Creme brulee ehk brüleekreem

Head uut aastat!

Minul ja blogimisel on veider suhe. Ei taha ma kunagi blogida selle pärast, et "peaks", vaid ikka ja ainult siis, kui tuju/õige meeleolu/vaim peale tuleb. No ja siis juhtubki nii, et vahepeal on piiiiiiiiiiiiikk paus.
Aga mis sellest ikka. Täna creme brulee, nii nagu mina seda teen.
Viiele.

4 suurt muna
4 dl rõõska koort (10-35% , olenevalt kuidagi kellelegi meeldib)
5 tl suhkrut
üks kena ja niiske vanillikaun

karamelli tegemiseks veel suhkrut
vormide määrmiseks võid

Eraldasin munakollased ja - valged. Munavalged tõstsin kõrvale (neid selle roa juures vaja ei lähe), kollased vispeldasin kausis suhkruga lahti. Valasin koore potikesse. Määrisin vormid seest võiga.
Lõikasin vanillikauna pikuti pooleks, kraapisin noaga seemned välja ja panin koore hulka.
Kuumutasin koort keemiseni, siis valasin peene joana muna hulka, ise samal ajal muna vispeldades.
Tõstsin muna-kooresegule tekkinud vahu ettevaatlikult lusikaga pealt ära (kui vaht ahju läheb, ei jää magustoidu pealispind ühtlane) ning valasin siis kooresegu vormidesse.
Edasi tõstsin vormid sügavasse ahjuvormi, valasin ahjuvormi keeva vee (nii, et vormid u 2/3 vee sees oleks), katsin vormid pealt küpsetuspaberiga (et liialt pealt ei pruunistuks) ning asetasin vormid eelkuumutatud 160*C ahju küpsema. Küpsetamisaeg on umbes 35-45 minutit, olenevalt vormist . Aeg-ajalt tasub vaatamas käia - valmis magustoit peab keskelt veel veidi "võdisema".

Edasi tõstsin vormid ahjust ja veevannist välja, lasin magustoitudel jahtuda. Tõstsin nad seejärel jahedasse (talvel sahvrisse, suvel külmkappi) puhkama. Lasin olla minimaalselt 4 tundi.

Vahetult enne serveerimist puistasin iga magustoidu peale suhkrukihi ning kõrvetasin selle leeklambi abil karamelliks.

Klassikaline õunastruudel

Struudel on Austriast pärit küpsetis, mis sai tuntuks 18. sajandil ja levis hooga Euroopas endise Austria-Ungari riigi aladel. Õhukeste taignakihtide vahel on täidis, mis võib olla nii soolane kui magus. Taigen ise on hästi õhuke ja pärast küpsemist krõbe. Struudlit serveeritakse soojalt, kõrvale sobib pakkuda näiteks jäätist või vanillikastet. 

Taigna võib kas ise teha või kasutada filotaigent. Mulle struudlitaigna tegemine väga meeldib, kuna tema venimisomadused on imelised. Imeõhukeseks veniv taigen ja lina abil kokku rullimine teeb küpsetamise väga põnevaks!

üks suur struudel, u 40 cm pikk

Taigen:
250 g nisujahu
25 g võid
1 muna
0,5 tl äädikat
vett

Täidis:
1 kg õuna (puhaskaal)
75 g suhkrut
2 tl kaneeli
100g rosinaid

Vahele ja peale:
75 g võid
100 g mandlijahu*
50 g suhkrut
tsipa tuhksuhkrut

Alguses tegin taigna: panin jahu kaussi, lisasin pehmemapoolse või ja segasin, kuni või oli pisikeste purudena. Eraldi nõus kloppisin lahti muna ja lisasin niipalju vett, et kokku sain muna-vee segu 150 ml. Lisasin sellele vedelikule äädika ja segasin läbi.

Valasin muna-vee-äädikasegu jahusse, segasin-sõtkusin hoolega, kuniks taigen oli ühtlane pall. Siis tõstsin taigna lauale ja sõtkusin viis minutit. Sõtkumine on väga oluline, seda aega ei tasu lühendada!

Kui taigen sõtkutud, on ta ilus ja siidine. Siis panin taigna kaussi, määrisin pealt õliga (et ta ära ei kuivaks) ja lasin toatemperatuuril tund-kaks puhata.

Sel ajal, kui taigen puhkas, tegin muud ettevalmistused:

Täidise jaoks puhastasin, koorisin ja tükeldasin õunad. Lisasin rosinad, suhkru ja kaneeli ning segasin hoolega läbi.

Teises kausis segasin mandlijahu ja suhkru.

Ning kolmandas kausis sulatasin 75g võid.

Katsin laua puhta linaga, sõelusin peale jahu- nii, et jahu kattis õhukese kihina terve lina.

Kui taigen oli puhanud, tõstsin ta kausist välja jahuga kaetud laua keskele. Rullisin taignarulli abil u 30x20cm ristkülikuks. Edasi hakkasin kätega taigent venitama. Selleks panin mõlemad käed taigna alla ja liigutasin käsi teineteisest eemale. Esimesel korral tundub see veidi hirmus, aga kui taigen on õigesti tehtud, ei lähe ta katki, vaid venib kenasti. 

Venitasin taigent, kuniks ta oli imeõhuke ja umbes 100 cm x 70 cm suur ristkülik. Taigen peab olema nii õhuke, et paistab läbi- kirjanduse järgi peaks läbi struudlitaigna armastuskirja suutma lugeda :)

Venitamisel jäävad taigna servad paksemad, need tuleb kääridega ära lõigata. Ja siis kiirelt sulavõiga taigen üle pritsida. Justnimelt pritsida, kuna pintseldamiseks on taigen liiga õhuke ja läheks pintslitõmbe all katki. Ära kulus mul umbes kolmandik sulavõist.

Kogu taignavenituse protsessi tasub teha suhteliselt kiirelt (aga samas rahulikult), kuna taigen hakkab õhu käes kuivama. Ja kuivanud taigen on rabe. Seepärast peab koheselt peale venitamise lõppu taignale sulavõid pritsima. 

Edasi katsin terve taignapinna mandlijahu-suhkru seguga. Ja siis tõstsin ühte lühemasse serva täidise. Sealjuures mitte täiesti serva, vaid servast nii 10 cm kaugusele. Vormisin täidise ilusa pikliku kuhjana. 

