Kohvisaiad

Tänaseks üks klassikaline küpsetis - minu lemmiksaiakesed läbi aegade, kahtlemata :)

Kogus: 12 tk

tainas

450 g nisujahu

pool pakki kuivpärmi

50 g suhkrut

50 g toasooja võid

200-250 ml käesooja vett

soola

kihistamiseks

50 g toasooja võid

50 g suhkrut

määrimiseks

üks väike muna

purukatteks

2 sl nisujahu

2 sl suhkrut

1 sl võid

Pane jahu kaussi, lisa pärm, sool, suhkur ja kuubikutena või. Lisa umbes 200 ml vett. Sega tainas kokku (kui tainas tundub liiga kuiv, lisa sortsuke vett veel), vaja lauale ja sõtku umbes kümmekond minutit, kuniks taigen on sile ja käte küljest lahti löönud. Aseta  tainapall kaussi tagasi, kata puhta rätikuga ja lase 45 minutit toatemperatuuril (hea oleks u 22*C) kerkida.

Kalluta kerkinud tainas jahusele lauale, rulli umbes 1,5 cm paksuseks ristkülikuks. Määri kihistamiseks mõeldud või kahele kolmandikule taignaplaadile. Voldi taigen kolmeks kokku (vt joonis1). Kata toidukilega ja lase 15 minutit kerkida.

Seejärel rulli tainas uuesti ristkülikukujuliseks plaadiks, mis umbes 1,5 cm paks. Kata kaks kolmandikku taignaplaati suhkruga ning voldi tainas uuesti kolmeks kokku. Kata toidukilega ja lase 15 minutit kerkida.

Kerkimise ajal valmista katteks mõeldud puru: pane jahu, suhkur ja või kaussi ja näpi sõrmede vahel puruseks. Aseta kõrvale.

Kui kerkimisaeg on möödas, rulli taignaplaat suuremaks, õhukeseks ristkülikuks, paksusega umbes 1 cm. Lõika saadud tainaplaadist 12 tainariba.

Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga. Võta üks tainariba, keera see spiraaliks ja siis omakorda roosiõieks kokku (vt joonis2). Püüa teha nii, et taignaotsad saiakese alla jäävad. Aseta saiakene ahjuplaadile.

Korda sama ülejäänud tainaribadega. Määri kõik saiakesed pealt lahtiklopitud munaga ja puista üle purukattega. Lase saiadel ahjuplaadil 30 minutit kerkida.

Küpseta saiu 200*C eelkuumutatud ahjus umbes 10-12 minutit, kuniks nad on kaunilt kuldpruunid. 

Rukkiburger veisepihvi ja karamellistatud sibulaga

Viimati kirjutasin siia hiilgama ammu ja napisõnaliselt "kevad". Nüüd saab juba öelda "suvi". Aeg lendab!
Olen lähiajal sageli söögiks burksi või midagi sellelaadset teinud, täna kah. Panen retsepti siia ka, sai maitsev :)

Neljale

Neli rukki-koorikleiba, soovitatavalt ümarat

400g veisehakkliha

3-4 keskmist sibulat

4 sl oliivõli

4 suuremat marineeritud kurki

krõmpsuvat lehtsalatit

6 sl Salvesti sinepikastet (või 6 sl head majoneesi segatuna 1tl sinepiga)

2 küünt küüslauku

soola

Esmalt valmistasin karamellistatud sibula: koorisin ja viilutasin sibulad. Asetasin praepanni pliidile keskmisele kuumusele, valasin peale õli. Kui õli olisin kuum, lisa sibulad, veidi soola ning praadisin mõõdukal kuumusel umbes 20 minutit, kuniks sibul oli mõnusalt karamellistunud. 

(Sibula karamellistamise võib varem ette teha ja vahetult enne burgerite kokkupanekut uuesti üles soojendada. Viimast saab teha ka näiteks grillil, fooliumist tehtud kausikeses)

Koorisin ja riivisin küüslaugu, panin kaussi. Lisasin hakkliha ning soola. Segasin hoolega läbi, vormisin neli õhukest kotletti. Küpsetasin neid pannil (grillil saaks ka, eks) mõlemalt poolt mõned minutid. 

Soojendasin leivakesed. Asetasin iga leivakese alumisele poolele lehtsalatit, marineeritud kurgi viilud, seejärel kotleti, kastme ning viimasena mõnusa portsu karamellistatud sibulat. Katsin teise leivakesega ning serveerisin. 

