Lihtne šokolaadivaht koorelikööriga

November on minu jaoks šokolaadikuu. Ma ei tea, miks. Aga ühtegi teise kuusse ei sobi šokolaadi söömine paremini kui novembrisse. Tõsi, kalendrit vaadates näen, et täna on viimane november ja see postitus jõuab siia alles nüüd. Aga ikkagi novembris :P

Magustoit, mis hästi lihtne, aga hästi maitsev. Kooreliköör on vabatahtlik, aga mulle ta mekk meeldis.

Kahele-kolmele

2 dl 35%list rõõska koort
100 g tumedat šokolaadi
1 tl vanillisuhkrut
20 ml (Vana Tallinna) koorelikööri

Sulatasin šokolaadi vesivannil (panin šokolaadi pisikesse kaussi, mille omakorda suuremasse kaussi, kus oli kuum vesi. Lasin šokolaadil aeglaselt sulada). Vahustasin koore koos vanillisuhkruga pehmeks vahuks, siis niristasin hulka sulašokolaadi, samal ajal edasi vispeldades. Viimasena segasin hulka koorelikööri.
Panin portsjonivormidesse ja paariks tunniks külma (pole väga kohustuslik, võib kohe ka sööma asuda).

Kihiline porgandikook sünnipäevalauale

Nii blogi kui mina oleme taas aastakese vanemad. Juhhuu :D Ja selpuhul kooki kah:

Sünnipäevalauale passib suurepäraselt porgandikook - magus ja mahlane ning piisavalt eriline. Mina leidsin sellise retsepti Sille Vadi toredast kokaraamatust "Ahvatluste aasta", mis peidab endas palju põnevaid magusroogade retsepte. Nende hulgas olnud porgandikook oli just selline, mis kahtlemata teoks pidi saama!

Mina annan siin koogi koguse kahekordistatult, sest väike kook on narrimine :D Ja hapukoorekreemi panin ka rohkem.

Poole ahjuplaadi suuruse koogi jaoks:

Porgandibiskviidid:

6 muna

250 g suhkrut

200 g sulatatud võid

200 g mandlijahu

100 g nisujahu

4 tl küpsetuspulbrit

800 g porgandeid

Kreem:

700 g (mina panin 1kg) 20%list hapukoort 

ühe apelsini riivitud koor

50 g tuhksuhkrut (panin vist tsipa rohkem)

Peale:

100 g hakitud mandleid

Kloppisin munad suhkruga lahti, lisasin sulatatud või ja omavahel segatud kuivained. Segasin läbi, siis lisasin peenelt riivitud porgandi ning segasin taigna ühtlaseks. Jaotasin taigna kahe küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadi vahel ning küpsetasin neid 200*C ahjus 15 minutit, kuniks porgandikollane biskviit pealt mõnest kohast juba pruunikamaks tõmbus. Siis tõstsin plaadid ahjust välja ja lasin taignaplaatidel jahtuda.

Vahepeal segasin kokku kreemi: panin hapukoore kaussi, lisasin apelsinikoore ja suhkru ning segasin ühtlaseks. 

Lõikasin jahtunud biskviidiplaadid pooleks, saades neli plaati (igaüks poole ahjuplaadi suurune). Tõstsin esimese biskviidiplaadi alusele, määrisin peale neljandiku kreemi. Siis katsin teise biskviidiplaadiga, määrisin taas peale neljandiku kreemi. Ja kordasin nii, kuniks kreem ja biskviidid olid otsas. Viimaseks kihiks jäänud hapukoorekreemile puistasin peale hakitud mandlid.

Lasin üleöö külmkapis taheneda ja nautisin järgmisel päeval :)

Pihlaka-kamatort "Põlispuu"

Mulle meeldib Eestimaa. Justnimelt see maa- see loodus ja tunne, mis tekib, kui siin olla ja kõndida. Ma võin mingi aeg elada linnas, nautida neid mugavusi, mis linnaelu annab, üldse mitte maale mõelda, aga siiski jõuab ühel hetkel ette see piir, mil ma tahan tagasi. Tagasi sinna, kus lõhnab just nii, nagu peab. Tagasi sinna, kus tunne on just see õige.

Minu kodukandis on üks tamm, mis mind rõõmustab ja vajadusel lohutab. Ma ei tea, kuidas ta seda oskab, aga hea, et ta olemas on.  :)

Tort "Põlispuu"

Biskviit:

3 muna

1,25 dl suhkrut

0,75 dl nisujahu

0,75 dl kartulitärklist

0,5 tl küpsetuspulbrit

Kamavaht:

4 dl 35%list rõõska koort

5 sl kamajahu

4 sl suhkrut

Pihlakavaht:

4 dl 35%list rõõska koort

kuni 1 dl suhkrut (maitse järgi!)

4 dl pihlakapüreed (4 dl pihlakaid + 0,5 dl vett koos püreestada)

4 lehte želatiini

Vahele:

0,5 dl pihlakapüreed (u 0,75 dl pihlakaid + veidi vett koos püreestada)

Kaunistamiseks:

150 g tumedat šokolaadi

Tordi valmistamiseks alustasin biskviidi tegemisest: vahustasin munad suhkruga tugevaks heledaks vahuks, seejärel sõelusin juurde omavahel segatud kuivained. Segasin ettevaatlikult taigna ühtlaseks ja valasin 20cm lahtikäivasse koogivormi. Küpsetasin 200*C juures umbes 15-20 minutit, kuniks tordipõhi oli pealt kena ja pruun. Lasin biskviitpõhjal jahtuda ja eemaldasin vormist. Seejärel lõikasin kaheks kihiks.

Kamavahu valmistamiseks vahustasin rõõsa koore suhkruga tugevaks vahuks, seejärel segasin juurde kamajahu.

Pihlakavahu tegemiseks valmistasin esmalt pihlakapüree: võtsin sügavkülmutatud pihlakad, lasin neil sulada. Siis lisasin veidi vett ja püreestasin massi saumikseri abil hoolikalt.

Kui püree valmis, vahustasin rõõsa koore suhkruga tugevaks vahuks ja lisasin pihlakapüree. Segasin läbi, saades vedelamapoolse roosa vahu.

