Lihtne šokolaadivaht koorelikööriga

November on minu jaoks šokolaadikuu. Ma ei tea, miks. Aga ühtegi teise kuusse ei sobi šokolaadi söömine paremini kui novembrisse. Tõsi, kalendrit vaadates näen, et täna on viimane november ja see postitus jõuab siia alles nüüd. Aga ikkagi novembris :P

Magustoit, mis hästi lihtne, aga hästi maitsev. Kooreliköör on vabatahtlik, aga mulle ta mekk meeldis.

Kahele-kolmele

2 dl 35%list rõõska koort
100 g tumedat šokolaadi
1 tl vanillisuhkrut
20 ml (Vana Tallinna) koorelikööri

Sulatasin šokolaadi vesivannil (panin šokolaadi pisikesse kaussi, mille omakorda suuremasse kaussi, kus oli kuum vesi. Lasin šokolaadil aeglaselt sulada). Vahustasin koore koos vanillisuhkruga pehmeks vahuks, siis niristasin hulka sulašokolaadi, samal ajal edasi vispeldades. Viimasena segasin hulka koorelikööri.
Panin portsjonivormidesse ja paariks tunniks külma (pole väga kohustuslik, võib kohe ka sööma asuda).

Karamellõunad... või õigemini iiriseõunad

Sügis. Parajalt jahe, lehed ei ole enam mitte lihtsalt kollasepunased, vaid suhteliselt longus või maha langenud. Korjasin eile viimased õunad puu otsast kasti seisma. Lootuses, et kuu aja pärast ka koduaia õuna ampsata saan. 

Ja nüüd tegin iirisekattega õunu. Jah, ma tean, et nendega meenub kõigile kommerts-Halloween, aga ma ei ole selle püha fänn. Ja ei jaga seda retsepti siin mitte "õudukapüha" tõttu, vaid seetõttu, et iiris+õun maitseb tõsiselt hästi! Ausõna, ma teen neid edaspidi veel!

Esmalt oluline valida head õunad. Õunad peaks olema tugevad, ilusad (usse pole vaja, eks), krõmpsuvad, parajalt mahlaka viljalihaga. Peamine reegel on: vali õun, mida sööksid hea meelega! Mina näiteks kasutasin seekord sorti Eva kuld. Sibulõunad on ka sügiseti hästi head. Ja kes eelistab hapumat õuna magusa katte sees, valigu näiteks Antonovka, kuigi nad on tavaliselt gigantsed :D.


Iirisekate:
piisab umbes viie keskmise õuna katmiseks

150 g iirisekomme
1 sl piima
meelepärast lisandit õunte katmiseks (kasutasin jämeda jahvatusega röstitud mandlijahu)
Kõigepealt tegin ettevalmistused: pesin ja kuivatasin õunad. Õunad, muide, peavad olema toatemperatuuril (liiga külmalt õunalt võib kate maha libiseda)! Eemaldasin õuntelt varreotsad ja pistsin asemele sobivad pulgad (mina kasutasin keskmise pikkusega bambusest grilltikke, aga võib ka loodusest murtud oksa kasutada. Või jäätisepulka näiteks). Panin lauale lõikelaua ja katsin küpsetuspaberiga. Valasin väikesesse kausikesse mandlijahu.

Edasi panin iirised ja piima paksupõhjalisse potikesse ning kuumutasin hästi rahulikul kuumusel pidevalt segades, kuniks iirised olid sulanud ja mass oli tükivaba. Lasin segul pool minutit jahtuda (muidu võib see taaskord tahta õunalt maha libiseda) ning hakkasin õunu sisse kastma: võtsin õuna  ja kastsin õuna pulgast kinni hoides iirisesse. Keerutasin õuna, et see kattuks igast küljest ühtlaselt. Tõstsin õuna iirisesegust välja, lasin paarkümmend sekundit poti kohal nõrguda ja kastsin siis õuna mandlijahusse. Edasi panin õuna küpsetuspaberile püsti seisma. Tegin sama ka teiste õuntega ning lasin siis neil kõigil umbes pool tunnikest taheneda.

Kuna (suuremat sorti) õunu võib otse varre otsast ampsates natuke ebamugav süüa olla, soovitan nad enne sööma asumist tükkideks lõigata - nii, nagu pildil näha. Seda muidugi seljuhul, kui söömine toimub toas ja sööja pulgast kinni hoidmise lõbust on nõus ilma jääma. :)

Õuna-lehttaignaroosid

Praegusel õunahooajal on ju vaja aeg-ajalt mõned koogid küpsetada. Lisaks harjumuspäraseks saanud klassikutele proovin igal aastal ka midagi uut. Seekord siis nii :)

Pisikesed koogikesed, mille tegemine on kiire ja ärasöömine veel kiirem. Lihtsad, parajad ampsukad. Lastele väga meeldisid!

12 tk

400 g lehttaigent
4 suurt õuna
4 tl (demerara) suhkrut
1 tl jahvatatud kaneeli

Nagu piltidelt näha:
Sulatasin lehttaigna, lõikasin ribadeks, saades neid kokku kaksteist. Lõikasin õunad sektoriteks, eemaldasin südamikud ja viilutasin õunad imeõhukeselt.
Asetasin igale taignaribale õunaviile, koorega pool ülespoole. Nii, et taignariba alumine 1/3 tühjaks jääks. Raputasin peale suhkrut ja kaneeli, keerasin taignariba koos õuntega rulli (mitte väga tihkesse). Asetasin saadud rullikese muffinipanni pesasse.
Tegin nii kõikide ülejäänud taignaribadega.