Pekanipähkli-iirisekommid

Jõul on varsti käes ja päkapikkudel kibekiire aeg. Päkapikk ma küll pole, aga endalgi on päris palju tegemisi olnud. Näiteks hiljaaegu kokkasin-katsetasin läbi palju retsepte, mis nüüd riburadapidi Nami-Nami jõulukalendris avalduvad. Sealt leiab päris toredaid asju ;)

Mõnus amps, mis kohvikõrvaseks, niisama ampsamiseks ja kingikotti pistmiseks sobib, on pekanipähkli ja iirise kooslus, mis pistetud tumedasse šokolaadi. Iseenesest lihtne idee, mis vormib end kokku maitsvaks pallikeseks.

pekanipähkleid
iiriseid (kasutasin Kalevi Kiss-Kiss toffee iiriseid)
tumedat šokolaadi
soovi korral meresoolahelbeid

Võtsin iga kommikese jaoks kaks pekanipähklipoolikut ja ühe iirisetükikese. Rullisin viimase käte vahel väikeks pallikeseks ning surusin pähklipoolikute vahele. Tegin sama ka ülejäänud pähklite-iiristega.

Edasi kastsin kõik pallikesed tempereeritud sulašokolaadi, asetasin küpsetuspaberile, raputasin peale mõned meresoolahelbed (seda ei pea tegema) ning lasin kommidel tahkuda.
Saigi valmis :)

Karamellõunad... või õigemini iiriseõunad

Sügis. Parajalt jahe, lehed ei ole enam mitte lihtsalt kollasepunased, vaid suhteliselt longus või maha langenud. Korjasin eile viimased õunad puu otsast kasti seisma. Lootuses, et kuu aja pärast ka koduaia õuna ampsata saan. 

Ja nüüd tegin iirisekattega õunu. Jah, ma tean, et nendega meenub kõigile kommerts-Halloween, aga ma ei ole selle püha fänn. Ja ei jaga seda retsepti siin mitte "õudukapüha" tõttu, vaid seetõttu, et iiris+õun maitseb tõsiselt hästi! Ausõna, ma teen neid edaspidi veel!

Esmalt oluline valida head õunad. Õunad peaks olema tugevad, ilusad (usse pole vaja, eks), krõmpsuvad, parajalt mahlaka viljalihaga. Peamine reegel on: vali õun, mida sööksid hea meelega! Mina näiteks kasutasin seekord sorti Eva kuld. Sibulõunad on ka sügiseti hästi head. Ja kes eelistab hapumat õuna magusa katte sees, valigu näiteks Antonovka, kuigi nad on tavaliselt gigantsed :D.


Iirisekate:
piisab umbes viie keskmise õuna katmiseks

150 g iirisekomme
1 sl piima
meelepärast lisandit õunte katmiseks (kasutasin jämeda jahvatusega röstitud mandlijahu)
Kõigepealt tegin ettevalmistused: pesin ja kuivatasin õunad. Õunad, muide, peavad olema toatemperatuuril (liiga külmalt õunalt võib kate maha libiseda)! Eemaldasin õuntelt varreotsad ja pistsin asemele sobivad pulgad (mina kasutasin keskmise pikkusega bambusest grilltikke, aga võib ka loodusest murtud oksa kasutada. Või jäätisepulka näiteks). Panin lauale lõikelaua ja katsin küpsetuspaberiga. Valasin väikesesse kausikesse mandlijahu.

Edasi panin iirised ja piima paksupõhjalisse potikesse ning kuumutasin hästi rahulikul kuumusel pidevalt segades, kuniks iirised olid sulanud ja mass oli tükivaba. Lasin segul pool minutit jahtuda (muidu võib see taaskord tahta õunalt maha libiseda) ning hakkasin õunu sisse kastma: võtsin õuna  ja kastsin õuna pulgast kinni hoides iirisesse. Keerutasin õuna, et see kattuks igast küljest ühtlaselt. Tõstsin õuna iirisesegust välja, lasin paarkümmend sekundit poti kohal nõrguda ja kastsin siis õuna mandlijahusse. Edasi panin õuna küpsetuspaberile püsti seisma. Tegin sama ka teiste õuntega ning lasin siis neil kõigil umbes pool tunnikest taheneda.

Kuna (suuremat sorti) õunu võib otse varre otsast ampsates natuke ebamugav süüa olla, soovitan nad enne sööma asumist tükkideks lõigata - nii, nagu pildil näha. Seda muidugi seljuhul, kui söömine toimub toas ja sööja pulgast kinni hoidmise lõbust on nõus ilma jääma. :)

Punapeet ja kitsejuust rukkileival

Täna tahaks kiita imehead kooslust, millele juhtumisi otsa komistasin - peet, leib ja kitsejuust. Suurt ja keerulist retsepti vaja pole, pikka juttu ka ei tee, aga maitseelamus saab hea olema :)

hääd rukkileiba
aurutatud punapeeti
kitsejuustu, ilma hallituskihita!
tsipa oliivõli
tüümiani

Lõikasin leivast parajad viilud (mul oli viilutamata leib), piserdasin peale veidi oliivõli. Asetasin leibadele korralikud viilud aurutatud punapeeti ning neile viilu kitsejuustu. Mul oli hea kodumaine värske kitsejuust. Kõige peale raputasin tüümianilehti, panin leivad kuuma ahju ning küpsetasin kuni viis minutit, kuniks kitsejuust oli tsipa sulanud, aga veel ei voolanud.

