Käik pealinna restoranidesse

See saab taaskord olema üks tagantjärgi meenutus-muljetus headest sündmustest. Kes sagedasem toidublogide lugeja on sai analoogseid pilte näha ja juttu lugeda juba mitu nädalat tagasi erinevatest blogidest. Samas, leian, et need emotsioonid, mis mul veel tänasenigi püsivad, näitavad väga ausalt seda, millised tunded mul tol päeval tekkisid - seega jutt tuleb konkreetne aga aus :) Ja juttu tuleb põhiliselt sellest, kui täis ma oma kõhu tol päeval sain...

Kena nädalavahetuse päev, just juulikuu alguses: lõunamaalastest toidublogijate seltskond saabus põhjamaa pealinna heas meeleolus ning maandus keset magusat maasikalõhna. Käimas oli nimelt maasikafestival. Austatud toidublogijad said üllaks kohustuseks süüa ära nii mõnedki magusad marjad, et nende seast oma lemmik valida... aga minu kõhu täissaamine siit veel ei alanud, mina tegin vaid pilte...

Tsipakene aega hiljem maabusime oma päeva esimese restorani ees. F-hoone (uurige facebookist päevapakkumisi jm!).

Mõnus koduse hõnguga restoran, suured kõrged ruumid ja taaskasutatud...noh, kõik :) See söögikoht jättis mulle imehea tunde, sinna läheksin iga kell tagasi. Ja hinna-kvaliteedi suhe lausa jumalikult hea. Meile pakuti läätse-salsat lõhega- roog, mis maitses nii hästi, et mul on väga kahju, et ma seda järgi teha ei oska :D Et kui lähete, siis proovige (ja minna tasub)!

Järgmiseks, emotsioonid juba üpriski üles kruvitud, jõudsime Sfääri (koduleht). Oeh, ma armastan seda kohta! :) Parajalt selline söögikoht, kuhu kergelt sisse põigata, et sõbrannaga koos midagi head süüa. Kodune ja armas. Ja siis road- hõrgud ja peened nagu parimas restoranis olema peabki! Kohe näha, et peakokk teeb seda tööd, sest armastab seda :)

Meile pakuti siiakala värskete kartulite, porgandite ja basiilikuemulsiooniga ning magusaks hapukoore-panna cottat. No neid mõlemaid roogi oleksin ma ämbritäie võinud ära süüa... Kala oli just parajalt küps ning tema maitset sidus ideaalselt värske köögivili, magusroog suussulav, kreemjas ja hõrk. Ideaalsed! (jah, ma tean, natuke liiga ülistuslauluna kõleb juba ..aga uskuge, need vähesed korrad, mil ma pealinna sattuma hakkan ja end kesklinnast leian, söön ma Sfääris. Punkt!)

Edasi liikusime Itaalia roogasid pakkuvasse restorani La Bottega. Noh...oli siis tegemist liiga hea emotsiooniga eelmistest söögikohtadest või siis sellega, et meile serveeriti vaid suupisted ja bruschettad (mis iseenesest olid ju väga maitsvad!), aga erilist emotsiooni mulle see koht ei jätnud. Ei hakka rohkem kritiseerima, eks kui seal kunagi veel juhtun käima, siis on loodetavasti põhjust rohkem muljetada.

Järgmiseks viis tee (kuigi kõhud olid juba väga täis saanud) Chedi'sse, mis pakub aasia köögi hõrgutisi. Ja road olid tõesti maitsvad: dim sum'i valik ja krõbe pardilihasalat. Viimane andis mulle kinnitust sellest, et peale Caesari salati on veel salateid, mida ma väga hea meelega sööks. :D
Restorani sisustus ja stiil oli minu jaoks veidi tume ja sünge, samas aknaalusel kohal istudes polnud väga vigagi :D

Kui me Chedist väljudes Vene tänavale jõudsime, arvasid juba kõik, et kõhud on liiga täis, et midagi veel süüa. Ja erinevaid stiile oli juba nii palju nähtud, et mis enam ikka ees oodata võiks....  Aga ees ootas Tchaikovsky. Vau! see peab küll olema Eesti kõige peenem restoran :D Milline pidulikkus! Milline teenindus! Ja millised road... (limpsan mõttes keelt)

Esimesena toodi lauale kergelt suitsutatud lõhe õunasiidritarretise ja muu maitsvaga (no mis teha, kui meelde jääb efekt aga mitte nimed :D ). Lõhetükk oli sealjuures serveerimise ajal veel klaaskupli all suitsu sees- kupli eemaldamine oli efektne, kaamerad klõpsatasid ümberringi (see oleks eemalt vaadates vist päris naljakas olnud).

Järgmisena serveeriti meile metsaseenepelmeene, mis kinnitasid mulle seda, et eesootaval puravikhooajal peaks pelmeene tegema. Need viisid keele alla!
Magustoiduks pakuti Pavlova a'la Tchaikovsky, mis serveeriti taaskord väga efektselt- nimelt tõsteti vahetult serveerimise ajal desserdi peale ülikülm besee, mis mõnusasti taldrikult auras. No seal restoranis kohe teatakse, millega blogardite meeli köita :)

Ja viimaseks suundusime restorani Ö. Usun, et tegemist on samuti hea restoraniga, aga no pärast Tchaikovsky elamusi oli raske üllatada. Serveeritud suupisted olid maitsvad, aga midagi uhket mul nendest tänaseks meeles ei ole. Eks peab sinna restorani kunagi veel minema...

Ja nii lõppeski meie seiklusrikas päev Tallinnas. Mis ei tähendanud aga seda, et poolel teel Tartusse me veel ühte söögipeatust ei teinud  (blogard on vist tõesti blogiv õgard) :D. Põhjaka jäi teele ja hea oli, et jäi! Midagi ideaalsemalt nii toredale päevale ette kujutada ei oskakski. Põhjaka on koht, kus aeg seisab ja hing puhkab! Kui Tartu-Tallinn vahemaad sõites veidikenegi aega on, siis Põhjakas tasub söömas käia. Koht on kodune, teenindus meeldiv ja road head. Nende Napoleoni kooki pean vist järgmisel korral terve plaaditäie kaasa ostma! :)