Karamellistatud banaanidega pirukas

Küll aeg lendab! Vahepeal olen ise taas aastakese vanemaks saanud ja blogi on nüüdseks juba kaks aastat vana. Päris pikk aeg vaimustusega kokkamiseks :) Loodetavasti jätkub seda veel kauaks!

Alljärgnev lahtine pirukas on selle õunakoogi noorem õde (hmm, tuleb välja, et banaanikoogid on minu jaoks naissoost :D ). Samasugune lihtne olemus,  krõbe põhi ja mandlilaastud. Peal lihtsalt teine puuvili.

Kogus 35x11cm kandilise vormi jaoks. 

Põhi:
50g külma võid
75g nisujahu
1 sl suhkrut
1 sl kartulitärklist
1,5 sl külma vett


Kate:
4 sl mandlilaaste
3 banaani
100g demerara suhkrut
0,25 tl ingveripulbrit
0,5 tl jahvatatud kaneeli

Põhja tegemiseks näppisin või ja kuivained puruseks, lisasin külma vee ja segasin kiirelt taigna kokku. Panin viieks minutiks külmkappi puhkama, seejärel surusin taigna koogivormi põhjale ja külgedele- ilusa õhukese kihina. Asetasin koogivormi taas külma, et taigen veel kümme minutit puhata saaks.

Kuumutasin ahju 200*C-ni. Kui ahi oli kuum, võtsin koogivormi külmast ja panin otse ahju. Eelküpsetasin pirukapõhja umbes viis minutit (kuni taigen oli kuivaks muutunud, aga mitte veel pruunistunud).

Samal ajal koorisin banaanid ja lõikasin nii pikuti kui risti pooleks (saades igast banaanist siis neli tükki). Panin panni tulele, valasin sinna suhkru, kaneeli ja ingveripulbri ja lasin suhkrul sulada. Seejärel tõstsin peale banaanitükid ja kuumutasin neid paar minutit, kuniks karamell veidi banaanide külge hakkas (banaanid selle ajaga veel väga pehmeks ei muutunud).

Edasi tõstsin koogivormi ahjust välja, puistasin mandlilaastud ühtlaselt taignale ja tõstsin ettevaatlikult peale banaanitükid. Kogu pannile jäänud karamelli valasin veel banaanidele peale. Seejärel panin vormi ahju ja küpsetasin veel 12-15 minutit, kuni pirukaservad olid kenasti jumekad.

Napoleoni kook

Sünnipäevaks ikka torti, eks :)

Retsept Nami-Nami kokandusfoorumist, koguselt suur ahjuplaaditäis kooki (piltidel olev kook on erinevalt retseptis kirjeldatule hoopiski ümmargune ja  selleks läks vaja pool retseptis toodud kogustest).

Taigen:
600 g nisujahu
250 g külma võid
2,5 dl külma vett
1 tl 30%list äädikat
1 tl soola
1 muna


Kreem:
1,5 l piima
350 g suhkrut
6 muna
90 g nisujahu
2 tl vanillisuhkrut


soovi korral vahele
2 dl hapukamat moosi

Taigna tegemiseks näppisin jahu ja soola võiga puruseks, siis lisasin veega segatud äädika ja muna ning sõtkusin taigna ühtlaseks. Jagasin taigna kohe seitsmeks pätsikeseks, mässisin need toidukilesse ja panin neljaks tunniks külmkappi.

Edasi valmistasin kreemi: Kuumutasin 1,25 l piima ja pool suhkrust keemiseni.
Samal ajal vahustasin munad ülejäänud suhkruga heledaks vahuks, lisasin vahule ülejäänud piima ja jahu ning vanillisuhkru ja segasin kõik ühtlaseks. Seejärel valasin saadud külma segu kuuma piima hulka ja kuumutasin pidevalt segades, kuni kreem paksenes (võttis aega vast kuni kümmekond minutit. NB! kreemi ei tohi keema lasta!). Seejärel lasin kreemil jahtuda.

Kui taigen oli oma aja külmkapis ära puhanud, rullisin iga pätsikese ahjuplaadisuuruseks ristkülikuks ja küpsetasin 250*C ahjus umbes 5 minutit, kuni plaadid olid helepruunid. Ääretükkidest, mis üle jäid, rullisin ühe plaaditäie veel ja küpsetasin selle veidi pruunimaks kui teised plaadid, et sellest plaadist saadud puurga kook pealt kaunistada.
 (Sealjuures rullida tasub otse küpsetuspaberile- taigen saab siis paberõhukeseks rullitud ja just selline ta olema peabki. Ja kui plaadid kipuvad ahjus liialt mulliliseks kerkima, tasub neisse enne ahju panemist kahvliga augukesi teha.
Veel tahaks mainida, et tsipakese jahu kasutamine rullimisel on vajalik, kuna taigen peab rullimise ajal ise suuremaks venima- kui taigent liialt venitada ja nö paberi külge kinni rullida, siis tõmbab ta küpsemisel oluliselt kokku)