Originaalretsept Nami-Namis.

Õuna-lehttaignaroosid

Praegusel õunahooajal on ju vaja aeg-ajalt mõned koogid küpsetada. Lisaks harjumuspäraseks saanud klassikutele proovin igal aastal ka midagi uut. Seekord siis nii :)

Pisikesed koogikesed, mille tegemine on kiire ja ärasöömine veel kiirem. Lihtsad, parajad ampsukad. Lastele väga meeldisid!

12 tk

400 g lehttaigent
4 suurt õuna
4 tl (demerara) suhkrut
1 tl jahvatatud kaneeli

Nagu piltidelt näha:
Sulatasin lehttaigna, lõikasin ribadeks, saades neid kokku kaksteist. Lõikasin õunad sektoriteks, eemaldasin südamikud ja viilutasin õunad imeõhukeselt.
Asetasin igale taignaribale õunaviile, koorega pool ülespoole. Nii, et taignariba alumine 1/3 tühjaks jääks. Raputasin peale suhkrut ja kaneeli, keerasin taignariba koos õuntega rulli (mitte väga tihkesse). Asetasin saadud rullikese muffinipanni pesasse.
Tegin nii kõikide ülejäänud taignaribadega.

Küpsetasin 200*C ahjus 15-20 minutit, kuniks taigen oli kuldpruun. Lasin vormis viis minutit jahtuda ja siis serveerisin.

Lehttaigna ostsin sellise, mis juba pakis on nelja õhukese plaadina. Seda enam rullima ei pidanud, lõikasin lihtsalt iga plaadi kolmeks, saades kaksteist riba. Kui kasutada teistsugust lehttaigent, tuleb see rullida omajagu õhukeseks ning lõigata kaksteist riba umbkaudsete mõõtudega 3x20 cm.

Õun tuleb lõigata nii nii nii õhukeseks, kui vähegi saab. Noaga täiesti tehtav, köögimandoliiniga ka. 

Krõbedad saiad punapeedi ja kitsejuustuga

Ütlemata mõnus on jalutada põllule ja sealt mõned punapeedid, mille kasvamist suvel jälginud olen, kaasa haarata. Mul sellist luksust varem olnud ei ole, mistõttu tundub see väga väga tore. Kuigi samas oleks peaaegu sama tore jalutada mõne rõõmsa turutädikese juurde ja temalt hoolega kasvatatud peete osta. Pildil olevad kaunid siiruviirud on justnimelt ostetud, kuigi turutädikese asemel oli kena noor mees :)

Täna lõuna ajal ampsasin päris mitu peeti ära. Käed siiamaani roosad :) Üks neist punapeediroogadest on nüüd siin.

Kahele

4 viilu saia/sepikut/ciabattat
kaks pisikest punapeeti (või üks suurem)
100 g värsket kitsejuustu
2 sl võid
palsamiäädikat

Sulatasin pannil või, praadisin selles saiaviilud mõlemalt poolt kuldseks. Tõstsin nad pannilt ära ja lasin jahtuda.
Viilutasin toore peedi hästi hästi õhukesteks viiludeks ning asetasin saiadele. Murendasin peale kitsejuustu. Niristasin kitsejuustule palsamiäädikat ja serveerisin kohe.

Pannkoogid, munavabad

Ma olen kogu aeg arvanud, et pannkook = muna. Sesmõttes, et ilma ei saa. Viimased kolmveerand aastat olen olnud ilma pannkookideta, kuna pean poja tõttu munavaba olema. Ja oh seda õnne, kui ma avastasin, et muna pole vajagi :) Keegi oleks võinud mulle seda varem mainida :) Nädalavahetuse pannkoogihommik on igaljuhul tagasi gaafikus, kuna need kohevad koogid on väga mõnusad!

mõnus kogus neljale

500g keefirit

2 sl mahedamaitselist õli

1 dl suhkrut

3,5-3,75 dl nisujahu (millest kuni 1/3 täisterajahu)

0,5 tl soodat

soola

Valasin keefiri kaussi, lisasin õli ja suhkru, segasin ühtlaseks. Lisasin omavahel segatud jahu, sooda ja soola ning vispeldasin taigna kokku. Tainas jääb omajagu paks.

Küpsetasin koheselt (kui taigen seisab, reageerib sooda keefiriga ära ja koogid ei kerki nii kenaks) mõõdukal kuumusel lusikapannkoogid (kuigi saab ka tsipa suuremaid teha, nagu pildilt näha).