Küpsetasin 200*C ahjus 15-20 minutit, kuniks taigen oli kuldpruun. Lasin vormis viis minutit jahtuda ja siis serveerisin.

Lehttaigna ostsin sellise, mis juba pakis on nelja õhukese plaadina. Seda enam rullima ei pidanud, lõikasin lihtsalt iga plaadi kolmeks, saades kaksteist riba. Kui kasutada teistsugust lehttaigent, tuleb see rullida omajagu õhukeseks ning lõigata kaksteist riba umbkaudsete mõõtudega 3x20 cm.

Õun tuleb lõigata nii nii nii õhukeseks, kui vähegi saab. Noaga täiesti tehtav, köögimandoliiniga ka. 

Klassikaline õunastruudel

Struudel on Austriast pärit küpsetis, mis sai tuntuks 18. sajandil ja levis hooga Euroopas endise Austria-Ungari riigi aladel. Õhukeste taignakihtide vahel on täidis, mis võib olla nii soolane kui magus. Taigen ise on hästi õhuke ja pärast küpsemist krõbe. Struudlit serveeritakse soojalt, kõrvale sobib pakkuda näiteks jäätist või vanillikastet. 

Taigna võib kas ise teha või kasutada filotaigent. Mulle struudlitaigna tegemine väga meeldib, kuna tema venimisomadused on imelised. Imeõhukeseks veniv taigen ja lina abil kokku rullimine teeb küpsetamise väga põnevaks!

üks suur struudel, u 40 cm pikk

Taigen:
250 g nisujahu
25 g võid
1 muna
0,5 tl äädikat
vett

Täidis:
1 kg õuna (puhaskaal)
75 g suhkrut
2 tl kaneeli
100g rosinaid

Vahele ja peale:
75 g võid
100 g mandlijahu*
50 g suhkrut
tsipa tuhksuhkrut

Alguses tegin taigna: panin jahu kaussi, lisasin pehmemapoolse või ja segasin, kuni või oli pisikeste purudena. Eraldi nõus kloppisin lahti muna ja lisasin niipalju vett, et kokku sain muna-vee segu 150 ml. Lisasin sellele vedelikule äädika ja segasin läbi.

Valasin muna-vee-äädikasegu jahusse, segasin-sõtkusin hoolega, kuniks taigen oli ühtlane pall. Siis tõstsin taigna lauale ja sõtkusin viis minutit. Sõtkumine on väga oluline, seda aega ei tasu lühendada!

Kui taigen sõtkutud, on ta ilus ja siidine. Siis panin taigna kaussi, määrisin pealt õliga (et ta ära ei kuivaks) ja lasin toatemperatuuril tund-kaks puhata.

Sel ajal, kui taigen puhkas, tegin muud ettevalmistused:

Täidise jaoks puhastasin, koorisin ja tükeldasin õunad. Lisasin rosinad, suhkru ja kaneeli ning segasin hoolega läbi.

Teises kausis segasin mandlijahu ja suhkru.

Ning kolmandas kausis sulatasin 75g võid.

Katsin laua puhta linaga, sõelusin peale jahu- nii, et jahu kattis õhukese kihina terve lina.

Kui taigen oli puhanud, tõstsin ta kausist välja jahuga kaetud laua keskele. Rullisin taignarulli abil u 30x20cm ristkülikuks. Edasi hakkasin kätega taigent venitama. Selleks panin mõlemad käed taigna alla ja liigutasin käsi teineteisest eemale. Esimesel korral tundub see veidi hirmus, aga kui taigen on õigesti tehtud, ei lähe ta katki, vaid venib kenasti. 

Venitasin taigent, kuniks ta oli imeõhuke ja umbes 100 cm x 70 cm suur ristkülik. Taigen peab olema nii õhuke, et paistab läbi- kirjanduse järgi peaks läbi struudlitaigna armastuskirja suutma lugeda :)

Venitamisel jäävad taigna servad paksemad, need tuleb kääridega ära lõigata. Ja siis kiirelt sulavõiga taigen üle pritsida. Justnimelt pritsida, kuna pintseldamiseks on taigen liiga õhuke ja läheks pintslitõmbe all katki. Ära kulus mul umbes kolmandik sulavõist.

Kogu taignavenituse protsessi tasub teha suhteliselt kiirelt (aga samas rahulikult), kuna taigen hakkab õhu käes kuivama. Ja kuivanud taigen on rabe. Seepärast peab koheselt peale venitamise lõppu taignale sulavõid pritsima. 

Edasi katsin terve taignapinna mandlijahu-suhkru seguga. Ja siis tõstsin ühte lühemasse serva täidise. Sealjuures mitte täiesti serva, vaid servast nii 10 cm kaugusele. Vormisin täidise ilusa pikliku kuhjana. 

Kui täidis paigas, tuleb struudel kokku rullida. Kuna kätega rullimiseks on taigen liiga õhuke ja võib rebeneda, tehakse seda lina abil: Tõstsin täidisepoolse otsa lina veidi üles ja keerasin selle abil taignaserva täidise peale. Siis tõstsin lina kõrgemale ja tõmbasin enda poole - struudel rullis ennast kokku. Viimast tehes tasub taas pigem kiire olla, mitte väga aeglaselt rullida- siis tuleb struudel ilusama kujuga ja ei vaju liiga lapikuks. 

Kokkurullitud struudli vabad taignaotsad surusin kinni, lõikasin (vajadusel) veidi lühemaks ja voltisin struudli alla. Tõstsin struudli küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja pintseldasin üle sulavõiga. 

