teisipäev, 29. märts 2011

Kaks trühvlitorti

Viimasel ajal tegin kahele sünnipäevalapsele trühvlitorti. Kuna kasutasin ühte ja üldist, juba varasemalt siin ära toodud retsepti, siis ei hakka seda enam ümber kirjutama. Ja lasengi piltidel rohkem enda eest rääkida.

Esimese tordi tegin oma isale, kellele trühvlitort vägagi maitseb. Ja miks ei peakski nii hea tort maitsema :D
Tegin sama suure tordi, nagu eespool mainutud retseptiski, kaunistasin võikreemikuusekestega ja ühe martsipanimehikesega- et oleks just parajalt kevadine puukool :)
Tordiga jäädi rahule. Mulle endale ka ikka nii maitses. Ajatu klassika: alati lihtne teha ja viib keele alla :)






Teise tordi tegin sõbranna poja sünnipäevaks. Sünnipäevalaps sai kahe aastaseks ja otsustati, et on vaja justnimelt torti "Tank" :) Tegemist oli minu esimese tellimustordiga, jäin ise suhteliselt rahule ja nagu ma hiljem kuulsin, jäid rahule ka sünnipäevalaps ja külalised :)
See tort sai suurem, võtsin algretseptis toodud kogused topelt. Ehitamist oli ka veidi rohkem, kuid sain tordi tehtud siiski üpriski lihtsalt. Mehike sai taaskord martsipanist, rattad domino-küpsistest, tank ise on kaetud võikreemiga. Ja tanki kahur sai tehtud ühest grissinist, mille katsin musta martsipaniga.




Tunnustus

Ilmselt on paljud sellise pealkirjaga postitusi blogides viimasel ajal palju näinud/lugenud. Tunnustuse jagamine teistele blogidele on hea ja tore viis oma lemmikutele öelda, et just nende blogid on need, mida pidevalt piiluda ja mille sisu eriline on.




Eestisse jõudis tunnustuse jagamine Tuuli blogi kaudu- Tuuli sai tunnustuse ja jagas seda edasi viiele blogile. Minu blogi oli üks neist. Ja ma kohe ei oskagi kirjeldada, kui uhkeks see mind tegi! Tuuli, kelle blogi mina nagunii koguaeg lugemas käin, märkis ära minu blogi! Oh, kui uhke ja õnnelik ma olen :)


 Tuuli kirjutas järgmist : Aniitram on blogimaastikul juba aastakese toimetanud ning sinna aastasse mahub hästi palju põnevaid katsetamisi ja vahvaid ideid. Vaadake näiteks, kuidas on võimalik looduslike värvide abil martsipani värvida. Aniitrami blogi on minu jaoks hästi kodune ja soe. Ei oskagi seletada, mis selle emotsiooni tekitab, kuid seal blogis kolades tekib alati maal vanaema juures olemise tunne. Ja see on hästi vahva!


Nagu tava ette näeb, pean nüüd vastama viiele küsimusele:
1. Millal alustasid oma blogiga?
Blogiga alustasin 17. märts 2010, päevake pärast oma sünnipäeva, tõenäoliselt heast tujust johtuvalt :D Tol hetkel ei kujutanud vee hästi ettegi, mis mu blogist kujuneb, aga nüüdseks teeb blogimine mind vägagi rõõmsaks.
2. Millest kirjutad oma blogis ja mida kôike see käsitleb?
Toidublogi. Head avastatud maitsed, emotsioonid ja retseptid, et kunagi hiljem kuskilt hea vaadata oleks.
3. Mis teeb sinu blogist eriliseseks vôrreldes teistega?
 Minu blogi on...minu :D Ja seega ongi minu jaoks eriline. Täis minu konkreetseid mõtteid, just nagu ma igapäev räägin ja olen.
4. Millest sai alguse sinu blogimine?
Käisin pidevalt nami-namis piilumas ja enda toidumaailma arendamas, lisaks muidugi veel teiste toidublogijate jutud, mida pidevalt lugesin. Oli kohe selline tunne, et peaks ka midagi tegema/ütlema.
5. Mida tahad muuta oma blogis?

