Ämbrisalat

Klassikaline segusalat köögiviljadest. Salati tegemisel ei pea retseptist väga hoolega kinni pidama - kui mõnda köögivilja juhtub rohkem olema, siis las nii ollagi. :)
Retsept Nami-Namist, mina panen siia kirja vähendatud kogustena ja veidi mugandatult - just nii, nagu mina tegin.

400 g kapsast
300 g tomatit
300 g  sibulat
300 g porgandit
300 g kurki
tsipakene purustatud musta pipart
1 sl soola
väike peotäis hakitud tilli
1 sl suhkrut
1 - 1,5 sl 30%list äädikat
80 g õli

Viilutasin kõik köögiviljad (kasutasin köögikombaini abi), porganidrattad panin õliga pannile ja kuumutasin kümmekond minutit, kuni nad pehmenema hakkasid.
Ülejäänud köögiviljad panin suurde potti (no siinkohal peaks tegelikult olema ämber, et pealkiri ikka sisule vastaks), lisasin pehmemaks (aga mitte liiga pehmeks, eks!) hautatud porgandid. Segasin köögiviljad omavahel läbi, lisasin tilli, maitseained ja äädika ning segasin veelkord.
Lasin salatil 24 tundi külmkapis seista, seejärel kuumutasin salatit pliidil 15 minutit. Kuumutamise järgselt panin salati steriliseeritud purkidesse ja kaanetasin.

Ploomimoos vaniljega

Lihtsalt geniaalse moosi retsept! Aitäh, Nami-Nami. :)  Soovitan moosi teha mahlastest Emma Leppermanni ploomidest, need jäävad just parajad. Aga ka muudest ploomidest tehtuna (nagu ka pildilolev moos lilladest ploomidest) on moos väga hea.

Kogus: üks liiter moosi

1 kg ploome
500 g moosisuhkrut*
1 vanillikaun
1 dl vett

Pesin ploomid, eemaldasin kivid. Vanillikauna lõikasin pikuti pooleks, eemaldasin seemned. Panin ploomitükid koos vee, vanillikauna ja vanilliseemnetega potti ja lasin keema tõusta. Kuumutasin kümmekond minutit, siis eemaldasin vanillikauna** ja lisasin suhkru. Keetsin veel 20 minutit, kuni ploomid olid lagunenud. Tekkiva vahu eemaldasin. Valmis moosi tõstsin steriliseeritud purkidesse ja sulgesin purgid.

*Pean ära märkima, et moosi saab teha ka tavalise suhkruga. Pildilolev on justnimelt tavalise suhkruga tehtud. Aga moosisuhkru mittekasutamine toob endaga kaasa vähemalt kaks korda pikema keetmisaja, et moos ikka hea paks saaks. Seega moosisuhkrut kasutades (nagu ma eelmisel aastal tegin ja nagu ma retsepti sisse kirjutasin) on keetmisprotsess lihtsam.
** Moosi seest välja võetud vanillikauna võib vees puhtaks loputada ja ära kuivatada. Ning siis panna näiteks suhkrupurki maitse andmiseks.

Õuna-apelsinimoos

Seda head moosi olen teinud mitmel aastal, mulle väga maitseb! Kuigi moosi sisse läheb veidi rohkem õuna kui apelsini, jääb maitselt domineerima siiski apelsin. Õun omaltpoolt annab mahedust ja kokku saab imehea moos.

1,5 kg õuna
1 kg kooritud apelsini
700 g suhkrut

Pesin õunad ja tükeldasin. Eemaldasin apelsinidest sektoritena viljaliha ja panin koos õuntega potti. Kuumutasin keskmisel kuumusel keemiseni, lasin kümmekond minutit mulksuda. Siis lisasin suhkru ja keetsin, kuni õunatükid olid suhteliselt lagunenud (no mulle meeldib nii). Tekkiva vahu (kuigi seda peaaegu ei tulnudki) eemaldasin.
Valmis moosi panin steriliseeritud purkidesse.

Letšo ehk tomati-paprika-sibulamögin

Tahtsin hakata kirja panema järjekordset õunakooki, kui avastasin, et ees juba kaks kooki on. Seega praegu üks mõnus hoidis ja koogist mõni aeg hiljem :)

Sellist tomati-paprikamassi meeldib mulle kasutada pitsat tehes- hea tomatipasta asemel pitsapõhjale määrida (kuna paprika maitseb mulle pitsa peal nagunii). Loomulikult, kui tahan mingit väga kindlat pitsat teha, kuhu paprika ei sobib, siis läheb käiku tavaline tomatipasta. Aga rohkema kattega pitsa või pitsapirukate puhul läheb see hoidis kenasti käiku.
Idee sain Nami-Namist, aga minu retsept sai kokkuvõttes siiski omajagu erinev. Antud kogusest sain viis 300 ml purki hoidist.