Küpsetasin struudlit 190*C eelkuumutatud ahjus umbes 30-40 minutit, kuniks struudel oli pealt krõbe ja kuldpruun. Küpsemise käigus määrisin ühe korra ka võiga, kulutades ära viimase osa sulatatud võist.

Valmis struudlil lasin viis minutit plaadil jahtuda, raputasin peale tuhksuhru ja siis serveerisin. 

*Kasutasin jämedama jahvatusega röstitud mandlijahu, mida toodab Germundi firma. Aga võib kasutada ka tavalist mandlijahu või mandlilaastu.

Toortort. Avokaado-šokolaaditort.

November on minu jaoks šokolaadikuu. Ühtegi teise aastaaega ei sobi šokolaad paremini, kui pimedasse ja kargesse sügisesse. Vähemalt minu sees on selline tunne.

Alljärgnev tort otseselt šokolaadi ei sisalda, küll aga maitseb sedamoodi. Konsistentsilt kreemjas ja siidine, mõnusa pähklise põhjaga. Ja toortort - seega põhimõtteliselt kasulik kraam :D

Pisike, kuni 16 cm läbimõõduga kook

Põhi:
1,5 dl pähkleid (mul oli mandli-india pähkli segu)
10 kivideta, mahlast kuivatatud datlit
1 sl agaavisiirupit

Kate:
3 avokaadot, mõnusat ja küpset
1 banaan, samuti küps
10-12 datlit
2 sl magustamata kakaopulbrit

Panin põhja komponendid köögikombaini ja töötlesin seni, kuni pähklid-datlid olid peened tükikesed. Mass hakkas selle aja peale omavahel hästi kokku ka. Seega võtsin segu ning surusin koogivormi põhjale.

Panin avokaadode viljaliha, kooritud banaani, datlid ning kakaopulbi blenderkannu ning püreestasin, kuni segu oli ühtlane. Tõstsin saadud segu koogipõhjale. 

Mina lasin koogil külmkapis tunnikese seista, et maitsed ühtlustuks ning siis serveerisin. Konsistentsilt ei muutu külmkapis seismisega midagi, seega eeldadagi kreemjat kooki, eks :) (ja põhimõtteliselt võib seda kohe ka sööma asuda).

Kõrvitsa-iirisevõie

Kõrvits-kõrvits-kõrvits... ma luban, et varsti postitan millestki muust ka peale kõrvitsa :) Ja tegelikult on alljärgnevas retseptis iirisel sama oluline roll kui kõrvitsal, seega on see vaid pooleldi kõrvitsapostitus. No mis teha, kui oktoober nii kõrvitsane on :)

Tegelikult, et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, et tahtsin keeta kõrvitsaiiriseid. Komme, mida mõnus ampsata oleks. Aga tagantjärgi saan tõdeda, et piisavalt tahkeid komme ma ei saanud- eks kõrvitsat oli liiast. Samas, kui kõrvitsat vähemaks võtsin, polnud enam kõrvitsa maitset ja seega tundus kommi nimetamine "kõrvitsaiiriseks" mõttetu- maitse oli ju vaid iirise oma. 

Samas, määre, mille kokku keetsin, maitses ülihästi! Sõime koos pehme saiaga ning mõmisesime mõnust. :)

2,5 dl kõrvitsapüreed

400 g magusat kondenspiima

1 dl fariinsuhkrut

0,5 tl meelepäraseid vürtse (kaneel, muskaatpähkel, nelk, ingver)

0,5 tl soola

Panin kõik komponendid mõõdukal kuumusel olevasse paksupõhjalisse potti ja segasin läbi. Kui segu podisema hakkas, keerasin kuumuse miinimumi ning lasin vaikselt podiseda umbes kolmveerand tundi. Päris tihti käisin segamas ka (eriti alguses ja lõpus). Siis lasin segul jahtuda ning valmis ta oligi!

* Mainin, et mina kasutasin ainult kaneeli ja mulle nii maitses- ei olnud liiga vürtsikas, samas piisavalt maitseks. Samas, vürtsikas määre oleks kah mõnus, seega kes vürtsi armastab, kasutagu kaneelile lisaks ka muud ;)

* Keetmisaeg ei ole väga täpselt määratletud. Võib ka tund aega keeta- maitse läheb siis iirisesemaks. Ja segu läheb tihkemaks. Üle tunni ma ei keedaks, siis saab segu liiga paks (ta ju taheneb veel jahtudes ka). 

** Nami-Nami kokandusfoorumis on kõrvitsateemaline kooskokkamine- vaadake sinna ka! :)

Ühe-kausi kõrvitsakeeks

Hästi lihtne keeks, mille valmistamine määrib ühe kausi :)


3,75 dl nisujahu
1,5 dl suhkrut
0,5 tl soola
1 tl jahvatatud nelki
2 tl jahvatatud kaneeli
0,25 muskaatpähklit, peenelt riivituna
1 tl vaniljesuhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
2 muna
1,5 dl õli
2,5 dl kõrvitsapüreed

Panin jahu, suhkru, küpsetuspulbri ja maitseained kaussi, segasin läbi. Tegin kuivainete keskele lohu, valasin sinna õli ning kõrvitsapüree ja lõin sisse kaks muna. Segasin vedelad koostisained omavahel veidike ära ja siis segasin kõik komponendid omavahel kokku. Valasin segu keeksivormi ning küpsetasin 180*C ahjus kuni tunnike (kuniks keeksi keskele torgatud puutikk puhtaks jäi).

