Suitsukala-õunasalat

Suurepärane salat, mille juhuslikult Nami-Namist avastasin. Lihtne, aga imehea! Originaalis suitsuräimega, aga ka teiste kohalike suitsukaladega on hea.

1 suitsulatikas
3 korralikku õuna
1-2 sl peenelt hakitud sibulat
1 sl tilli
3 dl majoneesi-hapukooresegu või 3 dl hapukoort + maitse järgi sinepit


Puhastasin kala, pani kalaliha kaussi. Eemaldasin õuntelt südamiku ja tükeldasin viljaliha pisikesteks kuubikuteks. Lisasin kalale õunakuubikud, hakitud sibula, tilli ja kastme. Segasin läbi.

Karamellõunad... või õigemini iiriseõunad

Sügis. Parajalt jahe, lehed ei ole enam mitte lihtsalt kollasepunased, vaid suhteliselt longus või maha langenud. Korjasin eile viimased õunad puu otsast kasti seisma. Lootuses, et kuu aja pärast ka koduaia õuna ampsata saan. 

Ja nüüd tegin iirisekattega õunu. Jah, ma tean, et nendega meenub kõigile kommerts-Halloween, aga ma ei ole selle püha fänn. Ja ei jaga seda retsepti siin mitte "õudukapüha" tõttu, vaid seetõttu, et iiris+õun maitseb tõsiselt hästi! Ausõna, ma teen neid edaspidi veel!

Esmalt oluline valida head õunad. Õunad peaks olema tugevad, ilusad (usse pole vaja, eks), krõmpsuvad, parajalt mahlaka viljalihaga. Peamine reegel on: vali õun, mida sööksid hea meelega! Mina näiteks kasutasin seekord sorti Eva kuld. Sibulõunad on ka sügiseti hästi head. Ja kes eelistab hapumat õuna magusa katte sees, valigu näiteks Antonovka, kuigi nad on tavaliselt gigantsed :D.


Iirisekate:
piisab umbes viie keskmise õuna katmiseks

150 g iirisekomme
1 sl piima
meelepärast lisandit õunte katmiseks (kasutasin jämeda jahvatusega röstitud mandlijahu)
Kõigepealt tegin ettevalmistused: pesin ja kuivatasin õunad. Õunad, muide, peavad olema toatemperatuuril (liiga külmalt õunalt võib kate maha libiseda)! Eemaldasin õuntelt varreotsad ja pistsin asemele sobivad pulgad (mina kasutasin keskmise pikkusega bambusest grilltikke, aga võib ka loodusest murtud oksa kasutada. Või jäätisepulka näiteks). Panin lauale lõikelaua ja katsin küpsetuspaberiga. Valasin väikesesse kausikesse mandlijahu.

Edasi panin iirised ja piima paksupõhjalisse potikesse ning kuumutasin hästi rahulikul kuumusel pidevalt segades, kuniks iirised olid sulanud ja mass oli tükivaba. Lasin segul pool minutit jahtuda (muidu võib see taaskord tahta õunalt maha libiseda) ning hakkasin õunu sisse kastma: võtsin õuna  ja kastsin õuna pulgast kinni hoides iirisesse. Keerutasin õuna, et see kattuks igast küljest ühtlaselt. Tõstsin õuna iirisesegust välja, lasin paarkümmend sekundit poti kohal nõrguda ja kastsin siis õuna mandlijahusse. Edasi panin õuna küpsetuspaberile püsti seisma. Tegin sama ka teiste õuntega ning lasin siis neil kõigil umbes pool tunnikest taheneda.

Kuna (suuremat sorti) õunu võib otse varre otsast ampsates natuke ebamugav süüa olla, soovitan nad enne sööma asumist tükkideks lõigata - nii, nagu pildil näha. Seda muidugi seljuhul, kui söömine toimub toas ja sööja pulgast kinni hoidmise lõbust on nõus ilma jääma. :)

Lehttaigen, samm-sammult

Lehttainas, prantsuse keeles feuilletée – ’leheline’, on imeõhukeste taignakihtidega ning mõnusa võise maitsega. Samal ajal rammus ja õrn, sobib see hästi nii magusate koogikestega kui soolase pirukaga.

Lehttaina valmistamine vajab küll veidi harjutamist, et küpsetised korralikult õnnestuma hakkaks, aga kui õiged oskused on saavutatud, tasub tainas oma õhulisuse ja krõbedusega küpsetajale. Soovitan leida selle aja, et kodus ise lehttainast valmistada- jääte kindlasti rahule!

Kasutatud taignaretsepti autor on Richard Bertinet (vaata http://www.thebertinetkitchen.com/) , aga artiklis toodud voltimis-rullimistehnika sobib ka iga teise lehttainaretsepti puhul.

