kolmapäev, 28. juuli 2010

Punasesõstraželee

Kuni eelmise suveni ei hinnanud ma punaseid sõstraid eriti-sellised hapud ja üldse mitte mõnusad koormate viisi niisama süüa. Pealegi, moosikeetmise tarvis puhastamine oli ülitüütu. Aga pärast seda, kui ma allkirjeldatud moosi esimest korda tegin, teatasin teistele pereliikmetele, et järgmisel aastal võtan kõik sõstrad endale ja teen ainult seda kaunist helepunast želeed :)
No nii see asi päris ei läinud ning mahlaks ja niisama söömiseks jätkus neid ikka ka. Aga moosi sai keedetud päris korralik laar. Ja see moos meeldib-maitseb tõesti kõigile. Ja näeb ülikaunis välja.
Retsept nami-namist. Kogus ühe liitri moosi jaoks.

1 kg punaseid sõstraid
1 kg suhkrut


Sõstrad, olles põõsa otsast kaussi korjatud, tuleb ära pesta. Sealjuures puhastada pole vaja, varred võivad külge jääda (on ju mugav :). Kui marjad pestud, tuleb nad potti panna ja aeglaselt, mõõdukal kuumusel keema lasta.
Sealjuures mõõdukas kuumus on oluline, sest tean (mitte küll omadest kogemustest), et liiga tugevat kuumust kasutades on see moos suudetud ka põhja kõrvetada. Keema laskmise ajal tuleks marju puulusikaga õrnalt suruda, et neid rohkem katki teha ja rohkem mahla välja tuleks. (siis on ka põhja kõrbemise oht väiksem).
Kui marjad on keema tõusnud, keeta segu umbes kümme minutit. Siis lisada suhkur ja segada, kuni suhkur on sulanud. Lasta uuesti keema tõusta ning keeta veel umbes kaheksa-kümme minutit tugeval kuumusel.
Seejärel tuleb segu läbi peene sõela kurnata (nami-namis on kirjas, et väga klaari tarretise saab, kui sõelale panna kahekordne marli- no ei tea, ei ole proovinud, sest pole selleks vajadust näinud) ja tõsta steriliseeritud purkidesse, mis koheselt sulgeda.
Ja valmis ta ongi. Imehea nii röstsaiale, pannkookidele kui ka näiteks beseerulli sisse. Besee ja vahukoorega ideaalne! :)

P.S Tõele au andes pean mainima, et üleval ära toodud suhkru kogus on paras siis, kui sõstrad on kõik ilusti-kenasti küpsed. Kui nad on veel suhteliselt varajased (no et mõni hele mari ikka ka veel sees on), nagu mul see aasta oli, siis võib suhkrut veidi vähem panna. Mina keetsin ühe laari moosi nii, et marju oli 3,5 kilo, aga suhkrut panin vaid 3 kg. Ja tarretus ka kenasti. Aga nagu juba mainitud, marjad olid üpriski varased veel, alumisetel okstel olevad marjad olid veel heledad.

esmaspäev, 26. juuli 2010

Küpsis "Kreeka pähkel"

Need on ühed ütlemata mõnusad küpsised. Muidugi jah, nendesse väikestesse palli moodi küpsistesse mahub paras ports kilokaloreid kah, aga samas- vahel harva võib ju neid endale lubada  :)
Küpsiste tegemiseks on vaja spetsiaalseid küpsetusraudu, leiutatud kunagisel ammusel ajal ja ehk nii mõnelgi keldris "vanast vene ajast" seismas. Ja küpsised näevad välja tõesti nagu kreeka pähklid, millel ka tuum olemas. Kondenspiimatuum :)



Koored:
200g võid
1 dl suhkrut
2 muna
6 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
soola


Täidis:
400g purk kondenspiima
150g võid


Kõigepealt tuleks keema panna kondenspiim. Selleks tuleb võtta kinnine kondenspiimapurk, panna see potti, kallata peale vesi (et purk kaetud saaks) ning siis niiviisi kaks tundi pliidil keeta. Seejärel võtta purk veest, avada, tõsta iirisetaoliseks muutunud sisu (pildil) kaussi ning segada võiga ühtlaseks massiks. Seejärel lasta jahtuda.
(Olen täidist valmistanud ka eelmine päev ja üleöö külmkapis hoidnud- et kui järgmine päev näiteks külalised tulemas on ja ma tahan, et küpsetamine-valmistamine kiiremini läheks, on täidis juba võtta.)