Serveerisin soojalt :)

*Kooke hoiab koos nisujahus olev gluteen, mis on nö liimvalk. Seepärast vajab retsept ka kena valget nisujahu. Meie perele meeldivad täisterajahud, aga olen katsetamise käigus täheldanud, et kui täisterajahu kasutada rohkem kui kolmandik jahukogusest, ei taha koogid enam hästi koos seista. Seega on see retsept vanamoosalt nisujahune ja ei sobi nendele, kes gluteeni ei talu. Olen kooke katsetanud ka tatra-, riisi- jm jahudega, aga neid retsepte edaspidi :)

Kevadised virsikukorvikesed kohupiimaga

Kevad!

Need pisikesed koogikesed on kiired ja lihtsad, aga näevad toredad välja ning maitsevad mõnusalt. Sobivad kevadpühalauale ja teevad meele rõõmsaks.

12 koogikest

Korvikesed:
150 g külma võid
100 g nisujahu
100 g rukkijahu
1 sl suhkrut
1 sl võid

Korvikestesse:
500 g kreemjamat kohupiima
maitse järgi suhkrut
suur purk (u 800g kanti) konservvirsikuid

Esmalt valmistasin korvikesed: näppisin või, jahud ning suhkru puruseks, lisasin vee ja sõtkusin taigna kokku. Panin pooleks tunniks külma tahenema. 

Edasi jaotasin taigna kaheteistkümneks ning surusin iga taignatüki muffipanni aukude põhja ning külgedele, et moodustuks korvikesed. Panin sisse veidi raskust (kasutasin kuivatatud ube) ja küpsetasin 200*C ahjus umbes 15 minutit, kuniks korvikesed olid kuldpruunid.

Tõstsin ahjust välja ja lasin jahtuda

Segasin kohupiima suhkruga (ja tõesti-maitse järgi eks. Mina panin vähe suhkrut, aga mõnele meeldib ilmselt magusam kohupiim) ning panin pritskotti. "Roosikeste" jaoks mõeldud virsikupoolikud viilutasin õhukeselt.

Kui korvikesed olid jahtunud, asusin neid täitma-kaunistama. "Roosikeste" tegemiseks lasin korvikestesse umbes kolmveerandi ulatuses kohupiima. Siis sättisin lillelehtede kujuliselt peale virsikuviilud, neid õrnalt kohupiima sisse surudes.

"Karikakarde" tegemiseks panin korvikeste põhja veidi kohupiima (et täidaks ära virsikupooliku all oleva lohu) ja tõstsin ettevaatlikult peale terve virsikupooliku (vajadusel servi veidi maha lõigates- et poolik ikka korvi ära mahuks). Tegin pritskoti abil korvikese servadesse "õielehed".

Croissant ja isetehtud lehttaigen (Heidi Park'i retsept)

Palju õnne! 

Blogil (ja ka minul) on taas täitunud üks aastaring. Ja hoolimata sellest, et jõuan siia periooditi harva, loodan siiski, et aastaringe jagub veel kauaks :). Toidumaailm ikka veel inspireerib, ikka veel tuleb ette hetki, kus magada ka ei saa- nii väga on mõtted köögis- ja ikka veel isu jätkub.

Kui tavaliselt on sünnipäevalaual tort, siis täna tahan jagada hoopis miskit muud. Ehedat ja erilist - isetehtud lehttaignast croissanti. 

Tundub, nagu tegu oleks lihtsa saiakesega, aga võin lubada: tekitab samu häid emotsioone kui üks hea tortki. 

Teistsuguseks teeb selle postituse veel seegi, et ehin end nüüd tsipa võõraste sulgedega- lehttaigna retsept ei ole mu enda leiutatud, vaid kasutan suurepärase kondiitri Heidi Parki retsepti ning juhiseid (suur-suur aitäh!). Sest milleks leiutada, kui keegi on kõik perfektselt ette ära teinud. Heidi imemaitsvaid küpsetisi saab proovida meie pealinnas, minge ja mõnulege! :)

Retsept ja juhised on ära toodud selles kenas kolmeosalises videos. Minul jääb üle vaid jagada :)

Aurutatud lihatäidisega kukkel (dim sum: baozi/bao)

Ma olen nii suur aurutamise fänn hetkel! :) Ja üldsegi mitte köögiviljade aurutamise (ehk jõuan selleni ka), vaid kõige muu- kuklite, pelmeenide, kookide... ohh :) Aurutamine on rohkem aasia köögi pärusmaa, aga soovitan proovida, väga mõnusad road!