Väljatulek: 500g lehttainast

250 g nisujahu

1 tl soola

1 dl külma vett

veerandi sidruni mahl

200 g ilma soolata võid, külmkapikülmalt

Taina valmistamiseks sega suures kausis jahu ja sool. Lisa vesi ja sidrunimahl ning sega-sõtku tainas kokku. Tulemus jääb üpriski kuiv, aga siiski ühtlane- seega kui tainas ei taha koos püsida ja tundub liialt „helbeline“, tuleks lisada veel veidi vett.

Kui kausis on moodustunud tainapall, tõsta see lauale ja sõtku paar minutit, kuniks tainas tundub struktuurilt ühtlane, tükivaba ja kergelt vetruv. Võta terav nuga, lõika tainale umbes 2/3 sügavuselt peale rist ja tõsta tainas kaussi tagasi. Kata kauss toidukilega ning pane külmkappi kaheks tunniks puhkama.

Kui tainas on puhanud, tõsta see hästi kergelt jahuga üle puistatud lauale ning venita neli nurka (lõike teel saadud „tipukest“) laiali. Rulli tainas umbes 25 cm küljepikkusega ruuduks (õigemini jääb tainas pigem risti moodi), rullides neljas suunas keskkohast eemale. Iga rullimise järgselt liiguta tainast laual, et see laua külge kinni ei jääks. Sellise rullimise tagajärjel jääb taina keskpunkti väike muhuke- see tasakaalustab hiljem voltimise käigus pealisküljele tekkivat paksemat tainakohta.

Kui tainas on rullitud, võta külmikust või ning aseta kahe küpsetuspaberilehe vahele. Või peab olema külmkapikülm, aga struktuurilt sama pehme kui tainas- selle saavutamiseks tambi küpsetuspaberite vahele pandud võid taignarulliga veidi aega, et saada elastne või, mis oleks ruudukujulise tükina. Võiruut peab olema täpselt nii suur, et ei ulataks lehttaina peale pannes taignast üle (vaata fotosid!).

Edasi võta rullitud tainas, aseta võiruut selle peale ja voldi ükshaaval taina nurgad või peale, nö ümbrikuna. Tõsta esimene tainanurk võile, suru käega tugevalt peale. Siis tõsta peale teine, esimese vastas olev tainanurk ning suru peopesaga taas tugevalt kinni. Korda sama kolmanda ja neljanda tainanurgaga.

Järgmiseks tuleb tainast rullima hakata. Kontrolli, et laud ning taignarull oleks õrnalt jahused (aga minimaalselt- liiga palju jahu rikub taina!). Aseta tainaruut enda ette nii, et esimesena volditud küljed oleks suunaga endast eemale ja enda poole. Nii väldid taigna lahtirullumist ning või väljavalgumist esimese rullimise käigus.

Rulli rahulike aga kindlate liigutustega tainas umbes 50x25cm suuruseks nelinurgaks. Püüa vältida tainaäärtest üle rullimist- äärte liigne surumine võib kihid katki teha ning või võib välja voolata. Rullimise käigus liiguta tainast laual ringi, et vältida selle kinnijäämist laua külge.

Kui tainaplaat on valmis rullitud, tuleb see kokku voltida ja külmkappi puhkama panna. Voltida saab kahte moodi- kas kolmeks kokku või neljaks kokku. Iga voltimis-puhkamisprotsess võtab pool tundi aega, seega tuleb kannatust varuda! Voltimise käigus tuleb kasutada minimaalselt jahu, tainas peab olema alati otse külmast võetud ning tegutseda tuleb rahulikult aga kindlakäeliselt.

Kolmeks voltimine:

Võta rullitud tainaplaat, jaga mõtteliselt kolmeks. Tõsta üks äärmine kolmandik keskmise osa peale ning teine äärmine kolmandik veel omakorda kõige peale (vaata pilte).

Neljaks voltimine:

Võta rullitud tainaplaat, jaga mõttes neljaks. Voldi kaks äärmist tainaosa keskele kokku, aga jäta nende vahele kuni 2 cm ruumi. Seejärel tõsta üks tainapool teise peale (vaata pilte).

Kui voltimine on tehtud, kata tainas toidukilega ning aseta minimaalselt pooleks tunniks külmkappi puhkama. Aja möödudes võta tainas külmast, rulli taas umbes 50x 25 cm tainaplaadiks ning tee uus voltimine. Aseta tainas taas külma. Korda protsessi, kuniks oled teinud viis kolmeks voltimist või neli neljaks voltimist.  Lõppkokkuvõttes peaks tainal olema üle 200 kihi, et ta kerkiks küpsemisel õhuliseks ja jääks krõbe.

Pärast viimast voltimiskorda lase tainal veel tunnike jahedas puhata ja siis ongi tainas küpsetamiseks valmis. Soovi korral võib seda ka sügavkülmutada.