Koorte tegemiseks tuleb pehme või vahustada suhkruga, edasi ükshaaval sisse vahustada munad. Lõpuks lisada sool ja küpsetuspulbriga segatud jahu ning kõik ühtlaseks taignaks segada. Taignal tuleb enne küpsetama hakkamist külmikus pool tunnikest taheneda ja puhata lasta.


Küpsetamise tarvis on vaja pliiti, mis tilkuva või käes nutma ei hakkaks, "pähkliraudu", tainast ja võid. Viimasega tuleb siis aeg-ajalt (rohkem alguses) raudu määrida, et taignast küpsevad koorekesed kinni ei jääks. Ning kui raud on pliidil kuumaks lastud, tuleb igasse pähkliraua augukesse panna veidike tainast ning raud kinni vajutada.
Hoides pliiti mõõdukal kuumusel, pähklirauda korra-kaks ümber pöörates tuleb veidi aega küpsetada, kuni taignast küpsenud koorekesed kenasti jumekad on ning siis nad kaussi kummutada. Vajadusel kahvliga kaasa aidates. Ning edasi küpsetada samamoodi ka ülejäänud taigen.


Siis tuleb lasta koortel jahutuda ning edasi toimub pähklite kokkupanek. Tuleb mõlemad koorepooled täidist triiki täis tõsta ning seejärel kaks poolt omavahel kokku suruda. Ja tõsta kõrvale. Kui kõikide koorepooltega on nii toimitud, tõsta küpsised nii paariks-neljaks tunniks külma (üleöö on minu arvates kõige parem), et täidis taheneks ja kooreosa veidi pehmeneks. Ja siis võib juba asuda maiustama. :)

Viimane kord valmistasin neid maiuseid maal vanemate juures suvitades- suveks on vana väike pliit tõstetud sauna eesruumi- seal on siis hea moosi keeta, herilased tiirlemas ning kuivavate piparmündiokste lõhn õhus heljumas :) Ja no neid küpsiseid oli ka väga mõnus küpsetada. Kuigi enamiku küpsetas seekord mu õeraas, kiitus talle :)

laupäev, 24. juuli 2010

Võileivatort tuunikalaga

Tuunikala on minu arvates üks parimaid "materjale", mida võileivatordi tegemiseks kasutada. Alltoodud retsepti olen korduvalt kasutanud ja tort on alati kõikidele sööjatele maitsenud. Lisaks on hea see, et komponente on vähe ning tordi valmistamine seetõttu kiire.

päts röstsaia
2 pätsi kandilist leiba (liialt tume leib ei ole hea, leiva maitse jääb väga tunda ja rikub veidi tordi üldmaitset. Ja pildil oleva tordi jaoks kasutasin hoopiski Saibi. Sobis väga kenasti)
immutamiseks jahtunud puljongit või vett


3 karpi tuunikalatükke õlis
200g juustu
300-350g majoneesi


katmiseks umbes kaks karpi Merevaiku/toorjuustu
maitserohelist/tomatit/paprikat vms


Saiadel ja leibadel lõikan tavaliselt koorikud ära (nendest on hea näiteks küüslauguleivakesi teha), et jääksid ilusa sirge servaga saiad/leivad ning söömisel poleks segavaid tugevamaid saiatükke tunda. Tordi täpne kuju ja suurus jääb igaühe enda valida, mina teen tavaliselt nii, et saan kolmekihilise pikliku tordi.

Täidise tegemiseks tuleb kõigepealt riivida juust. Tuunikalakonserve leidub poes igasuguseid, on purustatud tuunikala ja suuremaid tuunikalatükke- kindlasti on kvaliteedi koha pealt suuremad tükid paremad, aga neid peaks siis enne täidisesse segamist veidi väiksemaks suruma. Purustatud tuunikalakonservi sisu võib kohe, ilma töötlemata, riivjuustu hulka segada.
Kui riivjuust ja kala on kokku pandud, tuleb lisada majonees ning kõik ühtlaseks segada. Edasi saab torti kokku panema hakata.

