrit kulub korraga vähe ja toon tuleb erk. Mina kasutasin odavamat, küpsetamise jaoks mõeldud matchat, kvaliteetsema pulbriga tuleks ilmselt veel erksam toon.
Rohelist võib muidugi proovida teha ka spinatiga, nagu ma martsipani värvisin, aga mina pean tunnistama, et minu kätte juhtunud kaks pakki/potti spinatit olid kuidagi nii lahjad, et korralikku värvi ma nendest kätte ei saanud. Ehk on asi sellest, et aastaajaks talv...
Ja kõige põnevam oli katsetada sinist värvi teha. Ainuke looduslik viis, mis mulle pähe tuli, on kasutada kuivatatud rukkililleõisi. Ja et neid piisavalt peeneks saada, jahvatasin rukkililleõisi koos vähese tuhksuhkruga köögikombaini väikses veskis (veneaegne kohviveski oleks ka ilmselt ideaalne). Ja seejärel tegin antud tuhksuhkrusegust glasuuri. Nagu näha, sinine jääb teraline, aga siiski sinine. Ja nagu ka must, tõmbab sinine end aja jooksul veidi tumedamaks (ja kohe-kohe proovin nii värvida ka martsipani!).
Maitsetest niipalju, et söetablett tunda ei jää, matcha jääb, aga meile mehega see maitse meeldis ning sinise tooni andnud rukkililled jäävad ka veidi tunda. Aga taaskord, ei häiri.

Värvid tulid mõnusad ja piparkoogid said kirjud. Ning miks mitte aeg-ajalt ka kirju-kirjusid piparkooke teha :)

Pildi eest Koopatibile aitäh :)