teisipäev, 21. detsember 2010

Vaarika-jäätisetort karamellistatud leivaga

Väljas on külm, sajab laia lund ja üks tsipake pikem nädalavahetus ootab ees. Kes külma väga ei karda ja sooviks jõululauale pakutavat kooki/magustoitu veidi varem valmis teha, soovitan teha jäätisetorti. Ja serveerida seda näiteks kuuma pohla/jõhvikakastmega. Ning miks mitte ei võiks see jäätisetort olla vaarikane :)
Antud kogusest saab ühe 20cm tordi.

6 viilu leiba
1 dl suhkrut
50g võid


4dl 35%-list rõõska koort
300g suhkruga kondenspiima
300g vaarikaid



Alustuseks purustada rukkileivaviilud köögikombaini abil peeneks (võib muidugi kasutada ka valmis riivleiba). Seejärel sulatada pannil või, lisada leivapuru ja suhkur ning kuumutada pidevalt segades kümmekond minutit, kuni leivapuru on mõnusalt pruun. Valada puru suurele alusele ja lasta jahtuda (jahtumise ajal võib paar korda segada, et leivapuru suuri tükke ei moodustaks).
Vaarikad püreestada (kui kasutada külmutatud vaarikaid, siis lasta neil enne sulada) ning suruda läbi sõela, et seemned eemaldada.
Vahukoor vahustada pehmetipuliseks vahuks, seejärel lisada kondenspiim ning see vahukoorega hoolikalt ära segada. Segada õrnalt sisse ka vaarikapüree(segu võib jätta ka kergelt triibuliseks-seda huvitavam tort).
Tordi kokkupanemiseks võtta 20 cm läbimõõduga vorm, tõsta põhja kolmandik vahukooresegust, seejärel raputada peale pool leivapurust. Ettevaatlikult tõsta leivapuru peale järgmine kolmandik vahukoorekreemist ning raputada peale ülejäänud leivapuru. Viimaseks tõsta ettevaatlikult peale viimane osa vahukoorekreemist, katta koogivorm kilega ja lasta vähemalt üleöö sügavkülmas taheneda.
Et tort vormist hästi eemalduks, võib vormi pooleks minutiks kuuma vee sisse tõsta ning siis tort alusele välja kummutada. Kaunistada meelepäraselt (pildil kaunistatud tumeda šokolaadi ja vaarikatega).
Esitasin tordi ka Leiburi retseptivõistlusele, kus seda peeti auhinna vääriliseks :)

kolmapäev, 15. detsember 2010

Piparkoogitaignast, -majast ja paarist kuusest

Ühel kaunil laupäevasel päeval, mitte väga palju aega tagasi, saime Koopatibiga kokku, et ellu viia meie suur piparkoogimaja plaan. Mõtted olid head ja toredad, aga ju ei olnud ette nähtud, et meie plaanid ka läbi viidud saavad.
Pärast mõne vajaliku tarviku purunemist, lumetormist põhjustatud autojamasid ja kuidagi "udus" olevat olekut, mis meid mõlemat vajalikke toiminguid unustama pani, istusime kahekesi minu väikse köögi tubli puulaua taga, jõime kakaod ning sõime kooki ja tõdesime, et täna ei ole ikka "see" päev. Kõrval seisis kuhi valmistehtud piparkoogimaja juppe, mõned kõrbenud, mõned purunenud, kerkinud nii, nagu meie seda ei soovinud, ilma aknaklaasideta ja üleüldse õnnetud.

Aga kuna me mõlemad oleme loomu poolest rõõmsad inimesed, siis äge muretsege, meie ühisplaan toredate mõtetega tuleb veel kunagi! Ilmselt tuleval aastal...

Kuna tol päeval piparkookidest ja majadest asja ei saanud, panin ma valmistehtud taigna külma tagasi ja jäin paremat aega ootama. Järgmisel hommikul oli veel suhteliselt norus, et mul piparkoogimaja ei ole, kuid õnneks tuli päeva peale tahtmine tagasi ja pisike maja sai siiski valmis tehtud. Ilma Koopatibita, ilma suurema tseremooniata ja projektita.

Nagu me kõik teame, on väga palju erinevaid piparkoogitaigna plaane. Ning kuigi poes on väga palju valmis taigent olemas, soovitan viimase siiski ise kodus valmis teha. Taignategemise protsess on tegelikult lihtne, kõik valmib kiiresti ning maitseb vägagi hästi. Mina siin kiidan nami-nami piparkoogitaigent, olen seda viimastel aastatel teinud ning kõik piparkoogisöödikud on väga rahul olnud. Kogus u 1,3-1,4 kg.

2 dl e 250g siirupit
2 dl e 170g suhkrut
1 pakk piparkoogimaitseainet 
või ise kokku segatud vürtside segu
( näiteks 1 sl jahvatatud kaneeli +
2 tl jahvatatud nelki +
1 sl jahvatatud kardemoni +
1 tl ingveripulbrit)
250g võid
2 muna
600g e 10 dl nisujahu
2 tl söögisoodat


Esiteks ei viitsi mina ise siirupi keetmisega vaeva näha, kasutan DanSukkeri tumedat valmissiirupit, leidub peaaegu igas selveris-rimis-prismas jne. Piparkoogimaitseaineid on poes SantaMaria oma ja Meira oma, mulle meeldivad mõlemad, Meira oma aga on mahedam ja mina, suure kardemonisõbrana, lisan sinna alati ka kardemoni juurde.