1 kg tomateid
500 g mugulsibulat
500 g paprikat
õli
500 g tomatipüreed
25 g suhkrut
1 sl soola
1 tl purustatud musta pipart


Pesin köögiviljad, puhastasin paprika seemnetest, koorisin sibulad. Hakkisin kõik köögiviljad peeneteks ribadeks ja tõstsin sügavasse panni. Lisasin veidi õli ja praadisin kümmekond minutit. Siis lisasin tomatipüree ja maitseained ja kuumutasin segu keemiseni. Keerasin pliidi tule väikseks ja lasin köögiviljamassil umbes 45 minutit podiseda, ikka aeg-ajalt segamas käies.
Seejärel panin kuuma segu steriliseeritud purkidesse ja sulgesin purgid.

Mõnus kõrvitsa-sidrunimoos.

Kui kõrvitsat rohkem käes on, tasub sellest keeta moosi. Sest talvel purdu ja pannkookide peale ikka midagi panna vaja on ning see moos sobib selleks ideaalselt. Tegin seda täna väikse portsu ja mees leidis, et peaks paar korda veel niipalju keetma :)
Retsept nami-namist, kogus 2 l moosi.

1 kg kõrvitsakuubikuid
500g õunatükke
2 sidrunit
jupike värsket ingverijuurt
1 kg moosisuhkrut

Kõrvitsatükid tuleb koos õunatükkidega potti panna, lisada riivitud sidrunikoor ja tükkideks lõigatud sidruni viljaliha (ilma valge osata). Lisada ka kooritud, aga terve ingverijuuretükk.
Segul tuleb madalal kuumusel keema lasta minna, siis mõõdukal tulel mõnda aega keeta, kuni komponendid pehmenevad. Siis eemaldada ingverijuur ja moosimass ära püreestada.
Lisada moosisuhkur ja kuumutada püree keemiseni. Keeta paar minutit, eemaldada tulelt ning panna steriliseeritud purkidesse. Kaanetada purgid kohe.
Jahtudes muutub moos mõnusalt paksuks marmelaaditaoliseks.
Alumisel pildil on näha moosi kena värv. Sõime seda koos scones-kakukestega, soovitan soojalt :)

Jõuluhõnguline õunamoos

Juba eelneval aastal katsetasin erinevaid maitseid, mis õunamoosiga sobiks. Lihtsalt seetõttu, et tavaline õunamoos on küll väga hea, aga ta on tavaline :D Erinevad maitsenüansid said ära proovitud ja saan nüüd öelda, et õunamoos võib palju põnevam ka olla :)

Sel aastal mul aga väga palju õunu ei ole ja seetõttu ka väga palju erinevaid retsepte ära proovida ei saa. Proovisin aga seda nami-namist leitud retsepti ja tahan nüüd kõigile kiita. Piparkoogimaitseainega vürtsitatud õunamoos jääb hõrk, sooja andev ja jõuluaega meenutav.

2,5 kg õunu
1 kg suhkrut
2 dl vett
0,5 pakki piparkoogimaitseainet

Alustuseks koorisin õunad ja eemaldasin südamikud. Lõikasin õunad väiksemateks tükkideks ning panin 2 dl veega keema. Kui õunad olid podisema hakanud, alandasin kuumust ja lasin potitäiel nii kümmekond minutit mulksuda (ehk oli see aeg isegi veidi pikem....no mulle meeldib ilma suurte tükkideta moos kah. Kellele tükid meeldivad, keetku vaid 10 minutit). Siis segasin sisse suhkru ja piparkoogimaitseaine ning lasin veel kümmekond minutit podiseda, käies aeg-ajalt moosi segamas.
Seejärel pistsin moosi steriliseeritud purkidesse ja valmis ta oligi :)

Sain sellest kogusest umbes kaks liitrit moosi. Kuigi mul on täpset kogust raske öelda, kuna panin moosi nii erikujulistesse ja erisuurustega purkidesse, et nüüd liialt keeruline arvutada. :)

Seente hoidistamisest

Sügis on käes- välja minnes tuleb jakk selga panna, kummikuid on pidevalt vaja, kool algab ja minul on suur tahtmine pidevalt metsas olla ja õhtusöögiks pirukaid küpsetada. :)

Ja metsas käisin ma ka sel nädalavahetusel. Peab tõdema, et oma tavapärasele ringile minna ei jõudnudki, kuna korvid-ämbrid said enne puravikke täis :) Seega peab tuleval nädalavahetusel uuesti üritama. Kuna aga seeni tuleb loodetavasti sel sügisel veel rohkesti ja kõiki neid kohe ära süüa ei jõua, tuleb neid talveks üht või teist moodi tallele panna. Ja võimalused selleks on järgnevad:

1. Sügavkülmutamine
Kindlasti praegusel ajal väga levinud ja väga hea moodus kõiksugu saaduste talletamiseks. Ka minul on sügavkülm üpriski täis (no mul on väike sügavkülm kah), sealhulgas sisaldab see lisaks marjadele-moosidele ka mõningad karbid kukeseeni. Puravikke ja muid seeni pole ma sügavkülma pannud, tõenäoliselt ka seetõttu, et kukeseeni minu metsaringil kõige rohkem saada on.
Enne sügavkülma panemist praen mina kukeseened läbi. Sealjuures ilma rasvaineta, et hoidis kauem säiliks. Ehk põhimõtteliselt -  puhastatud (kukeseeni on hea puhastada pintsliga) ja hakitud seened panna kuivale kuumale pannile ja kuumutada, kuni seentest on vesi välja auranud. Ja siis jahutada ning edasi karpi-sügavkülma.
Ja kui nendest seentest süüa tegema hakkan, siis alustuseks panen kuumale pannile kena tüki võid, lisan siis sügavkülmast võetud kukeseened ja praen kergelt läbi, maitsestan ning valmistan neist mingi roa.


Pean ära märkima, et tean, et osad inimesed ei prae seeni enne sügavkülma panemist vaid tõstavad kuuma vee sisse, lasevad seal mõne hetke olla ja siis tõstavad välja. Et saab nii ka. Mina ei tea, ei ole proovinud.


2. Marineerimine
Marineerinud olen mina põhiliselt puravikke, marineeritud kukeseened olid minu jaoks liiga...noh...harjumatu maitsega :D Aga väga paljud kiidavad ka marineeritud kukeseeni. Purki marinaadi alla pandud seened on omamoodi maitsega, minule meeldib neid koos leivaviilakaga lihtsalt niisama süüa.
Puravike marineerimiseks panen siia ka ühe retsepti, loomulikult on marinaadi variante palju-palju veel.

2 kg puravikke
1 sibul
2 porgandit

Marinaadiks:
1 l vett
2 sl soola
2 sl suhkrut
1 loorberileht
3-4 vürtsitera
4 tera nelki
3 sl 30%-list äädikat

Kõigepealt tuleb ratasteks lõigata sibul ja kooritud porgand. Porgandit tuleb enne veidi keeta, et see pehmemaks saaks. Siis keeta marinaad antud komponentidest, jättes välja äädika. Marinaadi sees keeta ka sibulviilud ja lõpus lisada porgandirattad. Marinaadil lasta seista 10 minutit, siis lisada äädikas ja seened ning keeta 10 minutit. Ning koheselt tõsta seened koos marinaadiga steriliseeritud purkidesse ja purgid kaanetada (kellele ei meeldi, et maitseained purki satuvad ja seal aja jooksul veel kangemat maitsest annavad, võivad marinaadi keetmise ajal maitseained marlikotikeses keeta ja selle hiljem välja tõsta) .

3. Kuivatamine
See meetod on minu jaoks uus, proovisin seda esimest korda sellel aastal. Seente kuivatamine toob tugevamalt esile nende maitse ja sel viisil hoidistatud seenes säilivad väga kaua. Kuivatatud seeni võib toidu sees kasutada mitmeti, kas enne veidi kuumas vees seeni leotades ja siis toidule lisades, või teha kuivatatud seentest seenejahu, mille idee sain siit. Niimoodi jahuks tehtud seeni on ju hea kasutada mistahes kastmele või toidule seenemaitse andmiseks.

Seente kuivatamiseks tuleb puhastatud seened lõigata umbes 0,5cm paksusteks viiludeks, laotada ühtlase ühekordse kihina küpsetuspaneriga kaetud ahjuplaadile ja 50*C ahjus, uks irvakil seened ära kuivatada. Minul võttis see aega kümme tundi. Sealjuures on oluline, et seened ei oleks üksteise peal, et nad oleks lõigatud suhteliselt ühepaksusteks ja et ahju uks oleks irvakil. Viimane on seetõttu, et niiskus välja pääseks.
Loomulikult, kellel on võtta puuküttega ahi, millel ka näiteks soemüür, võib proovida seal ääres seeni kuivatada, kasvõi näiteks neid nööri otsa ajades ja siis soemüüri äärde rippuma pannes(muidugi tuleb siis riputada nii, et seened üksteisega kokku ei puutu ja neil ilusti ruumi on).
Kuivatatud puravikud panin paberkotti, seenejahu (mille tarvis siis kuivatatud kukeseened veneaegse kohviveskiga jahuks jahvatasin) panin väikesesse klaaspurki.