Panin želatiini külma vette viieks minutiks paisuma, siis vajutasin paisunud lehed käte vahel veidi kuivemaks, asetasin nad kruusi ja valasin peale veidi äsja keedetud vett. Lahustasin kuumas vees želatiinilehed ning segasin saadud vedeliku pihlakavahu hulka (ettevaatlikult, esmalt veidi pihlakavahtu želatiinivedeliku hulka lisades, et temperatuurid ühtlustuks ning alles siis segu ülejäänud pihlakavahu hulka segades).

Tort enne kamavahuga katmist ja kaunistamist

Tordi kokkupanemiseks asetasin ühe biskviitpõhjaketta 20 cm lahtikäiva tordivormi põhja, lisasin pool kamavahust. Tõstsin peale teise biskviitpõhja ja määrisin peale pihlakapüree. Valasin peale kogu pihlakavahu ning asetasin tordi üleöö külmkappi tahenema. 

Järgmisel päeval tõstsin tordi külmikust välja, eemaldasin ettevaatlikult vormist ja asetasin alusele. Määrisin peale ülejäänud poole kamavahust ning kaunistasin sulatatud šokolaadiga (ja konkreetse tordi puhul ka beseest valmistatud puuga, mis šokolaadiga üle pintseldatud).

* Pihlakad võiks kindlasti olla eelnevalt sügavkülmutatud või sügisel puu otsas veidi külma saanud, siis nad ei ole nii mõrud.

* Pihlakapüreed tegin selle tordi jaoks umbes 5 dl pihlakatest. Väga täpselt ei mõõtnud, seega vabandan, kui kellelgi jääb püreed veidi üle või puudu.

* Pihlakapüree jaoks ei näinud vajadust pihlakaid keeta, piisas niisama sulanud pihlakate püreestamisest. Saigi hea pihlakase maitse ja kena värvi. Veidi vett lisasin püreestamise ajal küll, muidu oleks segu liiga tahke. * Püree läbi sõela ajamises vajadust ei näinud, peened tükid ei seganud söömisel mitte kuidagi :)

* Biskviidil lõikasin mina servad ära- et nad liialt tihked õrna tordi sees ei jääks. Lõikasin ära ja pealmise ketta, mis minu arvates liialt tume (ja seeläbi teise maitsega) oli.

* Biskviiti lisaks immutada ei ole vaja.

* Zelatiini lisamisel tuleb olla hoolikas ja segude temperatuurid ühtlustada, muidu võib juhtuda, et želatiin läheb tükki.

* Piltidel olev puu on tehtud beseest- valmistasin kaks puupoolt, mille hiljem omavahel šokolaadiga kokku panin- nii jäi puu võra osas kena ruumiline efekt ning juured jäid igas suunas laiali ning toetasid puud tordil. Pealt pintseldasin puu sulašokolaadiga üle, et jääks kena struktuurne väljanägemine.

Lumise efekti andmiseks puistasin peale tuhksuhkrut

* Nami-Nami kokandusfoorumis toimub kuuendat aastat äge tordivõistlus isamaaliste tortide auks. Esitasin oma tordi ka sinna. Võistlust soovitan piiluma minna, sealt leiab nii ägedaid tordiideid! :)

* Tort sai eespool mainitud tordivõistlusel huvitava šokolaadi kasutamise eest eriauhinna ning pisikesel Facebooki hääletusel rahva lemmiku tiitli. Aitäh :)

Rõõmsaid ja maitsvaid pühi!

Soovin kõikidele sõpradele-tuttavatele ja toredatele blogilugejatele mõnusaid jõulupühi! Et silm säraks ja naeratus oleks näol :) Aitäh teile kõigile, et olemas olete. :)

Ja et sel ajal, kui praad ahjus küpseb, midagi näksida oleks, valmistage jõuluhõngulisi mandleid (sarapuupähklid sobivad ka kenasti). Mõnusad!  

300g terveid mandleid

1 munavalge

1 dl suhkrut

2 sl külma vett

1 tl jahvatatud kaneeli

2 tl piparkoogimaitseainet

1 tl jahvatatud pomerantsikoort (avastasin, et Meiral on selline maitseaine oma valikus)

0,5 tl soola

Kuumutasin ahju 160*C-ni. Segasin kõik komponendid hoolikalt omavahel. Laotasin mandlid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja panin ahju. Lasin umbkaudu 35 minutit ahjus röstida, aeg-ajalt mandleid segades. Seejärel tõstsin ahjust välja ja lasin jahtuda. 

Punapeedimüsli

No vahel lihtsalt tuleb hulle ideid :D Kusjuures, üpriski sageli, aga aeg-ajalt nad vaid katsetusteks jäävadki. See müsli aga sai väga hea! Õrnalt roosaka varjundiga, magusaid punapeeditükke täis. 

Tükid siis suhkrustatud. Sellest alustangi.

Suhkrustatud punapeet

1 dl suhkrut
1,5 dl vett
1,5 dl tooreid punapeedikuubikuid, u 1x1x1cm suured

Panin vee ja suhkru kastrulisse ning selle madalale tulele. Kuumutasin aeglaselt kuni suhkru lahustumiseni ja siis kuni sinnamaani, mis siirup keema hakkas. Seejärel lisasin punapeedikuubikud ja lasin umbes tunnikese podiseda. Aeg-ajalt segasin kah.

Kui tunnike möödas, tõstsin kuubikud siirupist välja (küpsetuspaberile) ja lasin üleöö õhu käes kuivada. 

Kasutada saab müslis, küpsetistes... maitselt väga-väga magusad ja loomulikult punapeedised :)

Mesimagus punapeedimüsli

250g kaerahelbeid

1 dl paisutet riisi

0,5 dl seemnesegu (minul seesami-ja linaseemned)

0,5 dl rosinaid

1 dl suhkrustatud punapeeditükke

1,25 dl vedelat mett

3 sl punapeedimahla (riivisin toorest punapeeti ja pigistasin mahla välja)

Segasin kaerahelbed paisutatud riisiga ja seemnetega. Valasin peale omavahel segatud mee ja punapeedivedeliku ja segasin läbi. Kallasin segu küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, ajasin ühtlaselt laiali ja röstisin 180*C juures umbes 25 minutit, kuni segu oli kuiv ja krõbe (paar korda käisin segamas ka). Tõstsin plaadi ahjust välja ja lasin müslil jahtuda.