Kõrvitsarullbiskviit šokolaadikreemiga

Ikka kõrvitsalainel! :)

Väga mõnus rullbiskviit- kõrvitsa ja vürtside kerge mekk koos maheda šokolaadikreemiga. Kindlasti tasub rullil üleöö seista lasta, siis on kreem sees just see õige. Samal päeval süües on kreem pehme ja kook ei hoia hästi oma kuju. Seega- kook õhtul valmis teha ja hommikul saab sööma asuda :)

3 muna

1,5 dl suhkrut

1,5 dl kõrvitsapüreed

1 dl nisujahu

0,5 tl kaneeli

0,5 tl küpsetuspulbrit

0,25 tl jahvatatud nelki

tsipa riivitud muskaatpähklit

näpuotsaga soola

peale raputamiseks 1 sl suhkrut + 1 tl kaneeli

kreemiks:

2 dl 35%-list rõõska koort

1-2 sl suhkrut

50 g tumedat šokolaadi

Vahustasin munad suhkruga tugevaks heledaks vahuks. Sõelusin juurde omavahel segatud kuivained-vürtsid ja tõstsin juurde kõrvitsapüree. Segasin ettevaatlikult kõik komponendid kokku- segasin just nii palju, kui vaja ning nii vähe, kui võimalik. Valasin taigna küpsetuspaberiga kaetud väiksemat sorti ahjuplaadile (25cm x 35cm) ja küpsetasin 200*C ahjus umbes kümmekond minutit, kuni biskviit oli pealt pruunikas.

Küpsemise ajal valmistasin ette laua: panin lauale puhta küpsetuspaberilehe, raputasin sinna õhukese kihina suhkru ja kaneeli. 

Valmis biskviidi kummutasin kaneelisuhkruga kaetud puhtale küpsetuspaberile, eemaldasin ettevaatlikult koogi põhja all olnud paberi ning keerasin biskviidi kuumalt puhta küpsetuspaberiga koos rulli. Lasin nii, rulli keeratuna, jahtuda.

Sel ajal, kui biskviit jahtus, tegin kreemi: Valasin tsipa koort potikesse (no max paar supiluiskatäit), kuumutasin auramiseni. Kuuma koore sisse tükeldasin šokolaadi ning sulatasin selle koore sisse. Segasin ühtlaseks ja lasin jahtuda. 

Vahustasin ülejäänud rõõsa koore supilusikatäie suhkruga. Segasin sulašokolaadi vahukoore sisse.

Jahtunud biskviidi rullisin lahti, määrisin kreemi peale ning keerasin rulli tagasi (rulli on natuke paha keerata, kuna kreem on omajagu vedel. Aga järgmiseks päevaks on see hea tihke, seega tasub vaeva näha :) ). Asetasin külmikusse ning lasin üleöö seista. 

P.S   Nami-Nami kokandusfoorumis on mõnus kõrvitsateemaline kooskokkamine- seal on palju häid ideid! :)

Kõrvitsasõõrikud

Mulle meeldib ahjupanniga sõõrikuid teha. Maitsvad küpsetised, mida on nii kerge valmistada. Viis minutit taigna kokku segamiseks- lihtsalt kauss ja puulusikas, ei mingit suurt vahustamist-mässamist. Ja kümme minutikest ahjus - ongi valmis! :) Täna tegin neid endale hommikusöögiks. :)

Kõrvits meeldib mulle kah- nii selle maitse kui ka kuldkollane värv, mille ta küpsetistele annab.

12 tk

3 dl kõrvitsapüreed (tuleb võtta ahjus röstitud kõrvitsasektorid, mis on jahtunud ja millelt on viljaliha eemaldatud- ning siis see viljaliha saumikseriga püreestada/kahvliga püreeks suruda)

2 muna

1-1,5 dl suhkrut

1 dl õli

3 dl nisujahu

0,5 tl soola

1 tl küpsetuspulbrit

2 tl jahvatatud kaneeli

1 tl maitseainesegu: jahvatatud ingver + jahvatatud nelk + värskeltriivitud muskaatpähkel

Kloppisin munad kausis lahti, lisasin suhkru ja kõrvitsapüree. Segasin hoolega. Lisasin õli, segasin taas. Lisasin maitseainete, soola ja küpsetuspulbriga segatud jahu ning taaskord, segasin hoolega :)

Panin taigna pritskotti ja surusin taigna sõõrikupanni avadesse. Küpsetasin 200*C juures kümmekond minutit, siis tõstsin ahjust välja ning lasin jahtuda (mulle maitsevad nad pigem jahtununa kui soojalt).

Melizanosalata ehk pommudipp

Ülimalt mõnus ja maitsev dipikaste pommust ehk baklažaanist! Meie sõime seda näiteks nii lavašikrõpsudega, keedetud pelmeenidega kui ka köögiviljawrapi vahel. Mõnus! Ja eriti, kui turult saab imekenasid noori pommusid, mis lausa naeratavad, kui neid turuletil näed. Naeratab ka müüja, kes pärast pommude kottipakkimist sinna ka kaks tšillikauna pistab ja ütleb, et see väga tuline tšilli ei ole, sobib pommuga hästi. :) Nii tore, kui on toredaid inimesi :)

üks suur pommu (või siis mitu väikest :)

4 sl oliivõli

2 sl veiniäädikat (sobis ka 1 sl palsamiäädikat)

0,5 tl soola

Panin pommud tervena ahjuplaadile ja küpsetasin 200*C ahjus umbes tunnikese, kuni köögivilja koor oli kortsu tõmmanud. Siis tõstsin plaadi ahjust välja, lasin pommudel veidi jahtuda. Lõikasin need pooleks ning tõstsin sisu lusikaga kaussi. Lisasin ülejäänud komponendid ning püreestasin saumikseriga ühtlaseks massiks. Lasin üleöö külmkapis maitsestuda. 