See retsept on mõnusatest ja pehmetest täidisega kuklitest. Täidise saab igaüks teha endale meelepärase, meie oma sai seekord selline:

12 suurt kuklit:

Taigen:

300 g nisujahu

näpuotsaga soola

1 pakk kuivpärmi

150ml käesooja vett

Täidis:

200 g hakkliha

200 g porgandit, peenelt riivitud

2 suurt sibulat, pisikesteks tükkideks hakitud

2 küünt küüslauku, riivitud

2 sl ingverisiirupit (NB! teeb täidise magusaks. Kes seda ei soovi, riivigu niisama ingverit segusse)

2 sl vett

oliivõli

soola

pipart

Esmalt tegin taigna: segasin kuivained kokku, lisasin vee. Segasin hoolega (kui taigen on liiga kuiv, siis tasub tsipa vett juurde panna). Sõtkusin taigent mõned minutit, kuniks ta oli siidine ja ühtlaselt elastne. Tõstsin taigna kaussi ning lasin umbes kolmveerand tunnikest kerkida. 

Taigna kerkimise ajal valmistasin täidise: valasin sortsu õli pannile, lisasin peenelt hakitud sibula. Praadisin sibula klaasjaks, lisasin küüslaugu ja hakkliha. Praadisin, kuniks liha oli küps, aga ei pruunistanud eriti. Maitsestasin soola, pipra ja ingverisiirupiga. Tõstsin panni tulelt, segasin juurde porgandi ja vee (et segu saaks mahlasem).

Kui taigen oli kerkinud, rullisin selle piklikuks "vorstikeseks" ning lõikasin kaheteistkümneks tükiks. Rullisin iga tüki ümmarguseks kettaks (paksusega umbes 0,5cm). 

Asetasin taignaketta peopesale, tõstsin sinna paraja koguse täidist ja sõrmede vahel taignaserva voltides koos samaaegse taignaketta keeramisega voltisin kukli kokku. Selleks pigistasin parema käe sõrmede vahel taignavolte omavahel kokku, vasak käsi aitas volte moodustada. Sealjuures, parema käe pöial peab koguaeg tsipa edasi nihkuma, et moodustada serva. Lõpus tasub hakata nö uut ringi tegema- seeläbi saab kukli ilusti kokku volditud.Tippu võib jääda väike auk, see midagi paha ei tee. Panin selle voltimise väikesesse  piltide jadasse ka :)

Volditud kuklid asetasin muffinipaberitesse (muidu jäävad auruti külge kinni) ning asetasin hoogsalt töötavasse aurutisse. 

Minul on selleks tavaline wokpann, millele olen metallresti sisse asetanud ja paar cm vett põhja valanud- rest hoiab end woki põhjast kenasti eemal, et resti peal olevad road veest väljas oleks. Seega selline lihtne ja iseleiutatud "seadeldis". Aga usun, et paljudel on kodus olemas poti kohale käiv aurutussõel ning mõnel on isegi spetsiaalne bambusest aurutaja. Viimast saab kenasti poodidest osta ka - bambusauruti näeb kena välja, sellega on kena serveerida ning aurutuskausse saab mitu üksteise otsa laduda, seega saab korraga rohkem süüa valmistada. Asjalik töövahend!

Aurutasin 15 minutikest, kuniks kuklid olid kohevaks kerkinud ja vetrusid näpu all vastu. Serveerisin kohe.

Porgandiküpsised

Tõsiselt mõnusad küpsised! Kaunilt kollased pealekauba :) Aitäh Nami-Nami'le, et ta olemas on. :)
Retsept siit.

200 g pehmet võid
150 g suhkrut
200 g porgandit, peenelt riivitud
300 g nisujahu
1 tl vaniljesuhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
tsipa soola

Segasin või ja suhkru, lisasin peenelt riivitud porgandi. Kallasin juurde omavahel segatud kuivained ning hoolika puulusikatööga segasin taigna kokku.
Vormisin ahjuplaatidele küpsised, kaunistasin kuivatatud lilleõitega ning küpsetasin eelkuumutatud ahjus 200*C juures umbes 15 minutit, kuniks küpsised olid kuivad ja kergelt jumekad (küpsevad alt pruunimaks, seega pealt ei tasu tumepruuniks lasta-siin on alt juba kõrbenud).

Kartulivahvlitort heeringa-hapukoorekreemiga

Kodumaa sünnipäevaks valminud soolane tort: lihtne ja klassikaline kooslus- kartul, heeringas, hapukoor. Tegin pisikesed koogikesed, igale sööjale eraldi. Maitses kõigile, isegi mu mitteheeringasööjast mehele :)

Komponendid- vahvlid ja heeringakreemi- saab kenasti valmis teha eelmisel päeval, torti kokku panna tasub vahetult enne serveerimist- siis püsib vahvel krõbe. 