Oh, seda on palju- pilte on vaja rohkem ja paremaid, retsepte on vaja palju ja põnevaid ja igasuguseid katsetusi (nagu mu martsipanivärvimine jms) on vaja rohkem (sest ideid ju on, lihtsalt vaja ellu viia)


Nii, olles nüüd endast pajatanud, märgiksin ära paar minu jaoks olulist blogi. Kindlasti on häid blogisid palju rohkem. On  ka palju rohkem blogisid, mida mina lugemas käin. Aga valik sai sel korral selline:


Nami-nami blogi. Nami-nami perenaine jõuab nii palju! Kirjutada huvitavaid ja harivaid jutte oma blogisse, hallata nami kokandusportaali, kasvatada peret ja viia läbi igasuguseid üritusi. Oeh, kuidas paneb imetlema :) Jõuaks ma pooltki nii palju! Blogi on tal inglisekeelne, alati konkreetne aga piisavalt ütlev, imeilusate piltidega ja huvitavate retseptidega.


Pisike ja Pisut Segi. Thredahlia blogi on ilmset kõigile teada. Õpetlikuma sisuga blogi pole minu arvates olemaski. Iga retsepti juurde kuulub jutt, et kuidas, miks ja mil viisil toitu õigesti valmistada. Minu suur kummardus!


Koopatibi küpsetab...Ups! Koopatibi blogis saab vaadata imeilusaid toidupilte. Nii ilusate piltide pärast võiks sinna küll veidi tihedamini postitusi ilmuda, kuid tundes Koopatibi, tean, et tal on muus vallas ka palju tegemist. Ja ma ennustan, et Koopatibi blogi hakkab aina uhkemaks minema :) 


Toidutegu. Taaskord imeliste piltidega (hakkab tunduma, et visuaalne pool on minu jaoks oluline :D )ja imemõnusa jutuga blogi. Iga toidu juurde kuulub kindlasti pikk jutt, täis emotsioone ja viimase aja tegemisi! Mõnus lugemine!

esmaspäev, 21. märts 2011

Kõrned on kartulipudru parimad sõbrad

See postitus ei olegi retseptipostitus vaid pigem emotsioon. Emotsioon otse köögist, soojalt ja entusiastlikult.

Täna tööl sõin lõunaks kolleegi tehtud salatit ja leiba praetud lihaga. Sellist õiget, mõnusalt läbikasvanud liha, mis pannil aeglaselt praetud ning soolaga maitsestatud. Serveerituna lihtsalt niisama leivaviilul. Sellest heast söömajast tulenevalt ei suutnud ma hea liha mõtet enam peast ära saada ning töölt koju tulles astusin poodi sisse. Leti tagant sai välja valitud mõnusad läbikasvanud liha ribad, kõige tavalisemalt poes "peekoni" nime all müüdavad. Ideaalis oleksin loomulikult võtnud ette käigu turule, aga õhtul kella poole viie ajal ei ole see enam mõttekas tegevus.


Koju tulnud, koorisin kartulid ja tegin neist piima ning või abil mõnusa pudru, kõrvale praadisin kuubikuteks lõigatud lihakillud- aeglaselt, rasva välja praadides, mõnusalt krõbedaks. Maitseks soola ja üks riivitud küüsluguküüs.
(Kui praadida suurem kogus, siis tekib pannile üpriski palju vaba rasva- seda võib aeg-ajalt pannilt ära kallata ja kasutada näiteks ahjukartulite valmistamisel).



Ja õhtusöögiks polnudki enam muud vaja, kui väike kuhil kartuliputru, mille tipul ilutses mõnus hulk kõrbedaid kõrneid, lisaks ka üks praetud sibul. No öelge, mis võiks veel parem söök olla!
Kindlasti oleks pudru kõrvale sobinud ka salat, jusnimelt tomati-kurgi-hapukooresalat,  aga no mis teha, et antud hetkel see pood köögiviljast peaaegu tühi oli...

pühapäev, 20. märts 2011

Astelpajuvahune tort

Märtsikuu on kiire kuu oma sünnipäevade ja muude toimetustega. Samas, on märts tore, sest justnimelt märtsikuus tekib reaalne lootus kevadeks...mitte et aknast välja vaadates seda kevadehõngu praegu välja paistaks...
Minul on igaljuhul kevade lootus/ootus sees, viimased blogipostitused on kollased-kollased ja meel on päev-pävalt rõõmsam :)

Tort, millest kohe kirjutama hakkan, sai tehtud töökaaslasele juubeliks, astelpalju fännid oleme viimasel ajal mõlemad ning seega ei tekkinud tordi maitse suhtes mingeid küsimusi. Tort jäi mõnusalt õhuline, kes soovib rohkem "saiasemat" torti, võib küpsetada põhjaks kaks biskviiti ning nende vahele moosi määrida ja tarretatud vahtu veidi vähem teha.
Tort sai suur, läbimõõt oli umbes 28 cm, seega nö keskmise tavalise tordi saab vast umbes poolest kogusest.