Arooniajäätis

Kuidas teile arooniaid süüa meeldib? Mina üldjuhul pistan nad lihtsalt oste põõsalt suhu. Ja muud kokkamist ei teegi :D No iseenesest võiks neid ka vist õunakoogi hulka panna ja mannavahtu ka keeta, aga ma pole seda kunagi teinud. Miskipärast.

Nüüd aga selgus, et aroonia sobib imehästi jäätiseks. Muidu arooniasöömisega kaasas käiv mõrkjas maitse, mis vähemalt minul takistab neid marju korraga rohkem kui peotäie söömast, kaob jäätises kuhugi ära- tulemuseks hea ja aroonia maitset täis jäätis oma parimal kujul. Boonuseks- jäätise tegemine käib kerge vaevaga ning ei vaja jäätisemasinat! Ning see on jäätis, millest saab vitamiine :)

600 ml 35%list rõõska koort

400 g suhkruga kondenspiima (üks plekkpurgitäis)

500-600 ml arooniamarju

0,75-1 dl suhkrut (mina kasutasin väiksemat kogust ja sain minu arvates mõnusalt magusa jäätise)

Alustuseks panin puhastatud arooniamarjad ning suhkru kõrgemasse nõusse ning püreestasin saumikseri abil ära. Surusin segu läbi sõela, et eemaldada tükid.

Vispeldasin rõõsa koore pehmetipuliseks vahuks ja niristasin juurde kondenspiima, samal ajal ikka edasi vispeldades. Kuniks nad olid segunenud.

Edasi on kaks varianti, mille vahel valida. Ja siis saab vastavalt kas siiruviirulise jäätise või ühevärvilise. Ühevärvilisel on mõnus mahe arooniamaitse, mulle väga meeldis. Ja siiruviirulisel on vaheldumisi tugevam arooniamaitse ja nö neutraalne, valge jäätise maitse. Kah hea :D 

Variant A- ühevärviline: Segasin saadud arooniasiirupi koorevahu hulka. Sain kena lillat tooni vahu, mille valasin karpi ning lasin üleöö külmuda.

Variant B- siiru-viiru: Segasin saadud arooniasiirupile umbes 3-4dl vahukoorevahtu juurde- sain tumeda vahu, mida siis omakorda ülejäänud valge vahukooremassi hulka triipudena segasin (tegin lusikaga "kaheksaid"). Ja panin siis samuti karbiga külma. 

Arooniasiirupi esialgne segamine väikse koguse vahuga on oluline seetõttu, et toorsiirup on väga vedel ning valguks muidu vahukooremassi põhja. Aga osa koguse vahukoorega läbisegatult jääb ta paigale :)

Viigimarja-kitsejuustupirukad

Sügisel on üks lühike ja magus hooaeg, mil turul mahlaseid ning küpseid viigimarju saab. Muul ajal saab neid kaubanduskeskustest kah, aga üldjuhul palju tooremaid ning kohe kindlasti oluliselt rohkema raha eest. Viigimari on mõnus vili, ega ta suurt kokkamist ei vajagi. See pirukas on vist maksimum, mis ma viigimarjaga ette võtnud olen, tavaliselt on road tast veel lihtsamad :)

Kaheksa pirukakest

400 g lehttaigent
8 suurt ja küpset viigimarja
150 g kitsejuustu
2-3 sl mett
1 sl palsamiäädikat

Lõikasin lehttaignast kaheksa ruutu. Ruutudel lõikasin terava noaga servadesse jooned sisse, et taignaruudu ääred saaks paremini kerkida.
Murendasin taignaruutudele kitsejuustu, panin peale sektoriteks lõigatud viigimarjad. Niristasin peale mett ja palsamiäädikat ning küpsetasin 220*C ahjus umbes 15 minutit.

Õunapommid

Õunapommid on täidetud õunad, mis on pakitud taignasse ja siis küpsetatud. Lihtne ja väga maitsev magustoit, eriti koos vaniljekastmega. See siin on minu versioon :)

Neljale

Taigen:

1,5 dl nisujahu

50 g külma võid

mõni tera soola

0,5 tl suhkrut

1-2 sl külma vett

Täidis:

neli keskmist õuna

1,5 sl külma võid

1,5 sl fariinsuhkrut

pisike peotäis pähkleid

pool peotäit rosinad vm kuivatatud marju/puuvilju (mul olid näiteks mooruspuu marjad)

kuni 1 tl kaneeli

Taigna tegemiseks panin kaussi jahu, soola ja suhkru, lisasin või ja näppisin segu puruseks. Siis lisasin vee (ei pruugi kõike vaja minna!) ja mudisin taigna kiirelt kokku. Panin toidukilesse ja asetasin külmkappi puhkama.

Koorisin õunad, eemaldasin südamikud. 

Hakkisin pähklid koos mooruspuu marjadega väiksemateks tükkideks, segasin suhkru ja kaneeliga. Lisasin või ning mudisin käte vahel kõik ühtlaseks. Jaotasin saadud massi neljaks ja surusin iga õuna südamikuks.

Kui taigen oli umbes 30 minutit puhanud, tõstsin ta külmikust välja, jaotasin neljaks ning rullisin iga tüki õhukeseks. Asetasin kõigile neljale taignalatakale õuna ja tõstsin taigna servad üle õuna kokku- tulemuseks taignasse pakitud õunad. Mõnel jäi tipust väheke lahti, see võib nii olla :)

Küpsetasin 200*C ahjus pool tunnikest, kuniks taigen oli pruun. Lasin tsipa jahtuda ning serveerisin vaniljekastmega.