Kui täidis paigas, tuleb struudel kokku rullida. Kuna kätega rullimiseks on taigen liiga õhuke ja võib rebeneda, tehakse seda lina abil: Tõstsin täidisepoolse otsa lina veidi üles ja keerasin selle abil taignaserva täidise peale. Siis tõstsin lina kõrgemale ja tõmbasin enda poole - struudel rullis ennast kokku. Viimast tehes tasub taas pigem kiire olla, mitte väga aeglaselt rullida- siis tuleb struudel ilusama kujuga ja ei vaju liiga lapikuks. 

Kokkurullitud struudli vabad taignaotsad surusin kinni, lõikasin (vajadusel) veidi lühemaks ja voltisin struudli alla. Tõstsin struudli küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja pintseldasin üle sulavõiga. 

Küpsetasin struudlit 190*C eelkuumutatud ahjus umbes 30-40 minutit, kuniks struudel oli pealt krõbe ja kuldpruun. Küpsemise käigus määrisin ühe korra ka võiga, kulutades ära viimase osa sulatatud võist.

Valmis struudlil lasin viis minutit plaadil jahtuda, raputasin peale tuhksuhru ja siis serveerisin. 

*Kasutasin jämedama jahvatusega röstitud mandlijahu, mida toodab Germundi firma. Aga võib kasutada ka tavalist mandlijahu või mandlilaastu.

Klassikaline õhuke vahvel, mõnus ja krõbe

Ohh...vanakooli õhukesed vahvlid on nii mõnusad! Krõbedad ja magusad, ideaalsed jäätise/vahukoorega, kuid ka lihtsalt niisama. Üldjuhul eeldab nõukaaegse vahvlimasina olemasolu, kuigi olen katsetanud ka tänapäevast õhukeste vahvlite masinat - töötas küll, natukene väiksema krõbedusastmega ainult.

 Taignast jagub vast kuni paarikümne vahvli tegemiseks, seega soojalt soovitan- tehke topeltports taigent!

1 suur muna

50 g suhkrut

50 g võid, sulatatult

250 ml piima

125 g nisujahu

soola

Vispeldasin muna suhkruga heledaks. Valasin juurde sulatatud ning jahtunud või, segasin läbi. Lisasin vaheldumisi piima ning soolaga segatud jahu. Segasin korralikult läbi ning lasin taignal tunnikese seista.

Küpsetasin kuuma vahvliraua vahel õhukesed vahvlid, timmides krõbedusastme just sööjatele meelepäraseks (mina eelistan tumedamaid vahvleid, abikaasa palju-palju heledamaid- pildil on vahepealsed variandid). 

Aeg-ajalt peab vahvlirauda võiga määrima (nii iga paari-kolme vahvli küpsetamise järgselt)!

Kui vahvlid tahta rulli/koonusesse keerata, peab tegema seda kohe vahvli valmides, siis, kui vahvel on kuum! Ideaalis otse vahvliraua peal kahvli abi kasutades.

Banaanipannkoogid ning laktoosi-ja gluteenivaba clafoutis

Katsetan viimasel ajal "eridieetide" alla käivaid roogasid (laktoosivabad, gluteenivabad, toortoidud, paleotoitlasele sobivad jne). Põhiliselt sellepärast, et põnev on. Osalt ka selle pärast, et meeldib mulle või mitte, aga olen laktoositundlik. Ja igatsen peamiselt jäätisi ning pannkooke- mistõttu nendega ka palju katsetanud olen. 

Alljärgnevad banaanipannkoogid olid mu jaoks hea üllatus- neid võib edaspidi teha küll! Laktoosi-ja gluteenivabad, paleodieeti sobivad muuhulgas :) Nendest pannkookidest aretasin edasi ka ahjupannkoogi retsepti, midagi analoogset clafoutisele.

Banaanipannkoogid

kahele (retsept Nami-Nami kokandusportaalist)

2 küpset banaani

2 muna

Surusin banaanid kahvli abil püreeks. Lisasin munad ja segasin hoolikalt. Praadisin õlisel pannil pisikesed lusikapannkoogid. Lasin tsipa jahtuda ja serveerisin.

* Pann peab olema pigem rohkem õline, muidu kipuvad koogid kinni jääma

* Praadida tasub madalal-keskmisel kuumusel, et koogid jõuaks seest ka ära küpseda

* Pigem teha pisikesed pannkoogid, suuremad kipuvad lagunema

Ploomi-kreegi clafoutis, laktoosi- ja gluteenivaba

20cm läbimõõduga ümmarguse vormi jaoks

kaks peotäis ploome-kreeke

2 küpset banaani

2 muna

3 sl jahvatatud mandleid

Surusin banaanid kahvli abil püreeks. Lisasin munad ja segasin hoolikalt, seejärel lisasin mandlijahu ning segasin taigna ühtlaseks. 

Lõikasin ploomid-kreegid pooleks ja eemaldasin kivid. Panin poolikud luuviljalised koogivormi põhja, laotades nad ühtlaselt laiali. Valasin taigna peale.

Küpsetasin 200*C eelkuumutatud ahjus umbes pool tundi, kuniks tainas oli hüübinud.

* Koogivorm tasub vooderdada küpsetuspaberiga, siis on koogi kinnijäämisoht väiksem

* Väga pruuniks ma kooki ei lasknud, pole vaja :)

* Ilustamiseks võib koogi peale raputada tuhksuhkrut. Maitse poolest on kook ka ilma selleta magus :)

Torti kodumaa sünnipäevaks, 2014

Nagu teada, on sel nädalavahetusel põhjust torti teha, kuna ees ootab taaskord sünnipäev. Nii minu õe kui ka Eesti riigi. Tordisöömiseks põhjust topelt! :) Ja kuigi tasub lauale ka magus tort panna, soovitan teha ühe hea ja kodumaise võileivatordi, mis garanteeritult kõigile maitseb. Vähemalt meie peres küll, kuna sel korral valisin sellise maitsekoosluse, mis tavalise võileivana alati peale läheb. Ja tordina ka!

Kuna Nami-Nami kokandusfoorumis on juba kuuendat aastat järjest kodumaa sünnipäeva puhul tordivõistlus, esitasin selle tordi ka sinna. Tordivõistlust tasub piiluma minna, sealt leiab igal aastal väga mõnusat inspiratsiooni!