Taigna tegemiseks segasin potikeses kokku siirupi, suhkru ja maitseained, lasin segul keema tõusta. Siis eemaldasin potikese tulelt, lisasin juurde tükeldatud või ja segasin, kuni või oli sulanud. Seejärel vispeldasin ükshaaval juurde munad.
Jahu ja sooda segasin enne omavahel läbi ja seejärel lisasin siirupi-munasegule. Töötlesin jahu taignasse, sõtkusin korralikult ühtlaseks, keerasin taigna toidukilesse ja panin külmkappi. Lasen taignal alati minimaalselt 24h külmas taheneda, veel parem on, kui küpsetama asuda alles paar-kolm päeva hiljem.
NB! kuna soojast peast on taigen pehmem, siis on oht jahu liialt panna. Minul ei ole kunagi üle 10 dl jahu kulunud, pigem olen piirdunud 9 dl'ga ning jätnud taigna veidi pehmema. Sest rullimise ajal saab alati jahu lisada, kui vaja.


Maja tegemiseks on hea, kui on olemas šabloonid. Siis ei tule majakene liialt kõver :) Praegusel ajal on müüa ka valmis lõikevorme, mis paraja suurusega maja kokku annavad, aga sobib täiesti, kui otsida internetis või ise joonestada kokkusobiva maja detailid, need papile ümber joonistada ja nende alusel piparkoogitaignast tükid välja lõigata.
Et välistada seinet jm tükkide panidumist, soovitan taigna rullida otse küpsetuspaberile, siis seal peal tükid välja lõigata ja liigne tainas eemaldada- nii ei pea maja tükke enam liigutama. Ja kes tahab majale klaasist aknaid, uhmerdagu puruks veidi klaaskomme (Kalevi barbarissi, piparmünid jne-need, kus moosi ei ole) ning täitku aknaavad puruga. Komm sulab ahjus ilusaks klaasiks.
Piparkooke (sh maja detaile) küpsetada 200*c juures 7-9 minutit, väga pruuniks ei tasu lasta. Maja detailid lasta kindlasti maha jahtuda samal plaadil, et nad jahtudes sirgeks taheneks.

Kui maja tükid on jahtunud, võib neid hakata kokku panema. Tean, et selleks kasutatakse suhkrusiirupit, mis kiirelt taheneks, aga mina panin maja kokku niisama glasuuri abil. (Glasuurist on juttu siin.) Glasuuriga maja ehitades tuleb silmas pidada, et kui alguses seinad kokku panna, siis tuleb ikka piisavalt kaua neil taheneda lasta, enne, kui katust ehitama hakata. Muidu vajutab katuse raskus seinad lihtsalt laiali. Seega kannatust!

Kui keegi plaanib maja väga keeruliselt kaunistada, siis võiks seda vist teha enne maja kokkupanemist- nii on lihtsam. Mina kaunistasin maja pärast kokkupanekut, aga minul ei olnud seal midagi keerulist kah.


Maja kõrvale tegin ka paar kuusekest, lõigates nad enne ahju panemist nii, nagu pildid näha. Kui kuused küpsetatud ja jahtunud, panin nad ettevaatlikult üksteise sisse ja kaunistasin. Lihtne, ilus ja mugav viis, kuidas kuuski püsti seisma saada. :)


Ja selline saigi minu selle aasta päkkapikkudele mõeldud kodu. Hubane, armas, roheliste aknaklaasidega, mille tagant kuused paistavad.

pühapäev, 12. detsember 2010

Sinine martsipan

See postitus on justkui täpp "i" peal. Kui ma katsetasin martsipani värvimist looduslikul teel, oli sinine värv ainuke, mis mulle rahu ei andnud. Pisike jonniv tüdruk minu sees mõtles, et kuidagi peab ju saama! Ja ma siis mõtlesin ja proovisin. Ning tulemus on siin: sinine martsipan looduslikul teel.

Siniseks kasutasin kuivatatud rukkililleõisi, mille koos tsipakese tuhksuhkruga köögikombaini väikeses veskis võimalikult peeneks jahuks lasin. Seejärel lisasin tilgakese vett, segasin sinise jahu pastaks ning siis töötlesin martsipani pastaga siniseks.
Martsipan jääb küll tsäbruline, aga sinine. Mulle igatahes meeldib :)
Imeilusate piltide eest aitäh Koopatibile :) 

laupäev, 11. detsember 2010

Värvilist piparkoogiglasuuri...

... minu stiilis :D
Minu kunagised katsetused martsipani värvimisest looduslikul teel kerkisid uuesti pähe otseloomulikult nüüd, jõuluajal, kui piparkookide kaunistamine aktuaalne on. Kuigi pean tõdema, et mulle maitsevad ilma glasuurita piparkoogid ka... Midagi revolutsioonilist mu katsetustes ei ole, kindlasti on kõik elu jooksul kakaoga glasuuri pruuniks värvinud ja mahlaga roosaks. Igatahes, täna köögis glasuuriga mängides oli tore, piparkoogid pole ammu olnud nii rohkelt kaunistatud ja mitte kunagi olnud nii värvilised.
Glasuuri tegemiseks kasutan mina munavalget. Ühe munavalge kohta 3-4 dl tuhksuhkrut. Teha parajalt paks segu :D Ja ongi kena valge glasuur olemas.
Mina ei ole toorest muna kunagi kartnud, pealegi jääb munavalgega mõnus kõvaks kuivav glasuur. Kes aga munavalget vältida tahab, kasutagu siin küpsise teemas ära toodud glasuuritegemise meetodit. Tuhksuhkur, vesi (ja värv), (veidi kuumutada) ja valmis.