Alumiseks kihiks panen tavaliselt leivaviilud, tihedalt üksteise kõrvale. Immutan jahtunud puljongiga/veega ning tõstan peale poole tuunikalasegust. Seejärel panen peale teise kihi leibu, immutan samuti ning katan ülejäänud täidiseseguga. Viimaseks kihiks jätan tavaliselt saia, sest see on hele ja nii jääb pealmine pind kena. Eriti kuna katan tavaliselt suhteliselt õhukese toorjuustukihiga.
Kui kolm kihti valmis, määrin tordi pealt (ja servadest) Merevaiguga/toorjuustuga kokku ning panen jahedasse. Ikka mõned tunnid võiks see seal seista, et sai-leib pehmeneks ja maitse ühtlustuks .Minul seisab tort tavaliselt üleöö.
Veidi aega enne laualeviimist kaunistan tordi vastavalt hetketujule ja olemasolevale toidukraamile. Seekord sai tort siis selline, nagu piltidelt paistab :)

reede, 23. juuli 2010

Caesari salat

See salat on klassika. Öeldakse, et justnimelt selle salati järgi saab restoranile hinnangu anda- et kui  kaste "pole ikka päris see", siis on kahtlane, kas restoran isegi on just päris see, mis oleks hea ja mida teistele soovitada. Noh, ma isiklikult seda väga ei tea- ei ole nii palju salatit oma elus söönud :D
Ajalugu selle salati taga ulatub väidetavalt 1924. aastani, mil see roog Caesar Cardini poolt kokku pandi. Nii et nimi ei tulegi kuulsalt keisrilt, nagu nii mõnigi arvab :D :D
Igastahes on salat imeliselt hea. Kindlasti peab kasutama rooma salatit ja kaste peab olema "see õige". Mina kasutasin nami-nami retsepti, väikeste muudatustega: jätsin välja anšoovisefilee, mida algses retseptis väidetavalt ei olnudki ning suurendasin Worcesteri kastme kogust. Jätsin välja ka sinepi.
Kogus: neljale.

2 pead rooma salatit


Krutoonid:
üks ciabatta (või mõni muu sai-leib)
1 küüs küüslauku
õli


Kaste:
1 toores munakollane või 2 sl majoneesi
1 sl sidrunimahla
1 küüs küüslauku
1 tl Worcesteri kastet
5 sl külmpressitud oliiviõli
soola
musta pipart
25 g parmesani/ Valio Forte juustu


Salati valmistamiseks tuleb pesta rooma salat, eemaldada pealmised, kannatada saanud lehed. Salatilehed võib rebida just nii suurteks tükkideks, kui sööjatele meeldib- mina teen sellised keskmised tükid. Seesmised, pisikesed salatilehed jätan terveks.

Krutoonide valmistamiseks surun küüslauguküüne läbi pressi ja segan väikse koguse õliga läbi. Lõikan ciabatta paksudeks viiludeks (no nii kaheksa viilu umbes), viimased omakorda piklikeks tükkideks. Seejärel tõstan tükid kaussi õli sisse ning segan hoolega läbi, et saiatükid üleni õliga kokku saaks.
Edasi võib toimida kahte moodi: kas õlised saiatükid ahjus kuldseks küpsetada või pannil jumekaks praadida. Antud juhul kasutasin viimast varianti.

Kastme tarvis surusin küüslaugu läbi pressi, segasin sidrunimahla ja majoneesiga (muna oli ootamatult otsa saanud), lisasin Worcesteri kastme ning vispeldasin ühtlaseks. Niristasin juurde oliiviõli, samal ajal hoolega vispeldades. Viimasena segasin hulka soola ja pipra.
Seejärel riivisin juustu jämeda riiviga ning segasin kastme hulka. No väidetavalt on nii ka algretseptis, aga kes tahab, võib juustu ka eraldi salatisse lisada. Minule meeldib sissesegamise variant justnimelt seetõttu, et siis jaotub juust mõnusalt ühtlaselt.

Salati kokkupanemiseks tuleb kaste (kus juust sees) valada rebitud salatilehtedele ning hoolega läbi segada. Lisada kuldsed krutoonid ning serveerida.










Kui aga keegi tahab natuke toekamat salatit, võib salatile lisada praetud/grillitud kanafilee viile. Mina panen tavaliselt lisaks kanale ka veidi kirsstomateid salatisse. Mõnus. Aga mitte enam see klassikaline salat, mis ka originaalretsepti järgi tehtuna ning ilma lihata on imehea.