"Talupoja võileib"

kuni 2 pätsi kandilist rukkileiba

7-8 viilu head suitsusinki

3 suurt sibulat

8 muna

250g toasooja võid

5 sl majoneesi

Lõikasin leival koorikud ära, järelejäänud leiva lõikasin suurteks, leivapikkusteks viiludeks. Täidise jaoks valmistasin munadest, võist ja majoneesist munavõi (keetsin, jahutasin ja koorisin munad. Surusin kahvli abil munad puruks, lisasin sooja või ja majoneesi ning segasin ühtlaseks) ning viilutasin singi piklikeks ribadeks. Sibulad koorisin, viilutasin ja praadisin mõõdukal kuumusel kuldpruuniks. Lasin jahtuda.

Edasi hakkasin leivarulle kokku panema: asetasin leivaviilu alusele, niisutasin veidi veega, määrisin peale munavõi, tõstsin peale veidi singiribasid ja sibularibasid ning keerasin leiva ettevaatlikult rulli. Keerasin rulli omakorda toidukilesse. Tegin nii uuesti, kuniks leivaviilud ja sink oli otsas, munavõist oli veel pool alles. 

Lasin kiles olevatel rullidel paar tundi külmas seista.

Tordi kokkupanemiseks võtsin leivarullid kilest välja (need seisid nüüd kenasti koos). Asetasin pooled rullid alusele üksteise kõrvale, määrisin peale poole allesjäänud munavõist ja raputasin peale veidi praetud sibulat (kuna mul jäi seda rullide tegemisest veidi järgi). Seejärel tõstsin peale ülejäänud rullid ja katsin pealt viimase osa munavõiga. Iluks riputasin peale veidi kuivatatud rukkililleõisi.

* Leivaviilud kipuvad rullikeeramisel murenema- selle vältimiseks tasub hoolikalt koorik ära lõigata (see ei lase hästi painduda) ja leivaviile veega veidi niisutada. Mina piserdasin leivale vett ja lasin viis minutit seista ning alles siis keerasin rulli.

* Rullid tasub kindlasti kilesse keerata, siis omandavad nad ilusa kuju. Paarist tunnist seismisest peaks piisama, kuigi kindlam on üleöö seista lasta. Siis saab järgmisel päeval tordi kokku panna (võtab väga vähe aega) ja saab kohe serveerida.

* Suitsuingi asemel võib kasutada ka külmi lihaviile, mis eelmise õhtu praest alles jäänud on.

* Kodune rukkileib, maasuitsusink, peipsiveere sibul ja õnnelikult ringi tatsavate kanade munad- hea kõhutäis garanteeritud!

Cannelé koogikesed

Need on Bordeaux'st pärit küpsetised, mis on nii omalaadsed, et ega ma neid millegagi võrrelda ei oskagi.

 Pealt on koogid hästi karamellistunud (aga ei tohi olla kõrbenud), seest aga pehmed ja vetruvad, soojalt vaat' et taignased. Tainas peab eelnevalt jahedas vähemalt 24 tundi seisma ja küpsetamiseks on (tungivalt soovitatavalt) vaja spetsiaalset vormi. No ja kui siis kokandusfoorumitest (vaata nt nami-nami.ee) küpsetamise kohta veel jutte ka juurde lugeda (a'la õnnestusid alles viiendal katsel), siis tekitab aukartust küll. 

Tegelikult ei ole koogikeste valmistamine midagi nii suur teadus :) Või vähemalt suhtumine võiks selline olla- pealehakkamine ju pool võitu! :)

Vorm on mul tõesti spetsiaalne, kuigi hädapärast pidi vist ka muffinipanniga hakkama saama. Minul on metallvorm, aga leiab ka silikoonist eksemplare. Ka suurused on koogivormidel erinevad, mina eelistan suuremaid, u 5x5cm koogisuurusega vorme.

Retsept pärineb Nami-Nami kokandusportaalist.

16tk (minu panniga 18tk)

5 dl piima

25 g võid (+ veel vormide määrmiseks)

125 g nisujahu

225 g suhkrut

2 muna + 2 munakollast

2 tl vanillisuhkrut

1-3 sl rummi (mulle meeldib rohkem panna)

Panin piima ja või potikesse ning kuumutasin keemiseni. Suures kausis segasin suhkrud, jahu ning munad. Niristasin kuuma piimasegu ühtlase joana munasegu hulka, samal ajal segu hoolega vispeldades (taigen tuleb hästi vedel). 

Siis lasin segul toatemperatuurini jahtuda ning juba jahtunud segule lisasin rummi. Katsin taignakausi toidukilega ja panin 24 tunniks külmkappi (kauem võib ka seista). 

Järgmisel päeval panin ahju 200*C peale soojenema, sulatasin potikeses veidi võid ja pintseldasin sellega vormid seest hoolega kokku. Ja võiga pintseldamises tasub tõesti hoolikas olla, kinni jäänud koogid ei tule kohe kindlasti ilusa kujuga!

Tõstsin taigna külmkapist välja, segasin hästi tasakesi veel korraks läbi ning tõstsin kulbi abil taigna vormidesse, täites umbes 80% vormi mahust. Siis tõstsin vormid ahju ja küpsetasin umbes tunnikese (minimaalselt  45 minutit, maksimaalset 70 minutit) 200*C juures. 

Küpsemise ajal on tore vaadata, kuidas koogikesed alguses veidi vormist välja kerkivad ja siis aeglaselt tagasi langevad ning tugevalt pruunistuvad. Ja mulle meeldib koogikesed ikka julgelt pruuniks lasta, kõrbenud maitset pole siiamaani veel kohanud :)

Kui koogid on valmis, kummutasin nad kuumalt vormist välja ja lasin jahtuda. Sest meie perele maitsevad nad kõige enam just külmalt. 

Klassikaline brüleekreem ehk creme brulee

Suvisel hooajal sobib see magustoit värskete marjade kõrvale nagu rusikas silmaauku. Kreemjas ja siidine, parajalt magus ning eriline- ja kaaslaseks sobivad just endale meelepärased värsked marjad. Mul olid viimati mustikad... :)

Aga kuna magustoit on igal aastaajal hea, võib värsked marjad asendada ka mõne marjastme  või puuviljadega. Ja tegelikult on ka niisama magustoit hea.

Brüleekreemi on kusjuures üpriski lihtne teha, vaja vaid ettevõtlikust ja mõnda teadmist. 