Kui plaadid küpsetatud ja kreem jahtunud, saab asuda torti kokku panema. Selleks laduda taignapõhjad vaheldumisi kreemiga üksteise otsa (ja ühele kihile tasub siis moosi ka määrida, kellele meeldib), kõige pruunim taignaplaat purustada käte vahel ja saadud puru puistata kõige peale.
Serveerida võib kohe, et saada krõbedam kook või lasta järgmise päevani jahedas maitsestuda, et saada kreemist läbiimbunum kook.

Täidetud paprikad argiõhtuks

Alljärgnev roog on kiire, lihtne, üpriski kerge ja hästi köögiviljane. Mõnus mõned õhtul valmis meisterdada :)
Mugavusest kasutasin külmutatud köögiviljade segu, see tegi roa valmistamise ka hästi lihtsaks.
Neljale

4 suurt paprikat
100g hakkliha
1 sibul
400g (1 pakk) külmutatud köögivilju
125g kuskussi
1.5 dl keevat vett
1 sl võid
soola, pipart

Alustuseks pesin ja puhastasin paprikad seemnetest. Nende paprikate puhul, mis ilusti püsti seisid, eemaldasin ülaosa kaanena pealt ja võtsin sõrmede abil seemned välja. Need paprikad aga, mis püsti seista ei tahtnud, lõikasin pikuti pooleks ja sain kaks paadikest. Söömiseks sobib mõlemat moodi :)

Edasi tegin valmis kuskussi: valasin pisikesed terakesed kaussi, lisasin tsipa soola, valasin peale kuuma vee ja lasin kolm-neli minutit kaane all paisuda. Seejärel lisasin või ja segasin kahvli abil kuskussi läbi.

Järgmiseks praadisin hakkliha koos pisikeseks lõigatud sibulaga, maitsestasin soola ja pipraga. Kui hakkliha ja sibul olid juba värvi omandanud, lisasin külmutatud köögiviljade segu ja praadisin veel veidi aega, kuniks köögiviljad tundusid just parajad (küpsed, aga siiski veel krõmpsud).
Viimaseks segasin hulka kuskussi ja täitsin saadud köögiviljaseguga paprikad.

Tõstsin paprikad ahjuplaadile ja küpsetasin 200*C juures umbes 20 minutit, kuniks paprika oli pehmenenud.

Kevadiselt kuldkollased virsikumuhvid

See postitus on täis kevade ootust. Mitte, et talv sel aastal väga karm oleks olnud või et mulle lumi ei meeldiks.. lihtsalt nii kena ja rõõmus on, kui päike paistab ja lilled õitsevad. :) Ja kui saab Tartu tänavail patseerida, seljas vaid õhuke jope.

Muffinitega on aga nii, et polnudki neid ammu teinud. Ja virsikud (kuigi jah, kompotivirsikud siiski) on mulle viimasel ajal väga meelepäraseks saanud. Seega panin kaks kokku ja tulemus on siin. Eeskujuks Nami-Nami imeheade rabarbrimuffinite retsept.

12 muhvikest

2 muna
125 g suhkrut
150 g nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
2 tl vanillisuhkrut (või -ekstrakti)
150 g 20%list hapukoort
50 g võid
üks suur purk (purgi netokaal 850g) kompotivirsikuid
(minu ostetud purgis oli vist 7 suurt virsikupoolikut)

Alustuseks vahustasin munad suhkruga heledaks kohevaks vahuks. Siis sulatasin või ja jätsin selle minutikeseks jahtuma ning panin ahju 200*C peale eelsoojenema. Või jahtumise ajal segasin kuivained omavahel ja tõstsin virsikupoolikud siirupist välja. Viilutasin neli virsikupoolikult peeneteks sektoriteks, ülejäänud kolm poolikut tükeldasin.
Edasi segasin taigna kokku: lisasin hapukoore munavahule, segasin ettevaatlikult, siis lisasin vahedumisi kuivained ja sulavõi. Viimaseks segasin ühtlasesse taignasse virsikutükikesed.

Jaotasin saadud taigna 12 paberist muffinivormi vahel ning jaotasin iga taignakuhjakese peale mõned viilud virsikusektoreid (iga muffini jaoks jagus umbes neli peent viilu). Seejärel panin muffinipanni ahju ja küpsetasin 200*C juures umbes 20 minutit, kuni muhvikesed olid kerkinud ja pealt kuldpruunid.