Kiire ja jäine vaarikamagustoit

Oi kui pikka aega ma pole bloginud. Palun vabandust. :D
Mittekirjutamise põhjus on selles, et olen viimased kaks nädalakest maal puhanud. Kuna kuumus on tappev, kolisin koos oma tomatite ja mehega  neljandal korrusel asuvast umbsest korterist maale vanemate juurde, kus mind tervitas mõnus õhk ja silmipaitav maastik. Ja no tõesti- kui on võimalus jalutada, ujuda, marju korjata ja moosi keeta (ehk edaspidi satub mõni retsept ka siia), metsas seenel käia ning võrkkiiges istudes raamatut lugeda- siis no tõesti ei tõmba tuppa arvuti ligi.
Aga nüüd, olles (ajutiselt?) koduses korteris tagasi, jõuan lähipäevadel ka ehk mõned retseptid siia kirja panna. Täna soovitan mõnusat külma magustoitu, mida metsast toodud vaarikatest imehea ja kiire teha on. Kuna enamik vaarikaid leidis tee sügavkülma( kuna vaarikas säilitab ka pärast ülessulamist oma kena kuju ja maitse), on mul külmast kapist neid väikese kuhja jagu võtta ning retsept kutsus vägagi proovima. Retsept siis nami-namis. Koguselt mõeldud neljale.

500g paksu, kreeka jogurtit
275g külmutatud vaarikaid
1-2 sl tuhksuhkrut


Kõik komponendid tuleb kokku segada ja ühtlaseks kreemiks saumikserdada. Enne serveerimist võiks magustoidupokaale külmas hoida, et magusroog liialt sulama ei hakkaks.
Ja noh, kellele see kreem liiga voolav tundub ja mitte nii jäätisene, kui tahaks, võib segu ju ka mõneks ajaks veel sügavkülma panna.
Aga igaljuhul, imehea ja vaarikane. :)

esmaspäev, 12. juuli 2010

Riisi-makrasalat

Väljas on üüratult palav ja muud ei tahakski teha, kui jäätist süüa või kuskil mere/jõe/järvevees liguneda. Kuna aga elan neljandal korrusel, siis toas on veel palavam :D - minu õnneks on mul puhkus ja saan seega ringi liikuda, inimestel külas käia ja seeläbi leida ka mõne jahedama paiga kus viibida. Kuid inimestele, kes hetkel tööl käivad, tunnen küll kaasa. Kuskil kontoris laua taga istuda sellise kuumusega ei ole kohe kindlasti meeldiv.
Headel sõpradel-tuttavatel külaskäimine on ka põhjus, miks mul blogipostitusi viimasel ajal nii harva ette tuleb. Muidugi jah, süüdi on ka palavus, sest sellise kuumaga pliidi ees passima ma ka nõus ei ole. Seega antud hetkel lähevad toiduks põhiliselt puuviljad-köögiviljad ja jäätis. Ja hakkab tunduma, et külmsuppidega peaks end ka sõbraks tegema, sest muidu jääb menüü liiga üheülbaliseks.

Täna tegin söögiks salatit. Selline veidi tummisem söök, aga samas enam-vähem ilma vaaritamata valmiv. Minu all kirjutatud kogustest saab päris suure kausitäie salatit- et homseks ka jaguks. :)

125g riisi (keetmata riisi kaal)
300g makrat (krabinuudlid või -pulgad)
1 suur paprika (mul kaalus täpselt 200g)
140g konservmaisi
3 muna
umbes 300g majoneesi


Riis tuleb kõigepealt soolaga  maitsestatud vees ära keeta ja maha jahutada. Samuti tuleb teha munadega.
Kui keetmist vajav materjal on jahtunud, saab salati kokku segada.
 Selleks hakkida munad ja paprika parajateks kuubikuteks, segada kokku riisi ja konservmaisiga. Seejärel segada hulka krabinuudlid (kui kasutada krabipulki, tuleks ka need enne pisemateks kuubikuteks lõigata). Viimasena lisada majonees ja salat hoolega läbi segada.
Mina soola enam ei lisa, majonees annab piisava maitse.
Ja silmailu mõttes võiks kasutada punast paprikat-siis on ilus kirju salat. Minul on antud juhul kollane paprika, aga ega maitse sellest ei muutu :D

reede, 9. juuli 2010

Kräsupea kook

Eile oli mu vanema õe sünnipäev :) Selleks puhuks sai valmis meisterdatud suur ja mahlane kräsupea, mis palju kiidusõnu pälvis. Originaalretsept on nami-namist, aga mina muutsin veidi koguseid, tulemuseks imehea mahlane kook.
Koogist jätkub kaheteistkümnele suurele maiasmokale või kuni kuueteistkümnele pisemale.