Edasi siis värvidest. Alustuseks roosade kategooria. Proovisin vaarikaid, mustsõstrasiirupit, punapeedimahla ja porgandit. Näiteks see viimane läks martsipani puhul kollasesse alagruppi, aga täna pean tõdema, et piparkoogiglasuuri tegi ta pigem beežiks, mille liigitasin siia roosade alla.
Punapeedist, nagu ikka, sain mahla kätte riivi ja kahe lusika abil. Nagu martsipanipostituseski.
Maitsenüanssidest niipalju, et porgand glasuuri maitset ei muuda, vaarikas oli minu maitsemeelele tuntav, mees aga ütles, et tema ei saa midagi aru :D Mustsõstramaitse jääb tunda, aga on vägagi meeldiv. Punapeet jääb samuti tunda ja noh..meile mehega niiväga ei maitsenud. Aga kõige hullem ka ei olnud.
Roosade kategoorias võib loomulikult proovida kõiksugu punaseid mahlasid, mis sahvris-külmkapis olemas on. Ilmselt annavad mingit roosat tooni nad kõik, mina proovisin lihtsalt neid, mis hetkel kättesaadavamad olid.


Järgmiseks pildiseeriaks panin kokku kollased ja pruunid toonid. Nagu näha, värvisin kollast kurkumi abil, ilusa oranži sain kurkumi ja punapeedimahla segust ning pruun oma variatsioonides tuleb loomulikult kakaost.
Maitsetest jäid tunda kõik, kakao ja kurkumi-punapeedisegu olid meeldiva maitsega, kurkum üksi oli tugevalt tunda, vürtsikas, aga väga segama ei jäänud, kuna piparkook on ise ka vürtsikas (aga hoiatan, et mõnele inimesele ei pruugi maitseda!).
Kindlasti võiks kollase kategoorias proovida veel safranit (mis mul oli ootamatult otsa saanud) ja näiteks astelpaju.


Järgmine pildiseeria on minu jaoks kõige põnevam. Must värv tulenes söetableti kasutamisest, justnagu martsipani puhul. Sealjuures veidi aega seistes tõmbas värv ennast isegi veidi tumedamaks, kui alguses näha oli. Söetabletti kulub omajagu, mina kasutasin umbes 0,5 dl valge glasuuri värvimiseks kuut tabletti ning sain pildiloleva tooni.
Roheline toon on seekord tehtud matcha tee pulbriga. Pean tõdema, et sellega on värvimine imelihtne, pulbrit kulub korraga vähe ja toon tuleb erk. Mina kasutasin odavamat, küpsetamise jaoks mõeldud matchat, kvaliteetsema pulbriga tuleks ilmselt veel erksam toon.
Rohelist võib muidugi proovida teha ka spinatiga, nagu ma martsipani värvisin, aga mina pean tunnistama, et minu kätte juhtunud kaks pakki/potti spinatit olid kuidagi nii lahjad, et korralikku värvi ma nendest kätte ei saanud. Ehk on asi sellest, et aastaajaks talv...
Ja kõige põnevam oli katsetada sinist värvi teha. Ainuke looduslik viis, mis mulle pähe tuli, on kasutada kuivatatud rukkililleõisi. Ja et neid piisavalt peeneks saada, jahvatasin rukkililleõisi koos vähese tuhksuhkruga köögikombaini väikses veskis (veneaegne kohviveski oleks ka ilmselt ideaalne). Ja seejärel tegin antud tuhksuhkrusegust glasuuri. Nagu näha, sinine jääb teraline, aga siiski sinine. Ja nagu ka must, tõmbab sinine end aja jooksul veidi tumedamaks (ja kohe-kohe proovin nii värvida ka martsipani!).
Maitsetest niipalju, et söetablett tunda ei jää, matcha jääb, aga meile mehega see maitse meeldis ning sinise tooni andnud rukkililled jäävad ka veidi tunda. Aga taaskord, ei häiri.



Värvid tulid mõnusad ja piparkoogid said kirjud. Ning miks mitte aeg-ajalt ka kirju-kirjusid piparkooke teha :)
Pildi eest Koopatibile aitäh :)

kolmapäev, 8. detsember 2010

Maksapasteedilugu

Oh jõuluaeg, oh jõuluaeg...süldid, pasteedid, piparkoogid, glögid... oehh.. Mõnus, onju :)
Minul on täiesti mingi jõulutuhin peal. Kohe ise ka ei saa sotti, miks. Ja tõbine olek ei vähenda seda ka. Jällegi mõnus :)
Ja nüüd, tassike kakaod kõrval, panen kirja oma pasteediretsepti. Suhteliselt klassikaline, kodune ja hea.



1,5 kg veisemaksa
900g läbikasvanud sealiha
4 sl võid
2-3 porgandit 
2-3 sibulat
soola, pipart
muskaatpähklit
250g võid
sortsukene konjakit