Ja sel korral ma sajaprotsendilist retsepti kirja panna ei oska. Ma lihtsalt ei mõõtnud nii täpselt. Ja olgem ausad, pole vajagi mõõta. :) Lisaks söödi mul komponente tegemise käigus pidevalt käest (vahvleid siis) ja seegi teeb koguste andmise keeruliseks. Küll aga saan enam-vähem retsepti anda - hoiatan ette, vahvleid tuleb sellest kogusest rohkem ja hapukoort võib ka üle jääda. Mina sellest probleemi ei teinud, sõime need niisama ära.

Kartulivahvlid:

4 keskmist/suuremat kartulit

2 muna

mõned supilusikatäied nisujahu

3 sl mahedamaitselist õli

soola

Heeringakreem (umbes viie koogikese jaoks):

200g heeringafileed õlis

2 topsi Saaremaa Smetanat (ehk 300 g 30%list hapukoort)

Lisaks veel :

tops Smetanat (ehk 150 g)

kartulist tehtud kaunistusi (lõikasin kartulist sobivad kujud, frittisin õlis kuldseks)

Pesin, koorisin kartulid. Riivisin peene riiviga. Riivmassi sisse segasin munad, jahu, soola ja õli. Segasin taigna ühtlaseks, lasin kümmekond minutit seista. 

Küpsetasin vahvliraua abil pisikesed ümarad vahvlid (loomulikult võib teha ka teise kujuga vahvleid).

Heeringakreemi jaoks võtsin 200g heeringafileed, kuivatasin köögipaberiga õlist kuivaks, tükeldasin pisikesteks kuubikuteks. 

Segasin juurde kaks topsikutäit hapukoort.

Tordikeste kokkupanemiseks: 

Tõstsin kartulivahvli alusele, määrisin õhukese kihina peale puhast hapukoort, tõstsin peale teise vahvli. Määrisin sinna peale heeringakreemi, tõstsin peale kolmanda vahvli. Määrisin sinna peale uuesti heeringakreemi ja tõstsin peale neljanda vahvli. Selle peale määrisin puhast hapukoort, tõstsin peale viienda vahvli. Kaunistasin tsipakese hapukoore ja frititud kartuliornamentidega.

Serveerisin kohe.

Pardikoivast confit

Confit on roog, mille puhul küpsetatakse liha madalal kuumusel, üleni rasvainega kaetult. Leiutati taoline viis liha säilitamiseks- rasvaines küpsenud liha säilitatakse sellesama rasvaga kaetult savipotis (või tänapäevasemalt steriliseeritud purgis) jahedas keskkonnas (näiteks külmkapis). Säilib ta taoliselt kuid, kuigi nii maitsva roa puhul on kahtlane, et ta üle paari päeva külmikus vastu peab :) 

Ja kuigi pole tänapäeval väga sellist lihasäilitamise viisi vaja, annab see siiski suurepärase võimaluse valmistada väga maitsev roog ja seda mõne eesootava ürituse tarvis ette teha. Mõtlesin, et peaks selle jõulude ajal kasutusse võtma- vat, kui mugav oleks nädal enne põhiroog valmis teha ja jõuluõhtul see viisteist minutit enne laudaistumist korraks ahju visata. 

See confit on valmistatud pardilihaga, aga sama viisi saab kasutada ka teiste lindude ning ka sealihaga (tegelikult, mistahes lihaga). Ülimalt pehme ja maitsev roog, võin lubada :)

4 pardikoiba

4 tl soola

4 loorberilehte

500 ml pardirasva

Eelmisel õhtul määrisin pardikoivad soolaga kokku ja panin kaetud nõuga külmikusse seisma. Öö(päev) hiljem pühkisin pardikoivad paberkäterätiga soolast ja väljanõrgunud vedelikust puhtaks ning asetasin malmpotti. Pistsin koibade vahele loorberilehed ja tõstsin peale pardirasva. Panin poti 150*C ahju ning lasin 2,5 tundi küpseda. 

Seejärel tõstsin koivad rasvast välja, asetasin ahjurestile grillelemendi alla ning lasin grillikuumuses nahal krõbedaks küpseda. Serveerisin (kreemja koorese kartulipudru ning punapeedisalatiga).

* Klassikaliselt peavad koivad küpsema rasvaga kaetult- nii tegin ka mina. Samas, kui nii palju lisarasva võtta pole, siis küpsevad koivad enda rasvas ka päris mõnusaks.

* Lisamaitseaineid see roog ei vaja- pardiliha enda mõnus maitse saab siis särada! (eriti, kui on tegemist rõõmsalt ja vabalt ringi joosta saanud linnu lihaga :) )

* Liha pikemaajaliseks hoidmiseks tasub rasvas küpsenud koivad purki tõsta ning kuum rasv peale valada. Purk koheselt sulgeda ja jahtuda lasta. Siis hoida külmkapis- just nii kaua, kui vaja. Vahetult enne söömaasumist tõsta koivad rasvast välja, panna ahjurestile ja küpsetada grillelemendi all kuumaks ja krõbedanahkseks.