Maailma parim õunapirukas ehk lummav õunagalett

See pirukas võlus mu täielikult! Imehea krõbe taigen ja just paras õunatäidis. Ohh, kui hea see oli :)

Galett on lahtine pirukas, millel taignaservad vabas vormis osaliselt täidise peale keeratud. Noh nii, nagu pildil näha. Pirukas on lihtsasti ning kiiresti tehtav ja imemõnus. Ausõna, võib juhtuda, et edaspidi on siin blogis kõik pirukad sellised :D

umbes 22cm läbimõõduga pirukas

Taigen:

3 dl nisujahu

100 g külma võid

2-3 sl vett

1 tl suhkrut

näpuotsaga soola

Täidis:

1 liiter õunatükke (ehk puhastasin kaheksa keskmist õuna ja viilutasin need)

1 tl kaneeli

2-3 sl suhkrut (oleneb õunte magususest)

Taigna tegemiseks segasin jahu soola ja suhkruga, lisasin võikuubikud ja näppisin taigna puruseks. Sealjuures, võimalikult kiirelt. Lisasin jaokaupa vee, surusin taigna kokku (kõike vett ei pruugi vaja minna!). Ei lasknud end häirida herneterasuurustest võitükikestest taigna sees, kõik ei peagi ühtlane olema. Panin taigna külmkappi, kus lasin tunnikese puhata.

Valmistasin ette õunad: koorisin, eemaldasin südamikud ning viilutasin õhukeselt. Segasin õunatükid kaneeliga läbi.

Tunni möödudes rullisin taigna küpsetuspaberile lahti, saades enam-vähem ilusa ringikujulise taignatüki, läbimõõduga 32 cm. Suur täpsus oluline ei ole, pigem tasuks jälgida, et taigen oleks õhuke - alla poole sentimeetri. Valasin  kaneelised õunatükid taignaketta keskele, surusin ühtlase kõrgusega kuhjakeseks. Servadest jäi u 5 cm taigent vabaks. Selle osa tõstsin õunatükkide peale. 

Viimasena raputasin õuntele ja pealeulatuvale taignaosale suhkru.

Küpsetasin 200*C ahjus pool tundi, kuniks õunad olid pehmed ja taignaserv kena pruun. Tõstsin ahjust välja, lasin tsipa jahtuda ning serveerisin soojalt.

Pihlaka-kamatort "Põlispuu"

Mulle meeldib Eestimaa. Justnimelt see maa- see loodus ja tunne, mis tekib, kui siin olla ja kõndida. Ma võin mingi aeg elada linnas, nautida neid mugavusi, mis linnaelu annab, üldse mitte maale mõelda, aga siiski jõuab ühel hetkel ette see piir, mil ma tahan tagasi. Tagasi sinna, kus lõhnab just nii, nagu peab. Tagasi sinna, kus tunne on just see õige.

Minu kodukandis on üks tamm, mis mind rõõmustab ja vajadusel lohutab. Ma ei tea, kuidas ta seda oskab, aga hea, et ta olemas on.  :)

Tort "Põlispuu"

Biskviit:

3 muna

1,25 dl suhkrut

0,75 dl nisujahu

0,75 dl kartulitärklist

0,5 tl küpsetuspulbrit

Kamavaht:

4 dl 35%list rõõska koort

5 sl kamajahu

4 sl suhkrut

Pihlakavaht:

4 dl 35%list rõõska koort

kuni 1 dl suhkrut (maitse järgi!)

4 dl pihlakapüreed (4 dl pihlakaid + 0,5 dl vett koos püreestada)

4 lehte želatiini

Vahele:

0,5 dl pihlakapüreed (u 0,75 dl pihlakaid + veidi vett koos püreestada)

Kaunistamiseks:

150 g tumedat šokolaadi

Tordi valmistamiseks alustasin biskviidi tegemisest: vahustasin munad suhkruga tugevaks heledaks vahuks, seejärel sõelusin juurde omavahel segatud kuivained. Segasin ettevaatlikult taigna ühtlaseks ja valasin 20cm lahtikäivasse koogivormi. Küpsetasin 200*C juures umbes 15-20 minutit, kuniks tordipõhi oli pealt kena ja pruun. Lasin biskviitpõhjal jahtuda ja eemaldasin vormist. Seejärel lõikasin kaheks kihiks.

Kamavahu valmistamiseks vahustasin rõõsa koore suhkruga tugevaks vahuks, seejärel segasin juurde kamajahu.

Pihlakavahu tegemiseks valmistasin esmalt pihlakapüree: võtsin sügavkülmutatud pihlakad, lasin neil sulada. Siis lisasin veidi vett ja püreestasin massi saumikseri abil hoolikalt.

Kui püree valmis, vahustasin rõõsa koore suhkruga tugevaks vahuks ja lisasin pihlakapüree. Segasin läbi, saades vedelamapoolse roosa vahu.

Panin želatiini külma vette viieks minutiks paisuma, siis vajutasin paisunud lehed käte vahel veidi kuivemaks, asetasin nad kruusi ja valasin peale veidi äsja keedetud vett. Lahustasin kuumas vees želatiinilehed ning segasin saadud vedeliku pihlakavahu hulka (ettevaatlikult, esmalt veidi pihlakavahtu želatiinivedeliku hulka lisades, et temperatuurid ühtlustuks ning alles siis segu ülejäänud pihlakavahu hulka segades).