Alustuseks tükeldada maks ja liha parajateks kuubikuteks (no nii 4cm küljepikkus näiteks) ning pruunistada pannil või sees. Seejärel maitsestada soola ja pipraga, lisada kooritud ning parajateks tükkideks lõigatud köögiviljad (mina lõikan porgandid neljaks, sibula kah- ei näe vajadust pisemateks tükkideks).
Edasi valada peale keev vesi, just täpselt nii palju, et vesi maksa- ja lihatükid katab. Hautada keskmisel kuumusel kaane all nii poolteist tundi, kuni liha/maksatükid pehmed on.
Edasi tuleb kahtlematta kõige lõbusam osa. Tuleb võtta vana hea hakklihamasin ja see laua külge kinni keerata. Ja siis liha- ning maksatükid läbi masina ajada. Köögiviljad kah, needki ju head. (oi, kuidas mulle meeldis lapsena see hakklihamasina väntamistöö. Lihtsalt üliäge!) Ja kui kõik tükid on läbi masina käinud, korrata protsessi veel üks kord.
Järgmiseks valada hakkmass potti, panna see madalale kuumusele, lisada tükkideks lõigatud või ja pidevalt segades veidi aega kuumutada. Lisada ka riivitud muskaatpähkel ja konjakisorts.
Kui või on sulanud ja segu mõnusalt lõhnav (ahjaa, siin on hea aeg soolasust kontrollida ning vajadusel soola lisada), võib poti tulelt ära võtta ja mikseri tööle panna. Viimase abil saab pasteet mõnus ja õhuline. Ja kui mikserdamise käigus segu liialt kuiv on, siis lisada veidi liha/maksa hautamisvedelikku. Pasteet jäägu soojast peast pigem pehme kui liialt tihke, sest jahtudes taheneb ta ju veelgi.
Ja valmis pasteedikene selleks korraks saigi :) Säilitada külmkapis kaanega kaetult. Mmm...

teisipäev, 7. detsember 2010

Kartulirösti

Kartulirösti on põhimõtteliselt natuke teistmoodi viis kartuleid praadida :D Aga mulle see viis meeldib, seega toon selle ka siin ära. Eriti mõnusad jäävad kartulite sees olevad küüslauguküüned, mis ahjus magusaks küpsevad.
Neljale.

800 g kartuleid
1 küüslauk
30 g võid
rosmariini
soola, pipart


Kartulid tuleb koorida, pesta ja lõigata peenikesteks tikukesteks. Nii umbes 0,5x0,5 cm läbimõõdus. Riivimine jätaks segu liiga vesiseks, seega peenikesed pulgakesed on parem mõte. Küüslauguküüned tuleb ainult koorida, tükeldada ei ole vaja. Ja siinkohal oleks hea ahi 200*C peale soojenema panna.
Seejärel võtta pann, mida saab ka ahju panna, lisada sinna või ja lasta pann pliidil kuumaks. Edasi lisada pannile rosmariin ja terved küüslauguküüned ning pruunistada pool minutit - selle ajaga või maitsestub. Siis lisada kartulid ja praadida kümmekond minutit, aeg-ajalt segades, kuni kartulid on pehmemad. Seejärel suruda kartulid ühtlaseks plaadiks kokku ja panna pann ahju. Küpsetada 200*C juures 20 minutit, siis suruda taldriku abil kartulid veelgi kokku ja küpsetada veel 20-25 minutit. Lõpptulemusena peaks kartulikook pealt ja alt pruun olema, ning seest mõnusalt pehme. Serveerida hapukoorekastme ja värske salatiga.

esmaspäev, 6. detsember 2010

Väike jõululaud...

...või äkki oleks õigem öelda "jõuluootelaud". No igaljuhul.. jõulud on tulemas, sõpru-tuttavaid palju ja peas tiksuvaid jõuluroogade ideid samuti palju. Seega selline väike jõululauakene toredale seltskonnale ei ole mitte ainult maitsev ja lõbus, vaid on ka väga kasulik, andes hea võimaluse läbi proovida nii mõnegi uue retsepti, mis jõuluteemas silma on jäänud. Ja noh, kui nüüd uskuda nami-nami peakokka (mida ma muidugi ka teen), siis põhjamaades on sellised väikesed koosviibimised enne jõulu traditsioon. Ning nami-namis on seetõttu ka selle kuu kooskokkamise teema justnimelt jõuluootelauad. Lugege sellest kõik siit.
Mina peaks selliseid väikesi koosistumisi isegi rohkem, kui aega ja võimalusi oleks, aga antud kuul olen jõudnud valmiskokata ainult ühe laua jaoks. Ja sedagi ei saanud ma ise nautida :D - nimelt jõuluteemaline suupistelaud läks mehega töö juurde kaasa ja nemad seal said kõik maiustada (seepärast ei ole ka ühtegi pilti tervest lauas- millest mul on muidugi väga kahju). Aga mina sain vähemalt kokata :D
Järgnevalt siis road, mis laual olid (retseptid enamjaolt nami-namist, lingid pealkirjades):

Lehttaignarullid verivorstiga



lehttaigent
verivorste
pohlamoosi
kuivatatud majoraani


Valmistamine on iseenesest väga lihtne: rullida lehttaigen veidi õhemaks, määrida õhukese kihina peale pohlamoos, raputada peale veidi majoraani ning ühtlaselt laiali puistata peeneks hakitud verivorstid. Keerata paraja suurusega rullid (mina soovitan lehttaigen lõigata 15cm ribadeks- see on paras laius, et saada suupisteteka parajad rullid), lõigata need 2 cm paksusteks juppideks, panna need paberist muffinivormidesse ja küpsetada 225*c juures 15 minutit, kuni taigen on kenasti kuldpruun.
Maitsvad nii soojalt kui külmalt.