Kuuele:

6 munakollast

3 dl 35%-list rõõska koort

2 dl rammusat, 3,5%-list piima

1 dl suhkrut

1 vanillikaun

pärast lisaks paar sl suhkrut karamellistamiseks

Magustoidu tegemiseks panin koore ja piima kastrulisse ning lisasin sinna poolekslõigatud vanillikauna ning selle seest saadud seemned. Panin kastruli tulele ja kuumutasin aeglaselt aeg-ajalt segades. Sel ajal, kui kooresegu soenes, vispeldasin suures kausis lahti munakollased ja suhkru. Tugevalt vahustada pole vaja, vispeldamisest piisab. 

Kooresegu kuumutasin peaaegu keemiseni, aga ainult peaaegu - keema lasta pole segu vaja! Eemaldasin vanillikauna ja niristasin kuuma kooresegu munavahu hulka, pidevalt vispeldades. Tekkinud vahu koorisin pealt ära ja tõstsin saadudu segu portsjonivormidesse. 

Portsjonivormid panin kõrgema servaga ahjuvormi ning valasin vormi kuuma vee nii, et portsjonivormid olid pooleldi vee sees. Tõstsin vormi eelkuumutatud ahju ja küpsetasin 150*C ahjus umbes 45 minutit, kuni kreem portsjonivormides hüübinud oli, aga veel keskelt võdises. Siis tõstsin portsjonivormid veest välja ja lasin kreemidel jahtuda. Jahtunud kreemid tõstsin külmkappi ja lasin järgmise päevani jahedas seista (minimaalselt on vaja neli tundi). 

Järgmisel päeval raputasin vormidele õhukese kihi peeneteralist suhkrut ja kõrvetasin leeklambi abil karamelliks. Serveerisin kohe.

 * Karamellikiht magustoidu peal peab olema õhuke- nagu hommikune jää sügisese lombi peal. Nii, et mu aastane tütreke pildistamise ajal oma õrna sõrmekesega karamellikihi katki teha sai. Nii, et lusikas läbiks karamelli kergelt ja ei lömastaks all olevat kreemi.

* Magustoitu tuleb serveerida kohe pärast karamelli kõrvetamist- seismisel muutub karamell pehmeks.

* Karamellikihti on kõige parem teha leeklambi abil. Kel seda ei ole, võib magustoidud veidikeseks ajaks ahju kuuma grillelemendi alla panna. Viimane võib aga magustoitu soojendada- seljuhul lasta sel enne taas külmikus jahtuda.

* Magustoidu tegemisel tuleks kasutada ehtsat vanillikauna või selle puudumisel ehtsat, mustade täpikestega vanillisuhkrut.

* Klassikaliselt kasutatakse magustoidu tegemiseks ainult 35%-list koort, aga minu jaoks jääb nii liialt rammus. Seega kasutasin koore ja piima segu.

* Kreemi ei tasu lasta üle küpseda- valmimisaja lõppedes tasub käia ahju juures ja magustoite õrnalt raputada, et vaadata kreemi keskosa võdisemist.
* Hea kreemi saamiseks peaks kreemikihi paksus jääma 2-2,5cm vahele. Teoorias peaks siis kõige õigem saama :)

* Magustoitu on mõnus süüa värskete marjadega, mida serveerimisel karamellikihi peale panna. Aga võib proovida ka nii, et marjad on küpsemise ajal kreemi põhjas.

* Kuna magustoitu tehes jääb munavalgeid kuhjaga üle, võib neist teha näiteks beseesid või pavlovat. Sobivad kah marjadega hästi.

Spargel. Kolmel lihtsalt viisil, imemaitsvalt

Kena ja kodumaine spargel on saadaval juba paar nädalat. See postitus oli valmis ka juba nädalakese, aga kuna otsustasin sel nädalal maale minna ja endale veidi arvutivaba aega anda, jõuab see teieni alles nüüd. Samas, veel ei ole ju liiga hilja :)

Spargel on imemaitsev varakevadine köögivili, täis vitamiine ja mikroelemente, mis organismile palju kasu toovad. Valmistamisel soovitan jääda võimalikult lihtsakoeliseks, sparglil endal on hea maitse, mida nautida. Spargli head kaaslased on muna, juust ja sink :)

Enne sparglist roogade valmistama hakkamist tasub need kergelt veega üle loputada, et eemaldada mullaosakesed (kui neid peaks olema). Seejärel tuleb sparglivarred ükshaaval sõrmede vahele võtta ja painutada, kuni murdub ära alumine, liialt puine ots. Sealjuures tasub kinni võtta ikka pigem varre alumisest otsast, et kadu oleks võimalikult väike :)

Kui kasutada välismaiseid sparglivarsi või sellised, mis liialt puised, võib sparglitelt kergelt pealmise kihi ära koorida. Noortel kodumaistel sparglivartel pole vaja seda teha!

Kõige lihtsam viis spargli valmistamiseks on röstimine. Selleks laotasin sparglid ahjuvormi, niristasin peale hästi väheke oliivõli ja röstisin 200*C juures umbkaudu viis minutit. Kui on veidi jämedamad sparglid, siis võib aeg pikeneda kuni kümne minutini, aga rohkem aega ikka ei kulu.

Serveerimiseks piserdasin peale veidi sidrunimahla, kõrvale pakkusin kooreta keedetud muna, mille voolav kollane heaks kastmeks oli. 

Teiseks väga heaks roaks, mis lõuna ajal kiirelt kõhtu täitis, on singiga röstitud spargel. Iga sparglivarre kohta läheb vaja ühte viilu toorsuitsupeekonit (sobib ka veidi taisem toorsuitsusink). 

Valmistamiseks keerasin iga ettevalmistatud sparglivarre ümber peekoniviilu, seejärel ladusin nad ahjuplaadile ja küpsetasin 200*C juures niikaua, kuni sink oli krõbe. Serveerisin kohe.

Kolmandaks mõnusaks roaks, mis ilusti näiteks hommikusöögiks sobib, panin kokku spargli, muna ja singi. Valmistamiseks läheb vaja muffinipanni.

Vooderdasin muffinivormi avad toorsuitspeekoniga /-singiga, hakkisin igasse "pessa" ühe ettevalmistatud spargli ja lõin ühe muna. Küpsetasin 200*C ahjus, kuniks muna oli valminud meelepärase küpsusastmeni (mõni soovib munakollast vedelana, mõni mitte). Serveerisin kohe.

Tort "Silgutünn"

Kuna olen paar lähemat päeva ilma arvutita olnud, saab see tort alles nüüd blogitud. Aga parem hilja, kui mitte kunagi, eks :)

Juba aasta tagasi kummitas mind kuklas mõte, et peab ikka ühe võileivatordi tegema just nii, et see maitseks nagu klassikaline kiluleib. Ainult et ehk mahlasem. No ja sel aastal sai see teoks ka. 