Tatraküpsised

Mõnusad küpsised, mida tee kõrvale hammustada. Mugandatud siit.

Pildil näha olevate tatratanguterade lisamine on vabatahtlik :)

125 g võid

100 g fariinsuhkrut

1 muna

150 g tatrajahu

1 tl küpsetuspulbrit

soovi korral toortatratangu

Segasin toasooja või suhkruga. Kasutasin puulusikat, ei hakanud vahustama. Siis lisasin muna, segasin ka selle hulka. Viimaseks lisasin küpsetuspulbriga segatud jahu ning töötlesin taigna ühtlaseks (osale taignale segasin toortatratangu ka juure- annab mõnusa krõmpsu efekti). Tõstsin küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile teelusika abil väiksed kuhjakesed (küpsiste vahele tasub jätta ruumi, küpsised vajuvad lamedaks) ning küpsetasin 15 minutit 180*C ahjus.

Toortort. Avokaado-šokolaaditort.

November on minu jaoks šokolaadikuu. Ühtegi teise aastaaega ei sobi šokolaad paremini, kui pimedasse ja kargesse sügisesse. Vähemalt minu sees on selline tunne.

Alljärgnev tort otseselt šokolaadi ei sisalda, küll aga maitseb sedamoodi. Konsistentsilt kreemjas ja siidine, mõnusa pähklise põhjaga. Ja toortort - seega põhimõtteliselt kasulik kraam :D

Pisike, kuni 16 cm läbimõõduga kook

Põhi:
1,5 dl pähkleid (mul oli mandli-india pähkli segu)
10 kivideta, mahlast kuivatatud datlit
1 sl agaavisiirupit

Kate:
3 avokaadot, mõnusat ja küpset
1 banaan, samuti küps
10-12 datlit
2 sl magustamata kakaopulbrit

Panin põhja komponendid köögikombaini ja töötlesin seni, kuni pähklid-datlid olid peened tükikesed. Mass hakkas selle aja peale omavahel hästi kokku ka. Seega võtsin segu ning surusin koogivormi põhjale.

Panin avokaadode viljaliha, kooritud banaani, datlid ning kakaopulbi blenderkannu ning püreestasin, kuni segu oli ühtlane. Tõstsin saadud segu koogipõhjale. 

Mina lasin koogil külmkapis tunnikese seista, et maitsed ühtlustuks ning siis serveerisin. Konsistentsilt ei muutu külmkapis seismisega midagi, seega eeldadagi kreemjat kooki, eks :) (ja põhimõtteliselt võib seda kohe ka sööma asuda).

Klassikaline õhuke vahvel, mõnus ja krõbe

Ohh...vanakooli õhukesed vahvlid on nii mõnusad! Krõbedad ja magusad, ideaalsed jäätise/vahukoorega, kuid ka lihtsalt niisama. Üldjuhul eeldab nõukaaegse vahvlimasina olemasolu, kuigi olen katsetanud ka tänapäevast õhukeste vahvlite masinat - töötas küll, natukene väiksema krõbedusastmega ainult.

 Taignast jagub vast kuni paarikümne vahvli tegemiseks, seega soojalt soovitan- tehke topeltports taigent!

1 suur muna

50 g suhkrut

50 g võid, sulatatult

250 ml piima

125 g nisujahu

soola

Vispeldasin muna suhkruga heledaks. Valasin juurde sulatatud ning jahtunud või, segasin läbi. Lisasin vaheldumisi piima ning soolaga segatud jahu. Segasin korralikult läbi ning lasin taignal tunnikese seista.

Küpsetasin kuuma vahvliraua vahel õhukesed vahvlid, timmides krõbedusastme just sööjatele meelepäraseks (mina eelistan tumedamaid vahvleid, abikaasa palju-palju heledamaid- pildil on vahepealsed variandid). 

Aeg-ajalt peab vahvlirauda võiga määrima (nii iga paari-kolme vahvli küpsetamise järgselt)!

Kui vahvlid tahta rulli/koonusesse keerata, peab tegema seda kohe vahvli valmides, siis, kui vahvel on kuum! Ideaalis otse vahvliraua peal kahvli abi kasutades.

Kõrvitsa-iirisevõie

Kõrvits-kõrvits-kõrvits... ma luban, et varsti postitan millestki muust ka peale kõrvitsa :) Ja tegelikult on alljärgnevas retseptis iirisel sama oluline roll kui kõrvitsal, seega on see vaid pooleldi kõrvitsapostitus. No mis teha, kui oktoober nii kõrvitsane on :)

Tegelikult, et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, et tahtsin keeta kõrvitsaiiriseid. Komme, mida mõnus ampsata oleks. Aga tagantjärgi saan tõdeda, et piisavalt tahkeid komme ma ei saanud- eks kõrvitsat oli liiast. Samas, kui kõrvitsat vähemaks võtsin, polnud enam kõrvitsa maitset ja seega tundus kommi nimetamine "kõrvitsaiiriseks" mõttetu- maitse oli ju vaid iirise oma. 