Keedutaignapallid verivorstiga


1,75 dl vett
75 g võid
0,5 tl soola
2 dl nisujahu
3 muna
100g verivorsti
1 sl röstitud sibulahelbeid


Need pallikesed olid minu lemmikud. Kindlasti püüan aega leida neid ka "päris" jõululauale küpsetada.
Taigna tegemiseks tuleb vesi, või ja sool kuumutada keemiseni, siis tõsta pott tulelt ära, segada sisse jahu, tõsta pliidile tagasi ja kuumutada mõned minutid pidevalt segades, kuni taigen moodustab ühtla pallikese.
Siis tõsta taigen taas tulelt ära ja lasta veidi aega jahtuda (mina lasen niikaua jahtuda, kuni käega ilma kõrvetamata tainast katsuda saab). Seejärel kloppida ükshaaval juurde munad. Mina kasutan selleks mikserit- on lihtsalt kõige kiirem viis.
Viimasena segada taignasse hakitud verivorst ja sibulahelbed, segada hoolega sisse. Siis tõsta väikse lusikaga ahjuplaadile kuhjakesed, mida küpsetada 180*C ahjus 30 minutit- kena pruunika jumeni. Kindlasti küpsetamise ajal ahjuust mitte avada! Muidu langevad tuulepallikesed kokku.

Täidetud munad (24 tk)


12 muna
75g toasooja võid
3-4 sl majoneesi
3 tl sinepit


Alustuseks tuleb munad kõvaks keeta, seejärel jahutada ja koorida. Lõigata kooritud munad pooleks ja munakollased ettevaatlikult lusika abil välja võtta.
Suruda munakollased lusikaga pudiks, segada juurde toasoe või, sinep ja majonees. Kes soovib, võib seda teha mikseri abiga- siis on protsess kiirem ja kergem on saavutada head kreemjat massi. Munakreemi paksust saab reguleerida majoneesiga.
Viimaseks panna munakollasekreem tordipritsikotti ja suruda munavalgepoolikutesse (muidugi võib tõsta ka niisama lusika abil-maitse sellest ei muutu:). Kaunistada vastavalt soovile.

Juustupallid


200g juustu
1 keedumuna
3 sl majoneesi
2 küünt küüslauku
veeretamiseks piparkoogipuru


Juust riivida võimalikult peenelt. Keedumuna ja küüslauguküüned koorida ja riivida samamoodi.
Segada komponendid kokku, lisades ka majoneesi ning saades hea ühtlase massi.
Veeretada käte vahel massist kuulikesed ning viimaseks veeretada neid piparkoogipurus.

Pehme piparkook


7.25dl (400g) nisujahu
4 dl suhkrut
1 sl kaneeli
2 tl jahvatatud nelki
1 sl soodat
5 dl keefirit
1 dl pohlamoosi
150 g sulavõid


Glasuuriks:
200g maitsestamata toorjuustu
50 toasooja võid
3 dl tuhksuhkrut


Kaunistamiseks:
pohli / jõhvikaid


See kook on minu lemmik juba paar jõulu, alates hetkest, mil seda esimest korda tegin. Seega soovitan kõigile.
Taigna tegemiseks tuleb segada kokku kõik kuivained, siis segada juurde keefir ja pohlamoos ning viimasena sulavõi. Kallata saadud taigen 25x 30 cm koogivormi (siis saab mõnusalt 4cm paksuse koogi) ning küpsetada 200*C juures 30 minutit, kuni koogi sisse pistetud puutikk puhtaks jääb.
NB! segada keefir kuivainete juurde vahetult enne koogi ahju panemist, sest keefir hakkab kohe soodaga reageerima ning pärast pikemat ooteaega ei pruugi kook enam ilusti kerkida.
Kui kook on küpsenud, lasta sellel täielikult maha jahtuda.
Glasuuri tegemiseks segada kõik komponendid ning määrida segu jahtunud koogile. Puistata peale pohlad või jõhvikad ja hea magustoit ongi valmis.

Ja selline oligi minu pisike jõulueelne suupistelaud. Lisaks äratoodud roogadele olid laual veel mandariinid ning joogiks oli alkoholivaba glögi. Niipalju, kui jutud minuni jõudsid, maitsesid road kõigile. :) Suurteks lemmikuteks olid juustupallid ning kook.
Ja nüüd- kõik küpsetama! :)

pühapäev, 5. detsember 2010

Koorelikööriga toorjuustukook

See lugu sai alguse päeval, mil sattusin siia blogisse, ning nägin imeilusaid väikestes lahtikäivates koogivormides tehtud tordikesi. Lihtsalt imekena teha igale sööjale eraldi koogike- see mõte võlus mind algusest peale ja tundub siiamaani vastupandamatu. Igatahes, loo miinuspool oli see, et Tartust ma selliseid vorme kuskilt tekitada ei suutnud. Ja pikemal uurimisel selgus, et Eestis nad väga levinud ei olegi, peaks pigem hakkama välismaalt tellima. Ning kuna tol hetkel ma seda ette võtma ei hakanud, jäi mõte sinnapaika.

Nüüd aga, kui koolikohustused mind päälinna viisid, käisin läbi ka Stockmannist ning minu suureks rõõmuks on seal koogivormide osas nö lastelett, kus kõiksugu vorme minivariandis olemas on. Võite ette kujutada minu rõõmu selle riiuli ees seistes ja oma minivormikesi käes hoides. Nojah, siingi oli muidugi miinuspool (aga arvestades, kuidas päev kulgenud oli- auto poolel teel katkiminekut jne- oli see ilmselt loogiline), nimelt oli neil tol hetkel vaid kaks vormi (mina olen alati unistanud neljast). Kuid mind lohutati, et neil tuleb neid vorme veel ja seega lahkusin ma poest kahe 12cm läbimõõduga minivormiga ja üpriski õnnelikuna :)
Ja otseloomulikult ei saa olla paremat esmakasutust vormile, kui üks mõnus toorjuustukook. Antud kogusest saab kas ühe 24cm koogi või neli 12cm minikooki.