Jahtunud müslile segasin sisse rosinad ja punapeeditükid.

Hoida õhukindlas nõus.

Müsli ise punapeedimaitsega ei jää, mesine jääb. Ja punapeeditükid sobivad sinna ideaalselt. :)

Vaarikatega šokolaadivahutort

Vahepeal lihtsat tekib isu tordi järele. Ilma igasuguse suurema põhjuseta, aga pidev ja kuklas kummitav kuni sinnamaani, mil tort ükskord söödud saab. Olukorra lahendab edukalt poodi sefiiritordi järele minek või sammude seadmine Werneri kohvikusse. Või siis pole muud teha, kui tõsta munad külmkapist biskviiditeoks välja ja sobrada veidi kappides, kuni leidub piisavalt kraami, et üks tort kokku panna. Soovitatavalt võimalikult kreemjas ja õhuline. Nagu alljärgnev :)

Ja põhjust tordi söömiseks polegi ju vaja, torti võib alati süüa :) Või no kui väga vaja on, siis ütleme, et see tort oli tähistamaks nõudepesumasina kolimist meie kööki. Mis mulle muidugi väga rõõmu teeb.

Pildil olev tort on tehtud pisikese, 12 cm läbimõõduga vormiga, aga retsepti panen ikka veidi asjalikuma tordi jaoks, 20cm jaoks. :)

Biskviit:

2 muna

0,5 dl suhkrut

0,5 dl nisujahu

0,5 dl kartulitärklist

0,5 tl küpsetuspulbrit

Kreem:

4 dl 35%list rõõska koort

4 sl suhkrut

200g tumedat šokolaadi

4 sl piima

Vahele:

200g vaarikaid

Biskviidi tegemiseks vahustasin munad suhkruga tugevaks heledaks vahuks, siis sõelusin hulka omavahel kokkusegatud kuivained ja segasin ettevaatlikult taigna ühtlaseks. Valasin saadud segu 20cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi ja küpsetasin 180*C juures pool tundi, kuni biskviit oli küps (katsudes kergelt vetruv, pealt pruun). Siis tõstsin biskviidi ahjust välja ja lasin täielikult jahtuda.

Vahu tegemiseks kuumutasin keemiseni piima, lisasin sellesse tükeldatud šokolaadi ja segasin, kuni šokolaad oli sulanud (vajadusel kuumutada veidi veel, aga ettevaatlikult ja madalal kuumusel). Sulanud šokolaadil lasin jahtuda.

Vahustasin koore suhkruga tugevaks vahuks. Segasin jahtunud sulašokolaadi vahukoore hulka (segada võimalikult vähe!).

Ja edasi jäi tort kokku panna. Lõikasin biskviidi kaheks kettaks ja mõlemal kettal servad ära. Et alles jääks vaid pehme biskviidiosa. Panin ühe biskviidiketta lahtikäiva tordivormi põhja (mida väiksem tort teha, seda suurema tõenäosusega on vaja tordivormile kõrgemad servad ehitada, kuna vahtu on palju. Näiteks 12cm vormis tehes tuli tort kaks korda nii kõrge, kui esialgsed vormi servad)  ja katsin poolte vaarikatega. Tõstsin peale peaaegu poole šokolaadivahust ja silusin ühtlaseks. Seejärel tõstsin peale teise biskviidiketta, katsin ülejäänud vaarikatega ja tõstsin peale allesjäänud šokolaadivahu. Seejärel tõstsin tordi külmkappi ja lasin järgmise päevani taheneda. 

Nagu näha, pole biskviiti immutada vaja, kuna šokolaadisest vahust imbub biskviidi
sisse piisavalt niiskust. Läbilõikel jääb mulje, nagu biskviiti ei oleksi :D Ja ega teda
söömisel ka väga tunda polnud.

Järgmisel päeval eemaldasin ettevaatlikult vormi, kaunistasin tordi šokolaadilaastukestega ning asusin sööma :)

Mõnus hommikune banaaniamps

Hommikuti on hea midagi süüa. Hommikuti on hea midagi head süüa :) Aga kuna on hommik, siis ei tohi (üldjuhul) söögitegemine kaua aega võtta- sest muidu jõuab vaaritades juba lõuna kätte ja siis on uut sööki vaja :D

Alljärgnev on väga lihtne ja maitsev hommikune magusroog, mille tegemiseks läheb vaja võileivagrilli. Mul juhtumisi üks selline kapiserval paikneb, aeg-ajalt leiab kasutust ka, peamiselt juustusaiade tegemiseks. Nüüd aga sai talle midagi magusat kõhtu küpsema pandud. Banaan küpseb pehmeks ja magusaks, mesi ja kaneel täiendavad. Lihtne ja maitsev!

Kahele.

neli viilu röstsaia (mul oli täistera)

üks suur banaan

neli supilusikat mett

veidi jahvatatud kaneeli

Koorisin banaani ja viilutasin õhukesteks ratasteks. Määrisin igale röstsaiaviilule lusikatäie mett. Seejärel ladusin kahele saiaviilule ühtlaselt peale banaanirattad, riputasin peale veidi kaneeli ja panin ülejäänud saiaviilud peale. Ikka nii, et meega pooled jäävad banaanide vastu. Seejärel küpsetasin võileivagrilli vahel kuldpruuniks ja serveerisin soojalt. 

Minu võileivagrill lõikas kandilise saia kaheks kolmnurgaks- see pole üldsegi kohustuslik :)

Kohupiimaküpsised

Mõnusad pisikesed küpsiseampsud, mis tänu kohupiimale seest kergelt pehmed ja pealt mõnusalt krõbedad. Minu arvates parimad küpsetamisele järgneval päeval (või noh, pigem täielikult jahtununa), kuigi söön neid alati ka soojast peast paraja portsu ära. Retsept Nami-Nami kokandusportaalist.

Kindlasti tasub lisandina katsetada erinevad seemneid, näiteks sobivad minu arvates küpsiste peale väga hästi mooniseemned. Aga ka köömned, linaseemned, kõrvitsaseemned... nagu parajasti küpsetaja eelistus on.

200 g kuivemat kohupiima (torukohupiim on selleks liiga vedel!)