Samas, määre, mille kokku keetsin, maitses ülihästi! Sõime koos pehme saiaga ning mõmisesime mõnust. :)

2,5 dl kõrvitsapüreed

400 g magusat kondenspiima

1 dl fariinsuhkrut

0,5 tl meelepäraseid vürtse (kaneel, muskaatpähkel, nelk, ingver)

0,5 tl soola

Panin kõik komponendid mõõdukal kuumusel olevasse paksupõhjalisse potti ja segasin läbi. Kui segu podisema hakkas, keerasin kuumuse miinimumi ning lasin vaikselt podiseda umbes kolmveerand tundi. Päris tihti käisin segamas ka (eriti alguses ja lõpus). Siis lasin segul jahtuda ning valmis ta oligi!

* Mainin, et mina kasutasin ainult kaneeli ja mulle nii maitses- ei olnud liiga vürtsikas, samas piisavalt maitseks. Samas, vürtsikas määre oleks kah mõnus, seega kes vürtsi armastab, kasutagu kaneelile lisaks ka muud ;)

* Keetmisaeg ei ole väga täpselt määratletud. Võib ka tund aega keeta- maitse läheb siis iirisesemaks. Ja segu läheb tihkemaks. Üle tunni ma ei keedaks, siis saab segu liiga paks (ta ju taheneb veel jahtudes ka). 

** Nami-Nami kokandusfoorumis on kõrvitsateemaline kooskokkamine- vaadake sinna ka! :)

Toortatra-kookosekommid

Kodumaine toortatar on mulle väga meeldima hakanud. Kena hele tatar, mille maitse on selline teistmoodi, kuidagi ehe :) Enamjaolt teen tast tatraputru, aga vahel katsetan ka teistes roogades. Nende kommide jaoks röstisin tatratangu veidi kuival pannil. Röstimine teeb tatratera krõmpsuks, väga mõnusaks. 

Mulle need kommid tõesti maitsevad. Mõnusalt kookose maitset täis ja tatrase krõmpsuga. Aga noh, eks nad ole veidi teistmoodi- sellised toortoidu poole kalduvad (NB! toortoitlased peavad siin retseptis tatra röstimata jätma!), rohkem närimist vajavad ning väga-väga toitvad. 

15 tk

0,5 dl toortatratangu

1 dl kookoshelbeid

2 sl kookosõli

2 sl tatrajahu

1 sl agaavisiirupit

Röstisin tatratangu kuumal kuival pannil umbes kaks minutit (pruuniks ei tasu minna lasta), lasin jahtuda. Valasin tatratangu kaussi, lisasin ülejäänud komponendid ja segasin ühtlaseks massiks. Veeretasin käte vahel pisikesed pallikesed, panin saadud kommid külmkappi ja lasin (vähemalt) pool tunnikest taheneda.

* NB! toortoitlastele sobib retsept siis, kui jätta tatar röstimata. Tulemus on veidi jahusema maitsega, aga ikkagi väga hea

* Kookosõli on jahedas tahke ja soojas vedel- sellest olenevalt võib esialgu pallikesi veidi raske veeretada olla, kuna segu võib liialt vedel tunduda. Kui nii on, tasub segu kümneks minutiks külma panna ja siis uuesti pallikesi veeretada püüda. Pallikesi teha kiirelt, kuna käte soojuses muutub kookosõli taas vedelaks

* Komme tasub säilitada jahedas (loe: mina hoidsin külmkapis)

Ühe-kausi kõrvitsakeeks

Hästi lihtne keeks, mille valmistamine määrib ühe kausi :)


3,75 dl nisujahu
1,5 dl suhkrut
0,5 tl soola
1 tl jahvatatud nelki
2 tl jahvatatud kaneeli
0,25 muskaatpähklit, peenelt riivituna
1 tl vaniljesuhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
2 muna
1,5 dl õli
2,5 dl kõrvitsapüreed

Panin jahu, suhkru, küpsetuspulbri ja maitseained kaussi, segasin läbi. Tegin kuivainete keskele lohu, valasin sinna õli ning kõrvitsapüree ja lõin sisse kaks muna. Segasin vedelad koostisained omavahel veidike ära ja siis segasin kõik komponendid omavahel kokku. Valasin segu keeksivormi ning küpsetasin 180*C ahjus kuni tunnike (kuniks keeksi keskele torgatud puutikk puhtaks jäi).