Põhi:
16 õhukest piparkooki
50g sulavõid


Kate:
500g toorjuustu
1 dl suhkrut
1,25-1,5 dl koorelikööri
4 muna






Alustuseks tampida piparkoogid (mitte-jõulusel ajal võib edukalt kasutada küpsiseid) puruks ning segada sulatatud võiga läbi. Suruda saadud puru koogivormi(de) põhja(dele) ning asetada vorm(id) seniks külmkappi, kuni kate valmib.
Toorjuustukatte jaoks segada läbi kõik komponendid ja vispeldada mõni minut, et segu veidi ühtlasem oleks.

Valada segu koogivormi(desse) ning küpsetada 180*C juures 20-30 minutit (see oleneb nüüd küll veidi koogi suurusest-pigem jälgida rohkem koogi tahenemist, kui kella), kuni toorjuustukate on peaaegu tahenenud- vormi õrnalt raputades saab sellest ilusti aru, keskelt võiks kook veel veidi "lainetada".

Seejärel tõsta vorm(id) ahjust välja ja lasta koogil/kookidel täielikult maha jahtuda (ideaalis üleöö).
Serveerimisel kaunistada vastavalt soovile- kuigi ka ilma kaunistamata on kook ilus, kreemjas ja mõnusalt kooreliköörise mekiga :)

kolmapäev, 1. detsember 2010

Jõulune saiavorm

Saiavorm on kodune, lihtne ning väga maitsev roog. Eile õhtul tegin seda head rooga taas, muutsin aga veidi jõuluhõngulisemaks. Ja hää ta sai :)
Kogus: neljale


8 viilu saia
4 dl õunamoosi
peotäis jõhvikaid
1 tl piparkoogimaitseainet
2 muna 
250 ml piima
1 sl suhkrut
1 sl võid


Kuna saiavormi tehakse tavaliselt kõvemast saiast, aga minu oma oli hea ja värske, siis röstisin alustuseks saiaviile ahjus grillrežiimil, kuni nad omandasid kuldse jume. Seejärel ladusin pooled saiaviilud võiga määritud vormi põhja (tegin kahes väiksemas vormis), tõstsin ühtlaselt peale moosi, raputasin peale piparkoogimaitseaine ning jõhvikad. (Tegelikult võib kasutada ka seda moosi, siis pole piparkoogimaitseainet enam vaja ) Seejärel katsin teise kihi saiadega.
Kloppisin munad suhkruga lahti, vispeldasin hulka ka piima ning valasin piima-muna segu saiavormile. Viimasena panin saiaviiludele ka mõned võitükikesed ning küpsetasin rooga 180*C juures umbes pool tundi, kuni muna-piimasegu kenasti hüübinud oli ja saiad pealt kuldpruunid.
Serveerida kohe ja soojalt, traditsiooniliselt koos külma piimaga, aga mina sõin sel korral niisama :)

Esitasin saiavormi ka Leiburi retseptivõistlusesse, kus seda peeti lohutusauhinna vääriliseks! :) 

pühapäev, 28. november 2010

Veel üks viis, kuidas torti kaunistada :)

Martsipanikattega tort Kaitseliidu Harju Maleva Saue Kompanii TT-rühma ülemale :) 
Läbilõikest kahjuks pilti ei saanud, täidiseks oli kohupiima-vahukoorekreem ja vaarikad. Martsipani värvisin kakao ja spinatimahlaga, must on tehtud söetabletiga. Puiduimitatsioon on maalitud ning kiri eraldi peale pandud.
  Lõbus :)

esmaspäev, 22. november 2010

Mõnus maapirnisupp

On vägagi kurb tõdeda, et ma pole juba kaks nädalat blogisse kirjutada jõudnud. Ei, see ei tähenda seda, et ma vahepeal midagi kokanud ei oleks. Olen ikka. Lihtsalt pole aega seda siia üles täheldada olnud. Ja kuna mulle ei meeldi postitusi väga tagantjärgi teha, jäävad nii mõnedki head road nüüd siia kirja panemata.
Aga üks mõnus suutäis, mida ma mainimata jätta ei saa, on maapirnisupp.  Ma ausalt ei olnud maapirni enne selle supi proovimist söönud. Just ka seepärast valisin lihtsa ja vähestest komponentidest koosneva supi- et ma ikka võimalikult palju maapirni maitset tunneks. Ja hää ta on :)

2 sl võid
1 sibul
0,75 kg maapirni
soola 
0,5 l vett
1 dl rõõska koort


Alustuseks koorisin ja hakkisin peeneks sibula ning maapirni. Mida väiksemad tükid, seda kiiremini supp valmis saab :) Seejärel praadisin köögiviljad või sees mõned minutid, kuni sibul oli klaasjas. Maitsestasin soolaga ning praadisin veel minuti.
Seejärel lisasin kuuma vee ning hautasin 15-20 minutit, kuni maapirn oli pehme. Edasi püreestasin supi, lasin uuesti keema, lisasin koore(vajadusel võib siin kohas veel soola lisada-maitse järgi), segasin läbi ja serveerisin. Mõnus :)

laupäev, 6. november 2010

Ülilihtne banaanimagustoit

Avastasin selle roa täna hommikul nami-namist. Oli tarvis paar banaani ära kasutada ning see tundus ideaalne variant, mida proovida. Ja tõesi- see roog on nii hea! Meie pere uus lemmikmagustoit!
Neljale.