Tordi esitasin ka Nami-Nami kokandusportaalis toimuvale isamaaliste tortide võistlusele. Igati põnev võitlus, uurige järgi! :)

Tordi sisuks on kihiti laotud rukkileib, vürtsikilu, muna-kodujuustuvõi ja kuivatatud sibul. Tünni "laudadeks" on leivakoorik, "vitsteks" nori-vetika ribad, "naelteks" kuivatatud sibul- seesama, mis ka täidises. 

Minu tort on väike, umbes 15x7 cm, jagub kaheksale.

rukkileiba (täpset kogust on raske öelda. Kaunistamiseks läheb leivakoorikut omajagu, mina näiteks pidin teiselt pätsilt "laenama". Aga kui leivasisu üle jääb, tehke leivasuppi või riivleiba ja sellest magustoitu :) )

karp vürtsikilu (neto 250g)

5 muna

300g kodujuustu hapukoorega

50g pehmet võid

15g kuivatatud sibulat

immutamiseks vett või jahtunud mittesoolast puljongit

Lõikasin leivalt kooriku osa ettevaatlikult ära (lõikasin koorikule triibud sisse- just nii laialt, kui "laudu" soovisin ja siis lõikasin "laudade" haaval kooriku leiva pealt ära) ja tõstsin kõrvale.

Leivasisust lõikasin viis õhukest ümmargust tordipõhja, kõik sama suurusega. 

Vürtsikilud puhastasin, saades fileed (enne panin paar tükki kaunistuseks kõrvale) ja hakkisin nad seejärel tükkideks.

Munad keetsin kõvaks, jahutasin ja koorisin. 

Panin munad kaussi ja surusin kahvliga katki. Lisasin või ja töötlesin massi ühtlasemaks. Segasin juurde kodujuustu.  

Asteasin esimese tordipõhja alusele, määrisin peale kuuendiku munavõist, tõstsin peale veerandi kilutükkidest. Raputasin peale veidi kuivatatud sibulaid. Panin peale teise tordipõhja, immutasin veega. Tõstsin peale teise kuuendiku munavõid, määrisin laiali, tõstsin peale teise veerandi kiludest. Raputasin taas peale kuivatatud sibulaid. Kordasin tegevust, kuni kõik tordipõhjad olid kasutatud- NB! pealmiseks kihiks tuleb jätta leib, alles jääb 1/3 munavõid, kilu ja sibul kuluvad ära. Tort tuleb igalt poolt sama lai silinder! 

Mässisin tordi toidukilesse ja lasin kolm tundi külmkapis seista.

Õhtul võtsin tordi kilest välja ja lõikasin terava noaga silindri tünnikujuliseks. Väga palju materjali raisku ei läinud, ääri pidi tünniefekti saamiseks suhteliselt vähe lõikama. Kui see tehtud, katsin tordi külgedelt ja pealt munavõiga. Kaunistasin leivakoorikust lõigatud "tünnilaudadega", mille kinnitamiseks kasutasin kuivatatud sibulat. Seejärel lõikasin norist pikad ribad, tegin nori veega märjaks ja tõmbasin ümber tordi, saades "tünnivitsad". Peale määrisin veel veidi munavõid (et kõik otsa saaks), puistasin peale mõned kuivatatud sibulad ja asetasin peale paar kalatükki.

P.S "tünnilaudade" tegemiseks tuleb leivakoorikuribad suhteliselt õhukeseks lõigata, siis nad painduvad paremini. 

Torti võib serveerida kohe pärast kaunistamist, kuna ta on ju juba seisnud ja mahlaseks imbunud, aga võib ka järgmisel päeval. Siis on aga oht, et mõni "laud" end niiskusega kõveraks tõmbab ja tordist eemale hoidma hakkab. Viimase vastu aitab see, et enne serveerimist "lauad" "naeltega" kinni lüüa.

P.P.S Nüüd, tagantjärgi, saan rõõmuga kirjutada, et tort pälvis esimese koha soolaste tortide kategoorias :)

Ülikiired õunasufleed

Oijah... blogis haigutab juba nii tükk aega tühjus, et enamik blogilugejaid on mu ilmselt maha kandnud ja arvavad, et rohkem siia aadressile uusi jutte oodata ei ole. Mina seevastu tahaksin kinnitada, et paus on ajutine ja ma kokkan ikka edasi. Lihtsalt viimastel kuudel veidi vähem ja rohkem vanu-häid-klassikuid, mis blogis juba olemas.

Nüüd aga midagi uut. :)

Suflee on oma olemuselt õrnas vahulaadses olekus küpsetis, mis sulab suus. :) Olen alati arvanud, et selle valmistamine on keeruline teadus ja ebaõnnestumine on vaat' et garanteeritud. Selgus, et olen olnud väga valel arvamusel ja suflee on iseenesest lihtne küpsetis. Vajab vaid pealehakkamist ja veidi kannatus.

Kõige lihtsam on sufleed valmistada puuviljadest (või marjadest), millest tuleb saada püree, seejärel lisada püreele vahustatud munavalged, segu ahju panna ja imetlema jääda, kuidas küpsetised taevasse kerkivad :) Muidugi, nippe on ka veidi vaja teada. 

Kuna õhtul, kui seda magusrooga proovida otsustasin, laiutas mu puuviljavaagnal tühjus, otsustasin veidi improviseerida ja tegin sufleed kõige klassikalisemast õunamoosist, mille suvel valmis keetnud ja purki pannud olin. 

Kuuele.

4 dl õunamoosi

1 sl sidrunimahla (või veidi rohkem?- maitse segu!)

5 munavalget

näpuotsatäis soola

7 sl peent suhkrut

vormide määrimiseks sulavõid ja tuhksuhkrut

Alustuseks tõstsin õunamoosi purgist kaussi ja lisasin sidrunimahla. Seejärel püreestasin segu saumikseri abil ühtlaseks, et õunapüreesse ei jääks ühtegi tükki. (See on see koht, kus segu maitsta ja hinnata, kas magusa-hapu suhe on sööjale meelepärane. Vajadusel korrigeerida maitset sidrunimahala või suhkru abil. Arvestada, et munavalgetesse läheb ka veel suhkrut!)