Biskviit:
4 muna
4 sl suhkrut
4 sl nisujahu


Astelpajuvaht:
800 g kohupiimakreemi
8 dl 35% rõõska koort
2 dl suhkrut
300 g purk astelpajumoosi
2 dl astelpaljupüreed (püreestasin marjad ja surusin siis segu läbi sõela)
12 lehte želatiini


Kaunistamiseks:
100 g tumedat šokolaadi
kümmekond kirss-ananassi e füüsalit


Kõigepealt küpsetasin biskviitpõhja. Selleks vahustasin munad suhkruga tugevaks heledaks vahuks, segasin õrnalt juurde sõelutud jahu ja küpsetasin saadud taigent küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil 200*c juures nii seitse minutit- kuniks biskviit oli pealt helepruun. Seejärel tõstsin plaadi ahjust välja ja lasin biskviidil jahtuda.
Jahtunud biskviidist lõikasin paraja suurusega ketta ja asetasin vormi põhja.


 Astelpaljuvahu tegemiseks panin kõigepealt likku želatiinilehed. Seejärel võtsin suure klaaskausi, vahustasin selles rõõsa koore suhkruga, segasin juurde kohupiimakreemi, astelpaljumoosi ning -püree.
Kui želatiinilehed olid paisunud, pigistasin nad veest kuivaks, valasin peale tsipake keevat vett ja lahustasin lehed selles, jahutasin.
Sulatatud želatiini segasin astelpaljuvahu hulka, valasin segu vormi ning lasin üleöö külmkapis taheneda.
Antud koguse želatiiniga tuleb üpriski õhuline ja õrn vaht. Kes soovib torti samal päeval serveerida või tahabki veidi kõvemat vahtu, peaks lisama veel paar želatiinilehte.




Tarretunud tordi katsin järgmisel hommikul sulatatud šokolaadi triipudega, kaunistasin kirss-ananassidega ja paari šokolaadist voolitud roosiga. Tort sai sööjate poolt suurt kiitust, mulle endale meeldis ka väga. Ja kuna peamise osa moodustab sellest astelpajuvaht, siis samahästi võib vahul tarretuda lasta ka näiteks pokaalides ja sedasi hoopis teistmoodi magustoidu teha.



laupäev, 19. märts 2011

Porgandikooki ja pidulikkust

Ja ongi aastake taas möödas...

Aasta tagasi, 17. märtsil, otsustasin minagi hakata oma kokanduslikke katsetusi blogisse kirja panema. Kindlasti oli see otsus kantud eelneval päeval olnud sünnipäevast tulenevatest headest tujudes ja põhines suuresti heal hetkeemotsioonil (kuigi jah, olin seda ka enne korduvalt mõelnud)...
Kuigi nüüd, aasta hiljem, pean tõdema, et otsus oli hää ja blogi pidamine on väga palju arendanud minu kokanduslikku mõtlemist, suurendanud soovi toidumaailma veelgi sügavamalt uurida ning erinevaid roogi täpselt ja autentselt teha.
Kui eelmisel aastal tekkisid mu blogisse pigem läbiproovitud retseptid, mis olid kuskil silma jäänud (kuskil = peamiselt nami-nami :D ), siis nüüdseks olen jõudnud sinnamaale, et mõnda toitu süües mõtlen, kuidas seda nö edasi arendada saaks. Ajusoppe täidavad pidevalt mõtted uutest roogadest ja unistus Prantsumaa lõunaossa reisimisest, et seal kõht hääd-paremat täis süüa, kasvab pidevalt.


Aga nüüd veidi söögist kah :D Kolm päeva tagasi, oma sünnipäeval tegin kaasa selle porgandikoogi namist, kuid kujundasin seda veidi pidulikumaks- nii, nagu Koopatibi siin. Ja sellega sai see kook nii minu sünnipäevakoogiks kui ka blogi sünnipäeva koogiks :). Mina küpsetasin kooki pisikestes, 12cm vormides, alltoodud kogustest saab kas ühe 24 cm koogi või neli 12 cm'ist. 