4 küpset banaani
4 sl vedelat mett
sortsuke rummi soovi korral

Alustuseks tuleb ahi 200*C peale soojema panna. Kui ahi kuum, tõsta banaanid ilusti-kenasti-tervena ahjurestile ning küpsetada, kuni pealispind mustaks muutub (no nii 5 minutit). Seejärel keerata banaanid ümber ning küpsetada ka teine pool mustaks.
Edasi tõsta banaanid ahjust ettevaatlikult välja ja lasta 5 minutikest jahtuda. Tõsta igale taldrikule üks banaan, tõmmata ettevaatlikult lahti peenike kooreriba ning see eemaldada. Tekkinud lahtisele alale niristada peale rumm ning mesi.
Serveerida kohe, süüa lusikaga koore seest banaani (ahjaa, jäätis või vahukoor on kõrvale ideaalsed).

pühapäev, 24. oktoober 2010

Lihtne kardemonikeeks

Eile õhtul oli mul suur kokkamistuhin peal. Samas, kuna õhtusöök oli juba söödud, siis tuli mõttesse küpsetada midagi, mis üleöö maitsestuma peaks. Ja keeksid on selleks ideaalne kategooria- soojalt head, jahtunult head ning üldjuhul üleöö või paar päeva seisnuna imehead.
 Keeksiretsepti aluseks võtsin nami-namist "Ekstra" keeksi kogused- sest too keeks on ka nii hea.
Antud kogusest saab ühe 28 cm keeksi.

4 keskmist muna (toasooja)
1,5 dl suhkrut
2 dl nisujahu
150g sulavõid
soola
sortsuke vanilliekstakti
1 suur tl purustatud kardemoni
Alustuseks tuleb munad suhkruga puhtasse kaussi panna ja heledaks vahuks vahustada. Niiviisi, et vahustamine vähemalt 10 minutit kestab (korralikult vahtu löödud munad annavad keeksile kohevuse). Siis sõeluda juurse jahu ja sool, lisada vanilliekstrakt ja kardemon. Viimasena segada ettevaatlikult juurde sulatatud või, mida eelnevalt veidi jahutatud.
Taigen tuleb kallata keeksivormi ning küpsetada 175-180*C juures umbes 45 minutit, kuni keeksi keskele torgatud puutikk puhtaks jääb.
Serveerida jahtunult, ideaalis järgmisel päeval. Kuigi mina ei suuda kiusatusele vastu panna ja söön alati ka viilukese sooja keeksi (sest no kogu elamine on nii head kardemonist keeksilõhna täis- lihtsalt võimatu ju vastu panna :)

laupäev, 23. oktoober 2010

Ebaküdooniatrühvlid

Ebaküdoonia on geniaalne vili. Ma kohe üldse ei mõista, miks seda tänapäeval nii vähe kasvatatakse- noh olgu, põõsas torgib jah ja ei ole just kõige ilusam aias vaadata, aga viljad on ju imehead ning kasulikud.
Kuna mul oma veel aeda ei ole, pean endale ebaküdooniaid kas turult või tuttavate käest hankima. Siinkohal südamlikud tervitused mu ämmale, kelle käest viimasel paaril aastal ebaküdooniaid saanud olen. Sel aastal küll vaid paar peotäit, aga asi seegi :).
Trühvliidee hüppas mulle pähe mõni aeg tagasi, minu meelest sobib ebaküdoonia hapukus magusa martsipaniga imekenasti kokku. Proovige ka!
25 trühvlit:

100g martsipanimassi
85g tumedat šokolaadi
3-4 ebaküdooniat (et saaks peenelt riivituna 30ml tihkelt kokku surutud massi)

Alustuseks tuleb ebaküdooniatest saada peenelt riivitud mass(kolmikpildil vasakpoolne). Mina ei hakanud ebaküdooniaid puhastama, riivisin tervet ebaküdooniat, jättes südamiku puutumata. Jah, nii läks veidi viljaliha raisku, aga puhastatud ja seetõttu tükkideks lõigatud ebaküdooniat on väga ebamugav sõrmede vahel hoida.
Edasi segasin ebaküdooniamassi matrsipaniga. Tulemusena sain pehme massi, nagu näha keskmisel pildil. Ei näe just kõige isuäratavam välja, aga maitseb muide imehästi :).

Järgmiseseks etapiks on vaja veidi kannatust. Kõigepealt panin šokolaadi vesivannile sulama. Ja panin valmis vormid. Ostsin pisikesed paberist kommivormid kunagi Kiika Kööki poest. Siiamaani olen neisse niisama valmis trühvleid sisse pannud, aga seekord otsustasin veidi teistmoodi käituda.
Kui šokolaad sulanud, määrisin pabervormide küljed sula šokolaadiga kokku ning panin sügavkülma tahenema. Määrida saab väikese pintsli abil, minule meeldis seda teha aga hoopis ümmarguse söögipulga abil.
Ahjaa- soovitan nii pool tunnikest enne trühvlitegemise algust panna taldrik sügavkülma, et see kenasti jahedaks muutuks. Siis on vormide pintseldamise ajal hea see külm taldrik lauale tõsta ja määritud vormid sellele asetada- külm taldrik hakkab šokolaadi kohe tahedamaks muutma ja see ei valgu külgedelt väga alla.