4 suurt muna
4 dl suhkrut
6 dl nisujahu
1 tl söögisoodat
400g 20% hapukoort
3 sl magustamata kakaod
----
1,5 kg hapukoort
2 dl mahla immutamiseks
----
200g magedat võid
4 sl piima või kohvikoort
6 sl suhkrut
4 sl magustamata kakaod

Kõigepealt tuleb valmistada tordipõhjad. Selleks vispeldada suures kausis omavahel kokku munad ja suhkur (väga suurt vahtulöömist pole vaja, hoolega segamisest piisab), siis lisada 400g hapukoort ning soodaga segatud jahu. Vispeldada taigen ühtlaseks ning kallata sellest pool teise kaussi. Ühes kausis olev taigen tuleb kakaoga ära segada, teine kausitäis jääb heledaks. 
Tume taigen valada mõnda suuremasse koogivormi (minul  umbes 26x 35cm), hele taigen ahjuplaadile. Küpsetada mõlemaid 180*C juures ligikaudu 25 minutit, kuni koogipõhjadesse torgatud puutikk puhtaks jääb. Seejärel tuleb lasta põhjadel jahtuda.
Kui koogipõhjad on jahtunud, asetasin tumedama põhja serveerimisalusele ja immutasin mahlaga. (mahl võib olla mistahes soovitud maitsega, minul oli veel alles purk kompotikirsse, mistõttu immutasin kirsimahlaga ja panin koogi sisse ka mõned kompotikirsid. Aga sobib ka mistahes teine mahl või ka piim, kui koogi maitset ei taheta mahlaga muuta). Heledama põhja lõikasin umbes 1,5x1,5 cm kuubikuteks ning segasin pooleteise kilo hapukoorega. Seejärel tõstsin hapukooresed kuubikud tumedamale põhjale, jaotades nad enam-vähem ühtlase kihina peale. 
Glasuuri tegemiseks sulatasin või ja segasin ülejäänud komponendid sisse. Lasin segul mõnda aega jahtuda, et glasuur pakseneks ning siis niristasin koogile. (Kui glasuur väga vedelana koogile kallata, siis kipub see liialt maha voolama ja söömisel ei ole igal tükil ühtlaselt glasuuri) 
Tõstsin koogi jahedasse, kus ta seisis üleöö.
Järgmisel hommikul kaunistasin koogi, sünnipäevalapse soovi järgi maasikate ja piparmündilehtedega.

See kook on hea baas, mida saab kergesti muuta, tehes huvitavaid ja erineva maitsega kooke. Kindlasti sobivad  selle koogi sisse erinevad marjad ja moosid, hea mõte on veel näiteks kasutada püreestatud banaani, saamaks veidi eksootilisemat maitset. Lisaks on väga positiivne, et koogi valmistamine on ääretult lihtne! :) 

esmaspäev, 5. juuli 2010

Pannkoogirull kukeseentega

Üks ääretult mõnus ja suvine roog!
Originaalretsept namis, mina soovitaks täidiseks rohkem seeni panna. Koguselt kolmele-neljale.

3 dl piima
3 muna
1 dl nisujahu
soola
----
5-7 dl kukeseeni
1 sibul
1,5 dl hapukoort
soola, pipart
hakitud peterselli
praadimiseks õli
----
1 dl riivjuustu


Taigna jaoks vispelda kokku munad, piim, sool ja jahu. Lase seista, kuni täidis valmib. Eelsoojenda ahi 200*C-ni.
Täidise jaoks haki sibul, prae õlis mõõdukal kuumusel kuni sibul on klaasjas. Siis lisa seened, prae mõned minutid veel. Maitsesta, lisa petersell ja hapukoor ning hauta viis minutikest.
Sega pannkoogitaigen uuesti läbi, vala paberiga kaetud ahjuplaadile. Minul oli 32x32cm ahjuplaat ja see oli väga paraja suurusega. Küpseta 200*C juures  umbes 15 min, kuni pannkoogi pind on kergelt pruunikas. Minul küpses pannkook "voldiliseks" ehk kerkis erinevatest kohtadest erinevalt-sellest ei olnud midagi, ahjust välja võttes langes kokku tagasi.
Kui pannkook on valmis, võta see ahjust välja ja jaota kukeseenehautis ühtlaselt pinnale. Keera kook rulli, puista peale riivjuust ja küpseta ahjus veel tsipa, kuni juust sulab.
Serveeri soojalt hunniku köögiviljasalatiga.