Põldmarjad ja moos

Põldmari on põhjamaa privileeg. Vähemalt mulle tundub nii, sest siin lõunas pole mulle küll ükski põldmari otsa komistanud, kui ma metsas käin :) Aga kuna mehe lapsepõlvekodu on Harjumaal, siis viimasel kahel aastal on hästi läinud ja me oleme sinna külla sattunud ka põldmarja hooajal.
Ehk siis viimased paar päeva veetsin seal ja käisin muuhulgas ka koos meheõe ja -emaga metsas marjul.
Tulemuseks oli mitu head liitrit marju, millest sai keedetud moosi. Ning kuna nende majapidamist on sel suvel ka õuntega õnnistatud, siis tegime põldmarja-õunamoosi.

Põldmarja-õunamoos (viis umbes pooleliitrist purki)


1,5 kg puhastatud põldmarju
2,3 kg kooritud ja viilutatud õunu
1,5  kg suhkrut

Panime õunatükid koos majadega potti, lasime mõõdukal kuumusel keema. Keetsime 15 minutit, siis lisasime suhkru ning lasime podiseda, kuni potis oli läikiv ühtlane mass (ehk umbes veel pool tundi).
Veidi aitasime pudrunuiaga kaasa ka, et õunatükkidest lahti saaks ja mõnus paks aga ilma tükkideta moos saaks. :)

Ning seejärel valasime moosi steriliseeritud purkidesse, mille sulgesime kohe. Moos maitses hea ja huvitav, polnud liialt "kange", mida puhas põldmarjamoos minu jaoks oleks vaid mõnusalt paras.

Punasesõstraželee

Kuni eelmise suveni ei hinnanud ma punaseid sõstraid eriti-sellised hapud ja üldse mitte mõnusad koormate viisi niisama süüa. Pealegi, moosikeetmise tarvis puhastamine oli ülitüütu. Aga pärast seda, kui ma allkirjeldatud moosi esimest korda tegin, teatasin teistele pereliikmetele, et järgmisel aastal võtan kõik sõstrad endale ja teen ainult seda kaunist helepunast želeed :)
No nii see asi päris ei läinud ning mahlaks ja niisama söömiseks jätkus neid ikka ka. Aga moosi sai keedetud päris korralik laar. Ja see moos meeldib-maitseb tõesti kõigile. Ja näeb ülikaunis välja.
Retsept nami-namist. Kogus ühe liitri moosi jaoks.

1 kg punaseid sõstraid
1 kg suhkrut


Sõstrad, olles põõsa otsast kaussi korjatud, tuleb ära pesta. Sealjuures puhastada pole vaja, varred võivad külge jääda (on ju mugav :). Kui marjad pestud, tuleb nad potti panna ja aeglaselt, mõõdukal kuumusel keema lasta.

Sealjuures mõõdukas kuumus on oluline, sest tean (mitte küll omadest kogemustest), et liiga tugevat kuumust kasutades on see moos suudetud ka põhja kõrvetada. Keema laskmise ajal tuleks marju puulusikaga õrnalt suruda, et neid rohkem katki teha ja rohkem mahla välja tuleks. (siis on ka põhja kõrbemise oht väiksem).
Kui marjad on keema tõusnud, keeta segu umbes kümme minutit. Siis lisada suhkur ja segada, kuni suhkur on sulanud. Lasta uuesti keema tõusta ning keeta veel umbes kaheksa-kümme minutit tugeval kuumusel.

Seejärel tuleb segu läbi peene sõela kurnata (nami-namis on kirjas, et väga klaari tarretise saab, kui sõelale panna kahekordne marli- no ei tea, ei ole proovinud, sest pole selleks vajadust näinud) ja tõsta steriliseeritud purkidesse, mis koheselt sulgeda.
Ja valmis ta ongi. Imehea nii röstsaiale, pannkookidele kui ka näiteks beseerulli sisse. Besee ja vahukoorega ideaalne! :)

P.S Tõele au andes pean mainima, et üleval ära toodud suhkru kogus on paras siis, kui sõstrad on kõik ilusti-kenasti küpsed. Kui nad on veel suhteliselt varajased (no et mõni hele mari ikka ka veel sees on), nagu mul see aasta oli, siis võib suhkrut veidi vähem panna. Mina keetsin ühe laari moosi nii, et marju oli 3,5 kilo, aga suhkrut panin vaid 3 kg. Ja tarretus ka kenasti. Aga nagu juba mainitud, marjad olid üpriski varased veel, alumisetel okstel olevad marjad olid veel heledad.