100 g võid

85 -100 g suhkrut (kui teen nt köömnetega küpsiseid, panen vähem suhkrut, et saada mitte nii magusad küpsised. Ilma katteta tehes panen rohkem suhkrut)

300 g nisujahu

1,5 tl küpsetuspulbrit

1 tl vanillisuhkrut

näpuotsaga soola

Panin kõik ained kaussi ja mudisin käte abil ühtlaseks massiks (alguses tekib puru ja siis sõtkun taignaks). Sama saab kiirelt teha ka köögikombaini abil. 

Edasi võtan jaokaupa tainast, rullin selle käte vahel umbes pöidla jämeduseks ja siis lõikan umbes 2cm pikkusteks jupikesteks. Laon saadud tükikesed küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile (küpsiste vahele tuleb paar cm ruumi ka jätta, nad kerkivad!) ja kui soovin, määrin pealt munaga ja raputan peale seemneid. Siis küpsetan 200*C juures, kuni küpsised on pealt helepruunikad- see võtab umbkaudu 15 minutit aega. 

Kaeraküpsised šokolaaditükkidega

Kaeraküpsised on mõnusad ja toitvad. Puistasin neile sisse ka veel šokolaaditükke, siis maitsesid eriti hästi :)
Mina tegin küpsiseid kiirkaerahelvestest, et taigen oleks ühtlane mass ja suuri tükke ei eristuks. Loomulikult võib küpsiseid teha ka tavalistest kaerahelvestest, siis jäävad viimased lihtsalt rohkem eristuma.

150 g toasooja võid
1 muna
125 g demerara suhkrut
100 g nisujahu
1 sl magustamata kakaod
1 tl küpsetuspulbrit
5 dl kiirkaerahelbeid
75 g tumedat šokolaadi

Vahustasin toasooja või suhkurga kohevaks, siis lisasin muna ja vahustasin minutikese veel. Teises kausis segasin omavahel kuivained, siis lisasin need muna-võivahule. Segasin taigna kokku. Hakkisin 50g šokolaadi pisikesteks tükkideks ja segasin taignasse.

Vormisin taignast väikesed pallikesed, vajutasin lapikuks ja asetasin ahjuplaadile (mida lapikumad, seda parem). Küpsetasin 175*c ahjus 12-15 minutit. Siis tõstsin ahjust välja ja lasin jahtuda.

Sulatasin allesjäänud šokolaadi ja niristasin jahtunud küpsistele peale šokolaaditriibud. Lasin taheneda.

Kreemised kakaoküpsised

Mõnusad küpsised, mille vahele saab teha just meelepärase kreemi :) Kogus umbkaudu 30 küpsist.

Küpsised:
1 dl magustamata kakaod
2,5 dl nisujahu
1 muna
100 g toasooja võid
1 dl tuhsuhkrut


Kreem:
50 g toasooja võid
2 sl kondenspiima
2 dl tuhksuhkrut
maitseks näiteks pool tl lahustuva kohvi pulbrit või vanilliekstrakti

Küpsisetaigna tegemiseks vahusta toasoe või suhkruga heledaks vahuks. Seejärel vahusta juurde muna. Lisa kuivained ja sega taigen ühtlaseks. Pane taignapall kümnekonnaks minutiks külmikusse tahenema, samal ajal pane ahi 180 kraadi juurde soenema.

Seisnud taigen rulli poole sentimeetri paksuseks ja lõika väikse vormiga ümarad kettad (mina kasutasin pitsi). Pane küpsised ahjuplaadile ja küpseta 180 kraadi juures kümmekond minutit- just nii, et küpsised parajalt tahenenud on. Edasi lase küpsistel jahtuda.
Valmista kreem: sega kõik koostisained ja maitseks kas lahustav kohv või vanilliekstrakt. Saadud kreem pane pritskotti, pritsi pooltele küpsistele kreem, teine pool küpsiseid suru peale.

Moosimusid

Moosimusid on nami-namis hästi popiks saanud küpsisekesed. Olemuselt on nad head võiküpsised, mille keskel mõnus lohukesetäis maitsvat moosi. Rootsimaal, kust need küpsised tulevad, on kasutusel vaarikamoos, mina leian, et on tore teha ühest plaaditäiest mitme erineva maitsega küpsiseid. Viimati kasutasin punasesõstraželeed, põldmarajamoosi ja apelsini-õunamoosi. Esimest kahte kiidan väga, õuna-apelsinimoos jäia aga küpsiste kõrval veidi maitselt kahvatuks (samas, nii ilusad kollased küpsised said :D ).
Antud kogusest sain umbes 30 neljasentimeetrist küpsisekettakest. Retsept siit.

200 g toasooja võid
1 dl tuhksuhkrut
4 dl nisujahu
1 dl kartulitärklist
soola
täidiseks paksemat moosi

Taigna jaoks tuleb pehme või tuhksuhkruga vahule hõõruda. Mina teen seda puuslusikaga. Siis lisada kuivained ja segada taigen ühtlaseks. Edasi vormida käte vahel taignast väiksed pallikesed, panna need ahjuplaadile ja vajutada iga pallike pöidla abil lapikumaks, nii et keskele jääb lohuke.
Edasi täita taiganapallikeste lohukesed meelepärase moosiga.

Küpsetada 180*C juures umbes 15 minutit, kui küpsised tahenenud on (väga pruuniks nad minna ei tohiks). Lasta jahtuda ja asuda maiustama :)

Parimad šokolaadimuffinid

 Ilus, kas pole? Natuke päikest, "natuke" lund, paar suuski ja maalapp. Ääretult mõnus on värskes õhus suuskadel paar tiiru maha sõita ja siis tuppa tulles soojalt lõhnavaid muhvikesi sööma asuda. Kõrvale kas külm piim või soe tee, olenevalt eelistustest- oehh.... . . :) Kuigi kui aus olla, siis olen mina siiamaani neid kahte asja eraldi teinud, aga peaks ikka kuidagi üritama suusatamise ja šokolaadimuffinid ühele päevale sättida.