Tort enne kamavahuga katmist ja kaunistamist

Tordi kokkupanemiseks asetasin ühe biskviitpõhjaketta 20 cm lahtikäiva tordivormi põhja, lisasin pool kamavahust. Tõstsin peale teise biskviitpõhja ja määrisin peale pihlakapüree. Valasin peale kogu pihlakavahu ning asetasin tordi üleöö külmkappi tahenema. 

Järgmisel päeval tõstsin tordi külmikust välja, eemaldasin ettevaatlikult vormist ja asetasin alusele. Määrisin peale ülejäänud poole kamavahust ning kaunistasin sulatatud šokolaadiga (ja konkreetse tordi puhul ka beseest valmistatud puuga, mis šokolaadiga üle pintseldatud).

* Pihlakad võiks kindlasti olla eelnevalt sügavkülmutatud või sügisel puu otsas veidi külma saanud, siis nad ei ole nii mõrud.

* Pihlakapüreed tegin selle tordi jaoks umbes 5 dl pihlakatest. Väga täpselt ei mõõtnud, seega vabandan, kui kellelgi jääb püreed veidi üle või puudu.

* Pihlakapüree jaoks ei näinud vajadust pihlakaid keeta, piisas niisama sulanud pihlakate püreestamisest. Saigi hea pihlakase maitse ja kena värvi. Veidi vett lisasin püreestamise ajal küll, muidu oleks segu liiga tahke. * Püree läbi sõela ajamises vajadust ei näinud, peened tükid ei seganud söömisel mitte kuidagi :)

* Biskviidil lõikasin mina servad ära- et nad liialt tihked õrna tordi sees ei jääks. Lõikasin ära ja pealmise ketta, mis minu arvates liialt tume (ja seeläbi teise maitsega) oli.

* Biskviiti lisaks immutada ei ole vaja.

* Zelatiini lisamisel tuleb olla hoolikas ja segude temperatuurid ühtlustada, muidu võib juhtuda, et želatiin läheb tükki.

* Piltidel olev puu on tehtud beseest- valmistasin kaks puupoolt, mille hiljem omavahel šokolaadiga kokku panin- nii jäi puu võra osas kena ruumiline efekt ning juured jäid igas suunas laiali ning toetasid puud tordil. Pealt pintseldasin puu sulašokolaadiga üle, et jääks kena struktuurne väljanägemine.

Lumise efekti andmiseks puistasin peale tuhksuhkrut

* Nami-Nami kokandusfoorumis toimub kuuendat aastat äge tordivõistlus isamaaliste tortide auks. Esitasin oma tordi ka sinna. Võistlust soovitan piiluma minna, sealt leiab nii ägedaid tordiideid! :)

* Tort sai eespool mainitud tordivõistlusel huvitava šokolaadi kasutamise eest eriauhinna ning pisikesel Facebooki hääletusel rahva lemmiku tiitli. Aitäh :)

Ebaküdooniatarretis

Viimase aja kokkamine möödub lihtsuse märgi all. Kiirelt, mugavalt, ei midagi erilist. Blogida nagu midagi ei olegi... samas, peas küpsevad niiii suured plaanid... loodame, et varsti jõuan ka teostamiseni :)

Purki pandud ebaküdooniatest saadud siirupiga oli väga mõnus õrna mahlatarretist teha. Soovitan.

Neli pokaalikesetäit.

1 dl ebaküdooniasiirupit

4 dl vett

5-6 želatiinilehte (vastavalt pakil olevale juhisele!) + külma vett paisutamiseks

Panin želatiinilehed külma vette paisuma, lasin 5 minutit seista. 

Kuumutasin 2 dl vett keemiseni. Valasin juurde 2 dl külma vett, lisasin želatiinilehed ja lahustasin nad. Lisasin ebaküdooniasiirupi, segasin vedeliku korralikult läbi ja valasin pokaalidesse. Tõstsin jahedasse ja lasin tarretuda (minimaalselt 4 tundi).

* Kuumutasin ainult osa veest, kuna tahtsin, et ebaküdooniasiirupi lisamisel oleks vedelik jahedam. Iseenesest võib kogu vedelikku koos kuumaks lasta, aga arvasin, et ilma kuumutamiseta läheb vähem vitamiine kaotsi :)

* Tarretisse võib lisada ka siirupis olnud ebaküdooniatükke- annavad mõnusa maitse. 

"Mina kümme korda kuulsam" ehk ebaküdooniad telepurgis

Palun taas vabandust, et blogi nii unarusse on jäätud. Päevapildid on kaameras ootamas, ma luban. Lihtsalt arvutimasina ette ei jõua, et neid siia üle tuua.
Praegu aga nö päevapilt 25. oktoobrist, mil ma pealinnas käisin ja mind purki pisteti. Telepurki. Ebaküdooniaid ka :)

Videoretsept on siin: ERRi lehel.  

Ebaküdooniatest olen varasemalt kirjutanud siin, leidub nii teooriat kui retsepte. Ja lisaks ka siin, kus muuhulgas ka väike video :)

Ahjuliha küüslaugu, sibula ja kõrvitsaga

Mõnusalt lihtne argiroog, mis maitseb vägagi hästi. Just paras jahedamasse sügisilma. Retseptis konkreetseid koguseid otseselt ei ole, kuna rooga saab teha just nii suure portsu, kui keegi tahab.

sealiha, mõnus kamaraga tükk
terveid küüslauke, iga sööja kohta vähemalt kaks-kolm
sibulaid, vähemalt kolm
muskaatkõrvitsat, meil kolme sööja peale üks 25cm pikkune isend
soola, pipart
paar sl oliivõli
1-2 dl vett

Hõõrusin lihatüki mõlemalt poolt soola ja pipraga ning asetasin ahjuvormi. Lõikasin küüslaukudelt väiksed "kaaned" pealt ära ja asetasin liha ümber (koorida küüslauke pole vaja ning pealt tuleb lõigata nii, et pärast küpsenud küüslaugud oma taskukestest kätte saaks- pildil on näha, kuidas). Koorisin sibulad, lõikasin u 2cm jämedusteks ratasteks ja asetasin ahjuvormi. Koorisin kõrvitsa, eemaldasin seemnekoja, lõikasin viljaliha 2cm jämedusteks kangideks. Puistasin needki ahjuvormi. 

