Madeleines de Commercy

Madeleine koogikesed on väiksed teokarbikujulised küpsetised, mis pärinevad arvatavalt 17. sajandi Prantsusmaalt. Väidetavalt oli pidulikul vastuvõtul tekkinud tüli käigus kondiiter vihastanud ja peo ettevalmistustelt lahkunud, mistõttu ei olnud külalistele midagi magustoiduks pakkuda. Seepeale olevat üks toatüdruk pakkunud, et võib küpsetada koogikesi, mida tema vanaema sageli tegi. Koogikesed maitsesid loomulikult kõigile, said kuulsaks ning need nimetati toatüdruku nime ja päritolupiirkonna järgi Madeleine de Commercy'deks. 

Viimased kaks... mis õnneks ka pildile said :)

Koogikesi iseloomustab kujult ühele poole spetsiaalse vormi kasutamise tõttu tekkinud teokarbikuju ja teisele poolele küpsemisel kerkinud kühmukene. Maitselt on nad magusad, traditsiooniliselt vanilje ja sidruniga maitsestatud. Tekstuurilt meenutavad biskviitkoogi, keeksikese (ja jahtunult küpsiselaadset) segu. 

Vorme, mida eespool mainisin, on olemas nii tavamõõdus kui mini-variandis, nii metallist, kui silikoonist. Mina eelistan metallist ja tavamõõdus vormi, sellega on ka piltidel olevad koogikesed tehtud. 

Aga kui nüüd konkreetsemast retseptist rääkida, siis selle koha pealt tekkis mul veidike küsimusi. Laias laastus leiab raamatutest ja internetist kahte sorti retsepte: ühed, mille puhul segatakse tainas rahulikult lusikaga kokku, kergitusaineid ei kasutata ja taignal lastakse enne küpsetamist seista ning teised, mille puhul tuleb muna hoolega vahustada, taignasse lisada küpsetuspulber ja küpsetama asuda võib kohe. 

Ja no niipalju, kui ma proovisin, tulevad need koogikesed ikka väga erinevad. Mina eelistan 100% neid retsepte, kus tainas seisma peab, sest nendega tuli koogikeste maitse erilisem, selline...omamoodi. Aga nende puhul, kus võis kohe küpsetada, olid koogid liialt tavalise biskviitkoogi moodi. Ja mina neile koogikestele ilusaid kühmukesi ka ei saanud, nagu allpool oleval pildil näha on. 

Kookoshelvestega Madeleine koogikesed. Ilma kena kühmuta.

Samas, eks inimeste eelistused ongi erinevad ja maitse üle ei vaielda. Minu retsept, mille siin ära toon, on Julia Childi retsepti kohandatud variant. Ja mulle maitseb! :)

12 koogikesele, tavamõõdus (uskuge, tasub kohe topeltports teha :))

1 suur muna
60g suhkrut
75g nisujahu
60g võid
näpuotsaga soola 
0,5 tl vaniljesuhkrut või -ekstakti
kuni poole sidruni koor riivitult (ainult kollane osa!)

Panin jahu ja suhkru kaussi, segasin läbi. Lisasin muna ja segasin puulusikaga, kuni  sain tihke-tihke taigna. Siis lisasin riivitud sidrunikoore, soola ja vaniljeekstrakti. Sulatasin või, lasin jahtuda ja lisasin taignasse. Segasin, kuniks tainas oli ühtlane. Siis panin külmkappi ja lasin üks-kaks tundi seista. 

Seisnud taigna tõstsin teelusikate abil vormidesse (taigen on tihke, võib jääda pallikesteks ja ei pea vormis laiali siluma) ning küpsetasin 180*C ahjus umbes 15 minutit, kuniks koogikesed olid kerkinud ja servadest pruunikad (pealtpool jäävad heledaks, vormi vastas olev külg küpseb pruuniks- sealjuures väga pruuniks ei tasu lasta).

  

Koogikesed on head nii soojalt kui jahtunult, kes soovib, võib peale raputada tuhksuhkrut :) Ja kuigi sidrunikoorevariant on väga hea, soovitan katsetada igasuguseid muid maitseid- mina kavatsen enne jõule piparkoogimaitseaine varianti katsetada. :) Ja mooniseemnetega oli ka hea... ja kuivatatud jõhvikatega... :)

Siinjuures pean mainima, et väga mõnusa erilise aroomi annab see, kui või sulatamisel keema lasta ja veidi pruunistada. Hoopis teine lugu, kui niisama sulatatud võiga! Aga kuna lõpptulemuses omadustelt väga tuntavat vahet ma ei saanud, panin retsepti niisama sulavõi. Samas, proovige pruunistatud võiga, nii hea lõhn!