Lasin siis määritud vormidel viis minutikest sügavkülmas olla ning seejärel täitsin seguga. Panin vormid triiki täis ning katsin pintsli abil šokolaadiga. Ning kaunistasin ka. Kasutasin selleks ebaküdoonia koorest tõmmatud ribasid ning kuivatatud rukkilille õielehti. Ja edasi rändasid kommikesed taas sügavkülma, kus neil kümmekond minutit puhata lasin.
Viimaseks eemaldasin pabervormid- oli ka tagumine aeg kommiteoga ühele poole saada, sest meheraas tahtis juba väga maiustada :D.

Tegemistest üks amatöörvideoke ka :) :

teisipäev, 19. oktoober 2010

Mõnus porgandi-läätsesupp

See supp on huvitav, kasulik ja maitsev. Teistmoodi, aga väga mõnus. :)
Nami-namist, neljale.

2 tl vürtsköömneid
0,5 tl tšillihelbeid
2 sl õli
500g porgandeid
150g punaseid läätsesid
1 l kuuma köögiviljapuljongit
2 dl piima
soola

Kõigepealt on vaja porgandid koorida ja õhukeseks viilutada. Mida õhemad ja pisemad tükid, seda parem.
Järgmiseks panna pott tulele, lasta kuumaks ja röstida kuivas potis vürtsköömneid ning tšillihelbeid paar minutit. Siis lisada õli ja porgandid, kuumutada 4-5 minutit aeg-ajalt segades. Edasi lisada kuum puljong, läätsed ja piim. Lasta keskmisel kuumusel podiseda umbes 20 minutit, kuni komponendid on pehmed.
Püreestada supp, maitsestada vajadusel soolaga.
Ja serveerida :) Kõrvale sobib näiteks krõbedaks röstitud sai.

kolmapäev, 13. oktoober 2010

Friikartulid- ise tehtud ja mõnusad :)

Midagi mitte väga tervisliku söögi valdkonnast, aga samas midagi head. No vahepeal tuleb lihtsalt friikate isu peale!
Ja nii juhtus ka mõni päev tagasi-soov friikartulite järgi oli ühel hetkel suur :D. Kuna fritüüri mul ei ole, mõtlesin, et "oh, küll oleks hea, kui mul oleks see traatkorv, mis poti sisse käib ja mille abil küpsenud kartuleid hea välja tõsta on". Aga jah, seda mul ka ei ole :) Seega proovisin niisama potis küpsetada, ilma igasuguste muude abivahenditeta, ning saan nüüd tõdeda, et õnnestus väga ilusti. Kartulid jäid mõnusad peenikesed, pealt kaunid ja krõbedad.

Kartuleid
õli
meresoola


Alustuseks koorisin paraja portsu kartuleid. Seejärel lõikasin kartulitest pikad ribad, umbes 0,5x0,5 cm paksud. Edasi kuivatasin kartulipulgad hoolikalt puhta käteräti vahel ära. Kuivatamine on oluline-siis ei hakka vesi kuuma õli sees pritsima ning kartulid ei jää omavahel kokku.
Järgmisena valasin paraja portsu õli paksupõhjalisse potti ning panin kuumenema (õli kuumutades peab kindlasti potikaas käepärast olema-kui miski viltu läheb ja õli põlema läheb, siis peab leeki potikaanega summutama ja mitte mingil juhul ei tohi veega kustutama hakata!). Kahjuks ei ole mul termomeetrit, millega õli kuumust mõõta oleksin saanud- mõõtsin katsetusemeetodil, aeg-ajalt ühte kartulit õli sisse pannes.
Kuumus on paras, kui kartul õli puudutades särisema hakkab. Siis tõstsin sisse ka ülejäänud kartulid(vajadusel võib muidugi mitme portsuna ka küpsetada), keerasin tule poti all mõõdukaks, ning lasin kartulitel umbes kümmekond minutit säriseda. Selle aja peale olid nad kena kuldpruuni jume omandanud.
Tõstsin kartulid vahukulbi abil paberkäterätile, et liigne õli ära imenduks ning raputasin soola peale.
Serveerisin kohe ja kuumalt.

Ja ega niimoodi küpsetatud kartuleid ei pea tingimata pikkadeks peeneteks ribadeks lõikama- ka kuubikud on väga mõnusad ja sobivad paremini näiteks prae kõrvale, kui klassikalised friikartulikujud.

Vaniljekaste

Hea ja lihtne kaste, mis teeb õunakoogi veelgi maitsvamaks! Aga samamoodi hea maitseb kaste ka näiteks marjadega. Ja mina sõin  isegi hommikupudruga koos - andis pudrule hea magusa maitse juurde (oh, milline maiasmokk :D)

500 ml  3,5%-list piima
3-4 sl suhkrut
1 vaniljekaun
4 munakollast


Kõigepealt tuleb  vaniljekaun pikuti pooleks lõigata ja noa abil seemned välja kraapida. Panna kaun ja seemned piima sisse ja piim aeglaselt keema lasta. Kindlasti jälgida ja segada, et piim üle ega põhja ei keeks. Kui piim on keemiseni jõudnud, tõsta pott kõrvale ja lasta kaks minutit seista- vanilje annab sel ajal piimale maitset.
Samal ajal vahustada munad suhkruga heledaks vahuks. Seejärel niristada kuum piim munade hulka, samal ajal pidevalt edasi vahustades. Kui kogu piim on niiviisi munade hulka klopitud, valada segu tagasi potti, tõsta taas pliidile ning kuumutada 3-4 minutit, kuni kaste pakseneb. Piisab sellest, kui kaste katab ilusti puulusika tagumise külje. Eemaldada kaste pliidilt ja lasta jahtuda (kuigi soojalt on ka hea).
Serveerida, nagu enne juba mainitud, kookide või marjadega või muu meelepärasega :)