Seejärel panin ahju 180*C peale soojenema. Võtsin kuus vormikest, millega plaanisin magustoidu ahju panna ja määrisin pintsli abil põhjad ja küljed sulavõiga kokku. Kusjuures  väidetavalt peavad pintslitõmbed liikuma vormi põhja poolt üles, et soodustada sufleede kerkimist. Vormid määritud, puistasin nad üle tuhksuhkruga ja panin hetkeks külmkappi, et või taheneks. (Mainin siinkohal ära, et väga paljudes kohtades soovitatakse vorme kaks korda võiga määrida. Mina selleks vajadust ei näinud, sufleed kinni ei jäänud ja kerkisid kenasti vormist välja)

Edasi võtsin suure kausi, panin sinna munavalged ja soola ja vahustasin, kuni munavalge moodustas pehmeid tippe. Seejärel vahustasin edasi, pidevalt suhkrut lisades (NB! kui õunapüree on suhteliselt magus, siis ei pruugi 7sl suhkrut vaja minna, võib piisata ka 5-6 lusikatäiest). Lõpetasin vahustamise, kui munavalgevaht oli tugev ja tipud hoidsid end tublisti püsti.

Et õunapüreed ja munavalgevahtu kokku segada, tõstsin esialgu paar lusikatäit munavahtu õunapüree hulka ja segasin läbi. (Selle tegevusega vältisin liigset õhu väljalöömist munavahust.) Seejärel segasin ülejäänud munavahu segu hulka. Segama peaks siis rahulikult ja ettevaatlikult, just nii palju, kui vaja ja nii vähe kui võimalik :).

Jaotasin õunavahu kuue portsjonivormi vahel (minu vormid said täpselt täis), silusin noa abil pealt siledaks ja tõmbasin noaotsa abil vormi serva ja õunavahu vahele triibu, et vältida suflee kinnijäämist serva külge. Seejärel tõstsin vormid eelkuumutatud ahju madalamale restile ja küpsetasin umbes 17 minutit, kuni sufleed olid kerkinud ja pealt helepruunid. NB! küpsemise käigus ahjuust avada ei tohi, et vältida sufleede allavajumist! 

(Tahan veel väga toonitada, et täpne küpsemisaeg sõltub ahjust. Keskmine võiks nii 15 minutit olla, aga kõige täpsem on aega vaadata sufleede pealt- kui nad on ilusti kerkinud ja pealt pruunid (aga küljed veel heledad), siis võib nad ahjust välja võtta)

Serveerida kohe, kuna aja jooksul vajuvad sufleed siiski mingis osas alla. 

Suupistelaud ja tort Domus Kinnisvarale

Nagu pealkiri ütleb, sain ma hiljaaegu hakkama pisikese suupistelaua ja ühe tordi tegemisega Domus Kinnisvara Tartu kontori inimestele. Sel puhul, et Tartus avati uus kontor :) Niipalju, kui ma tagasisidet sain, siis söökidega jäädi rahule, mina samal ajal jäin rahule ka nende valmistamisega :) Kirjutan suupistekesed siia ka üles, äkki saab keegi mõne hea idee.
 Ja lõpus üks tort kah :)

Lehttaignakeerud pestoga:
750 g lehttaigent
purgike basiilikupestot (mul oli 130g, panin selle kõik)
soovi korral määrimiseks muna

Lehttaigen rullida lahti (vajadusel siis eelnevalt ära sulatada), määrida peale pesto. Lõigata taignast u 10cm pikad ja 1,5cm läbimõõdus ribad, keerata spiraaliks ja asetada ahjuplaadile. Määrida pealt munaga ja küpsetada 225*C ahjus 15 minutit. Soovitav serveerida jahtunult samal päeval.

Muretaignalusikad kitsejuustukreemi ja päikesekuivatatud tomatiga:
mini-muretaignakorvikesi (need võib ise ka teha, aga ajakulu vähendamiseks ostsin mina poest valmis muretaignast lusikakesed)
kitsejuustu
toorjuustu
päikesekuivatatud tomateid

Kitsejuustu kreemjamaks saamiseks vahustada see toorjuustuga (suhtes 2:1), siis pritsida sees korvikestesse, peale vajutada päikesekuivatatud tomati tükk. Serveerida samuti samal päeval , sest liiga kaua seistes läheb muretaigen niiskuse tõttu pehmeks.

Suitsulõherullid rukkileival (16 tk):
neli viilu kandilist rukkileiba
200g külmsuitsu-lõhefileed
200g toorjuustu
peotäis tilli
kaunistamiseks maitserohelist

Alustuseks lõigata rukkileivad neljaks- saab ilusad ruudukesed. Suitsulõheviilud laotada lõikelauale, nii et nad üksteisega kattuvad ja moodustavad ühtse suure plaadi. Määrida peale toorjuust, mis eelnevalt hakitud tilliga segatud. Keerata toorjuustuga määritud suitsulõheviilud rullid (nagu pisike rullbiskviit), lõigata 16ks tükiks, iga tükike asetada rukkileivaruudukesele. Kaunistada maitserohelisega.

Muretaignakorvikesed kollase kreemi ja vähisabadega (32tk):
32 mini-muretaignakorvikest
200g krabinuudleid
4 keedetud muna
majoneesi
200g vähisabasid marinaadis
kaunistamiseks maitserohelist

Keedetud munad püreestada (no ainult veidi, liiga püreed pole vaja, pisikesed tükid on head) koos krabinuudlitega ja vähese majoneesiga ühtlaseks massiks (massi paksust saab reguleerida majoneesiga). Pritsida saadud segu kilekoti (või kondiitripritsi) abil korvikestesse, kaunistada vähisabaga ja maitserohelisega. Serveerida samal päeval.

Kolme juustu pallid:
150g sinihallitsujuustu
150g valgehallitusjuustu
150g tavalist nö Eesti juustu
10 õhukest näkileiba

Tavaline juust riivida, tõsta kaussi. Murendada juurde hallitusjuustud ning segada kõik ühtlaseks massiks (tegelikult on seda käte abil hea teha). Vormida segust pisikesed pallikesed.
Näkileivad purustada kas köögikombainis või pudrunuia abil, veeretada juustupalle saadud purus.

