esmaspäev, 31. august 2015

Klassikaline õunastruudel

Struudel on Austriast pärit küpsetis, mis sai tuntuks 18. sajandil ja levis hooga Euroopas endise Austria-Ungari riigi aladel. Õhukeste taignakihtide vahel on täidis, mis võib olla nii soolane kui magus. Taigen ise on hästi õhuke ja pärast küpsemist krõbe. Struudlit serveeritakse soojalt, kõrvale sobib pakkuda näiteks jäätist või vanillikastet. 

Taigna võib kas ise teha või kasutada filotaigent. Mulle struudlitaigna tegemine väga meeldib, kuna tema venimisomadused on imelised. Imeõhukeseks veniv taigen ja lina abil kokku rullimine teeb küpsetamise väga põnevaks!


üks suur struudel, u 40 cm pikk

Taigen:
250 g nisujahu
25 g võid
1 muna
0,5 tl äädikat
vett

Täidis:
1 kg õuna (puhaskaal)
75 g suhkrut
2 tl kaneeli
100g rosinaid

Vahele ja peale:
75 g võid
100 g mandlijahu*
50 g suhkrut
tsipa tuhksuhkrut

Alguses tegin taigna: panin jahu kaussi, lisasin pehmemapoolse või ja segasin, kuni või oli pisikeste purudena. Eraldi nõus kloppisin lahti muna ja lisasin niipalju vett, et kokku sain muna-vee segu 150 ml. Lisasin sellele vedelikule äädika ja segasin läbi.
Valasin muna-vee-äädikasegu jahusse, segasin-sõtkusin hoolega, kuniks taigen oli ühtlane pall. Siis tõstsin taigna lauale ja sõtkusin viis minutit. Sõtkumine on väga oluline, seda aega ei tasu lühendada!
Kui taigen sõtkutud, on ta ilus ja siidine. Siis panin taigna kaussi, määrisin pealt õliga (et ta ära ei kuivaks) ja lasin toatemperatuuril tund-kaks puhata.

Sel ajal, kui taigen puhkas, tegin muud ettevalmistused:
Täidise jaoks puhastasin, koorisin ja tükeldasin õunad. Lisasin rosinad, suhkru ja kaneeli ning segasin hoolega läbi.
Teises kausis segasin mandlijahu ja suhkru.
Ning kolmandas kausis sulatasin 75g võid.
Katsin laua puhta linaga, sõelusin peale jahu- nii, et jahu kattis õhukese kihina terve lina.


Kui taigen oli puhanud, tõstsin ta kausist välja jahuga kaetud laua keskele. Rullisin taignarulli abil u 30x20cm ristkülikuks. Edasi hakkasin kätega taigent venitama. Selleks panin mõlemad käed taigna alla ja liigutasin käsi teineteisest eemale. Esimesel korral tundub see veidi hirmus, aga kui taigen on õigesti tehtud, ei lähe ta katki, vaid venib kenasti. 
Venitasin taigent, kuniks ta oli imeõhuke ja umbes 100 cm x 70 cm suur ristkülik. Taigen peab olema nii õhuke, et paistab läbi- kirjanduse järgi peaks läbi struudlitaigna armastuskirja suutma lugeda :)

Venitamisel jäävad taigna servad paksemad, need tuleb kääridega ära lõigata. Ja siis kiirelt sulavõiga taigen üle pritsida. Justnimelt pritsida, kuna pintseldamiseks on taigen liiga õhuke ja läheks pintslitõmbe all katki. Ära kulus mul umbes kolmandik sulavõist.
Kogu taignavenituse protsessi tasub teha suhteliselt kiirelt (aga samas rahulikult), kuna taigen hakkab õhu käes kuivama. Ja kuivanud taigen on rabe. Seepärast peab koheselt peale venitamise lõppu taignale sulavõid pritsima. 

Edasi katsin terve taignapinna mandlijahu-suhkru seguga. Ja siis tõstsin ühte lühemasse serva täidise. Sealjuures mitte täiesti serva, vaid servast nii 10 cm kaugusele. Vormisin täidise ilusa pikliku kuhjana. 




Kui täidis paigas, tuleb struudel kokku rullida. Kuna kätega rullimiseks on taigen liiga õhuke ja võib rebeneda, tehakse seda lina abil: Tõstsin täidisepoolse otsa lina veidi üles ja keerasin selle abil taignaserva täidise peale. Siis tõstsin lina kõrgemale ja tõmbasin enda poole - struudel rullis ennast kokku. Viimast tehes tasub taas pigem kiire olla, mitte väga aeglaselt rullida- siis tuleb struudel ilusama kujuga ja ei vaju liiga lapikuks. 
Kokkurullitud struudli vabad taignaotsad surusin kinni, lõikasin (vajadusel) veidi lühemaks ja voltisin struudli alla. Tõstsin struudli küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja pintseldasin üle sulavõiga. 