Tarretatud kohupiimatort rohkete puuviljadega

Talve lõpu-kevade alguse aeg on meie peres sünnipäevade aeg. Teine selline ajavahemik on juulis, aga siis on laual peamiselt maasikatordid :) Veebruaris-märtsis saab ikka igasuguseid torte näha.
Viimati tegin õe sünnipäevalauale alljärgneva tordi: magusal muretaignapõhjal on õhuline kohupiima-vahukoorekreem, selle peal kuhi puuvilju ja kõige peal veel mahlatarretis. Tort maitses kõigile sööjatele, ehk läheb isegi juba märtsis ka kordamisele :)

Antud kogusest saab üpriski suure tordi, mina tegin neljakandilises vormis, aga sobib ka näiteks 28cm läbimõõduga ümmarguse vormi jaoks.

Põhi:
100g külma võid
150g nisujahu
1 sl suhkrut
3 sl külma vett

Vahele:
400g kohupiimakreemi
4 dl 35%list rõõska koort
maitse järgi suhkrut
veidi vanillisuhkrut
4-5 lehte želatiini

Peale:
erinevaid puuvilju vastavalt soovile ja hooajale
(mina panin tordile päris palju puuvilju, kasutasin ära ühe suure purgi kompotivirsikuid, kaks banaani, pool purki kivideta kompotikirsse ja ühe pisikese purgi kompotipirne)
2 pakki valmis tarretisepulbrit (või 700ml mahla + 6 lehte želatiini)

Alustuseks valmistasin põhja: segasin külma või ja jahu puruseks, lisasin suhkru ja külma vee ja segasin taigna kiirelt kokku. Surusin taigna kohe koogivormi põhjale ja panin viieks minutiks sügavkülma puhkama. Seejärel küpsetasin põhja 200*c eelkuumutatud ahjus kümmekond minutit. Lasin põhjal jahtuda.

Kohupiimakihi tegemiseks panin kõigepealt želatiinilehed külma veega paisuma. Siis vahustasin vahukoore suhkru ja vanillisuhkruga pehmeks vahuks, segasin hulka kohupiimakreemi. Kui želatiin oli paisunud, pigistasin lehed kuivemaks, lisasin sortsukese kuuma vett ja lahustasin želatiinilehed. Ja seejärel segasin želatiini kohupiimavahu hulka (NB! kuna želatiin on kuum ja kohupiimavaht külm, siis segasin alustuseks mõned lusikatäied kohupiimavahtu želatiini hulka ja alles siis želatiini ülejäänud kohupiimavahuga kokku- see ühtlustab temperatuure).
Seejärel valasin kohupiimavahu jahtunud tordipõhjale ja panin vormi külmkappi, et kohupiimavaht saaks tarretuda.

Siinkohal on tark valmis teha kõige peale käiv tarretis, kuna see tahab enne tordile valamist maha jahtuda. Mina kasutasin valmis tarretisepulbrit, kuna tahtsin saada läbipaistvat ja kollast tarretist. Seega oli valmistamine lihtne: pakil oleva õpetuse järgi keetsin 700ml vett, segasin hulka kaks pakki tarretisepulbrit ja jätsin vedeliku jahtuma. (kui kasutada kodumahla ja želatiini, siis tuleb želatiinilehed kõigepealt väikese koguse külma mahla sees paisuda lasta, siis ülejäänud mahl keemiseni kuumutada ja seejärel paisunud želatiinilehed kuuma mahla sees lahustada. Ja seejärel taas vedelikul jahtuda lasta)

Tordi tegemist jätkasin paari tunni pärast, kui kohupiimavaht oli kergelt tardunud ja sinna sai puuvilju peale laduda. Viilutasin puuviljad parajateks tükkideks ja ladusin tordile, seejärel valasin ettevaatlikult peale jahtunud tarretisevedeliku. Seejärel asetasin tordi taaskord külma tarretuma (mina serveerisin torti alles järgmisel päeval, aga kihid tarduvad ka juba sama päeva õhtuks, kui tordi tegemisega varahommikul pihta hakata).

Vastlakuklid

Eile olid vastlad. Selle puhul tuli loomulikult küpsetada ka vastlakukleid. Mõnus pehme kukkel koos hea vahukooretupsuga ja võibolla ka lusikatäie moosiga...oehh :)

Pean tõdema, et ei ole enda jaoks veel SEDA ideaalset vastlakukli taigna retsepti leidnud. Seega tegin kukleid kasutades oma tavapärast pärmitaigna retsepti. Aga pean norima ja ütlema, et oleksin õhulisemaid kukleid tahtnud (mitte et teised sööjad küll ei kurtnud, hoopis vastupidi).
Kuklite peale sai lisaks vahukoorele kas astelpajumoosi või õuna-pihlakamoosi. Aga ka ainult vahukoorega oli imemaitsev. :)

Ülikiired õunasufleed

Oijah... blogis haigutab juba nii tükk aega tühjus, et enamik blogilugejaid on mu ilmselt maha kandnud ja arvavad, et rohkem siia aadressile uusi jutte oodata ei ole. Mina seevastu tahaksin kinnitada, et paus on ajutine ja ma kokkan ikka edasi. Lihtsalt viimastel kuudel veidi vähem ja rohkem vanu-häid-klassikuid, mis blogis juba olemas.