Magusad maasikakorvikesed (32tk):
32 magusat mini-muretaignakorvikest
32 maasikat
250g kohupiima (Saida oma on hää)
2dl 35%-list rõõska koort (Nopri oma on hää)
maitse järgi suhkrut
soovi korral peale pakike torditarretisepulbrit (ledisin poest, Ruf firma oma, tarretub hästi kiiresti), selle lahustamiseks 250ml vett ja 1 sl suhkrut

Vahustada rõõsk koor suhkruga kõvaks vahuks, segada kohupiimaga. Maasikad puhastada ja lõigata pikuti neljaks. Pritsida igasse korvikesse veidi kohupiimavahtu, asetada peale maasikatükid.
Tarretis  (tegelikult ei ole seda tarretist ilmtingimata vajagi, seega kes pikemalt mässata ei viitsi, võib selle ära ka jätta)  valmistada pakil toodud juhiste järgi, tõsta igale maasikakoogile lusikatäis.
Serveerida samal päeval.

Maasikate ja kuslapuumarjadega tort (saab suure kandilise tordi 24x24 cm):
Biskviit: 
6 muna
2,25 dl suhkrut
1,5 dl nisujahu
1,5 dl kartulitärklist
1,5 tl küpsetuspulbrit


Täidis:
1 kg maasikaid
5 dl söödava kuslapuu marju
500g kohupiima
2 dl 35%list rõõska koort
maitse järgi suhkrut (no nii 0,75-1 dl ehk)
biskviidi immutamiseks piima


Katmiseks:
300 g tumedat šokolaadi
0,5 dl toiduõli
50 g piimašokolaadi
200 g valget šokolaadi

Biskviidi tegemiseks vahustada muna koos suhkruga kohevaks heledaks vahuks- see tähendab ikka vähemalt kümme minutit vahustamist. Kuivained segada omavahel, siis sõeluda munavahu juurde. Segada kõik omavahel õrnalt läbi, sealjuures segada võimalikult vähe, et taigen ikka õhuline jääks.
Kallata kuldkollane taigen küpsetuspaberiga kaetud vormi, küpsetada 200*C juures umbes 20 minutit, kuni biskviit pealt pruun ja näpuga katsudes vetrub. Seejärel võtta biskviit ahjust, lasta jahtuda ja lõigata kolmeks kihiks.

Kohupiima-marjavahu tegemiseks vahustada rõõsk koor suhkruga, segada juurde kohupiim, söödava kuslapuu marjad ja tükeldatud maasikad (mina lõikasin iga maasika keskmiselt kuueks vist).

Tordi kokkupanemiseks tõsta üks biskviidikiht alusele (mina tegin tordi lahtikäiva vormi sisse, siis ei valgunud kohupiimasegu külgedelt välja, tort jäi kena ruudukujuline), immutada kergelt piimaga ja tõsta peale pool kohupiimavahust. Seejärel tõsta peale teine biskviit, immutada, määrida peale ülejäänud kohupiima-marjasegu. Katta viimase biskviidiga.

Siin on tort enne viimase biskviidikihi pealepanekut-hea näha, mis sees on :)

Lasta tordil mõned tunnid külmkapis taheneda, seejärel katta šokolaadiga. Selleks sulatada vesivannil tume šokolaad, segada juurde õli. Valada saadud segu tordile ja ajada ettevaatlikult laiali. Lasta kümmekond minutit taheneda, siis sulatada piimašokolaadi ja teha sellest triibud tordile. Lasta tordil taas taheneda (minul seisis ta nii tegelikult peaaegu terve päeva).

Viimaseks eemaldada tort vormist, lõigata küpsetuspaberist neli täpselt külgede suurust tükki ja sulatada vesivannil valge šokolaad. Määrida šokolaadi ühtlase kihina küpsetuspaberitele, lasta nii veidikene tahkuda (nii, et enam ei voolaks, aga päris tahke ka ei oleks veel) ja siis tõsta ükshaaval küpsetuspaberid  šokolaadise poolega vastu tordi külgi- šokolaad jääb külgedele kinni. Niiviisi, küpsetuspaberid tordi külgedel, tõsta tort külmkappi, lasta 15 minutit taheneda, seejärel tõmmata küpsetuspaberiribad ettevaatlikult šokolaadi küljest lahti.

Ja mina, nagu näha, tegin valge šokolaadiga tordi peale ka Domuse logo, kaunistasin servi veel veidikese valge šokolaadiga ning maalisin tumeda šokolaadiga külgedele majad. Aga ka ilma selleta, lihtsa triibulise tordina, nägi kõik väga kena ja isuäratav välja.

Rabarbrine Pavlova

Pavlova on tõeliselt suvine tort. Oma õhulisuse ja kreemja maitsega ning ülikauni välimusega sobib ta igat pidulauda kaunistama. Ja oodake vaid, kui tuleb maasika aeg, siis teisi torte te enam teha ei tahagi, sest maasikatega Pavlova...mmm (need, kes teisi marju eelistaksid- proovige vaarikaid..mmmmmmm :)

Aga enne veel, kui maasikad peenral valmis saavad, soovitan seda õhulist beseetorti rabarbriga teha. Siirupis keedetud hapud rabarbritükid sobivad sellele tordile hästi. Ja kui kasutada noori rabarbrivarsi, mida koorima ju ei peagi, siis jääb Pavlova värv imekaunilt roosa :)

Pavlova retsepti aluseks võtsin nami-nami retsepti, aga vähendasin koguseid ja teigin ühe 24cm koogi.

4 toasooja munavalget
0,25 tl soola
200 g suhkrut
2 sl maisitärklist
0,5 tl vanilliekstrakti
1 tl valge veini äädikat


350-400 g rabarbrit
1,5 dl suhkrut
4 dl 35%-list rõõska koort



Põhja tegemiseks panna ahi 160*C peale soojenema. Panna munavalged kaussi, lisada sool ja vahustada, kuni munavalged on tugevalt vahus. Siis lisada jaokaupa suhkur, pidevalt edasi vahustades. Tulemuseks peab olema tugev läikiv vaht, mis kõrgeid tippusid ilusti hoiab. Seejärel lisada maisitärklis, vanill ja äädikas ja need õrnalt lusikaga sisse segada.

Kui vaht valmis, tuleb see küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile panna. Et beseevaht küpsetuspaberile ühtlaselt saaks, tasub sinna enne ring ette joonistada, siis on hea piire jälgida. NB! ring tuleb joonistada paberi teisele küljele, muidu määrib Pavlova ära :D
Beseevaht tuleks paberile määrida nii, et servad jäävad veidi kõrgemad ja keskele lohk- sinna tuleb hiljem täidist.

Edasi panna siis plaat beseevahuga ahju ja koheselt alandada ahju temepratuuri 110*C-ni. Ja siis küptsetada 1,5 tundi. Besee peab jääma helebeež, pealt kuivanud ja kergel koputamisel vastu kõmisema.
Kui besee valmis, keerata ahi kinni, teha ahjuuks irvakile ja lasta beseel seal jahtuda.