Küpsetasin struudlit 190*C eelkuumutatud ahjus umbes 30-40 minutit, kuniks struudel oli pealt krõbe ja kuldpruun. Küpsemise käigus määrisin ühe korra ka võiga, kulutades ära viimase osa sulatatud võist.
Valmis struudlil lasin viis minutit plaadil jahtuda, raputasin peale tuhksuhru ja siis serveerisin. 



*Kasutasin jämedama jahvatusega röstitud mandlijahu, mida toodab Germundi firma. Aga võib kasutada ka tavalist mandlijahu või mandlilaastu.

esmaspäev, 24. august 2015

Krõbedad saiad punapeedi ja kitsejuustuga

Ütlemata mõnus on jalutada põllule ja sealt mõned punapeedid, mille kasvamist suvel jälginud olen, kaasa haarata. Mul sellist luksust varem olnud ei ole, mistõttu tundub see väga väga tore. Kuigi samas oleks peaaegu sama tore jalutada mõne rõõmsa turutädikese juurde ja temalt hoolega kasvatatud peete osta. Pildil olevad kaunid siiruviirud on justnimelt ostetud, kuigi turutädikese asemel oli kena noor mees :)

Täna lõuna ajal ampsasin päris mitu peeti ära. Käed siiamaani roosad :) Üks neist punapeediroogadest on nüüd siin.


Kahele

4 viilu saia/sepikut/ciabattat
kaks pisikest punapeeti (või üks suurem)
100 g värsket kitsejuustu
2 sl võid
palsamiäädikat

Sulatasin pannil või, praadisin selles saiaviilud mõlemalt poolt kuldseks. Tõstsin nad pannilt ära ja lasin jahtuda.
Viilutasin toore peedi hästi hästi õhukesteks viiludeks ning asetasin saiadele. Murendasin peale kitsejuustu. Niristasin kitsejuustule palsamiäädikat ja serveerisin kohe.

neljapäev, 13. august 2015

Banaani-mustikajäätis

Õues on palav ja tahaks pidevalt midagi jahutavat ampsata. Selleks puhuks ideaalse roa otsa "komistasin" paar päeva tagasi Nami-Nami kokandusportaalis. Banaan+ mustikad, oh, kui mõnus! Jäätisene, samas toortoit ja puhas hunnik vitamiine! :)

Nami-Nami portaal on nüüd, muide, palju uuema ja kenama väljanägemisega ja sisu on ka põhjalikum. Minge uurige! :) Kes hoolikalt otsib, leiab üles ka siit blogist tuttavaid jutte-katsetusi :) On uhke öelda, et selle blogi perenaine on edaspidi ka Nami-Nami üks toimetajatest :)


Kahele

kaks küpset banaani
1,25 dl mustikaid
näpuga soola

Eelmisel õhtul viilutasin banaanid ja panin sügavkülma. Järgmisel päeval panin külmunud banaaniviilud, mustikad ja soola kannmikserisse ja töötlesin, kuniks sain ühtlase kreemja massi. 
Serveerisin kohe

* Nipp! - Kuigi kreemjama tulemuse annab külmutatud banaan+ külmutamata mustikad, saab rooga kiirelt teha ka kasutades külmutatud mustikaid+ mittekülmutatud banaane 


neljapäev, 30. juuli 2015

Kukeseenegalett

Metsas on mõnus käia. Eriti, kui metsavana on helde olnud ja jalutuskäigult täidetud korvi või ämbriga saab tagasi tulla. Paar korda olen sel aastal metsa kukeseeni otsima saanud - ja see on ütlemata tore! 
Lisaks tavalisele kukeseenekastmele ja niisama seente-sibulate praadimisele isutas sel aastal piruka järele. Sellise värske ja värvilise piruka. 


üks u 20x30cm pirukas

Taigen:
100 g rukkijahu
75 g nisujahu
150 g võid
1-2 sl külma vett
tsipake soola

Täidis:
5 dl võis praetud kukeseeni, soolaga maitsestatud
2-3 värsket porgandit
1 pisem suvikõrvits
150 g Valio Forte juustu

Taigna tegemiseks panin jahud kaussi, lisasin soola ja segasin läbi. Lisasin külma või kuubikutena ja mudisin kätega kiirelt, kuniks taigen oli purutaoline mass. Ühtlaseks mudima ei pea, võitükikesed peaksid jääma läbimõõduga 0,5-1 cm. Siis lisasin lusikatäie vett ja surusin taigna kokku. Taigen ei pea olema sile ja ühtlane, peaasi, et kokku hakkab. Kui ühe lusikatäie vee peale kokku ei hakka, tuleks veel tilgake vett lisada. Aga ettevaatlikult, et liiga palju ei saa. 
Mässisin taignapalli toidukilesse ja panin tunnikeseks külmkappi puhkama.


Täidise valmistamiseks olid mul juba praetud ja jahtunud kukeseened. Neile riivisin jämeda riiviga juurde porgandid ja suvikõrvitsa. Peenema riiviga riivisin 2/3 juustust. Segasin kõik ühtlaseks.