Pean tunnistama, et mind pidevalt isutab mõne hea šokolaadise koogi/küpsetise järgi, kuid pettun tihti, kui kook valmis saab. Ja peamiselt seepärast, et liiga vähe šokolaadine kook jääb lahjaks aga liialt šokolaadine kook on jällegi.. noh, liiga šokolaadine- ma pole just kõige suurem kakao-šokolaadimaitse fänn.
Seega olen otsinud retsepti, mis rahuldaks minu šokolaadisoovi, aga ei pakuks sellega üle, ning peab ütlema, et need muffinid on ideaalsed. Ma olen nendega nii-nii-nii rahul.

 Retsept on pärit Nami-namist ja on kenasti kirjas ka Nami-nami kokaraamatus. Viimane on väga tore, asjalik ja soe kokaraamat, mida kõigile soovitada võin. Minule annab selle lugemine nii koduse tunde :) Lugege ja kokake ka-söögid saavad head ja tuju samuti ;)
Antud kogusest saab 12 kuhjaga muhvikest.

2 suurt muna
125 g fariinsuhkrut (sobib tavaline ka)
135g nisujahu
3 sl kakaopulbrit
1 tl küpsetuspulbrit
2 tl vanilliekstrakti
150g hapukoort
50g sulavõid
100g jämedalt hakitud šokolaadi

Alustuseks vahustasin munad suhkruga kohevaks vahuks. Siis segasin teises kausis kuivained omavahel segamini. Viimased segasin vaheldumisi hapukoore ja jahtunud sulavõiga munavahu hulka. Lõpuks lisasin veel vanilliekstrakti ja segasin selle koos hakitud šokolaadiga taignasse.
Jaotasin saadud taigna muffinivormidesse ja küpsetasin 200*C juures umbes 20 minutit (nii 15-20 minutit läheb aega).

Muhvikesed maitsevad hästi nii soojalt kui jahtunult ja sinisilmsed maiasmokad on ülimalt rahul!

Vaarika-jäätisetort karamellistatud leivaga

Väljas on külm, sajab laia lund ja üks tsipake pikem nädalavahetus ootab ees. Kes külma väga ei karda ja sooviks jõululauale pakutavat kooki/magustoitu veidi varem valmis teha, soovitan teha jäätisetorti. Ja serveerida seda näiteks kuuma pohla/jõhvikakastmega. Ning miks mitte ei võiks see jäätisetort olla vaarikane :)
Antud kogusest saab ühe 20cm tordi.

6 viilu leiba
1 dl suhkrut
50g võid


4dl 35%-list rõõska koort
300g suhkruga kondenspiima
300g vaarikaid

Alustuseks purustada rukkileivaviilud köögikombaini abil peeneks (võib muidugi kasutada ka valmis riivleiba). Seejärel sulatada pannil või, lisada leivapuru ja suhkur ning kuumutada pidevalt segades kümmekond minutit, kuni leivapuru on mõnusalt pruun. Valada puru suurele alusele ja lasta jahtuda (jahtumise ajal võib paar korda segada, et leivapuru suuri tükke ei moodustaks).
Vaarikad püreestada (kui kasutada külmutatud vaarikaid, siis lasta neil enne sulada) ning suruda läbi sõela, et seemned eemaldada.
Vahukoor vahustada pehmetipuliseks vahuks, seejärel lisada kondenspiim ning see vahukoorega hoolikalt ära segada. Segada õrnalt sisse ka vaarikapüree(segu võib jätta ka kergelt triibuliseks-seda huvitavam tort).

Tordi kokkupanemiseks võtta 20 cm läbimõõduga vorm, tõsta põhja kolmandik vahukooresegust, seejärel raputada peale pool leivapurust. Ettevaatlikult tõsta leivapuru peale järgmine kolmandik vahukoorekreemist ning raputada peale ülejäänud leivapuru. Viimaseks tõsta ettevaatlikult peale viimane osa vahukoorekreemist, katta koogivorm kilega ja lasta vähemalt üleöö sügavkülmas taheneda.
Et tort vormist hästi eemalduks, võib vormi pooleks minutiks kuuma vee sisse tõsta ning siis tort alusele välja kummutada. Kaunistada meelepäraselt (pildil kaunistatud tumeda šokolaadi ja vaarikatega).

Esitasin tordi ka Leiburi retseptivõistlusele, kus seda peeti auhinna vääriliseks :)

Piparkoogitaignast, -majast ja paarist kuusest

Ühel kaunil laupäevasel päeval, mitte väga palju aega tagasi, saime Koopatibiga kokku, et ellu viia meie suur piparkoogimaja plaan. Mõtted olid head ja toredad, aga ju ei olnud ette nähtud, et meie plaanid ka läbi viidud saavad.
Pärast mõne vajaliku tarviku purunemist, lumetormist põhjustatud autojamasid ja kuidagi "udus" olevat olekut, mis meid mõlemat vajalikke toiminguid unustama pani, istusime kahekesi minu väikse köögi tubli puulaua taga, jõime kakaod ning sõime kooki ja tõdesime, et täna ei ole ikka "see" päev. Kõrval seisis kuhi valmistehtud piparkoogimaja juppe, mõned kõrbenud, mõned purunenud, kerkinud nii, nagu meie seda ei soovinud, ilma aknaklaasideta ja üleüldse õnnetud.

Aga kuna me mõlemad oleme loomu poolest rõõmsad inimesed, siis äge muretsege, meie ühisplaan toredate mõtetega tuleb veel kunagi! Ilmselt tuleval aastal...

Kuna tol päeval piparkookidest ja majadest asja ei saanud, panin ma valmistehtud taigna külma tagasi ja jäin paremat aega ootama. Järgmisel hommikul oli veel suhteliselt norus, et mul piparkoogimaja ei ole, kuid õnneks tuli päeva peale tahtmine tagasi ja pisike maja sai siiski valmis tehtud. Ilma Koopatibita, ilma suurema tseremooniata ja projektita.

Nagu me kõik teame, on väga palju erinevaid piparkoogitaigna plaane. Ning kuigi poes on väga palju valmis taigent olemas, soovitan viimase siiski ise kodus valmis teha. Taignategemise protsess on tegelikult lihtne, kõik valmib kiiresti ning maitseb vägagi hästi. Mina siin kiidan nami-nami piparkoogitaigent, olen seda viimastel aastatel teinud ning kõik piparkoogisöödikud on väga rahul olnud. Kogus u 1,3-1,4 kg.