Fotod: Kaare Sova (Virk Vispel). Aitäh!

Punapeet ja kitsejuust rukkileival

Täna tahaks kiita imehead kooslust, millele juhtumisi otsa komistasin - peet, leib ja kitsejuust. Suurt ja keerulist retsepti vaja pole, pikka juttu ka ei tee, aga maitseelamus saab hea olema :)

hääd rukkileiba
aurutatud punapeeti
kitsejuustu, ilma hallituskihita!
tsipa oliivõli
tüümiani

Lõikasin leivast parajad viilud (mul oli viilutamata leib), piserdasin peale veidi oliivõli. Asetasin leibadele korralikud viilud aurutatud punapeeti ning neile viilu kitsejuustu. Mul oli hea kodumaine värske kitsejuust. Kõige peale raputasin tüümianilehti, panin leivad kuuma ahju ning küpsetasin kuni viis minutit, kuniks kitsejuust oli tsipa sulanud, aga veel ei voolanud.

Originaalretsept Nami-Namis.

Õuna-lehttaignaroosid

Praegusel õunahooajal on ju vaja aeg-ajalt mõned koogid küpsetada. Lisaks harjumuspäraseks saanud klassikutele proovin igal aastal ka midagi uut. Seekord siis nii :)

Pisikesed koogikesed, mille tegemine on kiire ja ärasöömine veel kiirem. Lihtsad, parajad ampsukad. Lastele väga meeldisid!

12 tk

400 g lehttaigent
4 suurt õuna
4 tl (demerara) suhkrut
1 tl jahvatatud kaneeli

Nagu piltidelt näha:
Sulatasin lehttaigna, lõikasin ribadeks, saades neid kokku kaksteist. Lõikasin õunad sektoriteks, eemaldasin südamikud ja viilutasin õunad imeõhukeselt.
Asetasin igale taignaribale õunaviile, koorega pool ülespoole. Nii, et taignariba alumine 1/3 tühjaks jääks. Raputasin peale suhkrut ja kaneeli, keerasin taignariba koos õuntega rulli (mitte väga tihkesse). Asetasin saadud rullikese muffinipanni pesasse.
Tegin nii kõikide ülejäänud taignaribadega.

Küpsetasin 200*C ahjus 15-20 minutit, kuniks taigen oli kuldpruun. Lasin vormis viis minutit jahtuda ja siis serveerisin.

Lehttaigna ostsin sellise, mis juba pakis on nelja õhukese plaadina. Seda enam rullima ei pidanud, lõikasin lihtsalt iga plaadi kolmeks, saades kaksteist riba. Kui kasutada teistsugust lehttaigent, tuleb see rullida omajagu õhukeseks ning lõigata kaksteist riba umbkaudsete mõõtudega 3x20 cm.

Õun tuleb lõigata nii nii nii õhukeseks, kui vähegi saab. Noaga täiesti tehtav, köögimandoliiniga ka. 

Klassikaline õunastruudel

Struudel on Austriast pärit küpsetis, mis sai tuntuks 18. sajandil ja levis hooga Euroopas endise Austria-Ungari riigi aladel. Õhukeste taignakihtide vahel on täidis, mis võib olla nii soolane kui magus. Taigen ise on hästi õhuke ja pärast küpsemist krõbe. Struudlit serveeritakse soojalt, kõrvale sobib pakkuda näiteks jäätist või vanillikastet. 

Taigna võib kas ise teha või kasutada filotaigent. Mulle struudlitaigna tegemine väga meeldib, kuna tema venimisomadused on imelised. Imeõhukeseks veniv taigen ja lina abil kokku rullimine teeb küpsetamise väga põnevaks!

üks suur struudel, u 40 cm pikk

Taigen:
250 g nisujahu
25 g võid
1 muna
0,5 tl äädikat
vett

Täidis:
1 kg õuna (puhaskaal)
75 g suhkrut
2 tl kaneeli
100g rosinaid

Vahele ja peale:
75 g võid
100 g mandlijahu*
50 g suhkrut
tsipa tuhksuhkrut

Alguses tegin taigna: panin jahu kaussi, lisasin pehmemapoolse või ja segasin, kuni või oli pisikeste purudena. Eraldi nõus kloppisin lahti muna ja lisasin niipalju vett, et kokku sain muna-vee segu 150 ml. Lisasin sellele vedelikule äädika ja segasin läbi.

Valasin muna-vee-äädikasegu jahusse, segasin-sõtkusin hoolega, kuniks taigen oli ühtlane pall. Siis tõstsin taigna lauale ja sõtkusin viis minutit. Sõtkumine on väga oluline, seda aega ei tasu lühendada!

Kui taigen sõtkutud, on ta ilus ja siidine. Siis panin taigna kaussi, määrisin pealt õliga (et ta ära ei kuivaks) ja lasin toatemperatuuril tund-kaks puhata.

