Kõrned on kartulipudru parimad sõbrad

See postitus ei olegi retseptipostitus vaid pigem emotsioon. Emotsioon otse köögist, soojalt ja entusiastlikult.

Täna tööl sõin lõunaks kolleegi tehtud salatit ja leiba praetud lihaga. Sellist õiget, mõnusalt läbikasvanud liha, mis pannil aeglaselt praetud ning soolaga maitsestatud. Serveerituna lihtsalt niisama leivaviilul. Sellest heast söömajast tulenevalt ei suutnud ma hea liha mõtet enam peast ära saada ning töölt koju tulles astusin poodi sisse. Leti tagant sai välja valitud mõnusad läbikasvanud liha ribad, kõige tavalisemalt poes "peekoni" nime all müüdavad. Ideaalis oleksin loomulikult võtnud ette käigu turule, aga õhtul kella poole viie ajal ei ole see enam mõttekas tegevus.

Koju tulnud, koorisin kartulid ja tegin neist piima ning või abil mõnusa pudru, kõrvale praadisin kuubikuteks lõigatud lihakillud- aeglaselt, rasva välja praadides, mõnusalt krõbedaks. Maitseks soola ja üks riivitud küüsluguküüs.
(Kui praadida suurem kogus, siis tekib pannile üpriski palju vaba rasva- seda võib aeg-ajalt pannilt ära kallata ja kasutada näiteks ahjukartulite valmistamisel).

Ja õhtusöögiks polnudki enam muud vaja, kui väike kuhil kartuliputru, mille tipul ilutses mõnus hulk kõrbedaid kõrneid, lisaks ka üks praetud sibul. No öelge, mis võiks veel parem söök olla!
Kindlasti oleks pudru kõrvale sobinud ka salat, jusnimelt tomati-kurgi-hapukooresalat,  aga no mis teha, et antud hetkel see pood köögiviljast peaaegu tühi oli...