Piruka kokkupanemiseks rullisin taigna küpsetuspaberile neljakandiliseks tükiks, suhteliselt õhukeselt. Kui kuskilt otsast taigen veidi katki läheb, siis ei pea muretsema- võib sõrmedega lihtsalt taigna ära parandada. 
Tõstsin täidise taignaplaadile. Nii, et katsin täidisega umbes poole taignast- jättes igast servast 7-8 cm taigent vabaks. Kui täidis oli ühtlaselt jaotatud, voltisin katmata taignaservad täidise peale. Tulemus- servadest kattis taigen piruka, aga keskelt jäi katmata. Siis riivisin peale allesjäänud juustu ning küpsetasin eelkuumutatud 200*C ahjus umbes pool tundi.
Serveerisin soojalt.




neljapäev, 23. juuli 2015

Kohvi-jäätisekokteil

Aknast paistab ehe Eesti suvi. Loodus on roheline ja lokkab, kuna vahetpidamata sajab vihma. :) Aga ma ei kurda, mulle täitsa meeldib. 
Hoolimata ilmast meeldib mulle suviti külma kohvi juua. Tänane versioon on pigem vist juba magustoidu alla kuuluv, mitte niisama kohv. Magus ja hää.  
Kohe, kui ilmad päikselisemaks muutuvad, proovige! :)


Koguselt ühele

1 tl lahustuva kohvi pulbrit
2 dl vaniljejäätist
2 dl piima
0,5 tl vaniljesuhkrut

Panin kohvipulbri, suhkru ja pool detsiliitrit piima kaussi. Mikserdasin, kuniks suhkur ja kohv olid lahustunud. Lisasin jäätise, vahustasin ühtlaseks. Lisasin sortsuhaaval ülejäänud piima, samal ajal pidevalt edasi vahustades.
Serveerimine kohe (soovi korral võib lisada jääkuubikuid).

teisipäev, 7. juuli 2015

Pannkoogid, munavabad

Ma olen kogu aeg arvanud, et pannkook = muna. Sesmõttes, et ilma ei saa. Viimased kolmveerand aastat olen olnud ilma pannkookideta, kuna pean poja tõttu munavaba olema. Ja oh seda õnne, kui ma avastasin, et muna pole vajagi :) Keegi oleks võinud mulle seda varem mainida :) Nädalavahetuse pannkoogihommik on igaljuhul tagasi gaafikus, kuna need kohevad koogid on väga mõnusad!



mõnus kogus neljale

500g keefirit
2 sl mahedamaitselist õli
1 dl suhkrut
3,5-3,75 dl nisujahu (millest kuni 1/3 täisterajahu)
0,5 tl soodat
soola

Valasin keefiri kaussi, lisasin õli ja suhkru, segasin ühtlaseks. Lisasin omavahel segatud jahu, sooda ja soola ning vispeldasin taigna kokku. Tainas jääb omajagu paks.
Küpsetasin koheselt (kui taigen seisab, reageerib sooda keefiriga ära ja koogid ei kerki nii kenaks) mõõdukal kuumusel lusikapannkoogid (kuigi saab ka tsipa suuremaid teha, nagu pildilt näha).
Serveerisin soojalt :)

*Kooke hoiab koos nisujahus olev gluteen, mis on nö liimvalk. Seepärast vajab retsept ka kena valget nisujahu. Meie perele meeldivad täisterajahud, aga olen katsetamise käigus täheldanud, et kui täisterajahu kasutada rohkem kui kolmandik jahukogusest, ei taha koogid enam hästi koos seista. Seega on see retsept vanamoosalt nisujahune ja ei sobi nendele, kes gluteeni ei talu. Olen kooke katsetanud ka tatra-, riisi- jm jahudega, aga neid retsepte edaspidi :)

esmaspäev, 22. juuni 2015

Salat grillitud pommust ja röstpaprikast

See salat on meie viimase aja grillimiste igakordne külaline. Grillimise planeerimine ei käigi enam ilma "osta pommut ka!" lauseta. Olen tahtnud seda siia blogisse juba pikemat aega kirja panna, õnneks jõuab ta nüüdki siia- just enne jaanipäeva :)


Kogused on umbkaudsed, see salat pole täppisteadus :)

üks suur pommu (ehk baklažaan)
kaks paprikat
125 g mozzarella juustu
soola
oliivõli
palsamiäädikat

Viilutasin pommu umbes poole sentimeetri paksusteks viiludeks. Pintseldasin oliivõliga (liialdada ei tasu!) ja asetasin kuumale grillile. Kõrvale pistsin paprikad - tervena.
Grillisin pommuviile mõned minutid mõlemalt poolt, kuniks nad olid pehmed ja jumekad. Aga väga pruuniks ei tasu neid lasta :) Selle ajaga valmisid ka paprikad. 


Ladusin pommuviilud vaagnale. Viilutasin paprikad ja puistasin nad üle pommuviilude (võib kasutada ka purgis olevat röstitud paprikat. Sest alati ei ole meeles poest paprikaid tuua :) Antud fotol on justnimelt purgist võetud paprikad). Tükeldasin mozzarella ja lisasin samuti vaagnale. Maitsestasin tsipakese soola, oliivõli ja palsamiäädikaga. 
Serveerisin kohe.