Raputasin köögiviljadele peale veidi soola, niristasin peale õli. Valasin ahjuvormi vee, katsin vormi kaanega ja küpsetasin eelkuumutatud 180*C ahjus poolteist tundi (aeg sõltub lihatüki suurusest- vaja on küpsetada niikaua, kuniks liha mõnusalt pehme).

Kui roog valmis, tõstsin liha ja küüslaugud vormist välja. Vormi jäänud kõrvitsa ja sibulad surusin kahvli abil pudruks, segasin vormis oleva leemega. Ja serveerisin söögi :)

Punapeedikrõpsud

Punapeedist saab valmistada palju maitsvaid ja kasulikke roogi, pirukatest suppideni. Kahtlemata leiab igaüks endale lemmiku :) Ja kes pole veel leidnud, proovigu neid krõpse. Maitsevad kindlasti! :)

Ühele sööjale:

üks suuremat sorti punapeet

frittimiseks õli

soovi korral soola

Koorisin punapeedi ning viilutasin õhukeselt. Võimalikult õhukeselt :) 

Kuivatasin punapeediviilud paberkäteräti vahel kuivaks, panin õli potikesega tulele. Testisin aeg-ajalt õli, pistes ühe punapeediviilu otsapidi õlisse- kui viil hakkas särisema, oli õli piisavalt kuum ja sai küpsetama asuda. 

Seejärel tõstsin punapeediviilud õlisse ja lasin neil küpseda, kuni helepruunikat jumet oli kohati näha. Edasi tõstsin viilud küpsetuspaberile, et nad jahtuks ja liigne õli ära nõrguks. NB! õlist välja võttes on krõpsud veel pehmed, aga jahtudes muutuvad kõvemaks. 

* Punapeeti on hea viilutada köögikombaini või köögimandoliiniga. Samas, mina tegin seda lihtsalt noaga ja sain ka hakkama

* Punapeediviilud tuleb enne õlisse panemist ära kuivatada, et nad õlis omavahel kokku ei jääks ja õli ei pritsiks

* Frittida tuleb väikeste portsude kaupa, et õli igast küljest punapeediviiludeni pääseks. Seega ühele inimesele tehes saab ilmselt kõik viilud korraga küpsetada, aga neljale tehes mitte

* Helepruuni tooni peaks ainult veidi tekkima- liialt pruuniks minnes on krõpsudel kõrbemaitse juures

* Kellele meeldib, või krõpsudele ka soola raputada, mina seda vajalikuks ei pidanud

* Ettevaatust, õli on kuum! Kindlasti peab käepärast olema potile sobiv kaas, millega õli katta, kui see peaks põlema minema. Titad ja koduloomad soovitan frittimise ajal köögist eemale hoida. 

Punapeedimüsli

No vahel lihtsalt tuleb hulle ideid :D Kusjuures, üpriski sageli, aga aeg-ajalt nad vaid katsetusteks jäävadki. See müsli aga sai väga hea! Õrnalt roosaka varjundiga, magusaid punapeeditükke täis. 

Tükid siis suhkrustatud. Sellest alustangi.

Suhkrustatud punapeet

1 dl suhkrut
1,5 dl vett
1,5 dl tooreid punapeedikuubikuid, u 1x1x1cm suured

Panin vee ja suhkru kastrulisse ning selle madalale tulele. Kuumutasin aeglaselt kuni suhkru lahustumiseni ja siis kuni sinnamaani, mis siirup keema hakkas. Seejärel lisasin punapeedikuubikud ja lasin umbes tunnikese podiseda. Aeg-ajalt segasin kah.

Kui tunnike möödas, tõstsin kuubikud siirupist välja (küpsetuspaberile) ja lasin üleöö õhu käes kuivada. 

Kasutada saab müslis, küpsetistes... maitselt väga-väga magusad ja loomulikult punapeedised :)

Mesimagus punapeedimüsli

250g kaerahelbeid

1 dl paisutet riisi

0,5 dl seemnesegu (minul seesami-ja linaseemned)

0,5 dl rosinaid

1 dl suhkrustatud punapeeditükke

1,25 dl vedelat mett

3 sl punapeedimahla (riivisin toorest punapeeti ja pigistasin mahla välja)

Segasin kaerahelbed paisutatud riisiga ja seemnetega. Valasin peale omavahel segatud mee ja punapeedivedeliku ja segasin läbi. Kallasin segu küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, ajasin ühtlaselt laiali ja röstisin 180*C juures umbes 25 minutit, kuni segu oli kuiv ja krõbe (paar korda käisin segamas ka). Tõstsin plaadi ahjust välja ja lasin müslil jahtuda.

Jahtunud müslile segasin sisse rosinad ja punapeeditükid.

Hoida õhukindlas nõus.

Müsli ise punapeedimaitsega ei jää, mesine jääb. Ja punapeeditükid sobivad sinna ideaalselt. :)