Sel ajal, kui taigen puhkas, tegin muud ettevalmistused:

Täidise jaoks puhastasin, koorisin ja tükeldasin õunad. Lisasin rosinad, suhkru ja kaneeli ning segasin hoolega läbi.

Teises kausis segasin mandlijahu ja suhkru.

Ning kolmandas kausis sulatasin 75g võid.

Katsin laua puhta linaga, sõelusin peale jahu- nii, et jahu kattis õhukese kihina terve lina.

Kui taigen oli puhanud, tõstsin ta kausist välja jahuga kaetud laua keskele. Rullisin taignarulli abil u 30x20cm ristkülikuks. Edasi hakkasin kätega taigent venitama. Selleks panin mõlemad käed taigna alla ja liigutasin käsi teineteisest eemale. Esimesel korral tundub see veidi hirmus, aga kui taigen on õigesti tehtud, ei lähe ta katki, vaid venib kenasti. 

Venitasin taigent, kuniks ta oli imeõhuke ja umbes 100 cm x 70 cm suur ristkülik. Taigen peab olema nii õhuke, et paistab läbi- kirjanduse järgi peaks läbi struudlitaigna armastuskirja suutma lugeda :)

Venitamisel jäävad taigna servad paksemad, need tuleb kääridega ära lõigata. Ja siis kiirelt sulavõiga taigen üle pritsida. Justnimelt pritsida, kuna pintseldamiseks on taigen liiga õhuke ja läheks pintslitõmbe all katki. Ära kulus mul umbes kolmandik sulavõist.

Kogu taignavenituse protsessi tasub teha suhteliselt kiirelt (aga samas rahulikult), kuna taigen hakkab õhu käes kuivama. Ja kuivanud taigen on rabe. Seepärast peab koheselt peale venitamise lõppu taignale sulavõid pritsima. 

Edasi katsin terve taignapinna mandlijahu-suhkru seguga. Ja siis tõstsin ühte lühemasse serva täidise. Sealjuures mitte täiesti serva, vaid servast nii 10 cm kaugusele. Vormisin täidise ilusa pikliku kuhjana. 

Kui täidis paigas, tuleb struudel kokku rullida. Kuna kätega rullimiseks on taigen liiga õhuke ja võib rebeneda, tehakse seda lina abil: Tõstsin täidisepoolse otsa lina veidi üles ja keerasin selle abil taignaserva täidise peale. Siis tõstsin lina kõrgemale ja tõmbasin enda poole - struudel rullis ennast kokku. Viimast tehes tasub taas pigem kiire olla, mitte väga aeglaselt rullida- siis tuleb struudel ilusama kujuga ja ei vaju liiga lapikuks. 

Kokkurullitud struudli vabad taignaotsad surusin kinni, lõikasin (vajadusel) veidi lühemaks ja voltisin struudli alla. Tõstsin struudli küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja pintseldasin üle sulavõiga. 

Küpsetasin struudlit 190*C eelkuumutatud ahjus umbes 30-40 minutit, kuniks struudel oli pealt krõbe ja kuldpruun. Küpsemise käigus määrisin ühe korra ka võiga, kulutades ära viimase osa sulatatud võist.

Valmis struudlil lasin viis minutit plaadil jahtuda, raputasin peale tuhksuhru ja siis serveerisin. 

*Kasutasin jämedama jahvatusega röstitud mandlijahu, mida toodab Germundi firma. Aga võib kasutada ka tavalist mandlijahu või mandlilaastu.

Krõbedad saiad punapeedi ja kitsejuustuga

Ütlemata mõnus on jalutada põllule ja sealt mõned punapeedid, mille kasvamist suvel jälginud olen, kaasa haarata. Mul sellist luksust varem olnud ei ole, mistõttu tundub see väga väga tore. Kuigi samas oleks peaaegu sama tore jalutada mõne rõõmsa turutädikese juurde ja temalt hoolega kasvatatud peete osta. Pildil olevad kaunid siiruviirud on justnimelt ostetud, kuigi turutädikese asemel oli kena noor mees :)

Täna lõuna ajal ampsasin päris mitu peeti ära. Käed siiamaani roosad :) Üks neist punapeediroogadest on nüüd siin.

Kahele

4 viilu saia/sepikut/ciabattat
kaks pisikest punapeeti (või üks suurem)
100 g värsket kitsejuustu
2 sl võid
palsamiäädikat

Sulatasin pannil või, praadisin selles saiaviilud mõlemalt poolt kuldseks. Tõstsin nad pannilt ära ja lasin jahtuda.
Viilutasin toore peedi hästi hästi õhukesteks viiludeks ning asetasin saiadele. Murendasin peale kitsejuustu. Niristasin kitsejuustule palsamiäädikat ja serveerisin kohe.