Nüüd aga midagi uut. :)

Suflee on oma olemuselt õrnas vahulaadses olekus küpsetis, mis sulab suus. :) Olen alati arvanud, et selle valmistamine on keeruline teadus ja ebaõnnestumine on vaat' et garanteeritud. Selgus, et olen olnud väga valel arvamusel ja suflee on iseenesest lihtne küpsetis. Vajab vaid pealehakkamist ja veidi kannatus.

Kõige lihtsam on sufleed valmistada puuviljadest (või marjadest), millest tuleb saada püree, seejärel lisada püreele vahustatud munavalged, segu ahju panna ja imetlema jääda, kuidas küpsetised taevasse kerkivad :) Muidugi, nippe on ka veidi vaja teada. 

Kuna õhtul, kui seda magusrooga proovida otsustasin, laiutas mu puuviljavaagnal tühjus, otsustasin veidi improviseerida ja tegin sufleed kõige klassikalisemast õunamoosist, mille suvel valmis keetnud ja purki pannud olin. 

Kuuele.

4 dl õunamoosi

1 sl sidrunimahla (või veidi rohkem?- maitse segu!)

5 munavalget

näpuotsatäis soola

7 sl peent suhkrut

vormide määrimiseks sulavõid ja tuhksuhkrut

Alustuseks tõstsin õunamoosi purgist kaussi ja lisasin sidrunimahla. Seejärel püreestasin segu saumikseri abil ühtlaseks, et õunapüreesse ei jääks ühtegi tükki. (See on see koht, kus segu maitsta ja hinnata, kas magusa-hapu suhe on sööjale meelepärane. Vajadusel korrigeerida maitset sidrunimahala või suhkru abil. Arvestada, et munavalgetesse läheb ka veel suhkrut!)

Seejärel panin ahju 180*C peale soojenema. Võtsin kuus vormikest, millega plaanisin magustoidu ahju panna ja määrisin pintsli abil põhjad ja küljed sulavõiga kokku. Kusjuures  väidetavalt peavad pintslitõmbed liikuma vormi põhja poolt üles, et soodustada sufleede kerkimist. Vormid määritud, puistasin nad üle tuhksuhkruga ja panin hetkeks külmkappi, et või taheneks. (Mainin siinkohal ära, et väga paljudes kohtades soovitatakse vorme kaks korda võiga määrida. Mina selleks vajadust ei näinud, sufleed kinni ei jäänud ja kerkisid kenasti vormist välja)

Edasi võtsin suure kausi, panin sinna munavalged ja soola ja vahustasin, kuni munavalge moodustas pehmeid tippe. Seejärel vahustasin edasi, pidevalt suhkrut lisades (NB! kui õunapüree on suhteliselt magus, siis ei pruugi 7sl suhkrut vaja minna, võib piisata ka 5-6 lusikatäiest). Lõpetasin vahustamise, kui munavalgevaht oli tugev ja tipud hoidsid end tublisti püsti.

Et õunapüreed ja munavalgevahtu kokku segada, tõstsin esialgu paar lusikatäit munavahtu õunapüree hulka ja segasin läbi. (Selle tegevusega vältisin liigset õhu väljalöömist munavahust.) Seejärel segasin ülejäänud munavahu segu hulka. Segama peaks siis rahulikult ja ettevaatlikult, just nii palju, kui vaja ja nii vähe kui võimalik :).

Jaotasin õunavahu kuue portsjonivormi vahel (minu vormid said täpselt täis), silusin noa abil pealt siledaks ja tõmbasin noaotsa abil vormi serva ja õunavahu vahele triibu, et vältida suflee kinnijäämist serva külge. Seejärel tõstsin vormid eelkuumutatud ahju madalamale restile ja küpsetasin umbes 17 minutit, kuni sufleed olid kerkinud ja pealt helepruunid. NB! küpsemise käigus ahjuust avada ei tohi, et vältida sufleede allavajumist! 

(Tahan veel väga toonitada, et täpne küpsemisaeg sõltub ahjust. Keskmine võiks nii 15 minutit olla, aga kõige täpsem on aega vaadata sufleede pealt- kui nad on ilusti kerkinud ja pealt pruunid (aga küljed veel heledad), siis võib nad ahjust välja võtta)

Serveerida kohe, kuna aja jooksul vajuvad sufleed siiski mingis osas alla.