Tainas:
2 muna
2 dl suhkrut
1 tl vanilliekstrakti
100 g sulatatud võid
3 dl (tihket) riivitud porgandit
2 dl nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
kuni 1 tl kaneeli
tsipake muskaatpähklit


Toorjuustuglasuur:
150 g maitsestamata toorjuustu
100 g tuhksuhkrut
0,5 tl vanilliekstrakti


Katteks:
200g martsipani (mida saab värvida just vajalikku värvi sellest õpetusest lähtuvalt)



Alustuseks vahustasin munad suhkruga kohevaks vahuks. Seejärel lisasin peenelt riivitud porgandi, sulavõi ja omavahel segatud kuivained. Vooderdasin vormid küpsetuspaberiga ja jaotasin taigna nelja 12 cm vormi vahel (no suure koogipuhul läheb siis kõik ühte vormi). Küpsetasin 200*C ahjus umbes 20 minutit (suure koogi puhul läheb nii 30 min). Võtsin koogi ahjust ja lasin jahtuda.


Toorjuustukreemi tarvis segasin komponendid hoolega omavahel.
Kui porgandikoogid olid jahtunud, lõikasin koogid kaheks kettaks ja määrisin toorjuustukreemi ketaste vahele. Edasi katsin tordikesed safraniga kollaseks värvitud martsipaniga ja kaunistasin martsipanist voolitud porgandikestega.


Koogid said väga rõõmsad, maitsesid imehästi ja nägid kingiks saadud kollaste rooside kõrval imeilusad välja. Ning sellele lisandus veel sünnipäeva puhul väljas särav päike,  paar musi-kalli ja palju naeratusi- no mida enamat sünnipäevast tahta :)


P.S     Siiski- ühte asja ma tahtsin (ja sain ka)- Jamie Oliveri "Jamie's 30 minute meals", aitäh ema-isa-õed :) Raamat on vinge, täna proovin ära esimese kiirelt valmiva imehea õhtusöögi ning loodetavasti kohtab varsti siin blogis ka eelmainitud raamatust kirjapandud retsepte :)


laupäev, 5. märts 2011

Kuldne kukeseenehõnguline köögiviljasupp

Augustikuu lõpul kirjutasin blogis seente hoidistamisest. Muuhulgas tõin ära ka võimaluse seeni kuivatada ja  neist jahu jahvatada, et oleks hea suppe ja kastmeid maitsestada. Täna kirjutan ühest supist, kus kukeseenejahu edukalt kasutust leidis (ja supi imeheaks tegi). Hea viis saada seenemaitselist suppi ka keset talve!

Supist jagub neljale mõnusaks lõunaks.

4 porgandit
5 keskmist kartulit
5 küünt küüslauku
2 sl kukeseenejahu
2 sl merevaiku/toorjuustu
1 l köögiviljapuljongit
2 tl võid
vajadusel soola




Koorisin porgandid, kartulid ja küüslauguküüned, hakkisin küüslaugu peenemaks, viilutasin porgandid ja tükeldasin kartulid.
Panin malmpoti tulele, lisasin või ja lasin sulada. Või sisse panin küüslaugu ja lasin minutikese pruunistuda., seejärel lisasin ülejäänud köögivilja. Praadisin paar minutit pidevalt segades.
Seejärel valasin juurde kuuma puljongi ja puistasin sisse kukeseenejahu. Lasin supil keeda, kuni kõik köögiviljad pehmeks said (20 minutit ehk), seejärel püreestasin saumikseriga. Lisasin merevaigu (annab kreemjat struktuuri ja head maitset), saumikserdasin veel veidi, et supp jääks kreemjas ja õhuline. Seejärel tõstsin tulele tagasi, lasin podisema ja maitsesin, kas supp vajab veel soola.
Eemaldasin tulet ja serveersin kuumalt, kõrvale sobis röstitud rukkileib.

Suupisteid

Rukkileib munavõi ja vürtsikiluga:

3 viilu kandilist rukkileiba
12 vürtsikilufileed 
3 muna
75 g toorjuustu
1 tl hakitud tilli


Kõigepealt keetsin munad, jahutasin ja koorisin. Panin munad kaussi, surusin kahvliga katki, panin juurde toorjuustu ja hakitud tilli ja surusin kahvliga niikaua, kuni mass oli ühtlane.
Järgmiseks puhastasin vürtsikilud- mina eelistan osta puhastamata kilusid, nende maitse jääb minu arvates parem, kui valmispuhastatutel. Puhastamiseks lõikasin kilu pea maha, eemaldasin sisikonna, siis surusin sõrmedega kala laiaks ja eemaldasin selgroo.