Sel ajal, kui besee ahjus on, lõigata rabarber u 2 cm pikkusteks tükkideks ja koos 1 dl suhkurga pannile panna. Pann asetada mõõdukale kuumusele ning aeg-ajalt segades lasta nii kaua podiseda, kuni rabarber pehmeks saab (aga päris moosiks ei tasu lasta.) Seejärel tõsta pann tulelt ja lasta rabarbrisegul jahtuda.

Kui lõpuks besee valmis ja jahtunud on, libistada ta õrnalt alusele. Siis vahustada rõõsk koor allesjäänud 0,5 dl suhkruga (tegelikult oleneb täpne suhkru kogus maitseelistustest), vaht teha mõõdukalt tugev. Tõsta vahukoorevaht beseele, tasandada lusika abil ühtlaseks. Viimaseks tõsta peale rabarbritükid ja küpsemisel tekkinud rabarbrisiirup.

Serveerida võib kohe, tordis on koos pealt rabe besee, mis seest mõnusalt vahukommine, see omakorda kaetud vahukoore ja rabarbritega.. ülimaitsev!

Suupisteid

Rukkileib munavõi ja vürtsikiluga:

3 viilu kandilist rukkileiba
12 vürtsikilufileed 
3 muna
75 g toorjuustu
1 tl hakitud tilli

Kõigepealt keetsin munad, jahutasin ja koorisin. Panin munad kaussi, surusin kahvliga katki, panin juurde toorjuustu ja hakitud tilli ja surusin kahvliga niikaua, kuni mass oli ühtlane.
Järgmiseks puhastasin vürtsikilud- mina eelistan osta puhastamata kilusid, nende maitse jääb minu arvates parem, kui valmispuhastatutel. Puhastamiseks lõikasin kilu pea maha, eemaldasin sisikonna, siis surusin sõrmedega kala laiaks ja eemaldasin selgroo.

Viimaseks lõikasin leivad neljaks, tõstsin igale leivale veidi munavõid peale, keerasin vürtsikilufileed rulli ja panin munavõikuhjakese peale.
 

Suitsukala-kodujuustukorvikesed:


Muretaigen:
100 g külma võid
2,5 dl nisujahu
3 sl külma vett


Täidis:
150 g kodujuustu
100 g puhastatud suitsulatikat
1 dl riivitud juustu
1-2 sl majoneesi
peterselli

Kõigepealt valmistasin korvikesed. Selleks hakkisin kiirelt kokku või ja jahu, seejärel lisasin vee ning segasin taigna kokku. Surusin taigna palliks ja panin külmkappi tahenema.
Kümne minuti pärast jaotasin taigna 12ks, surusin korvikeste vormi põhja (tegelikult oli mul vaid kuus korvikese vormi, seega pool taigent surusin suuremate vormide põhja, sain madalad lapikud alused) ja panin vormid veelkord külma. Samal ajal panin ahju 225*C peale soojenema.

Vahepeal valmistasin täidise: selleks segasin kokku puhastatud kala, kodujuustu, riivitud juustu ja majoneesi. Viimase abil saab segu paksust hästi reguleerida.

Järgmiseks panin muretaignavormid kuuma ahju, küpsetasin umbes 15-20 minutit, kuni korvikesed olid kenasti pruunid. Seejärel tõstsin nad ahjust välja ja lasin jahtuda.

Viimaseks täitsin korvikesed seguga ja kaunistasin peterselliga.

Kukeseene-keedutaignapallid


1,75 dl vett
75 g võid
0,5 tl soola
1 tl kukeseenejahu
2 dl nisjuahu
3 muna
1,5 dl praetud ja peeneks hakitud kukeseeni (kuna kasutasin sügavkülmast võetud kukeseeni, siis ei oska praegu kahjuks öelda, kui suur kogus värskeid seeni vaja läheks)
1 sl röstitud sibulahelbeid


Nende suupistete jaoks sain idee siit. Pean tõdema, et nad on mõnusad ampsud ja peaksin neid tihedamini tegema.

Kõigepealt peab praadima seened ja neil jahtuda laskma- see etapp jäi mul vahele, kuna kasutasin juba praetud ja siis sügavkülmutatud seeni. Hakkisin seened pisikesteks tükkideks ja tõstsin kõrvale.

Keedutaigna tegemiseks panin vee, või, kukeseenejahu ja soola potikesse ning lasin keema. Siis eemaldasin poti tulelt, segasin kiirelt sisse jahu, tõstsin potikese tulele tagasi ja kuumutasin minuti, kogu aeg hoolega segades- selle peale eemaldub tainas poti külgedelt ja moodustab ühtlase palli. Seejärel tõstsin poti tulelt ja lasin jahtuda.
Jahtuma peaks taigen senikaua, kuni käega katsudes taigen veel kuum on, aga kätt ära ei kõrvata (no nii maksimaalselt viis minutit ehk). Seejärel tuleb ükshaaval munad juurde segada- kuna seda tuleb teha üsna hoogsalt, soovitan kasutada mikserit. Viimaseks segada hulka ka sibulahelbed ja kukeseened.
Edasi tuleb taigen kas teelusikate või pritskoti abil ahjuplaadile tõsta ning pallikesi 180*C ahjus umbes 30 minutit küpsetada, kuni pallikesed on kerkinud ja pruunid.
NB! esimesed 20 minutit ei tohi ahjuust avada, vastasel juhul vajuvad küpsetised kokku!


Täidetud vutimunad


12 vutimuna
0,5sl majoneesi
tsipake sinepit
hakitud peterselli


Täidetud vutimunad on justnagu tavalised täidetud munad, ainult pisemad ja mõnusamad. Kuna mulle maitsevad kerge sinepihõnguga täidetud munad, siis said ka need just sellised

Kõigepealt keetsin munad- see  võtab vaid paar minuit. Siis jahutasin, koorisin. Lõikasin munad pooleks, eemaldasin munakollased.
Munakollased tõstsin kaussi, surusin lusikaga pudiks. Lisasin sinepi ja majoneesi (nende kahega saab maitset ja segu paksust muuta-vastavalt tegija soovile), hakitud peterselli. Segasin hoolega, kuni mass oli ühtlane, seejärel tõstsin segu kilekotti, lõikasin ühe nurga ära ja pritsisin segu munapoolikute lohkudesse.