2 dl e 250g siirupit
2 dl e 170g suhkrut
1 pakk piparkoogimaitseainet 
või ise kokku segatud vürtside segu
( näiteks 1 sl jahvatatud kaneeli +
2 tl jahvatatud nelki +
1 sl jahvatatud kardemoni +
1 tl ingveripulbrit)
250g võid
2 muna
600g e 10 dl nisujahu
2 tl söögisoodat


Esiteks ei viitsi mina ise siirupi keetmisega vaeva näha, kasutan DanSukkeri tumedat valmissiirupit, leidub peaaegu igas selveris-rimis-prismas jne. Piparkoogimaitseaineid on poes SantaMaria oma ja Meira oma, mulle meeldivad mõlemad, Meira oma aga on mahedam ja mina, suure kardemonisõbrana, lisan sinna alati ka kardemoni juurde.

Taigna tegemiseks segasin potikeses kokku siirupi, suhkru ja maitseained, lasin segul keema tõusta. Siis eemaldasin potikese tulelt, lisasin juurde tükeldatud või ja segasin, kuni või oli sulanud. Seejärel vispeldasin ükshaaval juurde munad.
Jahu ja sooda segasin enne omavahel läbi ja seejärel lisasin siirupi-munasegule. Töötlesin jahu taignasse, sõtkusin korralikult ühtlaseks, keerasin taigna toidukilesse ja panin külmkappi. Lasen taignal alati minimaalselt 24h külmas taheneda, veel parem on, kui küpsetama asuda alles paar-kolm päeva hiljem.
NB! kuna soojast peast on taigen pehmem, siis on oht jahu liialt panna. Minul ei ole kunagi üle 10 dl jahu kulunud, pigem olen piirdunud 9 dl'ga ning jätnud taigna veidi pehmema. Sest rullimise ajal saab alati jahu lisada, kui vaja.

Maja tegemiseks on hea, kui on olemas šabloonid. Siis ei tule majakene liialt kõver :) Praegusel ajal on müüa ka valmis lõikevorme, mis paraja suurusega maja kokku annavad, aga sobib täiesti, kui otsida internetis või ise joonestada kokkusobiva maja detailid, need papile ümber joonistada ja nende alusel piparkoogitaignast tükid välja lõigata.
Et välistada seinet jm tükkide panidumist, soovitan taigna rullida otse küpsetuspaberile, siis seal peal tükid välja lõigata ja liigne tainas eemaldada- nii ei pea maja tükke enam liigutama. Ja kes tahab majale klaasist aknaid, uhmerdagu puruks veidi klaaskomme (Kalevi barbarissi, piparmünid jne-need, kus moosi ei ole) ning täitku aknaavad puruga. Komm sulab ahjus ilusaks klaasiks.
Piparkooke (sh maja detaile) küpsetada 200*c juures 7-9 minutit, väga pruuniks ei tasu lasta. Maja detailid lasta kindlasti maha jahtuda samal plaadil, et nad jahtudes sirgeks taheneks.

Kui maja tükid on jahtunud, võib neid hakata kokku panema. Tean, et selleks kasutatakse suhkrusiirupit, mis kiirelt taheneks, aga mina panin maja kokku niisama glasuuri abil. (Glasuurist on juttu siin.) Glasuuriga maja ehitades tuleb silmas pidada, et kui alguses seinad kokku panna, siis tuleb ikka piisavalt kaua neil taheneda lasta, enne, kui katust ehitama hakata. Muidu vajutab katuse raskus seinad lihtsalt laiali. Seega kannatust!

Kui keegi plaanib maja väga keeruliselt kaunistada, siis võiks seda vist teha enne maja kokkupanemist- nii on lihtsam. Mina kaunistasin maja pärast kokkupanekut, aga minul ei olnud seal midagi keerulist kah.


Maja kõrvale tegin ka paar kuusekest, lõigates nad enne ahju panemist nii, nagu pildid näha. Kui kuused küpsetatud ja jahtunud, panin nad ettevaatlikult üksteise sisse ja kaunistasin. Lihtne, ilus ja mugav viis, kuidas kuuski püsti seisma saada. :)

Ja selline saigi minu selle aasta päkkapikkudele mõeldud kodu. Hubane, armas, roheliste aknaklaasidega, mille tagant kuused paistavad.

Värvilist piparkoogiglasuuri...

... minu stiilis :D
Minu kunagised katsetused martsipani värvimisest looduslikul teel kerkisid uuesti pähe otseloomulikult nüüd, jõuluajal, kui piparkookide kaunistamine aktuaalne on. Kuigi pean tõdema, et mulle maitsevad ilma glasuurita piparkoogid ka... Midagi revolutsioonilist mu katsetustes ei ole, kindlasti on kõik elu jooksul kakaoga glasuuri pruuniks värvinud ja mahlaga roosaks. Igatahes, täna köögis glasuuriga mängides oli tore, piparkoogid pole ammu olnud nii rohkelt kaunistatud ja mitte kunagi olnud nii värvilised.
Glasuuri tegemiseks kasutan mina munavalget. Ühe munavalge kohta 3-4 dl tuhksuhkrut. Teha parajalt paks segu :D Ja ongi kena valge glasuur olemas.
Mina ei ole toorest muna kunagi kartnud, pealegi jääb munavalgega mõnus kõvaks kuivav glasuur. Kes aga munavalget vältida tahab, kasutagu siin küpsise teemas ära toodud glasuuritegemise meetodit. Tuhksuhkur, vesi (ja värv), (veidi kuumutada) ja valmis.

Edasi siis värvidest. Alustuseks roosade kategooria. Proovisin vaarikaid, mustsõstrasiirupit, punapeedimahla ja porgandit. Näiteks see viimane läks martsipani puhul kollasesse alagruppi, aga täna pean tõdema, et piparkoogiglasuuri tegi ta pigem beežiks, mille liigitasin siia roosade alla.
Punapeedist, nagu ikka, sain mahla kätte riivi ja kahe lusika abil. Nagu martsipanipostituseski.
Maitsenüanssidest niipalju, et porgand glasuuri maitset ei muuda, vaarikas oli minu maitsemeelele tuntav, mees aga ütles, et tema ei saa midagi aru :D Mustsõstramaitse jääb tunda, aga on vägagi meeldiv. Punapeet jääb samuti tunda ja noh..meile mehega niiväga ei maitsenud. Aga kõige hullem ka ei olnud.
Roosade kategoorias võib loomulikult proovida kõiksugu punaseid mahlasid, mis sahvris-külmkapis olemas on. Ilmselt annavad mingit roosat tooni nad kõik, mina proovisin lihtsalt neid, mis hetkel kättesaadavamad olid.