Maasikatort

Hiljuti oli mu mehe vanemal vennakese sünnipäev, mille puhul talle tordi valmis meisterdasin. Kuna nami-namis on maasikatortide kooskokkamise kuu, otsustasin ühendada kaks ja tegin suure maasikatordi.
Põhjaks kakaoga biskviit, peal jogurtitarretis maasikatükkidega, kaunistatud vahukoorega. Ahviaastal sündimise puhul sai sünnipäevalapsele üks martsipanist ahvike ka tehtud.

6 muna
6 sl suhkrut
1 dl nisujahu
2 sl magustamata kakaod
2 sl kartulitärklist
----
1,5 l maitsestamata jogurtit
1,5-2 kilo maasikaid
4 dl 35% rõõska koort
9 sl suhkrut
veidi vanilliekstrakti
3 sl želatiini
tsipa vett paisutamiseks
----
4 dl rõõska koort
tsipa suhkrut
mõni maasikas


Panin ahju 200*C peale soojenema.
Biskviidi tegemiseks vahustasin munad suhkruga heledaks kõvaks vahuks. Kuna vahustada oli kuus muna, võttis see omajagu aega (mulle hakkas tunduma, et lisaks käsimikserile võiks ikka üks iseseisvalt püsti püsiv mikser ka olla). Kui vaht valmis, segasin õrnalt hulka omavahel segatud ja sõelutud kuivained. Valasin vahu küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpsetasin ahjus umbes kümmekond minutit. Lasin biskviidil jahtuda (no tegelikult jahtub ta ilusti muude tegemiste ajal ära)
Jogurtitarretise tegemiseks peab jogurt olema toasoe! Selleks peaks ta juba mitu tundi varem lauale soojenema võtma. Iseenesest saab toimetada ka külma jogurtiga, aga ebaõnnestumise tõenäosus on suurem.
Tarretisekihi tegemiseks puhastasin maasikad ja lõikasin nad neljaks(mina panin maasikaid peaaegu kaks  kilo ja sai ikka väga maasikaid täis tort), mõned ilusamad tõstsin enne lõikamist kõrvale, et nendega hiljem kaunistada. Jogurt oli mul juba mõnda aega laual kausis seisnud, nüüd segasin juurde suhkru ja vanilliekstrakti. Vahustasin teises kausis koore. Paisutasin želatiini veega, lasin mõned minutid seista ning siis sulatasin massi. Tegin seda madal kuumusel ja segades, et želatiin keema ei läheks.
Kui želatiin sulanud, jahutasin seda segades paar minutit, siis segasin tõstsin paari supilusika kaupa jogurtit žealtiini hulka ja segasin hoolega- see ühtlustab želatiini-jogurti temperatuuri (kui kuum želatiin koheselt jogurti hulka segada, tekivad tükid! Ja mida külmem jogurt, seda kergemini). Tegin seda mitu korda, kuniks segu oli vaid soe ja mitte enam kuum. Siis segasin želatiini-jorgurtisegu ülejäänud jogurti hulka ning vispeldasin ühtlaseks. Koheselt segasin juurde ka vahukoore, mis annab koogile mõnusa siidja tekstuuri ning viimasena lisasin maasikatükid.
Olles kõik komponendid omavahel ära seganud, valasin jogurtisegu tordipõhjale, mida enne immutasin piimaga. (mees oli mulle selleks ajaks jõudnud papist ja fooliumist tordiümbrise meisterdada-on olemas ka spetsiaalseid reguleeritavad servi, aga mina ajan selle asja alati papiga ära). Lasin külmikus tarretuda järgmise päevani.
Järgmisel päeva, parajalt enne sünnipäeva, võtsin tordi külmikust, eemaldasin servad. Vahustasin 4 dl vahukoort veidikese suhkruga ja kaunistasin servad (10 mm läbimõõduga sakiline otsik oli väga paras). Pealmine kaunistus jääb igaühe teha, minul figureeris seal martsipaniahvike, sünnipäevalapse nimi ja mõned maasikad.
Sööjad kiitsid torti, tunnistasid selle "ülimaasikaliseks" :D Enda kommentaari maitse kohta öelda ei oska, kuna maasikaid süüa ei saa - aga välimuselt jäi tort küll väga kaunis.