Viimaseks lõikasin leivad neljaks, tõstsin igale leivale veidi munavõid peale, keerasin vürtsikilufileed rulli ja panin munavõikuhjakese peale.
 

Suitsukala-kodujuustukorvikesed:


Muretaigen:
100 g külma võid
2,5 dl nisujahu
3 sl külma vett


Täidis:
150 g kodujuustu
100 g puhastatud suitsulatikat
1 dl riivitud juustu
1-2 sl majoneesi
peterselli

Kõigepealt valmistasin korvikesed. Selleks hakkisin kiirelt kokku või ja jahu, seejärel lisasin vee ning segasin taigna kokku. Surusin taigna palliks ja panin külmkappi tahenema.
Kümne minuti pärast jaotasin taigna 12ks, surusin korvikeste vormi põhja (tegelikult oli mul vaid kuus korvikese vormi, seega pool taigent surusin suuremate vormide põhja, sain madalad lapikud alused) ja panin vormid veelkord külma. Samal ajal panin ahju 225*C peale soojenema.


Vahepeal valmistasin täidise: selleks segasin kokku puhastatud kala, kodujuustu, riivitud juustu ja majoneesi. Viimase abil saab segu paksust hästi reguleerida.

Järgmiseks panin muretaignavormid kuuma ahju, küpsetasin umbes 15-20 minutit, kuni korvikesed olid kenasti pruunid. Seejärel tõstsin nad ahjust välja ja lasin jahtuda.


Viimaseks täitsin korvikesed seguga ja kaunistasin peterselliga.


Kukeseene-keedutaignapallid


1,75 dl vett
75 g võid
0,5 tl soola
1 tl kukeseenejahu
2 dl nisjuahu
3 muna
1,5 dl praetud ja peeneks hakitud kukeseeni (kuna kasutasin sügavkülmast võetud kukeseeni, siis ei oska praegu kahjuks öelda, kui suur kogus värskeid seeni vaja läheks)
1 sl röstitud sibulahelbeid


Nende suupistete jaoks sain idee siit. Pean tõdema, et nad on mõnusad ampsud ja peaksin neid tihedamini tegema.

Kõigepealt peab praadima seened ja neil jahtuda laskma- see etapp jäi mul vahele, kuna kasutasin juba praetud ja siis sügavkülmutatud seeni. Hakkisin seened pisikesteks tükkideks ja tõstsin kõrvale.


Keedutaigna tegemiseks panin vee, või, kukeseenejahu ja soola potikesse ning lasin keema. Siis eemaldasin poti tulelt, segasin kiirelt sisse jahu, tõstsin potikese tulele tagasi ja kuumutasin minuti, kogu aeg hoolega segades- selle peale eemaldub tainas poti külgedelt ja moodustab ühtlase palli. Seejärel tõstsin poti tulelt ja lasin jahtuda.
Jahtuma peaks taigen senikaua, kuni käega katsudes taigen veel kuum on, aga kätt ära ei kõrvata (no nii maksimaalselt viis minutit ehk). Seejärel tuleb ükshaaval munad juurde segada- kuna seda tuleb teha üsna hoogsalt, soovitan kasutada mikserit. Viimaseks segada hulka ka sibulahelbed ja kukeseened.
Edasi tuleb taigen kas teelusikate või pritskoti abil ahjuplaadile tõsta ning pallikesi 180*C ahjus umbes 30 minutit küpsetada, kuni pallikesed on kerkinud ja pruunid.
NB! esimesed 20 minutit ei tohi ahjuust avada, vastasel juhul vajuvad küpsetised kokku!


Täidetud vutimunad


12 vutimuna
0,5sl majoneesi
tsipake sinepit
hakitud peterselli


Täidetud vutimunad on justnagu tavalised täidetud munad, ainult pisemad ja mõnusamad. Kuna mulle maitsevad kerge sinepihõnguga täidetud munad, siis said ka need just sellised


Kõigepealt keetsin munad- see  võtab vaid paar minuit. Siis jahutasin, koorisin. Lõikasin munad pooleks, eemaldasin munakollased.
Munakollased tõstsin kaussi, surusin lusikaga pudiks. Lisasin sinepi ja majoneesi (nende kahega saab maitset ja segu paksust muuta-vastavalt tegija soovile), hakitud peterselli. Segasin hoolega, kuni mass oli ühtlane, seejärel tõstsin segu kilekotti, lõikasin ühe nurga ära ja pritsisin segu munapoolikute lohkudesse.