Järgmiseks pildiseeriaks panin kokku kollased ja pruunid toonid. Nagu näha, värvisin kollast kurkumi abil, ilusa oranži sain kurkumi ja punapeedimahla segust ning pruun oma variatsioonides tuleb loomulikult kakaost.
Maitsetest jäid tunda kõik, kakao ja kurkumi-punapeedisegu olid meeldiva maitsega, kurkum üksi oli tugevalt tunda, vürtsikas, aga väga segama ei jäänud, kuna piparkook on ise ka vürtsikas (aga hoiatan, et mõnele inimesele ei pruugi maitseda!).
Kindlasti võiks kollase kategoorias proovida veel safranit (mis mul oli ootamatult otsa saanud) ja näiteks astelpaju.

Järgmine pildiseeria on minu jaoks kõige põnevam. Must värv tulenes söetableti kasutamisest, justnagu martsipani puhul. Sealjuures veidi aega seistes tõmbas värv ennast isegi veidi tumedamaks, kui alguses näha oli. Söetabletti kulub omajagu, mina kasutasin umbes 0,5 dl valge glasuuri värvimiseks kuut tabletti ning sain pildiloleva tooni.
Roheline toon on seekord tehtud matcha tee pulbriga. Pean tõdema, et sellega on värvimine imelihtne, pulbrit kulub korraga vähe ja toon tuleb erk. Mina kasutasin odavamat, küpsetamise jaoks mõeldud matchat, kvaliteetsema pulbriga tuleks ilmselt veel erksam toon.
Rohelist võib muidugi proovida teha ka spinatiga, nagu ma martsipani värvisin, aga mina pean tunnistama, et minu kätte juhtunud kaks pakki/potti spinatit olid kuidagi nii lahjad, et korralikku värvi ma nendest kätte ei saanud. Ehk on asi sellest, et aastaajaks talv...
Ja kõige põnevam oli katsetada sinist värvi teha. Ainuke looduslik viis, mis mulle pähe tuli, on kasutada kuivatatud rukkililleõisi. Ja et neid piisavalt peeneks saada, jahvatasin rukkililleõisi koos vähese tuhksuhkruga köögikombaini väikses veskis (veneaegne kohviveski oleks ka ilmselt ideaalne). Ja seejärel tegin antud tuhksuhkrusegust glasuuri. Nagu näha, sinine jääb teraline, aga siiski sinine. Ja nagu ka must, tõmbab sinine end aja jooksul veidi tumedamaks (ja kohe-kohe proovin nii värvida ka martsipani!).
Maitsetest niipalju, et söetablett tunda ei jää, matcha jääb, aga meile mehega see maitse meeldis ning sinise tooni andnud rukkililled jäävad ka veidi tunda. Aga taaskord, ei häiri.

Värvid tulid mõnusad ja piparkoogid said kirjud. Ning miks mitte aeg-ajalt ka kirju-kirjusid piparkooke teha :)

Pildi eest Koopatibile aitäh :)

Maksapasteedilugu

Oh jõuluaeg, oh jõuluaeg...süldid, pasteedid, piparkoogid, glögid... oehh.. Mõnus, onju :)

Minul on täiesti mingi jõulutuhin peal. Kohe ise ka ei saa sotti, miks. Ja tõbine olek ei vähenda seda ka. Jällegi mõnus :)

Ja nüüd, tassike kakaod kõrval, panen kirja oma pasteediretsepti. Suhteliselt klassikaline, kodune ja hea.

1,5 kg veisemaksa

900g läbikasvanud sealiha

4 sl võid

2-3 porgandit 

2-3 sibulat

soola, pipart

muskaatpähklit

250g võid

sortsukene konjakit

Alustuseks tükeldada maks ja liha parajateks kuubikuteks (no nii 4cm küljepikkus näiteks) ning pruunistada pannil või sees. Seejärel maitsestada soola ja pipraga, lisada kooritud ning parajateks tükkideks lõigatud köögiviljad (mina lõikan porgandid neljaks, sibula kah- ei näe vajadust pisemateks tükkideks).

Edasi valada peale keev vesi, just täpselt nii palju, et vesi maksa- ja lihatükid katab. Hautada keskmisel kuumusel kaane all nii poolteist tundi, kuni liha/maksatükid pehmed on.

Edasi tuleb kahtlematta kõige lõbusam osa. Tuleb võtta vana hea hakklihamasin ja see laua külge kinni keerata. Ja siis liha- ning maksatükid läbi masina ajada. Köögiviljad kah, needki ju head. (oi, kuidas mulle meeldis lapsena see hakklihamasina väntamistöö. Lihtsalt üliäge!) Ja kui kõik tükid on läbi masina käinud, korrata protsessi veel üks kord.

Järgmiseks valada hakkmass potti, panna see madalale kuumusele, lisada tükkideks lõigatud või ja pidevalt segades veidi aega kuumutada. Lisada ka riivitud muskaatpähkel ja konjakisorts.

Kui või on sulanud ja segu mõnusalt lõhnav (ahjaa, siin on hea aeg soolasust kontrollida ning vajadusel soola lisada), võib poti tulelt ära võtta ja mikseri tööle panna. Viimase abil saab pasteet mõnus ja õhuline. Ja kui mikserdamise käigus segu liialt kuiv on, siis lisada veidi liha/maksa hautamisvedelikku. Pasteet jäägu soojast peast pigem pehme kui liialt tihke, sest jahtudes taheneb ta ju veelgi.

Ja valmis pasteedikene selleks korraks saigi :) Säilitada külmkapis kaanega kaetult. Mmm...

Väike jõululaud...

...või äkki oleks õigem öelda "jõuluootelaud". No igaljuhul.. jõulud on tulemas, sõpru-tuttavaid palju ja peas tiksuvaid jõuluroogade ideid samuti palju. Seega selline väike jõululauakene toredale seltskonnale ei ole mitte ainult maitsev ja lõbus, vaid on ka väga kasulik, andes hea võimaluse läbi proovida nii mõnegi uue retsepti, mis jõuluteemas silma on jäänud. Ja noh, kui nüüd uskuda nami-nami peakokka (mida ma muidugi ka teen), siis põhjamaades on sellised väikesed koosviibimised enne jõulu traditsioon. Ning nami-namis on seetõttu ka selle kuu kooskokkamise teema justnimelt jõuluootelauad. Lugege sellest kõik siit.
Mina peaks selliseid väikesi koosistumisi isegi rohkem, kui aega ja võimalusi oleks, aga antud kuul olen jõudnud valmiskokata ainult ühe laua jaoks. Ja sedagi ei saanud ma ise nautida :D - nimelt jõuluteemaline suupistelaud läks mehega töö juurde kaasa ja nemad seal said kõik maiustada (seepärast ei ole ka ühtegi pilti tervest lauas- millest mul on muidugi väga kahju). Aga mina sain vähemalt kokata :D
Järgnevalt siis road, mis laual olid (retseptid enamjaolt nami-namist, lingid pealkirjades):

Lehttaignarullid verivorstiga



lehttaigent
verivorste
pohlamoosi
kuivatatud majoraani


Valmistamine on iseenesest väga lihtne: rullida lehttaigen veidi õhemaks, määrida õhukese kihina peale pohlamoos, raputada peale veidi majoraani ning ühtlaselt laiali puistata peeneks hakitud verivorstid. Keerata paraja suurusega rullid (mina soovitan lehttaigen lõigata 15cm ribadeks- see on paras laius, et saada suupisteteka parajad rullid), lõigata need 2 cm paksusteks juppideks, panna need paberist muffinivormidesse ja küpsetada 225*c juures 15 minutit, kuni taigen on kenasti kuldpruun.
Maitsvad nii soojalt kui külmalt.

Keedutaignapallid verivorstiga


1,75 dl vett
75 g võid
0,5 tl soola
2 dl nisujahu
3 muna
100g verivorsti
1 sl röstitud sibulahelbeid


Need pallikesed olid minu lemmikud. Kindlasti püüan aega leida neid ka "päris" jõululauale küpsetada.
Taigna tegemiseks tuleb vesi, või ja sool kuumutada keemiseni, siis tõsta pott tulelt ära, segada sisse jahu, tõsta pliidile tagasi ja kuumutada mõned minutid pidevalt segades, kuni taigen moodustab ühtla pallikese.
Siis tõsta taigen taas tulelt ära ja lasta veidi aega jahtuda (mina lasen niikaua jahtuda, kuni käega ilma kõrvetamata tainast katsuda saab). Seejärel kloppida ükshaaval juurde munad. Mina kasutan selleks mikserit- on lihtsalt kõige kiirem viis.
Viimasena segada taignasse hakitud verivorst ja sibulahelbed, segada hoolega sisse. Siis tõsta väikse lusikaga ahjuplaadile kuhjakesed, mida küpsetada 180*C ahjus 30 minutit- kena pruunika jumeni. Kindlasti küpsetamise ajal ahjuust mitte avada! Muidu langevad tuulepallikesed kokku.

Täidetud munad (24 tk)

12 muna
75g toasooja võid
3-4 sl majoneesi
3 tl sinepit


Alustuseks tuleb munad kõvaks keeta, seejärel jahutada ja koorida. Lõigata kooritud munad pooleks ja munakollased ettevaatlikult lusika abil välja võtta.
Suruda munakollased lusikaga pudiks, segada juurde toasoe või, sinep ja majonees. Kes soovib, võib seda teha mikseri abiga- siis on protsess kiirem ja kergem on saavutada head kreemjat massi. Munakreemi paksust saab reguleerida majoneesiga.
Viimaseks panna munakollasekreem tordipritsikotti ja suruda munavalgepoolikutesse (muidugi võib tõsta ka niisama lusika abil-maitse sellest ei muutu:). Kaunistada vastavalt soovile.

Juustupallid


200g juustu
1 keedumuna
3 sl majoneesi
2 küünt küüslauku
veeretamiseks piparkoogipuru


Juust riivida võimalikult peenelt. Keedumuna ja küüslauguküüned koorida ja riivida samamoodi.
Segada komponendid kokku, lisades ka majoneesi ning saades hea ühtlase massi.
Veeretada käte vahel massist kuulikesed ning viimaseks veeretada neid piparkoogipurus.

Pehme piparkook

7.25dl (400g) nisujahu
4 dl suhkrut
1 sl kaneeli
2 tl jahvatatud nelki
1 sl soodat
5 dl keefirit
1 dl pohlamoosi
150 g sulavõid


Glasuuriks:
200g maitsestamata toorjuustu
50 toasooja võid
3 dl tuhksuhkrut


Kaunistamiseks:
pohli / jõhvikaid


See kook on minu lemmik juba paar jõulu, alates hetkest, mil seda esimest korda tegin. Seega soovitan kõigile.
Taigna tegemiseks tuleb segada kokku kõik kuivained, siis segada juurde keefir ja pohlamoos ning viimasena sulavõi. Kallata saadud taigen 25x 30 cm koogivormi (siis saab mõnusalt 4cm paksuse koogi) ning küpsetada 200*C juures 30 minutit, kuni koogi sisse pistetud puutikk puhtaks jääb.
NB! segada keefir kuivainete juurde vahetult enne koogi ahju panemist, sest keefir hakkab kohe soodaga reageerima ning pärast pikemat ooteaega ei pruugi kook enam ilusti kerkida.
Kui kook on küpsenud, lasta sellel täielikult maha jahtuda.
Glasuuri tegemiseks segada kõik komponendid ning määrida segu jahtunud koogile. Puistata peale pohlad või jõhvikad ja hea magustoit ongi valmis.

Ja selline oligi minu pisike jõulueelne suupistelaud. Lisaks äratoodud roogadele olid laual veel mandariinid ning joogiks oli alkoholivaba glögi. Niipalju, kui jutud minuni jõudsid, maitsesid road kõigile. :) Suurteks lemmikuteks olid juustupallid ning kook.
Ja nüüd- kõik küpsetama! :)